Väga vale napoleonikook

Aeg-ajalt lööb napoleonikiiks ikka korralikult pähe ja otsustan sellele isule ka anduda. Kuidas? Eks ikka nii, et teen oma versiooni. Olen katsetanud keedukreemiga, aga see muna-piima-jahu keetmine mulle niivõrd ei istu. Eelistan pigem valgurikkamat ja lihtsamat versiooni kohupiimakreemiga. Kui kuu aega tagasi sõbrannad külas käisid, et näha, kuidas siis on elu 30-aastasena – neid kõiki ootab see mõned kuud hiljem ees, ma olen neist vanim -, püüdsin taas napoleoniga sõbrustada. Reedel oli järjekordne ülipikk koolipäev (8.15-13.45 ehk kell 6 silmad lahti) ning laupäeva hommikul sahmerdasin kodus. Mäletan, et jätsin mäkkejooksud Nõmmel vahele ja asendasin äkki 3-minutiliste kiirendustega (x10). Arvestades, et müstiline alaseljavalu (tõenäoliselt multifiduste põletik vms) oli siis vägagi aktuaalne ja Valencia poolmaratoni stardijoone, veel vähemgi finišijoone kaapimine kaheldav (kaapisin siiski kerge valu ja pisikese rekordiparandusega), siis tore oli, et hakkama sain. Külalised tekkisid ukse tah üpris kähku. Tore oli, et hommikul kiirnapoleoniga hakkama sain.

Võtsin aluseks “Vanaemade kokaraamatu” vale-napoleonikoogi retsepti ja tegin selle veelgi “valemaks”. Seal oli lihtne retsept, kus lehttainast ei kasutatud. Kuna üks külalistest nisuga sina peal polnud, asendasin riisijahuga. Nojah. Kartsin küll, et jääb rabe, aga kätte võttes pudenesid põhjad lihtsalt puruks. Gluteeni ju pole, ei püsi koos. Mis seal ikka, panin koogi klaasidesse. Dekonstrueeritud või midagi sellist, tänapäeval moodne värk. MKR-is oli ühel hooajal iga teine toit taldrikule laiali loobitud ehk dekonstrueeritud. Noh, umbes selline värk, et teed suppi, aga tegelikult paned keset taldrikut ühe klimbi, teise nurka, hakitud köögivilju, kolmandasse maitserohelist ja kannukesega kastet kõrvale. Minu napoleon oli tegelikult sedasorti supist söödavam ja täitsa mõnus. Punased apelsinid annavad võrratu värske maitse. Võis märtsiski juba kevadet ette kujutada.

Maius on gluteenivaba, laktoosivaba kohupiimapastat kasutades ka laktoosivaba (selliseid müüakse küll).

IMG_9824

Osised

Põhi/puru

  • 200 g võid
  • 2 klaasi riisijahu
  • pool klaasi külma vett
  • näpuotsatäis soola

Kreem

  • 1 pakk (300 g) maitsestamata kohupiimakreemi
  • maitse järgi suhkrut
  • 1 punane apelsin

Haki või, riisijahu ja sool ühtlaseks muredaks puruks. Lisa vesi, mätsi kokku taignaks (seda võib teha mikseri taignakonksudega) ja jaga viieks osaks. Rulli taignapallid küpsetuspaberil lahti (rulli 1. lahti, pane ahju, samal ajal rulli 2. paberil teist, võta 1. välja, rulli 1. paberil 3. jne.). Küpseta 200 kraadi juures kuni 10 minutit, vaata, et kõrbema ei läheks. Lase jahtuda.

Kreemi jaoks riivi apelsinikoor, pressi välja mahl ja sega need kohupiimakreemiga. Lisa maitse järgi suhkrut. Väga palju polegi vaja. Pudista põhjad tükkideks. Lao kreemiga kihiti klaasidesse või magustoidupokaalidesse. Kaunista apelsiniga.

Külalised ja gluteenivaba šokolaadikook

20170614_163404Külalised raputavad argipäevast välja. Külalised panevad kodu koristama. Külalised annavad põhjuse mõnda uudset retsepti katsetada. Mulle meeldivad külalised. Kehras käisid esimesed mittesugulastest külalised 19. mail ehk juba jupp aega tagasi. Postituse ja toidupiltide jagamiseni jõuan alles nüüd, olles puhkuse lävel. Teadagi, et enne puhkust tuleb hoolega tööd rabada. Me ju endale palgaga puhkust ei luba, nii et kulutamisraha tuleb varem välja teenida.

Ise oleme pärast kolimist üksjagu külas käinud: perevisiidid Prahasse ja Viljandisse, olengud jooksja-orienteeruja, olümpialase ja treeneri juures, minu visiit sõbranna uude koju, õhtupoolik massaažiga. Pooled külaskäigud on olnud tulvil Sparta jooksjaid ja jutt hüpelnud ikka jooksuradade ümber. Viimatine külaskäik Kakumäele avas ka välihooaja ja sai pärast Narvat mõnusalt muljetada, uusigi eesmärke seada. Ja mulle meeldib külas käia. Inimeste kodud annavad huvitavaid vihjeid nende olemuse kohta. Kirjanikulisik annab aeg-ajalt tunda, hakkan inimestest lugusid välja mõtlema. Niimoodi “päriselt” kirjutanud pole aga ammu. Blogi, tõlked, artiklid on ju hoopis teine teema. Mõtteid on mul palju, ootamas seda maagilist aega nimega “kunagi”.

Külalistel, kelle jaoks mais tube kraamisime, oli nii seda kui teist tähistada: sünnipäev, lõputöö kaante vahele saamine. Kuidagi läks suureks sahmimiseks: läksin 1 massaaži pärast tööle, uimerdasin Ülemistes liigkaua (mina toidupoes, eks…), jäin rongist maha, järgmine läks tund hiljem, tegin kiirelt mingisse tõlkesse parandused, jooksin tund aega, kohupiim ja marjad koogikihtide vahele ja külma läbi imbuma, ruttu pessu, nori-lehed sushiks välja… ja oligi esimene kohal. Eks sai siis mu lõikelauaga sõbrustada ja jälgida, kuis ise edasi sahmisin. Kuidagi valmis vaagnatäis sushit, sõbranna hakkis dippimiseks köögivilju, vuristasin blenderis tulevasele magistrandile gluteenivaba šokokoogi taigna valmis, viskasin ahju, lõikasin kihtideks, kreemi vahele ja kappi… Huh. Ja ei olnudki veel teised kohal. Kiireks läks, aga valmis sai.

20170614_163137Napoleon oli üpris klassikaline, asendasin vaid jahu gluteenivabaga ja panin mõne keedukreemikihi asemel maasikapüreed (värsketest marjadest). Hommikutuhinas keetsin isegi keedukreemi, mis kees üle ja mille jäljed alles nüüdseks pliidilt maha nühitud. Seekord jagan gluteenivaba šokolaadikoogi retsepti. Sellega petsin isegi väiksed lapsed kord ära, kui sama taigna muffinivormidesse valasin. Kaks kuud hiljem, jõulude aegu, avaldasin saladuse ja poiss ei suutnud uskuda, et ta nii suure isuga… ube sõi.

Tegelikult pidi ka napoleon gluteenita olema. 1 koolitusest kappi jäänud gluteenivaba jahu lasi end kenasti vormida ja kook tuli välja, aga… jahunappuse tõttu rullisin tainast siiski nisujahus. Ja eks nii oligi õigem, et kummalegi sõbrannale “oma” kook, mida muidugi ka teised varmalt pugisid.

Osised

  •  2 purki punaseid/musti konservube
  • 3 muna
  • 4 spl kakaopulbrit
  • 3 spl oliiviõli
  • 100 g suhkrut
  • 2 tl küpsetuspulbrit

Vahele

  • 1 toru maitsestamata kohupiimakreemi
  • 2 peotäit mustsõstraid
  • 2-3 spl suhkrut (sõltub, kui magusat tahad)

Peale

  • 50 g tumedat šokolaadi

Pese ja nõruta konservoad, nii on need paremini seeditavad. Kalla kõik taignaosised blenderisse ja purusta ühtlaseks massiks. Küpseta tainast 20 cm läbimõõduga lahtikäivas küpsetusvormis: umbes 30 minutit 180 kraadi juures. Lase natuke jahtuda. Valmista kreem: püreesta mustsõstrad (või purusta kahvliga), sega kohupiimakreemi ja suhkruga. Lõika kook pooleks, määri vahele ja peale kreemi. Kaunista šokolaaditükkidega.

Meekook uues kuues ehk kuidas sünnipäevakoogist sai ka kihluspeo maius

19. juulil pidime Viljandis karja sugulastega (ametlikult mitte veel minu sugulased) kohtuma selleks, et tähistada (tulevase) äia suurt juubelit, elada kaasa Sandri 10 000 m meistrivõistlustele ning noh, tuli välja, et ka meie kihlumist tähistada. Lihtsalt oli nii, et käisime uue kodupesa jaoks Helsinkis Ikeas kraami hankimas ja ühtäkki Kiasma taga pargipingil Ikea bussini aega parajaks tehes hakkasime arutlema pulmade ja tuleviku üle. Ja siis, käigupealt, just nimelt poolelt sammult tuligi küsimus, et “kas tuled siis naiseks?”, millele oskasin vastu küsida “aga meheks tuled siis?”. Ja sellest siis järeldus, et ju siis olemegi kihlatud.

10 000 m EMV ehk miks me esialgu Viljandisse pidime minema.

Meekoogiplaan oli juba varemgi. See lihtsalt sähvatas ühel hetkel, et nüüd on aeg teha meekooki! Seegi oli teada, et sel nädalavahetusel on sugulaste kontsentratsioon Viljandis tavapärasest kõrgem ning vahepeal oli toimunud paar sünnipäeva, kus me isisklikult kohal ei viibinud, nii et maiustamine oli põhjendatud. Ma pole seda vist enam aastaid küpsetanud, kuna kogu see biskviidimajandus mulle väga ei maitsegi ning eks saja erineva põhja vorpimine võtab aega. Seekord tundus aga, et meekook on täpselt see õige asi lauale. Aga muidugi ei saanud see olla täpipealt retsepti järgi tehtud versioon. Ma lihtsalt ei suudagi puhtalt juhiste järgi teha. Asendasin Nami-nami retseptis osa nisujahu odrajahuga ning panin mett rohkem ja suhkrut vähem, kui kirjas oli. Hapukoore asemel läks kihtide vahele Nõmme turult pärinev talunike kohupiimakreem.

Osised

  • 5 spl mett
  • 125 g suhkrut (rafineerimata roosuhkur)
  • 3 muna
  • 2 tl söögisoodat
  • 275 g odrajahu
  • 75 g nisujahu
  • kilo talust pärit kohupiimakreemi (meil olid Nõmmiku talu muraka ja mustsõstra-vaarika kreemid)
  • vahele ja kaunistuseks maasikaid või muid marju

Tegemine

Vahusta mõnud kauniks kohevaks vahuks. Kuna vaaritasime Viljandis ehk Kai juures Tupperware’i paradiisis, siis oli kasutusel selline uhke kauss, millel on kaas peal ja kaane sees paras auk miksri sisestamiseks, nii et kõik seinad vahtu täis ei pritsiks. Seejärel võta välja pott ja uha sinna sisse mesi ja suhkur. Lase magus segu keema ja tõsta pott tulelt. Nami-namis kästi kohe munavahule lisada, ma igaks juhuks nii kuuma ei julgenud, kartes, et äkki hüübib muna ära. Lasin minuti jahtuda. Igatahes järgmisena tulekski magus möks munavahu hulka segada. Kasutasin veelkord uhket Tupperware’i kaussi ja mikserdasin segu kokku. Viimaks lisa sooda ja jahud. Mina sõelusin läbi (no tuleb ju erinevad Tupperware’i vidinad ära proovida). Lase taignal jahtuda. Külmkapp oli meil juba hõrgutisi täis, nii et tegime taignapotsikule külma veevanni, aga muidu oleks hää külma pista.

Kuniks tainas taheneb, valmistu suureks rullimiseks ja kiirküpsetamiseks, sest meekoogi põhjad saavadki päriselt 5 minutiga valmis. Pane valmis küpsetuspaberi lehed, mille peal tainast rullima hakata. Usu mind, seda tainast ei saa pärast lihtsalt plaadile libistada. Kuna see on üliõhuke, on parem kohe küpsetuspaberil mökerdada. Leia üles ka kandik, kuhu jahtunud põhjasid hiljem laduma hakata.

Tegin kandilise koogi ja küpsetasin Nami-nami 6 asemel hoopis 4 põhja. Põhjad olid natuke väiksemad kui tavaline küpsetusplaat. Rullisin taigna võimalikult õhukeseks ja siis 5 minutiks 225-kraadisesse ahju. Kuni üks valmis, rullisin ja sättisin juba järgmist ja tõesõna möödus see aeg väga kiirelt! Libistasin valminud põhja koos küpsetuspaberiga plaadilt maha, teise asemele ja ahju. Valmis põhja katkusin paberi küljest lahti pärast mõningast jahtumist. Kui liiga kärsitu olla, läheb põhi katki.

Kui põhjad valmis, tahavad nad veel pisut jahtuda. Täidis! Kohupiimakreemid olid iseenesest juba piisavalt magusad, nii et suhkrut juurde ei pannud. Originaalis on meekook muidu hapukoore ja suhkruga. Marjase täidise sisse purustas Sander veel suure peotäie (või isegi kaks) maasikaid. Ja siis ongi ladumise aeg. Kreemi tuleks panna ohtralt, et kihid mõnusalt läbi imbuks ja mahlaseks muutuksid. Ja ka peale panna kreemi. Seejärel viiluta maasikad (meil jällegi kasutusel moodne viilutaja, millega sai ühtlased kaunid viilakad) ja laota kaunistuseks koogile. Me raputasime peale veel mõrkjat kakaopulbrit, et kogu kraam liiga läägeks ei läheks. Seejärel läheb meekook paariks tunniks külmikusse imbuma, et õigel hetkel särava ja maitsvana lavale astuda.

Tasub mainida, et see kook kadus kiirelt ja oli mõnusalt mahlane!

Ringiga tagasi peedi juurde ehk järjekordne šokolaadikook

IMG_5613

Peedist ei saa ma üle ega ümber, aga miks peakski, kui üks juurikas on niivõrd hõrk ja aastaringselt lihtsalt kättesaadav ja lisaks sobib nii soolastesse kui magusatesse roogadesse? Sestap ehitasingi oma sünnipäevatoidud seekord peedi ümber. Nädal enne Barcelona maratoni on peediga liialdamine veel eriti hea mitte, kuna selles sisalduvad nitraadid vähendavad lihaste hapnikunõudlust ning sama hapnikuhulgaga jaksab keha rohkem ära teha. Täna on aukohal klassikaline punapeet, kuigi pean plaani ka kollase või muude erisuguste peetide jahtimiseks. Ehk siis ühel hetkel tuleb minna Nõmme turule või kiigata talutoiduga kaubitsejate poole nagu Tagurpidi Lavka või Otse Tootjalt Tarbijale.

Peediga šokolaadikooki olen teinud varemgi ja hea põhjusega: see on maitsev! Peet annab mõnusa magususe ja mahlakuse. Kes viitsiks kuiva kooki järada? Mina igatahes mitte. Magusus tähendab ka, et muid magustajaid on vähem juurde vaja. Suhkur (demerara) sai nüüd kodus otsa ja uut pole plaanis osta. Jätkan steviaga katsetamist. Tasapisi hakkab kusjuures ära harjuma. See on ülihea uudis. Stevia on naturaalne suhkruasendaja, mis aitab vältida näkku punnide teket ega sisalda ka kaloreid. Mõtlesin mõnda aega, kas kook peaks olema ka gluteenivaba, aga sellise retsepti olen korra juba kirjutanud, nii et sedapuhku lähen odrajahu teed. Oder troonib tänases õhtus samuti, sest lauale leiavad tee nii odrakruubid (ahjujuurikate kõrvale, milles aukoht on taas peedil) kui ka odrakarask. Odra- ja peedipidu, miks ka mitte!

Osised

6 väikest peeti
4 muna
125 g võid
4 dl odrajahu
1 spl steviat
5 spl kakaopulbrit
peotäis mooniseemneid

Keeda peedid pehmeks. Eemalda koledamad kohad noaga. Ma lõikasin ära selle jämeda otsa, koorima ei hakanudki, sest enne keetmist sai neid korralikult pestud ka. Püreesta peedid saumiksriga ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil või pliidil madalal kuumusel või, kalla peedimassi hulka. Lisa munad, stevia ja kakaopulber, mooniseemned, sega hoolikalt. Steviaga tasub alati ettevaatlik olla, nii et lisa algul pigem vähem ja maitse, kas on veel normaalne. Liiga palju steviat on jõle tugeva maitsega. Jaga taigen pooleks ja kalla kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Samal ajal, kui need ahjus 180 kraadi juures küpsevad, valmista kihtide vahele minev kreem.

Kreem
Rikalik peotäis (külmutatud) mustsõstraid
250 g maitsestamata (Otto ricotta) kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
3 spl mett

Kreemi valmistamine on mõnusalt lihtne: vahusta vahukoor vedela meega (seda võid vajadusel soojaveevannis vedeldada) ning lisa vahustamise lõpuosas kohupiimakreem ja mustsõstrad. Ongi mõnus, kergelt lillakas kreem valmis. Kohupiimakreem lisab vahukoorele pisut massi ja teeb kreemi kergemaks. Kui koogipõhjad on valmis (25 minutit umbes läks) ja pisut jahtunud, lõika need pooleks, et oleks kokku 4 latakat. Siis pane kook kokku: kreem iga kihi vahele ja lõpuks peale ka. Kaunista granaatõunaseemnetega ning lase seejärel mõned tunnid külmkapis maitsestuda ja kreemil sisse imbuda.

Kohupiimakreemimahedik ehk mul on geniaalne mees

IMG_5595Mõista-mõista, mida saab sellest topsitäiest! Konkreetselt sellel pildil: mustsõstrad, kirsid, maasikad, vesi, kohupiimakreem ja avokaado. Kohupiimakreem on selle valemi salajane komponent. See imeline asi, mis lisab valku ning tummisust. See põnev idee, mille leiutamise au ei saagi ma endale võtta, kuna Sandril tuli see geniaalne mõte, et paneks kohupiima kah. Tõtt-öelda võisin esmalt seda mõtet kuuldes isegi vaikselt kulmu kortsutada, aga tegelikult on tegu geniaalse ideega.

Aga mis sellest siis kokku tuleb? Kuna marjad on sügavkülmast võetuna päris külmavõetud, siis saab esmalt ilmaselgelt midagi jäätisetaolist. Kui segu natuke soojas köögis seisab, annab see aga täitsa mahediku ehk smuuti mõõdu välja. Kui keegi veel päris hästi aru ei saanud, mis värk on, siis olgu ka öeldud, et kogu see möks tuleb saumiksriga ühtlaseks massiks lasta, nii et see näeks kokkuvõttes välja nagu allolev pilt. Täpset retsepti ei tasu mingi hommikusmuuti jaoks kirjutama hakata, sest igaüks kasutab lõppude lõpuks ikka neid osiseid, mis tal parajasti kapis on. Mul on selle jaoks sügavkülmas alati marjad ootamas ning neile tulevad appi kreemjad avokaadod või banaanid ning muud puuviljad, mis parajasti vaagnat kaunistavad. Kohupiimakreem on boonuseks ja eriti hea pärast pikka trenni taastava joogi jaoks. Vett lisan selleks, et mass rohkem jooki kui jäätist meenutaks.

IMG_5597