Bataadi-porgandi kreemjas punane karri riisinuudlitega

Hall neljapäev, mil ei saa aru, kas päike on päriselt ka tõusnud või mis halenaljakas näitemäng seal õues õieti toimub. Istusin vürtsika nuudliroaga kontori söögitoas laua taha ja pärast paari esimest ampsu suundusin tagasi oma laua juurde telefoni tooma. See toit oli nii hea, et lausa karjus retsepti jäädvustamise järele. Mis tähendas ka seda, et on vaja pilt teha.

Kauss oli ees ja valmistusin lõunat sööma. Esimeste ampsudega mõistsin, et väärib jagamist.

Tõtt-öelda on tegu kiiremat sorti leiutisega, mille puhul olemasolevad koostisosad kokku keerasin. Minu klassika. Hakkisin köögiviljad, kuumutasin koos karripastaga, lisasin kanafilee tükid ja riisinuudlid. Juurde tomatipüreed, kookospiima ja kappi seismajäänud rukolat ning tummine roog oligi valmis. Kuna panen kõik ampsud kirja, siis on kogused toidupäevikust kiirelt leitavad. Mina sain neist kogustest kaks väga toekat einet (ca 630 kcal, millest suurem osa tuleb kookospiimast), aga eks ma olengi suure isuga. Samas mulle tohutult meeldib, kui on vürtsikas roog ja siis on juurde pandud kookospiima – tulemuseks on kreemjas vürtsikus, mmm!

Osised

  • praadimiseks õli/kookosrasva
  • 30 g punast karripastat (kasutan Promost ostetud Chef’s Choice’i oma)
  • 1 väike sibul
  • 200 g bataati (selline väiksemapoolne 1 bataat)
  • 170 g porgandit
  • 240 g kanafileed
  • 100 g tomatipüreed (Melissa)
  • suur peotäis rukolat
  • 200 ml (pool purki) Santa Maria kreemjat kookospiima
  • 70 g pruune riisinuudleid

Haki sibul, bataat ja porgandid väikesteks kuubikuteks. Kuumuta keskmisel kuumusel suurel vokkpannil õli/kookosrasv, lisa karripasta. Sega korralikult ja kuumuta 1 minut, kuni kogu köök on vürtsikat karrilõhna täis. Lisa köögiviljad, keera kuumust pisut maha. Haki kana väikesteks tükkideks, lisa pannile. Kui kana on omandanud valge värvi, lisa tomatipüree, rukola ja kookospiim ning natuke vett (see aurustub ära nagunii, aga on vajalik toidu mitte panni külge kinnijäämiseks). Lase roal 10 minutit podiseda. Seejärel lisa peenikesed riisinuudlid. Need küpsevad vedelikus umbes 5 minutiga ära, pole vaja eraldi keeta. Sega kõik korralikult läbi, maitsesta soolaga.

P.S. Suur vokkpann on seejuures väga kasulik abiline, sest seal on piisavalt ruumi, et saaksid toitu niiviisi segada, et ei lähe üle ääre (tavaline probleem väikeste pannidega). Mina ei oskagi ilma suure pannita elada. Isegi mitte üksi elades. Teengi suurema koguse, võtan tööle kaasa ja söön õhtuti koju saabudes uuesti sama asja. Kiire elutempoga mõistlik.

Vürtsikas kõrvitsakarri

Aprill 2019. Kas tõesti on eelmisest postitusest nii palju aega mööda läinud? Tuleb tõdeda, et jah. Vahepeal olen söönud. Vahepeal olen süüa teinud. Vahepeal olen mõnda uut retseptigi katsetanud. Ja isegi mõne ise juurde mõelnud. Kirja pannud pole aga ühtki rida. Juhtub ka nii. Nüüd vaatakski, kas minus on piisavalt ideid, et see blogi varjusurmast välja tuua. Tõuke sain hoopis aga väga toredalt ja julgustavalt töökaaslaselt, kes küsis “selle imeliselt hästi lõhnava kõrvitsatoidu” retsepti, mida ma paar nädalat tagasi sõin. Ma olen köögis peamiselt improviseerija, kes retsepte järgib harva. Aga ma olen oma ampse kirja pannud mujale. Esmalt tuli välja kaevata tolle päeva toidupäevik ja otsida sealt roa komponendid. Tegemine on iseenesest väga lihtne, kui välja arvata kõrvitsa osa. Aga kõrvits on roa staar, nii et väärib igal juhul seda väikest higistamist. “Originaalis” tegin seda spagetikõrvitsaga. See on selline äge köögivili, mis tuleb pooleks lõigata, õliga üle pintseldada ja seejärel tunni jagu ahjus küpsetada. Seejärel saab viljaliha kahvliga välja kraapida. Sealt tulevad ägedad pikad ribad, mis meenutavadki spagette. Minu uus variant sisaldas aga muskaatkõrvitsa juppideks lõikamist ja siis üpris pikka riivimisprotsessi. Ajaliselt kindlasti võit ja kaunid käemusklid sai ka, aga võrdlemisi tüütu ikka. Samas… seda kogust sõin mina viimaks 4 söögikorral. Põhimõtteliselt toidab ära 4 inimest ja palju köögiviljaportsjone saab ka kirja.

Osised

  • 1 muskaatkõrvits
  • 1 punane sibul
  • 4 küüslauguküünt
  • 2 spl (kollast) karripastat
  • õli
  • 300 g kanahakkliha
  • 200 g riisi
  • soola

Lõika kõrvits väiksemateks tükkides ja riivi jämeda riiviga. Koort ei pea eemaldama, see on ka kenasti riivitav, nii et selle võrra üks töö vähem. Pane riivitud kõrvits kõrvale oma aega ootama. Samal ajal pane ka riis keema.

Lõika küüslauk ja sibul väikesteks tükkideks. Kuumuta suurel vokkpannil natuke õli. Lisa küüslauk, sibul ja karripasta. Sega hoolega ja kuumuta 1-2 minutit, kuni köök on aromaatset karripasta lõhna täis. Lisa kanahakkliha, sega korralikult läbi. Seejärel püüa pannile ära mahutada ka riivitud kõrvits (mahult on see päris jõhker ikka). Sega. Ja sega nii, et see kõik üle ääre ei lendaks. Õnneks aurustub suur osa veest ära ning segamine läheb lihtsamaks. Kuumuta 15-20 minutit, kuni kana on läbi küpsenud ja kõrvits natuke vähem ruumi võtab.

Mahub küll!

Lisa pannile keedetud riis, sega ettevaatlikult läbi. Maitsesta soolaga. Kui tahad särtsakamat rooga, lisa tšillihelbeid.

Vürtsikas ja koorene maapähklivõikaste

IMG_9770

Kui hakkasin mõtisklema, milliseid dipikastmeid külalistele köögiviljakangidega serveerida, meenus üks vahva maapähklivõikaste, mis on ühtaegu nii koorene kui ka vürtsikas. Tirisin riiulist “Basic Cooking” kokaraamatu välja ja sealt ma ta taas leidsingi. Ütleme nii, et mässamist on selle roaga omajagu, päris algajate retsept pole. Samas saab entusiasmi ja avatusega peale lennates tõenäoliselt igaüks hakkama. Just nimelt õige meelestatus on siinkohal oluline! Minul kulub aega selle peale, et teen ise maapähklivõid. Saumikseriga on see õnneks minutite küsimus. Sünnipäevanädalavahetusel kulus seda võid nii kastmesse kui ka šokolaadiruutudesse ja peagi ei tundunudki see kilone Promost ostetud maapähklite pakk enam suur… Eks päris mitu peotäit rändas otse kõhtu ka. Soolaste maapähklite puhul oleme üpris mõõdutundetud sööjad. Tihti ostame Konsumist 200-grammise paki ja mugime kilomeetrise kodutee jooksul kahepeale ära. See, miks meil kogu aeg kõht tühi on, on juba omaette lai teema, mis väärib eraldi postitust (füüsiline töö ja muu säärane).

Seda toredat kastet võib kasutada köögiviljade/juustupulkade vms. dippimiseks, leivale määrimiseks või ka… kanatiibade määrimiseks, kui soovid neid näiteks koos ahjujuurikatega küpsetada ja tahaks kuidagi maitsestada (elust enesest!).

Osised

  • 2 spl taimeõli
  • 2 spl karripastat
  • 150 g maapähklivõid
  • 1 purk kookospiima
  • 1 spl suhkrut
  • 3 spl siidri/riisi/veiniäädikat

Kuumuta väikses kastrulis keskmisel kuumusel õli, lisa karripasta ja hauta kergelt, kuni köök on vürtside lõhna täis. Kalla sisse kookospiim, sega korralikult ja hauta 1-2 minutit. Lisa maapähklivõi, suhkur (selle võib ära jätta), maitse järgi soola ja äädikas. Kuumuta veel 5-10 minutit, kuni kaste on ühtlane ja pisut paksenenud. Jahuta ja kalla kaussidesse.

BOONUS! Kui jõudsid lugemisega nii kaugele, siis leiad siit ühe väikse boonuse. Pilt kahjuks puudub ja ega maailma kauneima kastmega tegu olnudki. Vürtsika kastme kõrval soovisin pakkuda ka midagi värsket ja jahutavat, et sööjatel suu päris põlema ei läheks.

Osised

  • 1 avokaado
  • peotäis värsket piparmünti
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl oliiviõli
  • poole laimi mahl
  • meresoola

Püreesta avokaado, piparmünt ja küüslauk. Sega sisse oliiviõli, laimimahl ja maitse järgi soola. Kõik.

Kala-kartuli-maisisupp kookospiimaga

Algupäraselt oli selle retsepti nimi “Tummine Lõuna-India kilttursa.maisisupp”, aga vahetus kala ja vahetusid maitseained (sinepiseemnetest said sujuvalt koriandriseemned näiteks), nii et nimetasin selle ümber. Esialgne retsept või siis idee (kuna olen seda oluliselt muutnud ega järgi retsepti väga hoolikalt) pärineb mu praegusest piiblist ehk Anjum Anandi raamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”, mis avab ajurvedaliku toitumise tagamaid. Tunnistan, et kaphale ehk minu tüübile sobivad toiduained toimivad ehk tasakaalustavad mind küll. Kuna sõin seda kergelt jahutava toimega suppi ilma rammusate lisanditeta, siis kattus see minu tüübi vajadustega. Tšilli jäi suppi panemata (olgugi et lisasin pisut karripastat), nii et see sobis ka pitta-tüübi esindajale Sandrile. Ajurveda ei soovita loomset valku (kala) piimatoodetega segada, nii et selles supis annab kooresust kookospiim, mis saab oma ülesandega võrratult hakkama.

Kahele

Osised

  • taimeõli
  • 1/2 tl koriandriseemneid
  • 3 dl kookospiima
  • 2 dl vett
  • 4 keskmist kartulit
  • 100 g maisi
  • paar palli külmutatud spinatit
  • 1 valge kala filee
  • noaotsaga karripastat
  • soola

Kuumuta potis õli ja lisa koriandriseemned. Rösti neid umbes minutike ja lisa siis karripasta, kookospiim ja vesi. Lase keema ning lisa kooritud ja kuubikuteks lõigatud kartulid. Kaas peale ja keeda, kuni kartulid muutuvad pehmeks. Purusta mõned kartulid saumiksriga, et supp muutuks tummisemaks. Viska sisse külmutatud spinat, mais ja väikesteks tükkideks lõigatud kalafilee. Keeda kaane all mõned minutid, kuni kala muutub pehmeks. Maitsesta soolaga.