Fritüüritud Mars või siiski mitte?

See oli vist pärast Narva poolmaratoni treeneri juures grillides, kui keegi mainis meie eelseisvat (nüüdseks juba möödunud) reisi silmas pidades, et Šotimaal friteeritakse Marsi šokolaadibatoone. Muidugi laitsin ma mõtte sellest kohe maha ega pidanud seda millekski, mida ma proovida sooviks. Mars on neist batoonišokolaadidest (Snickers, Twix, Bounty, Tupla jne.) minu arvates kõige jõledam, sest see on lihtsalt vastikult magus. Ma talun väikses koguses Snickersit (just selle pistsime nahka präast 15 km ratastega mäkkesõitu ja 6,6-kilomeetrist mägimatka Dublinis, selles väikses putkas mäe jalamil olid muud asjad poole kallimad), mõnikord harva pulgakese Twixi või ampsu Tuplat ja Bountyt (kookoshelbed tekitavad minus muidugi sõltuvust; kodus tehtud Bounty on aga alati 10x parem). Üldiselt on need šokolaadid liiga magusad. Siin on valmistajad natuke õndsuspunktist (ingl. k. “bliss point” – just see kogus suhkrut, mille juures on toode vastupandamatu, ei vähem ega rohkem) mööda jooksnud.

Fritüüritud Marsibatoon sai alguse just neist samadest kohtadest, kus kuuma õli ja taignaga palju mässatakse. Ei, see pole uusim hooaeg “My Kitchen Rulesi” sarjast… neil oli üks hooaeg, kus osalejad pidevalt toitu fritüürisid, sest “siis maitseb kõik paremini”. Ütleme nii, et olen saanud tõesti häid frititud roogasid, aga enamik on vastiku, vana rasva maitsega. Aga Tais osatakse frittida! Nii… Marsi batoonikest hakati taignasse ja seejärel õlisse kastma tüüpilistes Suurbritannia saarekese kala-krõbekartuli putkades. Õpilasena inglise keele tunnis tundus merekaldal ajalehepaberisse mässitud “fish and chipsi” söömine päris põneva ja romantilisena. Vanemaks saades taipasin, et tegu on lihtsalt friikate ja paneeritud kalaga. Sellise asja peale läheb mul küll kõht kinni, ei midagi värsket ja mõnusat. Kindlasti annaks seda rooga ägedamaks muuta… bataadifriikad ja mõnus värske salat juurde, mmm… Võibolla kunagi? Aga… Šotimaal väljendab seesama Marsiplönn ka nende üldist ebatervislikku toitumist. 18. juunil tähistati seal isadepäeva ja Glasgow’s nägime plakateid samal päeval toimuva jooksu kohta. Juures ka märge, et šoti meeste eluiga on Euroopas üks lühimaid. No, kui nad Marsi, friikaid ja burgereid (õllega muidugi) kogu aeg näost sisse ajavad, pole ka ime.

Mars ise pole seda imeasjandust aga toetanud, sest ei pidavat nende tervisliku ja aktiivse elustiili toetamise põhimõtetega kokku minema. Lubage naerda, Mars toetab tervislikkust? Oma üliimalate šokolaadidega, mida šokolaadiks nimetada on suisa patt, kakaoprotsent ju suisa olematu? Heh.

Igatahes, esmaspäeval (19.06) Edinburghis silmasin Marsi plakatit ühel kala-friika poeaknal (chip shop). Olime parajasti Sandemani tasuta linnatuuril (giid annab endast parima, et lõpus siiski hea jootraha saada), nii et lähemalt uurida ei õnnestunud, aga selle hetkega oligi idee frititud Marsist end mu kuklasse istutanud. Mõtlesin, et pean seda blogi pärast proovima. Isegi, kui see on nii jõle, et tahan enamiku ära visata… Hiljem järjekordses Wetherspoonis (The Standing Order; eks nendest pubidest tuleks veel eraldi pajatada) õhtustades otsisin netist Marsi pakkuvad kohad välja ja kuna üks neist jäi meile koduteele, astusimegi läbi. Nonii… selline see Café Piccante siis eemalt välja näebki.

20170619_193224

Kas pole huvitav, et maja ees seisab, nagu tellitult, ka üks paks mees? Eks enamik keskealisi britte-šotlasi näevad kahjuks sellised välja, ajad on juba sellised, mil mugavus on üle kõige ja end suudetakse üpris ebamugavalt suureks süüa (misläbi elamise mugavus küll natuke kahaneb).

20170619_194203

 

Ja nüüd kutsuv Marsi plakat natuke lähemalt ka. Pean mainima, et ühes teises kohas oli palju luitunum plakat aknale kleebitud. Samas ei anna kumbki edasi frititud Marsibatooni tõelist olemust, sest et… no vaadake järgmist pilti.

20170619_193812

 

Pehmelt öeldes ei ole need enam batoonid, vaid mingid kahtlased junnid, mida serveeritakse pealekauba jõledal plastalusel, juures ka salvrätik ja nuga-kahvel. Ja tõele au andes on siin pildil frititud Bounty batoonid. Mars lihtsalt ei meeldi mulle kohe üldse ja Bounty on mitu korda vastuvõetavam. Mis teha, mul on kookosega oma kiiks. Tainast sel junnil väga ümber ei olegi. Aru ma ei saa, miks selliste junnide eest lausa 3 naela rööviti! Šokolaad poes maksab mingi 50 penni äkki? Aga noh, oli ju vaja ära proovida.

20170619_193849

Selline näeb siis üks frititud Bountyke välja seestpoolt. Tegelikult saan ma isegi aru, miks kuumutatud šokolaad massidele peale läheb. See on mõnusalt soe ja sulanud ning külmema ilmaga arvatavasti paras lohutus. Kuigi too päev oli üldjoontes päikseline, siis õhtuks keeras jälle väga tuuliseks ja see peatus meie teekonnal andis tegelikult mõnusa sooja jälle sisse.

Lõpetuseks ütlen enda õigustuseks, et tegelikult sõime reisil päris palju kohalikke marju (maasikad, vaarikad, mustikad), erinevaid puuvilju (aprikoosid, nektariinid, apelsinid) ja köögivilju. Värske kraami valik on poodides ju suurepärane! Lisaks pakutakse väga palju erinevaid toorbatoone, mis sisaldavad kuivatatud puuvilju ja pähkleid või kaerahelbeid.

Paar ilusat suvist salatit

Teadupärast sööme lõunat Kardemonis. Eks vahel väsitavad need toidud ära, sest kõik on palsamiäädikaga (see pruun asi) üle valatud, kuid kvaliteet on siinkandis ikkagi parim. Pubitoit Kardemonile ikka vastu ei saa, olgugi et päevaprae jätan Kardemoniski vahele, sest piimatooteid või liha on neis palju. Kalaroogasid nii sageli ei kohta. Mõnusaid, värskest pakatavaid salateid leiab sealt aga ka ja siin jagangi kahte mereandidega salatit. Lõhesalat, kus on ka kartuleid, on pisut toekam variant. Lõhet on seal palju! Krevetisalat aga meeldivalt rohkete grillitud krevettidega rikastatud. Ma ise teeks enam-vähem samamoodi, ainult et palsamäädika jätaks välja. Selle asemel kallaks ma salati üle külmpressitud oliiviõliga.

20160506_125533

20160523_152744

Celicioso, gluteenivabad küpsetised

20160321_162327

Celicioso lõpetas meie vihmase esmaspäeva, mil olime veel üht kunstimuuseumi külastanud ja enne suuremat sadu ka vanas heas Retiro pargis lebanud ja Teraapialaeka Youtube’i kanali jaoks videosid meisterdanud. Madriidi kohal olid vihmapilved, mis otsekui soodustasid tubaseid tegevusi. Celicioso olin juba varem TripAdvisorist valmis vaadanud ja teadsin, et enne lahkumist tuleb sealt läbi astuda. Seda enam, et see asus taaskord meie naabruskonnas nagu Vega ja La Hummuseriagi.

20160321_162159Koogid paistsid uhked, aga nii mõnigi oli minu jaoks liiga värviline. Gluteeni küll ei sisalda, aga muud komponendid? Mõnikord on nii, et ühest “halvast” lahti saades, tuleb asemele palju uusi “halbu”. Kasvõi see, et kui tooted muudetakse väherasvasemaks, siis meelihullutava maitse saamiseks lisatakse selle võrra rohkem suhkrut. Celiciosle tuleb aga au anda, et menüüs oli ka paar sellist kooki, mis on suhkruvabad. Mina ühtki neist ei valinud, sest need langesid kategooriasse “muffinid” ning ma eelistan siiski kooki. Kui olime tükk aega läbi klaasi neid kooke vahtinud, saatis teenindaja meid istuma ja lubas lauda tulla. Seal ootasime siis ka jupp aega ja lugesime kooginimesid. Minu esialgne valik jäi püsima, nii et… siin nad on!

 

20160321_162245Kreemine tiramisukook mulle ja šokolaadi-vaarikakook Sanderile. Tiramisukas oli täpselt nii kreemine ja täitev, kui ta välja näeb ning vaarikad just nii mahlased, kui paistab. Kookide hinnad Celiciosos vahemikus 2.50-3.20, nii et võrdlemisi mõistlikud. Samas, suurt vau-efekti ei tekkinud. Koogid olid lihtsalt mõnusad. Ja tegelikult ei söö ma iga päev kooki. Gluteenivaba koht lihtsalt nõudis, et see ära proovitaks. Olen viimasel ajal märganud, et nisu söömisel tekib mul kõhuvalu, rukkigluteen nii õnneks ei mõju. Rukkist oleks kurb loobuda, sest ma teen ise leiba. Elame-näeme. Tervisekooli õpingutes ootavad mind ees inimkatsed iseendaga: gluteeni- ja kaseiinivabadieet 2 nädalat.

 

Retrohöngu!

Jah, just nimelt höngu, sest kohvik Retro asub Kuressaares, kus elul on pisut teine tempo ja õ-lainekesed on tõmmatud sirgeks ja hakitud kaheks. Kaheks mönusaks täpiks. Veebruari kolmandal nädalavahetusel otsustasime oma Saaremaa jooksu kiireima paari auhinna viimaks välja võtta: leidsin sobiva Lux Expressi kampaania, ostsin 5-eurosed piletid ülimugavas bussis ning vurasimegi mandrilt minema, et kohalikus spaas liguneda, vahelduseks ka natuke teises kohas trenni teha ja saaretoitu süüa.

Elu-olu

Retrosse tahtsin minna juba oktoobris, mil saare peal rekordeid tulistasin ning viimaks ometi normaalse tempoga võistlema õppisin. Siis oli Kuressaares jooksjate (loe: inimeste) kontsentratsioon niivõrd kõrge, et meie sinna kohvikusse ei mahtunudki. Pole ime, sest Tripadvisori edetabelis on see number üks. Reede õhtu suhtelises vaikuses jalutasime siis mööda lörtsiseid tänavaid keskväljaku poole, kus vaid mõned kuud tagasi finišikoridori sai kihutatud. Üldiselt näib, et siinkandis söögikohti on, kuid kas ka sööjaid? Retros igatahes oli enamik laudasid reserveeritud (mitte et tegu oleks hiiglasliku kohaga, mis pool Eestit ära mahutab), meil oli valida kahe vahel: kas istuda undava joogikülmiku kõrval või ronida seinal oleva teleka alla, kus kedrati “Nu pogodit”. Istutasime end teleka alla. Hääl oli maas ja tõtt-öelda seda multikat väga tähele ei pannudki, st segama ei hakanud. Atmosfäär oli hubane: laudadel kirjud lillelised laudlinad, siin-seal vanakooli esemeid nagu näiteks kummimänguasjad, hämar valgus, laual küünlake.

Magustoit

latte

Jah, ma söön magustoitu vahel enne pearooga, sest niiviisi on see seedesüsteemi suhtes kõige leebem. Mulle meeldib maiustada kohvijookide, eriti lattega. Kusjuures, suhkrut ei taha ma sinna kunagi, sest suur piimakogus teeb joogi juba piisavalt mesiseks. Esimeste asjadena saabusidki meie sinikirjule laualinale kakao ja latte. Loota võib, et Sanderi kakao oli ehk grammike parem kui see, mida ma praami peal seirasin (seal sai ise puru tassi kallata): suhkur kolmel kujul ja igasugu lisaaineid ka peoga peale puistatud. Esmase trennijärgse nälja sai selle kauni tassitäiega kustutatud ja seejärel hakkasime põnevusega ootama oma eelroogasid.

Eelroad

vutimuna

Marineeritud vutimuna

Kuna just päev varem panin kõrva taha selle tarkuse, et vutimunad ja -liha on väga puhtad, sest vutt on igasugu mürkide osas tundlikud, siis tellisin esimeseks ampsuks marineeritud vutimuna. Kui see üksik munake lilledega desserttaldrikul lauda jõudis, oli Sanderil päris hea teiselt poolt lauda oma Retros küpsetatud taluvöiga kahe leivaviilu tagant hõigata: “Noh, oled kindel, et leiba ei taha?” Pisike ja nunnu, aga ega ühe euro eest rohkem vast ei saagi (10 vutimuna maksab turul/poes vist muidu alla 2 euro siiski, polegi ammu ostnud).

leib

Retro omaküpsetatud leib taluvöiga

Õnneks oli ta piisavalt lahke, et seda kohevat ja magusa mekiga leiba jagada. Mmm, oli veel soegi. Ärge saage valesti aru, ma ei kahetse seda muna! Oli hää, aga padunäljastele ei piisaks. Oli tunda, et suhkrut oli selles leivas ka, aga loota võiks, et mitte nisu (eks vaatame, kas mul on hommikuks kõht suuremaks paisunud). Samuti pakkusid meeldivat äratundmist koriandriseemned. Otsustasin, et järgmise leiva rikastan koriandriseemnetega. Tõepoolest, ma ei pea neid ju ainult karriretseptidesse uhama. Üldjuhul troonivad minu leibades köömned, aga las siis olla vaheldust ka!

Peaampsakud

Tükk aega kaalutlesin, kas maiustada kõrvitsaorsottoga (röstitud juurviljad ja kitsejuust!!), kuid Saaremaal olles tuleks ikka kala kasuks otsustada (mitte et ma mandril midagi väga teisiti teeks, sest liha tellin haruharva ja siis samuti vaid kana).

suitsutuur

Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga

Tunnistan üles, et Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga oli ampsamist väärt. Kala oli pisut soolane, aga kõik muu kiiduväärt. Uurisin, et tuur on suur röövkala, kes elab rannalähedases merevees ning on Läänemeres haruldane. Õnneks oli aias kasvavast kraamist peale kartuli ka rohelist salatit, nii et ei olnud ainult kala-muna-kartul roog, vaid midagi hõrgumat. Rukola, spinat, redis, sibul – jah, nii on mõnus. Kartul oli hakitud pisikesteks kuubikuteks, nii et ära jäi ka kuiva kartuli järamine, sest need tükid olid mahlased. See müstiline vaht taldrikul tuli 64 kraadi munast – vedelast kooreta keedumunast, mis oma voolava kreemisusega ka kastme rolli täitis. Ma olen igasuguste tooreste munade osas tavaliselt skeptiline, aga maitses! Sõin terve taldriku mõnust mõmisedes tühjaks.

burger

Haugiburger

Sanderi haugiburger (valikus oli ka lambalihaga variant) oli rikkalik ning just selline, millest iga burgeritegija õppust võiks võtta. Taldrikul oli ka kuhjaga salatit, nii et sai ka köögiviljanormi täidetud. Mina isiklikult jätaks ära selle valge saia ja katsetaks kasvõi rukkiga (tuleb välja, et minu kehale nisu ei meeldi, võtan hoobilt mitu kilo juurde) või asendaks vähemalt täisterakukligagi. Aga kõik muu oli võrratu. Paar paksu ahjukartuli viilakat, kogukas haugikotlet… loodame, et sinna siis riivsaia ei peidetud!

Teenindus

Kaks sõna siis teenindusest ka. Toidud olid meeliülendavad, nii et võib inimliku faktori unustada, kuid sedagi tasub meeles pidada. Tore, soe ja sõbralik! Tundsime, et oleme sinna oodatud. Lõpuks valmistas üllatuse ka arve serveerimise viis: tšekk plekist konservikarbis. Lõbus! Õnneks seda avajaga urgitsema ei pidanud. Vaatasin, et kõrvallauas oli mingi säärane huvitav eelroog tellitud, kus pidi esmalt ise konservi avama. Kahtlustaks, et marineeritud angersäga konserv omaküpsetatud leiva ja kartuli-kodujuustu salatiga.

arve

Arve on seal sees

Kardemon Nõmme südames

Täna tahan kirjutada Kardemonist, söögikohast, mis Teraapialaekast peaaegu aknast võiks paista, kui meil aknad teises kohas oleks. Põhimõtteliselt asub see aga nii lähedal, et tuleb trepist alla minna, uksest välja, oodata rohelise tule süttimist ja ületada ristmik. Nimelt on Kardemoni näol tegemist uuendatud kultuurikeskuse kohvikuga. Kui ma Nõmme kultuurikeskuse KuKost pärast ilmselgelt pulbrist tehtud seenepüreesuppi suurt midagi ei arvanud, siis Kardemon on sootuks hõrgum ja kõditab meeli. Sellised menüüd, kus ma iga teise asja peale “vau!” ütleks, on tõtt-öelda suhteliselt harvad, sest olen aja jooksul muutunud pirtsakaks sööjaks. Aga niipea, kui lisada menüüsse põnevad kohvijoogid, mõned puuviljased smuutid, kitsejuust ja tatrajahu, on minu süda põhimõtteliselt võidetud.

Koogid-pirukad

Porgandipirukat olen Kardemonis paar korda söönud, aga täna hommikul tööle jalutades nägin, et ukse ette oli pargitud Europagari kaubik. Kui pirukad hoopis seal tulevad, siis väga ei tõmba. Ägedam ja parem oleks kindlasti kohapeal küpsetatud kraam. Samas ei saanud väga hästi aru ka, kust see pirukas võiks pärit olla, nägi pisut teistmoodi (heas mõttes!) välja küll. Ja nii palju, kui ma kooke seal proovinud olen (ampsanud Sandri kõrvalt napoleoni ja mingit porgandikooki ning ise matsutanud toscakooki), siis need olid ka mõnusad. Tahaks loota, et kohvikukooke pole veel päris ära käkitud ning koostisosad on siiski päris toiduained. Poekookidest käin mööda suure kaarega, sest neis on tõelist heal juhul vaid noaotsaga maitseks lisatud. Poe omadest tundubki kõige sümpaatsem meekook ja just nimelt oma väheste komponentide tõttu.

Supid-salatid

Kardemonis on iga päev valikus mingi püreesupp, mida siiani tellinud pole. Ühel korral oleks äärepealt selleni jõudnud, aga siis taipasin, et kell pole veel 12 ning enne keskpäeva suppi ei serveeritagi. Suppide nimed tunduvad samas ahvatlevad ja 2.50 ka mõistliku hinnana. Tükk aega olen suud vesistanud ka nende suurte salatite nimesid lugedes. Mandlitega paneeritud kitsejuust! Soe lõhesalat! Hiidkrevetid!

Tatrajahust pannkoogid galetid!

Mida ma seal siis söönud olen? Tatrajahust galette ehk õhukesi pannkooke, mida küpsetatakse kuumal pannil ilma rasvata. Ma ei ole suurem asi nisujahusõber, aga tatart armastan, nii et säärane uudsus on igati tervitatav. Kes soovib, võib ka nisujahust versiooni küsida, aga ma ei näe selleks küll mingit vajadust, kui tatrajahuversioonid niivõrd hästi maitsevad. Pisut olen piilunud ka magusate pannkookide poole, sest tumeda šokolaadi, toormoosi või meelisandid panevad suu vett jooksma küll, aga siiani on südame võitnud ikka soolased tatragaletid ja magusad seni proovimata. Ja all siis pilt ka 3 sorti galettidest, mida kahepeale proovinud oleme. Suitsulõhe-murulaugukreemi ja kitsejuustu-pähklivahu galetid kuuluvad ilmselgelt minu taldrikule, kuid Sandri kana-mozzarella-basiilikukreemi üllitis maitses samuti hää.

Desktop2

Kohvijoogid ja smuutid

Tunnistan siinsamas ausalt üles, et mul on kerge kohvisõltuvus. See ei ole selline sõltuvus, et ma ei saa hommikul ilma tassi kofeiinita silmi lahti, vaid pigem nagu vajadus rituaali järele. Ja kohv meeldib mulle alati kitsepiima, vahukoore või kookospiimaga. Kui magusa järele vajadus tekib, siis kas tume roosuhkur või hoopis lusikatäis mett. Samuti viivad mul jalad alt igasugused vürtsikad kohvijoogid nagu chai latte. Geniaalne! Või siis espressokakao, mis on võrratu kombinatsioon kohvist ja šokolaadise maitsega kakaost. Kardemonis olen lürpinud jäist kohvijooki, kus muuhulgas sees ka maasikad. Nii lahe, et julgetakse maitsetega katsetada!

Palju kiidusõnu on saanud ka Kardemoni smuutid ja mitte ilmaaasjata. Neid juues on päris puuvilja maitse tõepoolest tunda. Mangosmuuti oli niivõrd täidlane ja siidine ja kõhtu täitev, et sain Sandri peale lausa korraks kadedaks. Ise jõin sel päeval keefiriga metsamarjasmuuti, mis jäi meelde pigem oma kerge hapukuse poolest. Ka troopiliste viljade smuuti täitis ootusi ja klaasi põhjast võis leida veel puuviljatükikesi. Smuutisid ja kohvijooke saab nautimiseks ka kaasa osta. Usun, et kui läheksin oma tassiga (Teraapialaekas on mul ka 2 kaanetatud termoskruusi), täidaksid nad ka selle. Need plastmasstopsid, mis nende ilusatelt fotodelt silma hakkavad, mulle väga ei istu.

Aga jah, Kardemoni lähen tagasi. Lähedal ja mõnus!

Müüriääre – alati hää

Maikuu viimasel pühapäeval vajasime taaskord massaažitööst turgutust. Muidugi oleks võinud meie sihtkohaks vabalt olla ka Teraapialaegas ning me võinuks seal kordamööda laual-matil lamada, aga käed ja üldse keha olid niivõrd väsinud, et valisime siiski saunakeskuse turgutuse ja käisime Fra Mares end soojendamas. Massöörina töötades tuleb aeg-ajalt iseendalegi aega võtta, sest muidu ei jaksa ühel hetkel enam üldse massaaži teha. Kael on allavaatamisest haige, pöidlad muutuvad imelikuks, alaselg tuikab seismisest, tai massaaž kurnab randmeid – hädasid kui palju! Selleks, et vastu pidada, oleme viimased kolm nädalat end spaadega hellitanud. Mitte küll spaamassaažiga, sest säärane silitamine oleks lihtsalt igav, aga saunadega.

Käisime Haapsalus ning pärast lõõgastust jalutasime mööda mereäärset promenaadi peatänava kohvikutealleele. Imetlen neid uusi kohvikuid, mis sinna imeväel juurde on tekkinud. Lausa lust on vaadata. Tõsi, talvel ma Haapsalus ei käinud ega pole seega kursis, kuidas siis olukord on. Suvel need kohvikud igatahes õitsevad. Haapsalu Raamat, Dietrich ja mõned uuemad on veel proovimata. Seegi kord läksime vanasse lemmikusse Müüriääre kohvikusse. Ja oli hää nagu ikka! Juba see interjöör on niivõrd soe ja tore.

Kahjuks oli chai otsas, aga ka caffe latte oli mõnusalt kreemjas ja täitis toidu ootamise ajal kõhtu. Sander helpis kohvi vaniljejäätisega. Kõrvale anti roosuhkrut, nii et mina olin rahul. Piim oli samuti kaunilt vahus.

Sander sõi midagi säärast, mida meil naljalt kodus ei saa: pasta lihapallide, parmesani ja ürtidega tomatikastmes. Igasuguse pastaga pole ma enam ammu sõber, kui just tatrajahupastaga tegu ei ole. Liigne nisusöömine paneb tavaliselt suisa kõhu valutama. See pasta oli meeldivalt krõmps – selline, nagu õige pasta olema peabki. Kuna keha peab ise palju tööd selle lõhustamiseks ära tegema, siis imenduvad need süsivesikud aeglasemalt.

Grillitud baklažaani, paprika ja suvikõrvitsa ahjupirukas rohelise salatiga – minu arusaam ideaalsest pirukast. Krõbe põhi päris võist, rohke köögiviljatäidis ja suussulav juustukate, ülekallatud pikantse pestoga. Kuna salatis oli ohtralt rukolat, siis mõmisesin mõnust. Lahtised pirukad on ikka need kõige paremad, sest keskenduvad täidisele!

Pearoogadest sai kõhu võrdlemisi täis, aga premeerisime end siiski kookidega. Tavaliselt poe- ega kohvikukoogid väga head ei ole, aga Müüriääret julgen usaldada. Mulle toorjuustu-mokatort ehk meeldiva kohvimaitsega hõrgutis, Sanderile klassikaline napoleoni kook. Mokatort oli väga vahune ja täitev. Ette võiks heita vaid seda kokteilikirssi, mis polnud päris, vaid mingi suhkruasjandus. Napoleon oli äärmiselt mahlane ja väga värske maitsega. Head valikud igatpidi!

Kübarakohvikust, kübarateta

Kübarakohvikusse olen aeg-ajalt eksinud juba enam kui aasta alates sellest ajast, mil veel Yokoga Nõmme kultuurikeskuses kõhutantsu vihtusime. See on mõnus koht, kus süüa pisikest ampsu või teha väikest töölõigukest, sest internetti pääseb seal samuti hõlpsalt. Tõtt-öelda on Kübarakohvik just selline Nõmme õdusust kandev pesa: nunnu roosa maja, pisikesed lauakesed, parajalt väike ruum ja imeilusad lauanõud. Ja kas ma juba mainisin, et küpsetised on natuke ägedamad kui tavalises kohvikus? Nagu nende koduleheltki lugeda võib, siis kasutavad nad palju köögivilju ja puuvilju-marju ning asendavad sageli osa nisujahust täisterajahuga. Lisaks kasutavad nad ka võimalikult vähe suhkrut ja soola. Peaaegu selline tunne, nag oleks mind ennast kööki lastud! Nende kõige minulikum roog, mida võin vast lõpmatuseni süüa, on jubemõnus peedistruudel. Ja veebruari esimesel pühapäeval alustasin just sellest ampsust, kõrvale üks mõnus latte.

Ma ei suuda ära kiita, kui geniaalne asi on peedistruudel! Mina kui suur peedilemb ainult seda vist neilt tellikski. Sandri taldrikut kaunistas kõrvitsa-juustupirukas, mis samuti mõnumõminaid esile kutsus.

Maiuseks oli mul gluteenivaba kook toorjuustukreemiga. Kui õigesti mäletan, võis selle nimi olla inglikook. Peab tõdema, et soolast kreemi teevad nad seal pisut rohkem minu maitse moodi. Kook oli enam-vähem, toorjuustukast lootsin, et seal on rohkem kreemi ja vähem saia, sest biskviit mulle üldiselt ei meeldi. Klaasi taga tundus kreemisem! Aga neile, kes on biskviidisõbrad, peaks see kook küll naeratuse näole tooma. Sandri imeilus pirni-šokolaadikook jäi pildile püüdmata. See oli maitsev, aga mina eelistaks pisut “niiskemat” kooki.

Kokkuvõttes on seal kohvikus alati mõnus olla, sest ka teenindus on ülimalt soe. Nagu käiks headel sõpradel külas. Kohvi osatakse ka teha ning tegelikult on joogivalikus ka ingveritee ja kuum, vürtsidega õunamahl! Imeline! 1. veebruaril oli see meil väike pühapäevane preemia pärast nädalapikkust rabelemist: töökuhilad, millega võitlemine kestis hiliste öötundideni, oma firma, Teraapialaeka elustamine, esinemiseks valmistumine ja viimaks kauaoodatud esinemine ise, mis õnnestus igati.