Fritüüritud Mars või siiski mitte?

See oli vist pärast Narva poolmaratoni treeneri juures grillides, kui keegi mainis meie eelseisvat (nüüdseks juba möödunud) reisi silmas pidades, et Šotimaal friteeritakse Marsi šokolaadibatoone. Muidugi laitsin ma mõtte sellest kohe maha ega pidanud seda millekski, mida ma proovida sooviks. Mars on neist batoonišokolaadidest (Snickers, Twix, Bounty, Tupla jne.) minu arvates kõige jõledam, sest see on lihtsalt vastikult magus. Ma talun väikses koguses Snickersit (just selle pistsime nahka präast 15 km ratastega mäkkesõitu ja 6,6-kilomeetrist mägimatka Dublinis, selles väikses putkas mäe jalamil olid muud asjad poole kallimad), mõnikord harva pulgakese Twixi või ampsu Tuplat ja Bountyt (kookoshelbed tekitavad minus muidugi sõltuvust; kodus tehtud Bounty on aga alati 10x parem). Üldiselt on need šokolaadid liiga magusad. Siin on valmistajad natuke õndsuspunktist (ingl. k. “bliss point” – just see kogus suhkrut, mille juures on toode vastupandamatu, ei vähem ega rohkem) mööda jooksnud.

Fritüüritud Marsibatoon sai alguse just neist samadest kohtadest, kus kuuma õli ja taignaga palju mässatakse. Ei, see pole uusim hooaeg “My Kitchen Rulesi” sarjast… neil oli üks hooaeg, kus osalejad pidevalt toitu fritüürisid, sest “siis maitseb kõik paremini”. Ütleme nii, et olen saanud tõesti häid frititud roogasid, aga enamik on vastiku, vana rasva maitsega. Aga Tais osatakse frittida! Nii… Marsi batoonikest hakati taignasse ja seejärel õlisse kastma tüüpilistes Suurbritannia saarekese kala-krõbekartuli putkades. Õpilasena inglise keele tunnis tundus merekaldal ajalehepaberisse mässitud “fish and chipsi” söömine päris põneva ja romantilisena. Vanemaks saades taipasin, et tegu on lihtsalt friikate ja paneeritud kalaga. Sellise asja peale läheb mul küll kõht kinni, ei midagi värsket ja mõnusat. Kindlasti annaks seda rooga ägedamaks muuta… bataadifriikad ja mõnus värske salat juurde, mmm… Võibolla kunagi? Aga… Šotimaal väljendab seesama Marsiplönn ka nende üldist ebatervislikku toitumist. 18. juunil tähistati seal isadepäeva ja Glasgow’s nägime plakateid samal päeval toimuva jooksu kohta. Juures ka märge, et šoti meeste eluiga on Euroopas üks lühimaid. No, kui nad Marsi, friikaid ja burgereid (õllega muidugi) kogu aeg näost sisse ajavad, pole ka ime.

Mars ise pole seda imeasjandust aga toetanud, sest ei pidavat nende tervisliku ja aktiivse elustiili toetamise põhimõtetega kokku minema. Lubage naerda, Mars toetab tervislikkust? Oma üliimalate šokolaadidega, mida šokolaadiks nimetada on suisa patt, kakaoprotsent ju suisa olematu? Heh.

Igatahes, esmaspäeval (19.06) Edinburghis silmasin Marsi plakatit ühel kala-friika poeaknal (chip shop). Olime parajasti Sandemani tasuta linnatuuril (giid annab endast parima, et lõpus siiski hea jootraha saada), nii et lähemalt uurida ei õnnestunud, aga selle hetkega oligi idee frititud Marsist end mu kuklasse istutanud. Mõtlesin, et pean seda blogi pärast proovima. Isegi, kui see on nii jõle, et tahan enamiku ära visata… Hiljem järjekordses Wetherspoonis (The Standing Order; eks nendest pubidest tuleks veel eraldi pajatada) õhtustades otsisin netist Marsi pakkuvad kohad välja ja kuna üks neist jäi meile koduteele, astusimegi läbi. Nonii… selline see Café Piccante siis eemalt välja näebki.

20170619_193224

Kas pole huvitav, et maja ees seisab, nagu tellitult, ka üks paks mees? Eks enamik keskealisi britte-šotlasi näevad kahjuks sellised välja, ajad on juba sellised, mil mugavus on üle kõige ja end suudetakse üpris ebamugavalt suureks süüa (misläbi elamise mugavus küll natuke kahaneb).

20170619_194203

 

Ja nüüd kutsuv Marsi plakat natuke lähemalt ka. Pean mainima, et ühes teises kohas oli palju luitunum plakat aknale kleebitud. Samas ei anna kumbki edasi frititud Marsibatooni tõelist olemust, sest et… no vaadake järgmist pilti.

20170619_193812

 

Pehmelt öeldes ei ole need enam batoonid, vaid mingid kahtlased junnid, mida serveeritakse pealekauba jõledal plastalusel, juures ka salvrätik ja nuga-kahvel. Ja tõele au andes on siin pildil frititud Bounty batoonid. Mars lihtsalt ei meeldi mulle kohe üldse ja Bounty on mitu korda vastuvõetavam. Mis teha, mul on kookosega oma kiiks. Tainast sel junnil väga ümber ei olegi. Aru ma ei saa, miks selliste junnide eest lausa 3 naela rööviti! Šokolaad poes maksab mingi 50 penni äkki? Aga noh, oli ju vaja ära proovida.

20170619_193849

Selline näeb siis üks frititud Bountyke välja seestpoolt. Tegelikult saan ma isegi aru, miks kuumutatud šokolaad massidele peale läheb. See on mõnusalt soe ja sulanud ning külmema ilmaga arvatavasti paras lohutus. Kuigi too päev oli üldjoontes päikseline, siis õhtuks keeras jälle väga tuuliseks ja see peatus meie teekonnal andis tegelikult mõnusa sooja jälle sisse.

Lõpetuseks ütlen enda õigustuseks, et tegelikult sõime reisil päris palju kohalikke marju (maasikad, vaarikad, mustikad), erinevaid puuvilju (aprikoosid, nektariinid, apelsinid) ja köögivilju. Värske kraami valik on poodides ju suurepärane! Lisaks pakutakse väga palju erinevaid toorbatoone, mis sisaldavad kuivatatud puuvilju ja pähkleid või kaerahelbeid.

Advertisements

Kodutehtud kohukesed

IMG_7343

Väiksena sõin päris palju kohukesi ning iseäranis mõnusad tundusid kookosemaitselised maiused. Täiskasvanuna oli mul mingil hetkel Bono karamellitäidisega kohukeste periood ja siis oli ka aeg, mil ma magusad jogurtid ja kohukesed hoopistükkis igapäevaselt toidulaualt kõrvaldasin. Nüüd oleme aeg-ajalt maiustamiseks mõne kohukese ostnud, aga kindlasti mitte iga päev. Praegu eelistan pigem võimalikult naturaalseid variante ehk kõige tavalisemat vanillikohukest šokolaadiglasuuriga, kus ei oleks mingit moosiplöga, toiduvärviga mökerdatud glasuuri või lõhna- ja maitseaineid. Tõsi, ka tavalised versioonid näivad vahel liigagi magusad ning üle ühe naljalt ei söö. Samuti pole ma päris rahul šokolaadiglasuuri kvaliteediga, sest sealtki võib tihti leida hüdrogeenitud taimseid rasvasid (teisisõnu: transrasvad).

Paar aastat tagasi kogusin minagi tühjakssaanud WC-paberi rulle, lõikasin need pooleks ja proovisin ühe tollal toidumaailmas menuka õpetuse järgi neid vormidena kasutades kohukesi kokku mökerdada. Idee seisis selles, et rullile tuli panna foolium, selle peale šokolaadiglasuur, siis kohupiim ja uuesti šokolaadi. Päris täpselt ei mäleta, aga midagi sinnakanti oli. No ei tulnud välja. Ja nüüd tuli taipamine, et saab ju ka teisiti, lihtsamalt. Kohupiim iseenesest on pehme, aga kui see sügavkülmutada, saab ju küll parajad kangid, mida siis sulašokolaadi sisse kasta… Ja nii mõttest teod saidki.

Osised

  • kohupiima

  • magustajat: näiteks steevia või mesi

  • mõnusaid lisandeid: kookoshelbed, marjad, chia seemned jne.

  • glasuuriks: kookosrasva, kakao- või kaarobipulbrit ja meelepärast magustajat

  • peale: kookoshelbeid, mooniseemneid, pähklipuru või muud pudi

IMG_7338Kõigepealt on vaja kokku segada kohukese tuumik ehk kohupiimamass. Kalla kohupiim kaussi, lisa magustajad ja lemmiklisandid. Kasutasin ise natuke mett ja natuke steeviat, et steevia ehk suhkrulehe vänge maitse liiga domineerima ei hakkaks. Kohupiimaga sobivad ka igasugused marjad või isegi kuivatatud-jahvatatud marjapulbrid (idee tulevikuks!) ning väiksemat sorti seemned (moon, chia). Päris põnev oleks massi hulka ka näiteks puuviljapüreed (nt banaan) segada. Mina proovisin jõhvikaid, kookoshelbeid ja chia seemneid. Kui mass valmis ja parajalt magus, aseta see küpsetuspaberile ja vormi midagi ristkülikutaolist. Paksus võiks olla selline, nagu sa oma kohukeselt ootad. Edasise protsessi hõlbustamiseks, tõmba noaga lõikejooned sisse. Pane mass sügavkülma tahkuma.

IMG_7341Olen külmutatud kohupiimamassil lasknud pisut sulada, sest tõtt-öelda on selle jäise purika lahtikangutamine keeruline ülesanne. Igatahes, kui mass on piisavalt kõva, et vormi hoida, aga nii palju sulanud, et on võimalik seda murda-lõigata, siis lõika kohukesekangid valmis. Sulata glasuuriks kookosrasv, sega hulka mõru kakao- või loomulikult magus kaarobipulber ning vajadusel natuke veel magustajat (eriti, kui kasutad kakaod), näiteks steeviat.

IMG_7350Kalla ühele taldrikule või kaussi kookoshelbeid, pähklipuru, väiksemat sorti seemneid või mida iganes, millega sa oma kohukesi katta sooviksid. Võta kohukesekang, kasta see sulašokolaadi ja viimasena puru sisse. Aseta küpsetuspaberile tahkuma. Tihti on ka nii, et külm kohuke tahkestab šokolaadi juba üpris kiirelt, nii et ei pea enam külmkappi panemagi. Kuna kohukesed on seest kõvad ja külmad, siis on söömiseks vaja need pigem välja jätta. Need, mida soovid hiljem mekkida, pane tavalisse külmkappi. Ütleme nii, et mänguruumi on kohukestel palju, nii et ruttu katsetama!