Kaarobi-bataadi-kookosekook

See siin on üks pisut vanem retsept uues kuues. Esimest korda tegin bataadi-avokaadi-šokolaadiruute millalgi eelmise aasta detsembris, kui leidsin netist ühe retsepti ja muutsin seda endale sobivamaks. Sparta jooksugrupi kogunemisele sedasama kooki tehes tekkisid olude sunnil justkui iseenesest uued modifikatsioonid ning retsept sai täieõiguslikumalt päris minu omaks. Suutsin luua midagi uut! Magustajaks suhkur, sest “kassid” olid agaavisiirupi tilgatumaks pigistanud. Avokaado jäi ära, sest neljapäeval pärast trenni ei jaksanud enam poest läbi minna ning kohalikku Konsumit teades… seal võisid need nagunii liiga kõvad olla. Maapähklivõid seekord ei teinud, sest maapähkleidki ei leidunud kodustes kappides. Valida oli kõrvitsaseemnete, seesamiseemnete ja kookoshelveste vahel. Purustasin helbed mõnusaks võideks ja tulemus oli imeline!

Kust seda kaarobit saab?

Minu puhul on vastus lihtne: kapist. See on 1 mu lemmiktooraineid ja olen sellest isegi referaadi kirjutanud, kui toitumisnõustamist õppisin. Kaarob on kiudainerikas ja imeline kaltsiumiallikas. Loomulikult magus, mõnusam kui mõru kakao. Teen sellega ka igasugu pallikesi ja muid maiuseid + kodust šokolaadi. Hakkasin mõtlema, et vastav kokaraamat tuleks ikka ka kirjutada.

Kaarobipulbrit leiab loodus- ja ökopoodidest, olen peamiselt Mahemarketist lahtisena ostnud. Tellida saab ka FreshGo e-poest, kus kasutage liitudes koodi “siljajürs”, nii saab 7 eurot krediiti ja selle eest saab kaarobi juba kätte (min tellimus tasuta transpordi saamiseks siiski 40 eurot).

Osised:

  • 1 suur bataat
  • 1 suur tassitäis kookoshelbeid
  • 0,5 purki kookospiima
  • 4 spl kookosrasva
  • 4 spl roosuhkrut/agaavisiirupit
  • 6 spl kaarobi-/kakaopulbrit

Keeda bataat, lase jahtuda ja koori. Samal ajal saad kookosvõide valmis teha: kookoshelbed sügavasse ja laia blenderisse või ründa saumikseriga. Purusta seni, kuni muutub kreemjaks, nõuab pisut kannatust. Samamoodi valmistan pähklivõisid.

Seejärel läheb asi õite lihtsaks: kõik koos (suuremasse) blenderisse ja ühtlaseks massiks. Küpsetuspaber plaadile, tainas peale ja 20-30 minutiks 180-kraadisesse ahju. Kook peab muutuma tahkeks, aga mitte kuivaks. Siis tuleb sel aga korralikult jahtuda lasta, eelistatult külmas, et kookosrasv tahkuks ja kook kuju hoiaks. Kui kiirustad, laguneb laiali!

Advertisements

Malaisia köök? 1. osa: India

Malaisia köök on minu jaoks küsimärk ka pärast seda, kui seal lausa kolm nädalat veetsin. Mis on tõeline malai toit? Ühest vastust tegelikult ei olegi, sõltub paljugi piirkonnast. Malaisia on niivõrd mitmetahuline ja seal elab nii palju eri rahvusest inimesi, et pilt ongi väga kirju. Malaisias on nn. pärismalaisid vaid 50%, ülejäänud on hiinlased, hindud, hiina-malai segu… Samuti on Malaisias koloniaalperioodi mõjutusi ja võim olnud nii Portugali, Hollandi kui ka Suurbritannia käes.

Üldiselt on Malaisia islamimaa ja põliselanikest naistel on pea üldiselt kombekohaselt kaetud. Ometigi on tegu vähemalt pealtnäha väga tolerantse riigiga, kus lubatakse eksisteerida ka hindu templitel, budistlikel templitel, kirikutel. Ise näivad nad selle üle suisa uhked olevat ja nii mitmeski linnas on tänavad ümber nimetatud Harmoonia tänavateks, sest eri religioonide pühamud on seal ritta pandud. See ei tundunud vaid turistinipp olevat, kuigi sellise kirjaga magneteid leidis tõepoolest rohkelt. Kui kohalikega juttu puhusime, tõid nad isegi välja, et neil on selline vägev tänav olemas…

See kirjusus tähendab toidunautlejale muidugi paradiisi. Kui praetud riisiroad ära tüütavad, võid süüa mereandidega nuudleid. Kui nuudleid juba kõrvadest välja hakkab tulema, saad mekkida tai mõjutustega vürtsikat suppi. Kui tai supist keel õhetab, saad soolasemat sorti maitseid nautida hiina köögivilju tellides või pisikesi riisipallikesi kugistades. Ja kui kõhtu veel ruumi jääb, saad sinna toppida maailma parimat kookosjäätist, ampsata peale ananassikoogikesi või pista rinda roheliste nuudlite ja riivitud jää magustoidu cendol‘iga. Magustoitu me väga ei söönud, sest ma üritasin suhrkust kaarega mööda käia, mis Aasias on muidugi tiba keeruline…

Nende nädalate jooksul tekkis meil mingi kujutluspilt, mida erinevad köögid endast kujutavad ja vastavalt isudele valisimegi nende vahel. Kusjuures, Lonely Planeti soovitused panid alati täppi ja need eined olid maitsvaimad! Tasub muidugi üle korrata, et parimad toidud olid jätkuvalt lihtsates kohtades, kus tuli istuda plastmasstoolil. Ei saanud toidumürgitust. Kerge kõhulahtisuse sain üpris reisi lõpus alles ühest jäisest kohvijoogist. Teadagi ju, et parem on jääkuubikuid vältida, sest eal ei tea, mis veest need tehtud on.

1. India köök

India restorane hakkasime pilguga otsima siis, kui tekkis roti (roti canai, mitte näriline) või naani isu või siis, kui tuli esmakordselt soov proovida banaanilehel serveeritavat einet. Roti on kihiline pannkook, mis on tihti millegi mõnusaga maitsestatud: banaan, sibul, köögiviljad, juust. Tavalisest pannkoogist eristab see, et tainas peab kindlasti üleöö seisma. Samuti eralduvad rotil eri taignakihid. Kavatsen selle üllitise varsti ise järele proovida ja loodan, et õnnestub paremini kui mu naanitegu, mis tõenäoliselt läks vale jahu nahka (kasutasin ökojahu, aga oleks vist vaja läinud kõige valgemat, mida poest üldse leida võib). Nii rotit kui naani serveeritakse tihti vürtsika kastmega. Taman Negaras matkates ostsime naani tee peale kaasagi ning kaste pakiti kilekotti. Kõige tavalisem naan maksis nii 0.24 eurot tükk.

20171118_183442.jpg

Kastmetaldriku all on peidus mu senise elu parim naan

Naan on imepäraselt lihtsate koostisosadega ja ülimõnus sai. Jah, sai, ma söön ikkagi saia ka, aga üldjuhul vaid sellist, millel on väga vähe koostisosi (Eestis nt gruusia leib “Puri” jne., mis ahjus oliiviõli ja kirsstomatitega üleküpsetatuna on suurepärane). Malaisias poes väga head saia-leiba ei kohta, välja arvatud Ipohi suurest supermarketist hangitud rohelise tee päts. Poodides on pigem liiga pika koostisosade nimekirjaga saepurupätsid nagu Suurbritanniaski ja valik olematu. Naan on aga käsitöö, mida saab peamiselt õhtuti, sest just siis aetakse kuumaks tandooriahjud, kus lisaks lihale valmib ka õige naan. Pak Putra india restoran Melakas pakkus elu parimat naani, mis oli eestlasele sobivalt täidetud kartuliga.

20171113_073721.jpg

Murtabak Bunga Suria restoranis Tanah Ratas

Murtabak oli veel üks lemmik: täidisega pannkook! See köögivilja murtabak, mille Cameroni mägismaalt lahkudes hommikul ära sõime, on mu üks parimaid toiduelamusi Malaisias. Tainas sarnaneb roti omale. Natuke oleks nagu täidetud pannkook, aga samas ei ole ka. Cameroni mägismaal on ilm üldiselt selline nagu meil suvel ehk siis aeg-ajalt sajab vihma ja temperatuur on alla 20 kraadi. Üks soe murtabak sobib seepärast hommikueineks igati. Kurb on vaid tõsiasi, et heast murtabaki kohast tavaliselt kvaliteetset kohvi ei saa. Mingil kummalisel põhjusel on seal kandis rahvuslik uhkus ja lemmikjook mingi ülimagus kohvilaadne pulbrijook (seda ei saa lihtsalt kohviks nimetada) “white coffee”. Sellest jõledam on vist ainult “teh tarik” ehk kange must tee ohtra kondenspiimaga. Ma alustasin taas ristiretke suhkru vastu, nii et käisin neist asjust kaarega mööda. Olgu, nii hull asi polnud, toidu sees ikka seda suhkrut leiab. Ütleme nii, et ma otseselt ei maiustanud ja olin selle valikuga väga rahul, kuigi tänu sellele suurenes kohati mu kartulikrõpsu tarbimine, kui sattusime tüüpilisse poekesse, kus peale ülitöödeldud näkside väga midagi muud ei müüdudki.

20171111_195357.jpg

Mina ja mu banaanileht Tanah Ratas. Hind 1.70 eurot.

India köögis ei saa muidugi üle ega ümber banaanilehe roogadest. Lõuna-Indias on banaanilehelt toidu serveerimine traditsioon ja nii ma selle Cameroni mägismaal ära proovisingi. Lehel on suur hunnik riisi, mida siis erinevate kastmete ja muude lisanditega koos süüa. Indialikes lisandites on tunda kikerherneid, läätsesid, tomatit ja tihti kohtab ka lillkapsast ja brokolit. Kõrval ka krõbedad papadum‘id, mis tehtud kas kikerherne-, riisi- või mungoajahust. Ütleme nii, et kaunviljade portsud saab india roogi nautides hõlpsalt kätte. Peakski nõustamisel edaspidi kaunviljade mittetarbijaid india restorani suunama. Seda kõike tuleks traditsiooniliselt näppudega süüa, aga ma tegin enda mäletamist mööda sohki ja haarasin lusika ja kahvli. Vähemalt nii palju viisakust jagus, et kahvliga aidata ja suhu toppida vaid lusikat. Tais oli küll nii, et kahvli ja noa suhu toppimine on ebaviisakas. Nuga meile näiteks söögilauda ei toodudki selles india kohas.

20171112_075034.jpgÜks india roog, mis mulle väga sügavat muljet ei avaldanud, olgugi et LP reisijuht seda tungivalt soovitas, oli idli, traditsiooniline Lõuna-India hommikusöök. Tol pühapäeval, mil sellega end laadisime, istusime küll suurema osa päevast õõtsuvas Land Roveris ja lasime end õigete turistidena mööda Cameroni mägismaa vaatamisväärsusi ringi sõidutada (jalgrattaga olnuks see kitsastel väänduvatel teedel olnud enesetapp ja laenutust polnud muidugi kuskil), aga kõhud läksid kiirelt uuesti tühjaks. Idli on aurutatud väike pätsike, mis koosneb läätse- ja riisijahust. Maitset tal tõtt-öelda ei ole, aga välja päästavad need mõnusad kastmed, mis selle juurde käivad. Idli kasuks räägib ka see, et ta oli naeruväärselt odav.

Piltide järgi vaadates tundub, et enamik india roogi sai söödud Tanah Ratas, välja arvatud hurmav naan Melakas. Tegelikult sõime Melakas lisaks Pak Putra restoranile ka Selvamis, kust saime parajalt vürtsikat ja soodsat hommikueinet. Tanah Ratas käisime peamiselt kahes kohas. Taman Negara rahvuspargis, täpsemalt siis Kuala Tahani külakeses matkasime peamiselt rotide pealt, mida sõime nii hommikuks kui lasime ka kaasa pakkida.

Loovgeniaalsuse harjutused vokkpanniga

Ostsin panni
ja kolisin vanni.

Päris nii ei ole, aga panni ostsin tõepoolest. Keraamilise vokkija, mida juba ammu ühe silmaga poes piidlemas olen käinud. Mu eelmine vokk (mitte see ketramisriist, vaid pann ikka) oli säärane kahtlane metallist isend, kes kogu aeg rooste läks, kui teda pärast pesemist kohe õliga uuesti ei kuumutanud. Sestap saatsingi ta parematele jahimaadele ehk panipaika kopitama. Ja siis ühel õhtul tuli esmalt ahjujuurikate isu, mis üsna kiirelt hoopiski vokiroaihaluseks muundus ning nii oligi aeg uue panni häädus ära katsetada. Tsahh-tsahh juurika ribadeks ja õliga praadima. Külmkapis on loovimpulssi ootav kookoskoor? Pannile! Tahaks rooga natuke tummisemaks teha ja kapist vaatavad vastu nöbininasid meenutavad punased läätsed? Pannile! Külmikuriiulis on ehtne tai tšillipasta? Pannile! Tõesõna, seda rooga luues tundsin end imeliselt ilusa ja elusana ning teadsin, et vähemalt tol hetkel olin köögikunstnik. Aga nüüd siis retsept ka! Ärge pange tähele, et see vokikas tsipa naljakas välja näeb, maitselt mõnusalt koorene ja kergelt vürtsikas. Kaks keskmise isuga inimest saavad söönuks. Mina sõin seda õhtuks ja järgmiseks hommikuks.

 

Osised

  • veerand lillkapsast
  • 3 porgandit
  • poolik valge redis
  • pisike sibul
  • killuke ingverit
  • õli
  • 200 ml kookoskoort
  • peotäis läätsesid
  • ürdisoola (seekord Jamie sool ingveri ja miski eksootilise pipraga)

Lammuta lillkapsas väiksemateks juppideks. Viiluta redis ja porgand mõnusateks ribadeks, mida hää ampsata. Kui meeldib, võid ka kuubikuid teha. Haki sibul ja ingver väikesteks tükkideks. Kalla pannile tibake õli, lisa köögiviljad ja lase neil kõrgel temperatuuril pisut praadida. 5 minuti pärast alanda kuumust ja kalla juurde kookoskoor. Seejärel kasuta oma geniaalsust ja kalla juurde läätsed, mis vedelikus kiirelt pehmeks küpsevad. Roog ongi valmis, kui läätsed on valmis. Köögiviljad võivad ka pisut krõmpsuvaks jääda. Maitsesta ürdisoolaga või susa juurde karripulbrit.