Makaronid hakkliha-tomatikastmega

Coopis oli allahinnatud üks isevärki äge hakkliha. Ja isegi nii püsivalt, et jõudsime seda 2 nädalaks osta (1 pakk liikus otse sügavkülma oma aega ootama). Mingit köögiviljadega hakklihasegu mäletan juba suvestki või veel varasemast ajast, aga toona oli see poes kummalisel kombel tavalisest, köögiviljata lihast kallim. Iseenesest on köögivili ju odavam kui liha, nii et loogiliselt mõeldes võiks köögiviljasisaldusega variant soodsam olla. Ju jääb töötlemise keerukuse taha. Hakklihale midagi juurde lisada on ju keerulisem, ehk on seal ka mingid lisanõuded?

Esimest korda sedasorti liha poes nähes jätsin selle ostmata. Oli kallim ja ausalt öeldes saan mujaltki oma köögiviljaannused kätte. Meie toidulaual ja külmkapis on köögivili ikkagi aukohal. Täpselt nii nagu tervisliku toitumise püramiidiski. Mõtlesin, et miks peaksin seda ostma, kui nagunii oma hakklihakastmele helde peoga köögivilju lisan. Nüüd sai ära proovitud. Maitsevahet ei täheldanud ja eks edaspidi ostan ikka seda, millel parem kilohind + ei sisalda mingeid maitse- või lisaaineid. Olen näinud ka kanahakkliha, kus on sees dekstroos… ehk suhkur. Sellest hoolimata, et mina ise põhiostjaks ei saa, arvan, et köögiviljadega hakkliha on tore toode ja tüüpiline eestlane, kel köögiviljatarbimine pigem nigelapoolne, võiks seda osta küll. Ma ise tarbin köögivilja niigi teadlikult ja palju.

Selle hakklihajutuga tahtsin jõuda ühe mõnusa roani: makaronid + hakkliha. See ei pea olema ebatervislik kombinatsioon. Täisteramakaronid, tomatipüree, sibul, küüslauk, hunnik mingit muud köögivilja, oliivi- või rapsiõli (oomega-9 rasvhapped), väike kogus hakkliha – ideaalne ju! Hakklihakaste on ka ainuke kaste, mida ma teen. Valge kaste tundub võrdlemisi mõttetu. Kuum piim jahuga? Eh, ei, aitäh. Tomatikaste, kuhu veel teisigi köögivilju peidetud, on kordades parem. See ei tähenda, et me kodus mingit kuiva toitu sööme. Mulle meeldib väga igasugu vokiroogasid teha ja seal on alati õli. Eks õli olegi meie põhikaste. Ja tõele au andes pean muidugi ka aasia road välja tooma: sinna läheb ikka soja- ja kalakastet, vahel ka sidrunimahla.

Kuna küllastunud rasvu (liha ja rasvased piimatooted) tarbib enamik inimesi niigi liiga palju, tasuks liha pigem väiksemates kogustes süüa. Makaronid tomatikastmes hakklihaga ongi selline roog, kus liha on natuke. Minu jaoks on see nii rikkalik ja maitseküllane, et täitsa sobib, kui kahe inimese portsus on 250g hakkliha. Ja köögivilju peab kindlasti palju sees olema! Need on meie tervise alus.

Makaronid köögiviljase hakkliha-tomatikastmega

Kahele

Osised:

  • makarone
  • oliivi- või rapsiõli
  • meresoola
  • 250g hakkliha
  • 1 väike sibul
  • 2 küüslauguküünt
  • 2 porgandit /1 suvikõrvits/ 1 paprika (vali 1 variant)
  • 2,5 dl tomatipüreed
  • soovi korral peotäis lillkapsa- või brokoliõisikuid
  • pitsaürte/Provencale maitseainesegu või basiilikut, oreganot (pune), majoraani, tüümianit

Pane makaronide jaoks vesi potti keema. Samal ajal haki kastme jaoks sibul ja küüslauk. Kuumuta pannil natuke õli. Keera kuumus keskmise-madalama peale ja hauta (pole vaja kõrgel kuumusel pruuniks praadida) sibulat ja küüslauku. Sega aeg-ajalt. Samal ajal lase juba noal kärmelt edasi käia ning viiluta/kuubikusta köögiviljad (selline kuju, nagu endale meeldib). Kui sibul on klaasjas, lisa hakkliha. Sega hoolikalt. Umbes sel ajal võid makaronid keevasse vette libistada + sool + törts õli, et need kokku ei kleepuks.

Kui hakkliha enam roosa ei ole, lisa ülejäänud köögiviljad. Need lähevad suhteliselt hilja sisse, et need liiga pehmeks ei küpseks. Krõmps köögivili on maitsvam ja tervislikum (seedimine toimub aeglasemalt ehk täiskõhutunnet jagub kauemaks ja veresuhkru tase tõuseb stabiilsemalt). Lisa koos köögiviljadega ka tomatipüree ja ürdid, sega korralikult läbi. Lase kastmel mõnusalt mõnda aega pannil podiseda, kuni see hakkab paksenema. Maitsesta soolaga. Kurna makaronid, lisa pannile ja sega kõik kokku. Valmis!

P.S. Plaan oli pilt teha, kuna õhtul oli see roog laual, aga kui abikaasa maalt tagasi jõudis ja tuppa astus, ununesid kõik hoolikalt läbi mõeldud plaanid.

Malaisia köök 2: hiina toit

20171111_140407Hiinlaste osakaal Malaisias (ja ka Singapuris) on võrdlemisi suur. Lisaks eksisteerib eraldi veel “peranakani” või “baba-nyonya” elanikkond. Külastasime päris mitut peranakani majamuuseumit, et imetleda uhkeid, feng shui põhimõtteid järgivaid maju, mis kirevaid nõusid ja ajahambale vastu pidanud kaunist mööblit täis. Peranakanid on hiina immigrantide järeltulijad, hübriidid. Kunagi rändasid hiinlased Malaisiasse ja abiellusid kohalike naistega. Tollal usku vahetama ei pidanud ja nii näeb majadeski Buddha-kultust ning islamiusku nad pole. Seda eripära üritatakse säilitada, abielludes peamiselt teiste omasugustega. Tänapäeval, nagu 1 muuseumis tõdeti, toimub aga suuremat sorti segunemine, peranakani ridadesse on imbunud ka austraallasi ja ameeriklasi. Ahjaa, peranakani mehed on “babad” ja naised “nyonyad”, toidule viidatakse ka kui “nyonya cooking”.

Niisiis, on segurahvusest hiinlasi, aga ka täisverelisi. Leiab nii peranakani (nyonya) kui ka hiina restorane. Ja muidugi pean ma restorani all silmas lihtsaid plastmasstoolidega kohakesi, mis panevad kvaliteedirõhu just toidule. Eesti Chopsticks nendega võrdlust ei kannata. Korralik hiina toit on 100x maitseküllasem. Kui kirjamärke vaadates ei saa aru, et tegu on hiinakaga, selgub see kiirelt menüüst. Malaisias kehtiv islamiusk keelab sealiha, aga hiinakaist just seda leiabki. Vürtse on natuke maha keeratud, peamise maitsena jääb keelt paitama soolane. Meeldiv soolane, mis tavaliselt tuleb sojakastmest. Hiina restoranid on ka kohad, kus köögiviljanälga leevendada. Malaisias leiab palju praetud riisi- ja nuudliroogi, aga neis pigem koonerdatakse aedviljadega. Hiinakas saab eraldi tellida kergelt keedetud/aurutatud ja heldelt maitsestatud köögivilju. See on parim viis igasugu leheliste söömiseks, mida toorelt ehk väga närima ei kipu.

20171111_141349512740224.jpg

Ipohis, mis üllatas kõnniteede (kitsastel ja tavaliselt liiklusest punnis tänavail Aasias suisa haruldane luksus!) ja turistide vähesusega, jalutasime oma ülikaunist hotellist (maksis kõigest 20 eurot, aga oli iseäranis korralik) õhtusööki mekkima Lou Wongi. Hiljem maitsesin lähedal asuvas Soybean Mountainis ka ehtsat värsket sojapiima ja oh… see on paki omaga võrreldes nagu korralik talujuust jubedate kileviilude kõrval. Imehea!

20171111_141418Lou Wongist. Menüüd seal pole, sest serveeritakse vaid 1 kuulsat rooga, tauge ayami. Otsustada tuleb vaid, kas süüa seda riisi või riisinuudlitega. Valisime nuudlid, sest need olevat piirkonna hea veekvaliteedi tõttu eriti siidised. Olid. Keedetud kanalt ma imetegusid ei oodanud, aga see oli tõesti oma kuulsust väärt. Nii hõrk ja pehme liha mõnusas puljongis. Vaid nahk vähendas isu, selle sõi Sander. Ei olnud krõbe, vaid selline kole rasvane kananahk. Kolmandal talrtikul keedetud mungoaidandite võrsed. Ma tean, et idandid on ülikasulikud, vitamiine täis, aga nende maitse on tihti toorevõitu. Kerge kuumutamine teeb aga imesid!

Georgetownis Penangi saarel veetsime viimase õhtu samuti hiina võlude rüpes restoranis Tek Sen. Esmalt valus-tõhus jalatalla refleksoloogia, et leevendada eelmise saare, Langkawi kõrgeima tipu (4287 trepiastet ja pärast alla ka) vallutamise järelmõjusid, siis läbi vihmasabina hiinakasse. Kuulus koht, ühtlane kvaliteet. Järjekord ukse taga kinnitas meie valikut. Oodates sai lapata menüüd ja maitsenäsad hõrgutisteks ette valmistada. Ootajaile anti kätte mängukaart ja kui risti neli välja hüüti saimegi pärast 15 min ootust istuma. Toitu ootasime seejärel taas umbes 15 minutit, aga arvestades, kui täis see koht oli, siis käis väga kähku. Sellal jõime kahepeale ühe Tigeri õlle ja mina lürpisin traditsioonilist ürditeed. Maitse oli naljakas, lagritsane ja suhkruga ei koonerdatud, nii et uuesti ma seda kindlasti ei telliks. Sõime hunniku mõnusaid köögivilju. Restoran oli lahti kuuest üheksani ja kui meie lahkusime, hakkasid nad taas uksi sulgema. Kvaliteet kvantiteedi asemel!

20171107_094037Melakas proovisime hiina restorani hommikusöögikohana: dim sum ehk erineva täidisega pelmeenid ja pau ehk aurutatud kuklid. See pilt kujutab küll pausid, aga need ostsime Langkawi saarel enne laeva väljumist (Penangi). Mošee vastas asuv Low Yong Moh avab uksed varahommikul ja sulgeb taas pärast keskpäeva. Dim sumi tellides tuuakse lauda hiigelkandik, millelt võib siis erinevad ampsud välja valida. Enamik sisaldab liha. Oli maitsev, aga kokkuvõttes päris rammus ja tekitas pikaks ajaks raske tunde. Sõin ka väga põnevat kleepuvat soolast riisi, millele oli lisatud liha. See oli vist isegi “pau” all kirjas. Oh, pau… aurutatud kukkel, mis on nii pehme ja kohev! Neid soovin kindlasti ka ise teha. Lõpetuseks veel väga kirevaid ja ägedaid pau-kukleid, mida kohtasime Jonkeri ööturul Melakas. Olgu mainitud, et värvid on naturaalsed: süsi jne.

20171117_191033

Toidupohmakad

Sööd valel ajal või valet toitu või üleliia palju. Ühel hetkel hakkab kohutavalt halb ja sa tead, et oled selle häda ise endale sisse vohminud. Kõik toidud ei sobigi, talumatusi ikka esineb. Erinevad toidud korraga üldjuhul ei sobi, sest kehale on nende seedimine kurnav. Liiga trenniaja lähedal söödud toit jääb osaliselt seedimata (trenni ajal on veri töötavates lihastes, mitte seedekulglas) ja rapub sportides vastikult kõhus ringi… Oh, selliseid olukordi jagub küll ja küll!

20160506_125533

Sellisest toidust mul halb ei hakka

Pärast paaripäevast kiirdetoksit ehk kergemalt söömist ei taha mu keha enam eriti jama vastu võtta. See on ju tore! Mulle on sisse kodeeritud, et ei saa liiga rasvast ega raskelt seeditavat süüa. Juhtub aga, et kipun unustama. Keha ei andesta, keha tuletab sobimatust teravalt meelde. Nagu eilegi, mil kodust kaasavõetud nuudlid-köögiviljad eriti vara otsa said ning energiapuudus aju välja lülitada ähvardas. Tõdesin taas, et Chopsticksi toidud tunduvad kirjelduselt isuäratavad ja on hõlpsalt tellitavad (valin netis välja ja jalutan 500m kaugusele järele), pole need tegelikult head. Köögiviljad on üpris ühtlase tüütava maitsega, nuudlid veidrasse õlisse uputatud ja kevadrullid rasvast nõretavad. Vürtsikad tomatikastmega kartulid ja taignas kala ei seedunud 2 tunniga ära ja pärast metsas kiirendamisi jooksin hoopis seda kohutavat laadungit välja oksendama… Sarnane olukord oli reedel, mil seedesüsteem karbitäie sõrnikutega ka mitme tunniga hakkama ei saanud. Ja no ma ei usu, et mu okserefleksis on süüdi jooksmine. Vale toit valel ajal. Ka toitumisnõustajad teevad vigu, aga eks ikka selleks, et (loodetavasti) neist õppida ja teisigi hoiatada.

Hoian ka buffeedest pigem eemale. Mulle meeldib süüa, aga seal on liiga palju eri asju. Valgud, süsivesikud, rasvad segamini ja kõike liiga palju. Nii on mul ülihalb hakanud ka pulmas ja juubelilauas. Mõlemal juhul ei leidnud värsket kraami. Tõele au andes tuleb tõdeda, et köögivilju (ka tooreid) küll oli, aga kõik olid osavalt jubedasse kastmesse peidetud. Ja olgugi et laual leidus kala, oli seegi suuremas osas õlises taignas. Natuke oli ka tavalist ahjulõhet… mingi majoneesikattega. Ühes sellises peolauas olin ka see veidrik, kes peaagu kõik toored lõheviilud ja salatile kaunistuseks pandud harvaesinevad salatilehekesed ja tomativiilud ära sõi. Pärast oli ikka halb olla, sest sai ka kõike muud pugitud.

Seepärast ei salli ma ka jaanipäeva ja jõulusööminguid. Seal on kõike liiga palju ja põhirõhk lihal. Milleks on vaja 3 erinevat liha? Lisaks ei loe paljud inimesed kana ega kala “liha” alla ja seepärast tundubki, et nt ainult kalast ei piisa. See on ju ka loomne. Minu poolest võiks olla vaid 1 praelaadne asi. Ahjujuurikad, hapukapsas, läätseroad, jõulukeeksid jne täidavad ju ka. Arvan, et jaanipäevalgi on mõistlik vaid pisut šašlõkki (eelistatult ise marineeritud) ja toorvorste grillida ning panna põhirõhk köögi- ja puuviljale. Grillitud ananass, paprika, tomatid, virsik, nektariin, ürtidega toorsalat, toekamaks roaks ehk jogurtikastmega porru-kikerhernesalat, puuviljavaagen… Ükskõik millist toitumispüramiidi vaadata, alumine ehk suurim korrus on värviline ja värske.

Toidust ei peaks paha hakkama. Pean tõdema, et midagi väga küllastunud rasva rohket (nt küllastumata rasvade rikkad pähklid nii mulle ei mõju, vaid loomsest rasvast hakkab halb) annab ka järgmisel päeval rõhuvalt tunda. Pea on raske, energiat nagu pole… siis tekib üsna loomulikult isu värske järele. Alkoholi ma ei joogi eriti, sest juba pokaalist veinist on nii halb, et järgmise trennipäeva võib korstnasse kirjutada. Mu organism ei saa sellega hakkama ja ausalt pole mul isugi end täis juua. Pole ealeski eriti huvi pakkunud.

Lõpetuseks 3 soovitust, kuidas toidupohmakaid vältida:

  • Ära söö korraga 100 erinevat asja (vali 1 liha/kala ja 1 kastmega salat, mitte palju raskelt seeditavaid toite).
  • Söö kergesti seeditavat värsket kraami ja vaata, et oma päevased portsjonid täis saad (buffeedes tasub alustada suure värske salati taldrikuga ja hiljem natuke muid asju juurde võtta). Oma klientide pealt näen, et köögi-puuvilja riiklikke norme on raske täis saada, aga enamikel ajab liha ja magusa sektsioon korralikult üle. Eks see harjumuse asi ole.
  • Ära istu liiga kaua laua ääres, liigu ringi, otsi tegevust! Istuma jäädes on oht üle süüa, aga ei ole väga mugav, kui magu on täiega välja veninud.

Täiskasvanute hobid ja vietnami kevadrullid

Vahel taban end mõttelt, et ilmselgelt olen natuke vanaks jäänud, kui elevust tekitavad sellised asjad nagu põrandapesumopi ostmine, poodides vaipade valimine ja fototapeedist mullide väljakraapimine… Need kõik on koduga seotud teemad ning kuna oleme umbes 4 kuud koduomanikud olnud, siis vägagi aktuaalsed. Ütleme nii, et remondi lõpp hakkab viimaks paistma. Kõigest WC ja vannituba veel, eks? WC on lihtsam, see jube sinepikollane tuleb millegi ilusamaga katta. No milline normaalne inimene värvib oma WC kakavärvi, sealhulgas ka lae? Vannituba on omaette ooper, võibolla laseme mõnel osavamal inimesel selle kitsa pugeriku mugavamaks muuta. Ausõna, me oleme täpselt 0 korda vannis käinud, dušinurk sobib sinna palju paremini. Kaua sa ikka viitsid pesumasinast möödumiseks kõhtu sisse tõmmata?

Värvitoonide sobitamine feng shui põhimõtetega, ehituspoest liistude jahtimine ning vaba aja sisustamine tapeedi mahakraapimisega on omamoodi hobid, aga ausalt öeldes mind väga ei häirigi, et need mu elus hetkel olulised on. Ütlen ausalt, klubid ja peod pole mulle kunagi meeldinud. Igav. Ma ei viitsi pidada vestlust, mis meenutab pigem karjumist. Mulle meeldivad väiksemad seltskonnad, kes kogunevad näiteks mu kodus ja annavad hea ettekäände uute retseptide katsetamiseks. Nonii, seos toiduga on siin postituses nüüd loodud. Linnuke kirjas. Võin blogi ikka veel Toidupeegeldusteks nimetada. Ühel ilusal päeval postitan mõne retseptigi. Tegelikult ma teen süüa. Iga päev. Hetkel on läbitöötamisel “Kuldne kokaraamat”. See on… sama raske kui kullakang ehk 699 lehekülge. Tunnen veidrat heameelt, kui taas mõne uue retsepti tegemata asjade nimekirjast maha saan tõmmata. Tõsi, ma muudan neid retsepte vastavalt vajadusele, aga midagi nii vägevat pole ette juhtunud, et sellest blogida sooviks. Kui natuke saladusloori poetada, siis teadke, et õhtuks sööme tavaliselt suppi (varsti on supileheküljed muidugi läbi…) ja tööle lõunaks kaasa teen hommikul midagi kiirelt valmivat ehk tavaliselt mõnd nuudlirooga. Vot see, kui mitmekülgseid võimalusi nuudlid pakuvad, on juba eraldi postituse teema! Tervislikke võimalusi! Kõhtutäitvaid võimalusi! Ja üleüldse tundub, et kui ma kiirelt nüüd kõiki neid kuhjunud teemasid postitusteks ei vormi, siis hakkan varsti üle ääre ajama. Seega võib lähiajal oodata mitmeid kirjatükke. Kirjutamine on liiga suur osa minust. Ja liiga kauaks kergelt unarusse jäetud. Loova inimesena tunnen ma end tõeliselt hästi siis, kui midagi “toodan”. Tõsi, loovus kandub üle ka kööki ning uusi asju katsetades (ja õnnestudes!) olen üliõnnelik.

Aga rääkides kodustest hobidest ja pealtnäha igavaks muutumisest… mul on säilinud uudishimu. Avasin juba eelmises postituses oma jooksuradade eelistusi ning peas ketrab mitme reisi plaane. Nõelravi koolituse tähe all laseme ju end ka juunis paari odavlennuga Iirimaale ja Šotimaale lennutada. Reisimine on just see asi, millele ma olen valmis kulutama ja kulutangi. Need kogemused on väärt kordades enam kui kallid riided või disainerite käekotid. Ausalt, firmamärk huvitab mind ainult spordikellade ja -jalatsite puhul (suvalised tossud üldiselt kaua vastu ei pea) ja siis pole ma samuti valmis kõige kallimat ostma.

Iga kord, kui mõtlen, et äkki ma olen igav, kui tolmuimemine mulle nii suurt heameelt valmistab (mulle meeldib vaadata, kuidas mustus imeväel kaob…), tuletan endale meelde, et seiklejahing pole minust lahkunud. Varsti ronime Dublini mägedesse, vaatame otsa Loch Nessi koletisele ja kaome Aasia seiklustesse. Rääkimata siis kõigist ägedatest jooksuvõistlustest tänu millele tunnen, et olen elus! Ja katsetamise vaimus lisan väikse retsepti siiski ka: vietnami kevadrullid. Kuna minust on saanud inimene, kel soja- ja kalakaste ning tšillihelbed kapis põhimõtteliselt juba nimelised kohad sisse on võtnud, siis pole ime, et aasia roogi nii palju teen. Pealegi on need kiired ja lihtsad! Ja kas ma ütlesin juba, et ülimaitsvad?

20170506_190244

Vietnami kevadrullid on värsked ja sobivad maikuusse otsekui valatult. Täidise puhul tasub rakendada oma fantaasiat ja kasutada just neid komponente, mis sul silmad särama panevad. Sel pildil on natuke kiirustatud kevadrullid ehk rullimine pole kõige oskuslikum. Ütleme nii, et on, mida harjutada. Ka sushi rullimist peaksin harjutama ning katsetama ka eri liikidega. Aprilli lõpus juhtus näiteks nii, et avastasin end õhtul ühe tugeva Eesti jooksja kodust, pea kohal rippumas tiitel “sushimeister”. Seda ma kindlasti ei ole, aga abikaasaga koos vorpisime talle päris hea hunniku sushit kokku. Ideid sai sealt kuhjaga, sest ilmselt teadis tema sushi liikidest rohkem kui meie. Ma oskan selle tavalise suure nori-lehega midagi peale hakata, aga tol õhtul olid laual mingid pisikesed veidrad moodustised. Otse Jaapanist. Järgmise nädala külalistele tahan sushit teha, nii et ka sel teemal võib varsti pikemat arutlust oodata. Kusjuures, sõbrad polegi meil veel käinud, ainult pere. Seega on oluline sündmus tulemas!

Riisipaber on iseenesest väga huvitav leiutis. Sinna võib ju põhimõtteliselt kõike sisse toppida! Sobib ka neile, kes gluteeni mingil põhjusel ei tarbi.

Kevadrullid:

  • riisipaberit
  • sooja vett
  • riisinuudleid/mungoanuudleid vms.
  • salatilehti
  • paprikat, kurki
  • värskeid ürte (nt. koriandrit)

Leota nuudleid soojas vees või keeda kergelt (loe pakendilt täpsemaid juhiseid). Nõruta. Haki rulli sisse minevad köögiviljad peeneteks ribadeks. Siinkohal võib muidugi ükskõik mida meelepärast kasutada. Roheline sibul sobib maitse andmiseks näiteks ideaalselt. Ja mu kaunis kuldses kokaraamatus olid ka krevetid omal kohal. Kehra Konsumis olid lihtsalt ainult kallid variandid ja Tallinnast unustasin vaadata, nii et need jäid ära. Makrat ma ei soovita. Ei siia, ei mujale. Miks? No, kui korra juba pakendilt lugeda, mida see sisaldab… kalast on asi kaugel, see on mingi veider pooltoode.

Kevadrullid tuleb muidugi ka kokku rullida ja see on vast keerulisim osa. Nuudlite keetmine ja natukese köögiviljade hakkimine ei tohiks ju kellelegi peavalu valmistada. Mul olid üpris väiksed riisipaberid. Poes müüakse “Vietnamese Choice” kaubamärgi all. Saab parajad ampsud. Leota riisipabereid ükshaaval, näiteks vahetult enne kokkukeeramist. Võtsin sügava suure taldriku selle jaoks. Leota riisipaberit soojas vees, kuni see on pehme ehk rullitav. Aseta lõikelauale või muule alusele. Muide, puidust lõikelauale ei jää kinni. Aseta riisipaberile keskohast natuke ülespoole salatileht ja sellele näpuotsaga riisinuudleid ja hakitud köögivilju. Paar koriandrilehte või rohelist sibulat kuluvad siin marjaks ära. Täpsed kogused kujunevad välja protsessi käigus. Topid liiga palju täidist, on raske rullida. Liiga vähe, saad kiitsakad rullid.

Rullimine: tõenäoliselt on riisipaberite pakendil ilus pilt rullimisest. Kasuta seda! Arvatavasti leiad ka kevadrullide retsepti. Rullimiseks voldi esmalt ülaserv täidisele ja seejärel küljed. Siis rulli tihedalt kokku. Niiske riisipaber kleepub iseenesest. Aseta, nn. lõikepool all, taldrikule. Kui need rullikesed natuke kuivavad, muutuvad need pisut “tahkemaks” ja on  mõnevõrra mugavamad käes hoida.

Kui sa täidisesse väga vängeid ürte ja maitseküllasemaid salatilehti (nt rukola on tugevama maitsega) ei pannud, võivad rullid olla pisut magedad. Seepärast soovitatakse nende kõrvale üpris krehvtist dipikastet. Meil jäi seda rullidest alles ja ülejäägi kasutasin viimaks õhtuses vokiroas ära.

Dipikaste:

  • 125 ml riisiäädikat (asendasin näiteks valgeveiniäädikaga)
  • 50 ml vett
  • 2 spl suhkrut
  • 1 peeneks hakitud tšillikaun või näpuotsatäis kuivatatud tšillihelbeid
  • 1 peeneks hakitud küüslauguküüs

Sega osised väikses metallpotis ja kuumuta keemiseni. Alanda kuumust ja lase podiseda, kuni kaste natuke pakseneb (suhkur sulab ja muutub kergelt siirupiseks). NB! Äädikakoguse tõttu on tegu päris vänge kraamiga! Ettevaatust! Vähemalt saab tänu äädikale ja tšillile hingamisteed lahti.

Köögiviljade sissetung

Mulle maitsevad köögiviljad. Päriselt. Krõmpsud, mahlased, mitte-kuumusega-ära-tapetud köögiviljad. Jah, mulle meeldib ahjubaklažaan. Ja ahjubataat. Ja vokiroad pannilt. Ja püreesupid. Aga mulle ei meeldi üleliia kuumutatud plögastatud köögiviljad. Ehk siis: mulle ei meeldi tüüpilised sööklaroad. Millegipärast ei osata seal köögiviljadega eriti hästi ringi käia. Pole siis ime, et näiteks enamike laste jaoks on hautatud lillkapsas justkui tegelane õudusfilmist. Meie kontori lähiümbruses on Sparta hetkel küll ainus koht (ja ma ei räägi seda suurest patriotismist, mida koduklubi vastu tunnen), kus osatakse köögivilju austada. Praelisandina on need alati pisut krõmpsud, pole oma värvi kaotanud ja maitsevad hästi.

Toitumisnõustajana räägin klientidele alati ka seda, et krõmpsud köögiviljad on kehasõbralikumad: kõht püsib kauem täis, sest keha peab seedimiseks rohkem vaeva nägema (närima jne.) ja veresuhkur tõuseb aeglasemalt ja stabiilsemalt. Samuti on neis säilinud rohkem vitamiine (eriti näiteks kuumatundlikku C-vitamiini).

Selge pilt, mulle meeldivad köögiviljad ja kõiksugu toitumispüramiide vaadates peaks igaühele selge olema, et tasakaalustatud menüüs (mis katab keha vajadused ja hoiab meid tervena) on need aukohal. Reaalsus on muidugi selline, nagu altpoolt Tervise Arengu Instituudi uuringu põhjal kokkupandud “pärispüramiidist” näeb. Ideaalist on keskmise eestlase tegelik toitumine kaugel. Köögiviljade osa on kõhetuks tõmbunud, maitsestamata kasulike bakteritega piimatooted värviliseks muutunud ja püramiidi kaunis tipukolmnurk mingiks maiustuskatuseks moondunud.

Soovituslik ja tegelik püramiid

Nüüd aga pealkirja juurde! Ilmselgelt üritatakse rahvastiku köögiviljalembust erinevate kampaaniatega suurendada. TAI on isegi päris palju meelde tuletanud, et kaalikas kanni ei kasvata jne. Need on päris ilusad kampaaniad. Näikse, et ka tootjad on hakanud sama liini ajama. Ostan juba mõnda aega poest Juurikasaia ja Juurikapalasid, kus sees porgand-pastinaak-valge uba või peet. Köögiviljapelgurid, ei tasu ehmuda! Sai ja leivake nagu ikka, maitsevahet oluliselt ei ole. Vähemalt neil Fazeri omadel pole väga märgatagi, et juurikad sees oleks. No, pastinaak ja valge uba kaovad kergelt ära, mõned oranžid porganditäpid on jäänud.

Avastasin, et lisaks Fazerile on ka Eesti Pagar pilgu köögiviljadele pööranud. Nende Pehmik oli oluliselt soodsam kui Juurikapala, muide. Peedi-porgandi-pastinaagi-pihlaka – kõlab juba päris ägedalt! Ja näeb ka kirevam välja. Selle suutsin pildilegi püüda. Jällegi, mingit tohutut peedimaiku üle ei käi. Minu peedi-šokolaadikoogil on kindlasti tugevam maitse. Treenitud maitsemeel aimab võibolla kergelt pastinaaki, aga muidu on täitsa pagaritoote maitsega. Aga palju ilusam kui tavaline sai, mida ma ausalt öeldes ei ostagi. Välja arvatud… gruusia “leib”.

20170418_155014

Võiks loota, et on pisut tervislikum kui tavaline sai. Muidugi on kurb, kui köögivilja ainult sellisel ülitöödeldud kujul süüa suudetakse… kuumutamisel on ju paljugi kaduma läinud. Ja noh, päevast köögiviljanormi saia süües siiski täis ei saa. Enne lähevad teraviljaportsjonid lõhki.

Köögiviljad muudavad pagaritooted mahlasemaks ja just sel põhjusel olen endagi küpsetistes neid kasutanud. Vahel ei saa arugi, et valminud keeks on näiteks suvikõrvitsat täis tuubitud. Fazeri saiu vaadates tundub, et kasutatakse mingit köögiviljajahu ehk siis kuivatatud ja jahvatatud köögivilju, Eesti Pagari omas olid konkreetselt juurikatükid näha.

Teise huvitava tootena on poodidesse tekkinud porgandiga hakkliha. Ma ise söön palju köögivilja, aga nende jaoks, kes peavad oma viit köögi-puuviljaportsjonit tikutulega taga ajama, on see heaks abimeheks. Kiikasin Selveris pakendit: 80% hakkliha, 20% porgandit, muud ei midagi. Hoobilt langeb lõpptoote rasvasisaldus, sest porgand tõmbab seda alla. Mitte et porgandil mingid imevõimed oleks, lihakogus on lihtsalt väiksem… Iseenesest ju tore, teadupärast on porgandis leiduv A-vitamiin rasvlahustuv ja parim omandada kuumutatuna ning… hakkliha ju kuumutatakse. Aga… kilohind on kallim. Ühest küljest võiks ju olla odavam kui tavaline hakkliha, aga ei ole. Porgand, kaalikas, kartul, peet on aastaringselt köögiviljaletis saadaval ja kilohind alla 40 sendi. Hakklihal pigem sinna 4-5 euro kanti või enamgi. Vast on selle uue segu hind kallim, sest porgandi riivimine ja kokkusegamine ja üleüldse kuskilt hankimine lisab kulutusi ja näiteks hügieeninõudeid (tuleb ju säilitada teisiti kui liha vms.). Siiski tore, et on olemas ja loodetavasti ei jää kallima hinna tõttu poelettidele konutama… Selveris olid päris mitmed sellised hakklihapakid 50% allahinnatud, sest kuupäev kukkumas. Kui mul oleks täna õhtul hakkliha vaja, siis miks ka mitte, aga nädalamenüüs on pisut teised road ootamas.

Puhas ja värske – kas on olemas?

Enamik toidusoovitusi näeb ette ohtralt puu- ja köögiviljade söömist. Jah, need on tulvil vitamiine ja mineraale ning mitmeid olulisi fütotoitaineid (näiteks on oluline ka võimalikult eri värvi viljade söömine, sest see värvipigment ise on kasulik). Aga alati jääb küsimus: kas need on puhtad? Kummalisel kombel mõeldakse liha või kala puhul harva, kas on kasutatud antibiootikume, hormoone või muid mürke või kas teravilja on pritsitud. See selleks. Tõsiasi on, et enamik inimesi tunneb muret just nimelt köögi- ja puuviljadele pritsitud või neisse mulla kaudu sattunud mürkide pärast.

Kõige parem oleks muidugi osta mahevilju, mida pole pritsitud ja millele kehtivad teatud nõuded, aga need on nn. tavaviljadest tunduvalt kallimad. Kui oled minusugune, kelle jaoks pole keeruline korraga kilo maasikaid ära süüa, siis tulevad toidukulutused viimaks üpris suured. Turult leiab suvel õnneks ka kohalikku kraami. Olgugi et pole täit kindlust, et eestimaalastest talunikud absoluutselt oma põlde-peenraid ei pritsi, võiks loota, et nad teevad seda vähem, sest produkte tuleb vaid ühe riigi piires transportida. Teisisõnu: viljad ei tule tuhandete kilomeetrite tagant (Costa Rica banaanid vms.) ega pea väga kaua kaunid välja nägema.

12 mürgisemat, 15 puhtamat

USA Põllumajandusministeerium ja FDA on puu- ja köögiviljade puhul on välja toonud, millised on nö. puhtad ja millised räpased (ehk rohkem mürke sisaldavad). Internetis on see tuntud kui “Dirty Dozen” ja “Clean Fifteen”. Esimeses nimekirjas on enim pestitsiide sisaldavad viljad, teises aga puhtaimad. Tulemused on saadud tuhandete proovide analüüsimisel. See nimekiri pole kivisse raiutud, vaid seda uuendatakse jooksvalt vastavalt sellele, millal proove võetakse.

12 mürgisemat:fruits-320124_1280

  • maasikad
  • õunad
  • nektariinid
  • virsikud
  • seller
  • viinamarjad
  • kirsid
  • spinat
  • tomat
  • paprika
  • kirsstomat
  • kurk

Lisaks veel: teravad piprad (tšilli), lehtkapsas (kale).

15 puhtamat:

  • avokaadoavocado-829092_640
  • magus mais
  • ananass
  • kapsas
  • külmutatud magusad herned
  • sibul
  • spargel
  • mango
  • papaia
  • kiivi
  • baklažaan
  • Honeydew melon
  • greip
  • kantaluupmelon
  • lillkapsas

Kas mürgisemaid peaks vältima?

Kuna pestitsiidid võivad põhjustada mitmeid ihuhädasid nahaärritusest vähini välja, siis tekib tunne, nagu peaks nüüd esimest kahtteist hirmsat asja vältima hakkama. Ei, nii see ei ole. Pestitsiididega maasikas on alati parem valik kui töödeldud ja suhkrust pungil müslibatoon, kus veel kes teab mis lisaaineid sees. Nende 12 mürgisema puhul tasuks ehk pisut ettevaatlikum olla ja valima võimalusel mahetoodangu. Samuti võib neid vilju ise kodus puhastada, et saada pisut tervislikum toit. Lisaks tasub meeles pidada, et need on USA tulemus ja Eestis võib olukord olla pisut teine. Mingi pildi need nimekirjad siiski annavad, andes aimu, millistel viljadel on suurem kalduvus pestitsiide endasse koguda.

Kuidas vilju ise puhastada?

Testides osalevad viljad pestakse enne puhtaks ja enne mainitud tulemused on saadud seega pestud viljadelt. Isegi pärast pesemist leiti pestitsiidijääke. Kas tasub siis üldse pesta? Jah, sest vastasel juhul sööd veelgi rohkem pestitsiide sisse, mingi osa saab pesemisega ikkagi eemaldada. Pese või, veelgi parem, leota värsket kraami soojas vees. Vesi, mille ära kallad, võib olla üpris must… Soovitatakse ka äädikalahuses leotamist: 1 osa valget äädikat ja 9 osa vett. Leotada võid ka 2% soolvees ehk lisa veele natuke soola. Hiljem tuleks veel korra puhta veega üle loputada.

Herman ja Kõhule Pai ehk Haapsalu toiduelamused

Oli kord Haapsalus selline koht nagu Hermannuse maja. Teadsin, et seal midagi enam-vähem söödavat vast on. Eelmisel aastal sõin seal korra päris mõnusat kitsejuustusalatit. Sel aastal sattusin augustis sinna aga lausa kaks korda ja nautisin ülimõnusaid smuutisid. Tegelikult sõin ikka ka, aga just nimelt smuutid jätsid sügavama mulje.

Pictures

Hermannusest on saanud popi ja noortepärase nimega Herman ja toiduvalikki on muutunud hõrgutavamaks. Augusti algul suvitasime ühe ööpäeva Sandriga Haapsalus: 25-kilomeetrine jooks ümber Haapsalu ja lähikandi metsades ja õhtul mõnus jalutuskäik väikelinna tänavail. Kui päev varem olime ekselnud Tallinna vanalinnas toidu otsinguil (kõik kohad olid täis ja viimaks leppisime pisut vaimuvaese toiduga Telliskivi Reval Cafés), siis sarnane saatus ähvardas meid ka Haapsalus tabada. Enamik kohti oli sel soojal pühapäevasel õhtupoolikul täis või ei meelitanud eriti. Kiikasime ka korra taimetoidukohvikusse Kõhule Pai, kuhu olingi soovinud väga minna, aga kuna tol hetkel olid õues lauad täis ja sees lösutasid diivanitel ilmselt omanikud (ja seletasid eksinud turistidele, kuidas mere äärde saada, ise samal ajal edasi lösutades), mis ei näinud väga kutsuv välja, siis lahkusime sealt. Ehk seletab seda meeskonnavahetus, sest aasta tagasi oli seal küll mõnusam õhkkond. Vaatasime tänaval edasi. Ei Dietrichi ega Talukõrtsi menüü polnud päris see ja pitsat ei tahtnud ja Müüriääreski oli varem käidud, nii et viimaks maandusimegi Hermanis.

LõheliblikasVäliterrassil värvilisel toolil lappasin menüüd ja ennäe, väga palju selliseid roogi, mida hea meelega sisse vitsutaks: tatrasalat, marineeritud lillkapsas, kitsejuust… Toitumisnõustamist õppides olen üha enam pöördunud kalausku ja jõudnud järeldusele, et sööme liiga vähe kala. Liha on vaja ehk paar korda kuus (ausalt öeldes pole väga isugi), aga kala on selles sisalduvate kasulike rasvhapete tõttu vaja lausa 5 korda nädalas. Nüüdseks sööme õnneks päris palju kala ja tegime Youtube’i video abil läbi ka terve suure lõhe tükeldamise, nii et sügavkülm on paraja suurusega kalapalu nüüd täis (või noh, hakkab juba tühjaks saama, tükeldus oli kuu aega tagasi). Pika jutu lõpetuseks: meie lauale maandusid lõheliblikas (lõhefilee, riis, röstitud köögiviljad, passionivilja kaste) ja riisinuudlipasta lõhega (lõhe, suvikõrvits, riisinuudlid, kirsstomat). Imeilusad road ja Sandri lõheliblikas oli ikka tõeliselt suur kalakamakas!

Riisinuudlipasta lõhega

Enne veel, kui need kaunid kalaroad lauda saabusid, mekkisime ülimõnusaid smuutisid. Mahedamaitseline “Hommikune ärataja”, kombinatsioon banaanist, kookospiimast ja vürtsidest ning pulbitsev vitamiinipomm “Igavese nooruse allikas”, kus ohtralt mustikaid, vaarikaid ja maiustamiseks mett, banaani ja vahtrasiirupit. Need joogid olid oma hinda väärt. Kui mangopüree poleks parajasti otsas olnud, lürpinuks ma tõenäoliselt mango-passioni-banaanimaiust. Oli tunda, et neisse jookidesse oli ikka helde peoga head ja paremat sisse valatud. Ka järgmisel külaskäigul burleskilaagri ajal jõin sedasama igavese nooruse allikat ja suurest entusiasmist ka ise igavesti kaunis olla tellis seda ka üks mu lummavatest kaaslannadest. Tol viimasel korral söödud vegetaarne kookospiimas küpsetatud karri (suvikõrvits, baklažaan, paprika, spinat) nii sügavat jälge mu mällu ei vajutanud. Ega see valge riis ole sama mõttetu kui magusamaailmas valge suhkur. Eelistan iga kell pruuni, mis on põhimõtteliselt rafineerimata valge ja imendub aeglasemalt, tõstes ka veresuhkrut stabiilsemalt. Ja see riis oli pisut üle keedetud ka tagatipuks.

Burleskilaagri ajal õnnestus ka Kõhule Pai taimetoitu nautida. Ühel kaunil lõunal, kui mõned trennid juba seljatatud olid ja mitu veel eeski ootas (+ õhtune esinemine), suundusime kosutavat lõunaeinet otsima. Õhtul Uriah Heepi kontsert ja kaunis laupäev – muidugi oli peatänav rahvast pungil ning enamik toidukohti täis tuubitud. Kõhule Pai asub õnneks natuke peidetud kohas nurga taga ja sestap ei pidanud üldse ootama. Lisaks on neil juba väike valik mõnusaid roogi valmis ka. Väike taldrik 4 ja suur 6,5 eurot, pane ise lemmikasjad kokku! Pilt seda maitset vast edasi ei anna, kuna suutsin kinoa-köögiviljapaja kookose-avokaadokastmega korralikult üle valada, aga oli hää! Kõrvale veel värsket salatit rukolaga ja tomatine läätsemöks.

Ja mida ma jõin? Rabarberilimonaadi, mis koosnes rabarbist, maasikamahlast ja mineraaliderohkest Värska veest. Kergelt soolakas limonaad, aga just need soolad temast väärtusliku toitja tegidki. Igapäevaselt olen ma pigem Vytautase jooja, kuna seal on rohkem mineraalaineid, aga seetõttu on ta ka soolasem ega limonaadi sisse ei sobikski. Magustoiduks nautisin vägagi tummist ja talvist peedi-šokolaadikooki ning siis mõtlesin küll, et väiksest taldrikust soolasest oleks piisanud. 2.50 eest oli kooki enam kui küll ning lisaks oli see äärmiselt rammusa maitsega. Tuleb välja, et ma pole ainus inimene, kes peeti šokolaadiga paaritab. See kombinatsioon töötab! Päriselt! Katteks paks šokolaadikiht ka veel peal. See on talveõhtul nautimise kook, aga sobis ka suvepäeval kosutamiseks.