Hall neljapäev, mil ei saa aru, kas päike on päriselt ka tõusnud või mis halenaljakas näitemäng seal õues õieti toimub. Istusin vürtsika nuudliroaga kontori söögitoas laua taha ja pärast paari esimest ampsu suundusin tagasi oma laua juurde telefoni tooma. See toit oli nii hea, et lausa karjus retsepti jäädvustamise järele. Mis tähendas ka seda, et on vaja pilt teha.

Tõtt-öelda on tegu kiiremat sorti leiutisega, mille puhul olemasolevad koostisosad kokku keerasin. Minu klassika. Hakkisin köögiviljad, kuumutasin koos karripastaga, lisasin kanafilee tükid ja riisinuudlid. Juurde tomatipüreed, kookospiima ja kappi seismajäänud rukolat ning tummine roog oligi valmis. Kuna panen kõik ampsud kirja, siis on kogused toidupäevikust kiirelt leitavad. Mina sain neist kogustest kaks väga toekat einet (ca 630 kcal, millest suurem osa tuleb kookospiimast), aga eks ma olengi suure isuga. Samas mulle tohutult meeldib, kui on vürtsikas roog ja siis on juurde pandud kookospiima – tulemuseks on kreemjas vürtsikus, mmm!
Osised
- praadimiseks õli/kookosrasva
- 30 g punast karripastat (kasutan Promost ostetud Chef’s Choice’i oma)
- 1 väike sibul
- 200 g bataati (selline väiksemapoolne 1 bataat)
- 170 g porgandit
- 240 g kanafileed
- 100 g tomatipüreed (Melissa)
- suur peotäis rukolat
- 200 ml (pool purki) Santa Maria kreemjat kookospiima
- 70 g pruune riisinuudleid
Haki sibul, bataat ja porgandid väikesteks kuubikuteks. Kuumuta keskmisel kuumusel suurel vokkpannil õli/kookosrasv, lisa karripasta. Sega korralikult ja kuumuta 1 minut, kuni kogu köök on vürtsikat karrilõhna täis. Lisa köögiviljad, keera kuumust pisut maha. Haki kana väikesteks tükkideks, lisa pannile. Kui kana on omandanud valge värvi, lisa tomatipüree, rukola ja kookospiim ning natuke vett (see aurustub ära nagunii, aga on vajalik toidu mitte panni külge kinnijäämiseks). Lase roal 10 minutit podiseda. Seejärel lisa peenikesed riisinuudlid. Need küpsevad vedelikus umbes 5 minutiga ära, pole vaja eraldi keeta. Sega kõik korralikult läbi, maitsesta soolaga.

P.S. Suur vokkpann on seejuures väga kasulik abiline, sest seal on piisavalt ruumi, et saaksid toitu niiviisi segada, et ei lähe üle ääre (tavaline probleem väikeste pannidega). Mina ei oskagi ilma suure pannita elada. Isegi mitte üksi elades. Teengi suurema koguse, võtan tööle kaasa ja söön õhtuti koju saabudes uuesti sama asja. Kiire elutempoga mõistlik.