Variatsioone rosoljest: 2, klassikalise jälgedes

Pere jõuluistumisele otsustasin kaasa teha salati. Üleüldse näis meid ees ootavat üks keeksi- ja salatipidu, sest ka õde tahtis teha kaks salatit ning nii mina kui ema jaurasime keeksidest… Mis seal ikka, võib ka nii! See oli kindel, et keegi enam seapraadi süüa ei soovi. Mitte, et ma seda muidu väga palju sööks, aga natuke maitsesin (kalakogused mu taldrikul olid kordades suuremad).

klassikarosolje

Rosoljet planeerides võtsin esimest korda lahti ka klassikalise retsepti, et saada aimu, mis värk sellega on. Teadsin, et peet on põhiline, sest see salat peab olema roosa. Lisaks teadsin, et koostises on heeringas, kartul ja hapukurk. Mõni muu asi tuli suisa üllatusena. Kala JA keeduvorst? Milleks on vaja neid asju segada? Liiatigi on keeduvorst üks mõttetumaid asju üldse. Kui süüa liha, siis juba sellist, mis on 100% puhas liha, nt. filee, mitte mingi tööstuse poolt kokkumätsitud jura. Nii et keeduvorst jäi minu versioonist välja, kala on kasulikum niikuinii. Kastmeks valisin kergema variandi ehk maitsestamata jogurti. Rasv iseenesest pole halb, aga küllastunud rasvu (enamasti loomsed allikad, sh. piimatooted) tuleks pigem piirata. Hapukoor-majonees on rasvasemad kui jogurt. Sarnaselt esimese versiooniga, millest juba kirjutasin, jätsin sisse kikerherned, sest kaunviljade tarbimist on hea meeles pidada (hea valgu- ja kiudaineteallikas). Õun, kartul, porgand – miks ka mitte, las needki olla. Porgandit küll igas kohatud retseptis ei olnud. Ma pigem vähendasingi kartulit ja lisasin porgandit. Lisaks kartulile lisavad tummisust ju ka kikerherned. Hapukapsast mina ei loobu, see on liiga hea. Ja kasulik on just värske, sest kuumutades võivad piimhappebakterid hävida. Ja sibula panin juurde! Nonii ja siin ongi minu lähenemine klassikalisele retseptile.

  • 2 keskmist kartulit
  • 2 porgandit
  • 1 õun
  • 2 hapukurki
  • 1 pakk heeringafileed (240g)
  • 1 purk kikerherneid
  • peotäis hapukapsast
  • 2 peotäit keedetud riivpeeti
  • 1 punane sibul
  • 400 g maitsestamata jogurtit
  • maitse järgi soola
  • 1 spl balsamiäädikat
  • LISAKS (soovi korral): 1 spl tšiiaseemneid,  1 spl oliiviõli

Keeda kartulid ja porgandid, jahuta. Tõtt-öelda tegin selle protseduuri õhtul ja jätkasin salatiga hommikul. Eks ma olin päris väsinud ka. Koori. Haki kartul, porgand, õun, hapukurk, heeringas kuubikuteks. Liiga väikseid ei tasu teha, aja- ja närvikulu. Aga samas jälle nii väiksed, et ühte ampsu mahuks nii üht kui teist, st üks amps ei koosneks vaid kartulikäntsakast…

Haki sibul. Sega kõik hakitud köögiviljad ja heeringas kokku. Lisa hapukapsas, keedupeet ja nõrutatud-loputatud kikerherned. Kalla peale kastmeks tops maitsestamata jogurtit. Maitsesta soola ja balsamiäädikaga (peedile hea lisand), sega hoolega läbi. Kui tahad salati rasvhappelist koostist parandada ja saada tulemuseks veelgi tervislikuma salati, lisa ka tšiiaseemneid (oomega-3) ja oliiviõli (oomega-9).

Kartuli-räimevorm

IMG_7332

Vabariigi aastapäeva eel liigub peas ikka igasugu suurejoonelisi ideid, mida pidupäeval rakendada… Aga… Sel aastal olid need mõtted kuidagi hüplikud ning nädalamenüügi koostamine kulges üle eestimaise kiilasjää. Ehk asi selles, et ei suutnud täpselt oma 24. plaane paika panna (mis trenn ja kas hallis jne jne) ja selleski, et Sander suundus päevaks Tartusse koolitusele ning üksi olles kipun ma eriti laisk kokkaja olema. Samas töötan ma neil päevadel hiliste öötundideni, kui peaks parajasti arvutitagust tööd olema. Igatahes, kui telekas hakkas kätte jõudma pingviinide paraadi kellaaeg, vaatasin ma nõutult menüüsse uhkelt maalitud sõna “kiluvõileivatort, individuaalsed miniportsjonid”. Ja siis vaatasin seda leivatainast, mis alles kerkis, sest eelmisel õhtul vajusin teleka ees magama (no eks sel päeval oli koormustest ja pikk koolipäev ka olnud) ega teinud leiba õigel ajal valmis. Nii, võileivatort ilma leivata, hmm. Külmikus ootasid ka räimefileed, Sanderi isu ajel ostetud kartulid ning neist saidki vormiroa staarid. Juurde veel nipet-näpet ja üllatusena maitseks vahemereürte, mida ammu igatsenud olin ning nii valmiski hoopis midagi muud… Leib sai valmis hiljem, kui vormi olemasolust andsid tunnostust tühjad taldrikud…

Osised
4 kartulit
200 g räimefileed
Peotäis kirsstomateid
1 punane sibul
1 küüslauguküüs
Võid
1 muna
Soola, pipart, ürte

Tükelda kartulid õhukesteks viiludeks. Kui räimefileed on suured, lõika need väiksemaks. Lõika kirsstomatid pooleks või neljaks. Haki sibul ja küüslauk. Lao pooled kartulid vormi põhja, peale pooled räimefileed, tomateid-sibulat-küüslauku, maitseaineid ja võikillukesi. Laota peale teine kiht. Klopi muna lahti ja kalla kogu kupatuse peale. Soovi korral võid mitu muna ka panna. 180 kraadi juurde pooleks tunniks või kuni kartulite pehmenemiseni ahju.

Põige Pirošmani

Pirošmani asub Nõmme ja Mustamäe piiril, tegelikult napilt siiski veel Nõmmel, nii et sinna minekuks ei pidanud oma linnaosastki väljuma. Töölt on teekond võrdlemisi lihtne: tuleb vaid mäest alla minna. Kui me 12. veebruaril sellest tõusust alla ukerdasime, siis lugu nii lihtne muidugi ei olnud, sest jäite tõttu tuli pisut ka uisutada ja hoolitseda samas selle eest, et liiga suurt hoogu sisse ei saa ega ninali käi. Siinkohal tasub vist ära mainida, et oleme seal ka kolm mäkkejooksu trenni teinud (neljas ja viimane tuleb paari päeva pärast). Esimesel nädalal soojenduseks 6x200m ja 2x300m, teisel juba 8x300m ja kolmandal 10x300m (see viimane oli üks väga tugev trenninädal ka). Igatahes… Pirošmani on lähedal ja ühtlasi sai vahelduseks natuke teist teed pidi koju tatsatud ning enne koduvärava nägemist ka korra Külmallika tõusu võetud. Ei, mitte joostes, vahel me jalutame ka.

Võibolla olen ma seal kunagi ammu käinud. Võibolla. Vahepeal tekkis mulje, et tegu on lihasööjate paradiisiga, kuhu minusugusel köögiviljahoolikul ja kalamekkijal suurt asja ei ole. Kohast õhkuv lihalõhn annab säärasteks mõteteks alust küll ja veel. Olles aga Nõmme pubide menüüd netis juba mitu korda läbi kedranud ja paarist kohast “meh”-reaktsiooni tekitava toiduga keha kinnitanud, vaatasin korra otsa ka Pirošmani menüüle ja otsustasin, et sealgi tuleb korra nina ukse vahelt sisse pista. Ütleme nii, et Kardemon on tore, aga kaua sa ikka üht sama tatragaletti sööd (olgugi et ma olen väga tänulik, et neil nisuvabad soolased pannkoogid on ja mulle päriselt ka need maitsevad!) või balsamiäädikaga salatit kugistad. Tuleb käia ära, et tulla tagasi. Vahemärkus: märtsis lähme pikemale (kulinaar)reisile/treeninglaagrisse Hispaaniasse ehk sealtki võib põnevaid toidupostitusi oodata.

Elu-olu

20160212_203351

Vaade teiselt korruselt

Pirošmani on suurem, kui väljast paista laseb. Seal on suisa 2 korrust. 175 cm ja kõrged saapad tähendavad minu puhul muidugi seda, et teisel korrusel on mul madalamates kohtades (seal väike kaldenurk) pea vastu lage, kui püsti seista. Interjöör iseenesest on hubane ja väikseid armsaid vidinaid täis. Kasvõi need rippuvad taimed, mida pildiltki näha saab. Ja soe on seal ka, nii et külmal talveõhtul või mis iganes muul aastaajal, kui väljas ulub kõle tuul, tasub sinna peitu minna küll.

Eelamps

20160212_202423Esmalt jõudsid lauda pooleliitrised õlleklaasid punase gruusia õluga. Oeh. Oleks pidanud kahepeale ühe võtma, sest niivõrd palju vedelikku oli suisa raske alla kugistada. Ütleme nii, et pärast oli halb olla. Tahtsime ju vaid proovida, mis värk selle õluga on. Muidu võtsime eelampsuks šampinjonid või peenema nimega soko. Tegelikult üritas Sander sulguni juustu tellida, aga näitas menüüs vale nime peale. Pildid-nimed olid kuidagi nihkes omavahel (jah, igast toidust saab enne pilti vaadata). Kes teab, ehk olid šampinjonid isegi parem valik. Mõnus kindlapeale. Kui nimedest veel rääkida, siis leiab menüüst igasugu põnevaid elukaid nagu kalakuri (praetud seened, küüslauk jne.), baže (praetud kanafilee kreeka pähkli kastmes), hereti (praetud kanafilee, peekon jm.), šavi lomi (veisefilee salat), kutš-matši (praetud kanamaks ja süda kreeka pähklitega… Ütleme nii, et praadimine on väga levinud valmistamisviis, mida ma ise koduköögis üleliia tarvitada ei tavatse.

Peamine kõhutäis

20160212_202603

Kanašašlõkk ja salatihakatis

Sander tellis kanašašlõki, sest teadupärast oskavad grusiinid lihaga grillil ümber käia. Ütleme nii, et liha oskavad jah enam-vähem teha, olgugi et need kergelt kõrbenud kohad oleks võinud olemata olla, aga korralikust salatist neil aimu pole. No see ei ole salat, kui sa lõikad ühe tomati pooleks ja lisad paar kurgiviilu. See on lihtsalt fantaasiavaesus! Ma jään vist toidukohtade kohutavate salatite üle igavesti virisema. Miks? Sest mulle meeldib salat ja mul on jube kahju, et enamik kohti seda üleüldse valmistada ei oska ning niiviisi suure enamiku inimeste jaoks köögiviljasöömise päris ära rikuvad. Kes seda igavat plõkerdist tahaks, eks? Salatis peavad olema põnevad rohelised nagu kergelt sinepise hõnguga rukola, mahlakas jääsalat või krõmpsuv frillis, kvaliteetne oliivi- või pähkliõli, tugevama maitsega viljad nagu kirsstomatid või paprika ja pisut seemneid-pähkleid. Ohjah…

20160212_202554Adžapandsali ehk maakeeli hautis praetud baklažaanidest (küll neile ikka meeldib kõike praadida!), kartulist ja mitmesugustest köögiviljadest peitus minu kausis. Iseenesest ju mõnus ja parajalt vürtsikas, aga seda meelt olen küll, et kõike ei pea alati päris pehmeks hautama. Natuke krõmpsumist tuleb alati kasuks, sest siis on lootust, et ka rohkem vitamiine on alles jäänud. Lisaks peab keha seedimiseks pisut rohkem tööd tegema ehk imendumine on aeglasem ja kõht püsib kauem täis (kuigi pärast seda toitu oli kõht nagunii mitu tundi liigagi täis). Kokkuvõttes nõretas see toit ka õlist, ni iet pisut raske oli kõike ära süüa. Andsingi Sanderile. Ja muidugi olid need hiiglaslikud õlleklaasid ka veel… See, et Sander oma kartulipüreed ei saanud (unustati ära, aga arvele lisamist siiski ei unustanud), oli võibolla isegi hea, sest lõpuks ägasime toidu raskuse all mõlemad.

Retrohöngu!

Jah, just nimelt höngu, sest kohvik Retro asub Kuressaares, kus elul on pisut teine tempo ja õ-lainekesed on tõmmatud sirgeks ja hakitud kaheks. Kaheks mönusaks täpiks. Veebruari kolmandal nädalavahetusel otsustasime oma Saaremaa jooksu kiireima paari auhinna viimaks välja võtta: leidsin sobiva Lux Expressi kampaania, ostsin 5-eurosed piletid ülimugavas bussis ning vurasimegi mandrilt minema, et kohalikus spaas liguneda, vahelduseks ka natuke teises kohas trenni teha ja saaretoitu süüa.

Elu-olu

Retrosse tahtsin minna juba oktoobris, mil saare peal rekordeid tulistasin ning viimaks ometi normaalse tempoga võistlema õppisin. Siis oli Kuressaares jooksjate (loe: inimeste) kontsentratsioon niivõrd kõrge, et meie sinna kohvikusse ei mahtunudki. Pole ime, sest Tripadvisori edetabelis on see number üks. Reede õhtu suhtelises vaikuses jalutasime siis mööda lörtsiseid tänavaid keskväljaku poole, kus vaid mõned kuud tagasi finišikoridori sai kihutatud. Üldiselt näib, et siinkandis söögikohti on, kuid kas ka sööjaid? Retros igatahes oli enamik laudasid reserveeritud (mitte et tegu oleks hiiglasliku kohaga, mis pool Eestit ära mahutab), meil oli valida kahe vahel: kas istuda undava joogikülmiku kõrval või ronida seinal oleva teleka alla, kus kedrati “Nu pogodit”. Istutasime end teleka alla. Hääl oli maas ja tõtt-öelda seda multikat väga tähele ei pannudki, st segama ei hakanud. Atmosfäär oli hubane: laudadel kirjud lillelised laudlinad, siin-seal vanakooli esemeid nagu näiteks kummimänguasjad, hämar valgus, laual küünlake.

Magustoit

latte

Jah, ma söön magustoitu vahel enne pearooga, sest niiviisi on see seedesüsteemi suhtes kõige leebem. Mulle meeldib maiustada kohvijookide, eriti lattega. Kusjuures, suhkrut ei taha ma sinna kunagi, sest suur piimakogus teeb joogi juba piisavalt mesiseks. Esimeste asjadena saabusidki meie sinikirjule laualinale kakao ja latte. Loota võib, et Sanderi kakao oli ehk grammike parem kui see, mida ma praami peal seirasin (seal sai ise puru tassi kallata): suhkur kolmel kujul ja igasugu lisaaineid ka peoga peale puistatud. Esmase trennijärgse nälja sai selle kauni tassitäiega kustutatud ja seejärel hakkasime põnevusega ootama oma eelroogasid.

Eelroad

vutimuna

Marineeritud vutimuna

Kuna just päev varem panin kõrva taha selle tarkuse, et vutimunad ja -liha on väga puhtad, sest vutt on igasugu mürkide osas tundlikud, siis tellisin esimeseks ampsuks marineeritud vutimuna. Kui see üksik munake lilledega desserttaldrikul lauda jõudis, oli Sanderil päris hea teiselt poolt lauda oma Retros küpsetatud taluvöiga kahe leivaviilu tagant hõigata: “Noh, oled kindel, et leiba ei taha?” Pisike ja nunnu, aga ega ühe euro eest rohkem vast ei saagi (10 vutimuna maksab turul/poes vist muidu alla 2 euro siiski, polegi ammu ostnud).

leib

Retro omaküpsetatud leib taluvöiga

Õnneks oli ta piisavalt lahke, et seda kohevat ja magusa mekiga leiba jagada. Mmm, oli veel soegi. Ärge saage valesti aru, ma ei kahetse seda muna! Oli hää, aga padunäljastele ei piisaks. Oli tunda, et suhkrut oli selles leivas ka, aga loota võiks, et mitte nisu (eks vaatame, kas mul on hommikuks kõht suuremaks paisunud). Samuti pakkusid meeldivat äratundmist koriandriseemned. Otsustasin, et järgmise leiva rikastan koriandriseemnetega. Tõepoolest, ma ei pea neid ju ainult karriretseptidesse uhama. Üldjuhul troonivad minu leibades köömned, aga las siis olla vaheldust ka!

Peaampsakud

Tükk aega kaalutlesin, kas maiustada kõrvitsaorsottoga (röstitud juurviljad ja kitsejuust!!), kuid Saaremaal olles tuleks ikka kala kasuks otsustada (mitte et ma mandril midagi väga teisiti teeks, sest liha tellin haruharva ja siis samuti vaid kana).

suitsutuur

Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga

Tunnistan üles, et Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga oli ampsamist väärt. Kala oli pisut soolane, aga kõik muu kiiduväärt. Uurisin, et tuur on suur röövkala, kes elab rannalähedases merevees ning on Läänemeres haruldane. Õnneks oli aias kasvavast kraamist peale kartuli ka rohelist salatit, nii et ei olnud ainult kala-muna-kartul roog, vaid midagi hõrgumat. Rukola, spinat, redis, sibul – jah, nii on mõnus. Kartul oli hakitud pisikesteks kuubikuteks, nii et ära jäi ka kuiva kartuli järamine, sest need tükid olid mahlased. See müstiline vaht taldrikul tuli 64 kraadi munast – vedelast kooreta keedumunast, mis oma voolava kreemisusega ka kastme rolli täitis. Ma olen igasuguste tooreste munade osas tavaliselt skeptiline, aga maitses! Sõin terve taldriku mõnust mõmisedes tühjaks.

burger

Haugiburger

Sanderi haugiburger (valikus oli ka lambalihaga variant) oli rikkalik ning just selline, millest iga burgeritegija õppust võiks võtta. Taldrikul oli ka kuhjaga salatit, nii et sai ka köögiviljanormi täidetud. Mina isiklikult jätaks ära selle valge saia ja katsetaks kasvõi rukkiga (tuleb välja, et minu kehale nisu ei meeldi, võtan hoobilt mitu kilo juurde) või asendaks vähemalt täisterakukligagi. Aga kõik muu oli võrratu. Paar paksu ahjukartuli viilakat, kogukas haugikotlet… loodame, et sinna siis riivsaia ei peidetud!

Teenindus

Kaks sõna siis teenindusest ka. Toidud olid meeliülendavad, nii et võib inimliku faktori unustada, kuid sedagi tasub meeles pidada. Tore, soe ja sõbralik! Tundsime, et oleme sinna oodatud. Lõpuks valmistas üllatuse ka arve serveerimise viis: tšekk plekist konservikarbis. Lõbus! Õnneks seda avajaga urgitsema ei pidanud. Vaatasin, et kõrvallauas oli mingi säärane huvitav eelroog tellitud, kus pidi esmalt ise konservi avama. Kahtlustaks, et marineeritud angersäga konserv omaküpsetatud leiva ja kartuli-kodujuustu salatiga.

arve

Arve on seal sees

Omlett, kus munal on kõrvalroll

20160215_084902Kui mõelda omletile, siis meenub esimese asjana see, et selle jaoks on vaja muna. Ometigi võib muna ka võrdlemisi tagasihoidliku rolli võtta ning lasta hoopis muudel komponentidel täies hiilguses särada.Nii juhtus näiteks Jamie Oliveri köögiviljaomletiga (raamatust “Everyday superfood”), mille puhul hakkasin korra juba juurdlema, et kas see kõik mahub ikka väiksele pannile ära. Tegu on imelise viisiga hommikuks märkamatult hunnik köögivilju ära süüa. Kui piirduda ainult munaga, siis mõnda aega on kõht küll täis (rasv ja valk vajavad seedimiseks aega), kuid paari tunni pärast tekib nälg. Köögiviljad annavad ka süsivesikuid ning energiatase püsib esimese keskhommikuse vahepalani stabiilsemana. Allpool siis retsept, minupoolsete väikeste mööndustega. Originaalis oli näiteks 4 muna, aga meil oli kapis vastu vaatamas vaid kaks. Aga… piisab ka neist! Šampinjone Jamiel samuti polnud, aga meie külmikus ootasid 4 õnnetut jäänukit kulinaarseks kunstiteoseks saamist, nii et nemadki leidsid tee pannile.

Osised:

  • 2 keskmist kartulit
  • 1 punane sibul
  • 1 suur paprika
  • paar šampinjoni
  • jupike tšillit
  • oliiviõli
  • 2 muna
  • maitseks soola

Kuumuta pannil oliiviõli. Lõika kartulid kuubikuteks ja sibul väikesteks tükkideks, vala pannile keskmisel kuumusel küpsema. Tükelda paprika, šampinjonid ja tšilli, lisa pannile. Lase kaane all 10-15 minutit küpseda, kuni kartul muutub parajalt pehmeks. Klopi munad kausis hoogsalt lahti, kalla köögiviljadele, maitsesta natukese soolaga. Kaas peale ja küpsema, kuni muna on tahkunud. Praadimise ajal võid valmis teha ka mõnusa salati, sest lisaks kuumutatud köögiviljadele on oluline ka palju toorest süüa (vitamiinid on paremini säilinud). Selleks hakkisin täna salati ja tomati ning kallasin üle oliiviõliga. Serveerimisel peale ka pisut Parmesani juustu ja maitseks näpuotsatäis soola.

Kala-kartuli-maisisupp kookospiimaga

Algupäraselt oli selle retsepti nimi “Tummine Lõuna-India kilttursa.maisisupp”, aga vahetus kala ja vahetusid maitseained (sinepiseemnetest said sujuvalt koriandriseemned näiteks), nii et nimetasin selle ümber. Esialgne retsept või siis idee (kuna olen seda oluliselt muutnud ega järgi retsepti väga hoolikalt) pärineb mu praegusest piiblist ehk Anjum Anandi raamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”, mis avab ajurvedaliku toitumise tagamaid. Tunnistan, et kaphale ehk minu tüübile sobivad toiduained toimivad ehk tasakaalustavad mind küll. Kuna sõin seda kergelt jahutava toimega suppi ilma rammusate lisanditeta, siis kattus see minu tüübi vajadustega. Tšilli jäi suppi panemata (olgugi et lisasin pisut karripastat), nii et see sobis ka pitta-tüübi esindajale Sandrile. Ajurveda ei soovita loomset valku (kala) piimatoodetega segada, nii et selles supis annab kooresust kookospiim, mis saab oma ülesandega võrratult hakkama.

Kahele

Osised

  • taimeõli
  • 1/2 tl koriandriseemneid
  • 3 dl kookospiima
  • 2 dl vett
  • 4 keskmist kartulit
  • 100 g maisi
  • paar palli külmutatud spinatit
  • 1 valge kala filee
  • noaotsaga karripastat
  • soola

Kuumuta potis õli ja lisa koriandriseemned. Rösti neid umbes minutike ja lisa siis karripasta, kookospiim ja vesi. Lase keema ning lisa kooritud ja kuubikuteks lõigatud kartulid. Kaas peale ja keeda, kuni kartulid muutuvad pehmeks. Purusta mõned kartulid saumiksriga, et supp muutuks tummisemaks. Viska sisse külmutatud spinat, mais ja väikesteks tükkideks lõigatud kalafilee. Keeda kaane all mõned minutid, kuni kala muutub pehmeks. Maitsesta soolaga.