Kookos siin ja kookos seal: üks parimaid kooke üldse

8. märtsil ei tähistanud ma niivõrd naistepäeva kui oma sünnipäeva järellainetust. Minu sünnipäev? Sel aastal üks eriti tähtis päev enam-vähem tervele Eestile, sest samal ajal toimusid ka valimised. Pärispäeval, 3. märtsil käisin ise 30-kilomeetrisel jooksul ning võõrustasin pärastlõunal peret. Kõige esimene sünnipäevaüritus oli toimunud aga juba 1. märtsil, mil Sparta jooksjatega CrossFiti trenni proovisime ja hiljem end lauamängudega lõbustasime. Järellainetus jõudis kohale aga 8. märtsil, mil paar Haapsalu viisiku sõbrannat (4 klassiõde + mina) külla tulid. Avasin enam-vähem esimest korda Inglismaalt ostetud karride raamatu ning kostitasin külalisi india roogadega, püüdes samas aga vürtsidega pisut koomale tõmmata. Ega kõik pole minusugused vürtsifännid. Magustoiduks vorpisin valmis süsivesikuvaese kookoskoogi, mille vahel eriti kreemjas kookoskreem. Ilmselgelt meeldib selline kook inimesele, kellele meeldib… kookos. Ja mina olen just selline inimene. Siis, kui kooki serveerisin, olime neljakesi ning kõik võtsid teise või kolmanda tüki. Imeline!

Internetist leitud retseptis oli esiti magusainena kasutatud erütritrooli. Kuna ma pole jõudnud kappi veel korralikult suhkrualternatiive varuda (ei leidnud ei Prismast ega e-Coopist sobivat) ning Kehra Konsum mind selles samuti ei aidanud, kasutasin magusainena nii kookospalmisuhkrut kui ka steeviat. Steevia on imeliselt magus, aga ka väga tugeva maitsega. Eelistan seda pigem natuke kasutada ja juurde tavalist suhkrut vms lisada, et maitse üle ei käiks. Kui suhkru asemel ksülitooli või erütritrooli kasutada, saab palju süsivesikuvaesema koogi. Samas andis see karamelline suhkur koogile eriti hõrgu maigu. Asendasin osa kookospiima ka kange kohviga, et oleks põnevam maitse.

Kogustest: võta 1 keskmine tass, millega mõõta, saad õiged vahekorrad.

Pilt on kohutav, suures söömistuhinas oli meeles vaid telefoniga klõps teha (fotokas oli tööl nagunii).

20190308_210055.jpg

Osised

Tainas

  • 0,5 tassi kookosjahu
  • 5 spl kookospiima
  • 5 muna, valged ja kollased eraldi
  • 0,5 tassi kookospalmisuhkrut või erütritrooli
  • 0,5 tassi (125g) võid
  • 1 dl kookoshelbeid
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 0,5 tl soola

Kreem

  • 1 spl kookospiima
  • 2 spl kanget kohvi
  • 250g toorjuustu
  • 0,5 tassi pehmet võid (hoia külmikust väljas)
  • natuke steeviat
  • 1 spl kookospalmisuhkrut

Kaunistuseks

  • kookoshelbeid

Eelkuumuta ahi 200 kraadini ja pane ahjuplaat küpsetuspaberiga valmis. Vispelda pehme või ja suhkur kausis kohevaks. Lisa munakollased, kookospiim, kookosjahu, küpsetuspulber ja sool. Sega korralikult. Teises kausis löö munavalged vahtu. Lisa vahustatud munavalged ettevaatlikult ülejäänud taignale. Liialt segades kaotad nende õhulisuse, nii et kannatust! Kalla tainas plaadile ja küpseta 20 minutit, kuni see muutub kuldpruuniks. Lase maha jahtuda.

Kui tainas on jahtunud, lõika kook keskelt pooleks ja (eeldusel, et see on üpris paks tainas) ka kaheks kihiks. Kokku peaks siis olema neli koogikihti, mille vahele kreemi määrida. Kui juhtus õhem kook tulema, siis ära hakka kihtideks lõikama, lao pooleks lõigatud koogi kihid kasvõi ülestikku. Piisab sellestki.

Kreem: sega kõik koostisosad kokku. Määri kreem koogikihtide vahele. Raputa peale kookoshelbeid. Pane kook mõneks tunniks külmikusse maitsestuma ja kreemist läbi imbuma. Mõnus!

Kaarobi-bataadi-kookosekook

See siin on üks pisut vanem retsept uues kuues. Esimest korda tegin bataadi-avokaadi-šokolaadiruute millalgi eelmise aasta detsembris, kui leidsin netist ühe retsepti ja muutsin seda endale sobivamaks. Sparta jooksugrupi kogunemisele sedasama kooki tehes tekkisid olude sunnil justkui iseenesest uued modifikatsioonid ning retsept sai täieõiguslikumalt päris minu omaks. Suutsin luua midagi uut! Magustajaks suhkur, sest “kassid” olid agaavisiirupi tilgatumaks pigistanud. Avokaado jäi ära, sest neljapäeval pärast trenni ei jaksanud enam poest läbi minna ning kohalikku Konsumit teades… seal võisid need nagunii liiga kõvad olla. Maapähklivõid seekord ei teinud, sest maapähkleidki ei leidunud kodustes kappides. Valida oli kõrvitsaseemnete, seesamiseemnete ja kookoshelveste vahel. Purustasin helbed mõnusaks võideks ja tulemus oli imeline!

Kust seda kaarobit saab?

Minu puhul on vastus lihtne: kapist. See on 1 mu lemmiktooraineid ja olen sellest isegi referaadi kirjutanud, kui toitumisnõustamist õppisin. Kaarob on kiudainerikas ja imeline kaltsiumiallikas. Loomulikult magus, mõnusam kui mõru kakao. Teen sellega ka igasugu pallikesi ja muid maiuseid + kodust šokolaadi. Hakkasin mõtlema, et vastav kokaraamat tuleks ikka ka kirjutada.

Kaarobipulbrit leiab loodus- ja ökopoodidest, olen peamiselt Mahemarketist lahtisena ostnud. Tellida saab ka FreshGo e-poest, kus kasutage liitudes koodi “siljajürs”, nii saab 7 eurot krediiti ja selle eest saab kaarobi juba kätte (min tellimus tasuta transpordi saamiseks siiski 40 eurot).

Osised:

  • 1 suur bataat
  • 1 suur tassitäis kookoshelbeid
  • 0,5 purki kookospiima
  • 4 spl kookosrasva
  • 4 spl roosuhkrut/agaavisiirupit
  • 6 spl kaarobi-/kakaopulbrit

Keeda bataat, lase jahtuda ja koori. Samal ajal saad kookosvõide valmis teha: kookoshelbed sügavasse ja laia blenderisse või ründa saumikseriga. Purusta seni, kuni muutub kreemjaks, nõuab pisut kannatust. Samamoodi valmistan pähklivõisid.

Seejärel läheb asi õite lihtsaks: kõik koos (suuremasse) blenderisse ja ühtlaseks massiks. Küpsetuspaber plaadile, tainas peale ja 20-30 minutiks 180-kraadisesse ahju. Kook peab muutuma tahkeks, aga mitte kuivaks. Siis tuleb sel aga korralikult jahtuda lasta, eelistatult külmas, et kookosrasv tahkuks ja kook kuju hoiaks. Kui kiirustad, laguneb laiali!

Jääkohvihooaeg

Selles ei kahtle enam vast keegi, et jääkohvihooaeg on täies hoos. Jahutav jook, mis uimasust juurutaval suvepäeval üles äratab – jah, palun! Olgu öeldud, et pean tervislikuks 1, vahel ka 2 tassi päevas ega soovita kellelgi ainult kohvikütusel ringi liikuda. Tegu on siiski stimulandiga, mis tekitab sõltuvust. Uuringutega on leitud sedagi, et kohvijoojad ei tunne end pärast kohvi paremini kui need, kes kohvist laia kaarega mööda käivad. Nad tunnevad end vaid sellega võrreldes paremini, mis tundega nad hommikul üles ärkasid (silmad vaevu lahti, pea paks jne.). Liigne kohvitarbimine muudab ka keha enda stimulantidele – dopamiinile ja adrenaliinile – tundetumaks ning seepärast on neid vaja üha rohkem toota, et mingitki mõju tunda. Pikas perspektiivis võib see viia adrenaalse kurnatuse, depressiooni ja totaalse äraväsimiseni. Võtkem aga eelduseks, et üks tass kohvi on üks korralik antioksüdant, mis kuulub ka spordis ametlikult tunnustust leidnud sooritusvõime tõstjate hulka.

3 viisi jääkohvi teha

Inspiratsioon möllab tänapäeval inimestel kõvemini kui kunagi varem ning toitub ka virtuaalavarustes leiduvatest ideedest. Sestap on ka rohkem kui üks viis jääkohvi teha. Olen mõned neist järele proovinud ja lemmikudki leidnud. Aga sina?

Kuum kohv + jääkuubikud

Tee oma tavaline kuum kohv kas espressomasinas, filtermasinas, pressi all või mõnel muul moodsal moel (a la Aeropress) valmis, soovitatavalt võiks olla tavapärasest kangem variant, sest lahjendad seda. Pane kaunis klaas jääkuubikuid täis, kalla soe kohv peale. Kui sulle meeldib jääkuubikutega klaasis kolistada ja lõpus ehk ka mittesulanud kuubikut lutsutada, võib see olla just see jääkohv, mida ihalenud oled. Kui sulle meeldib kreemjas tekstuur, vaata teisi variante.

Lisavariandid:

  • piimakuubikud ehk külmutatud piim jääkuubikute asemel; sobib, kui tahad heledamat ja lahjemat kohvijooki või oled lattelimpsija
  • kohvikuubikud ehk külmutatud kohv – eriti hull kofeiinilaks, mille puhul kuum kohv väga kange olema ei pea, kui selle nagunii kohviga kokku segad
  • kookos-soja-pähklipiimakuubikud – kui piim on su menüüst väljas või soovid lihtsalt vahelduseks teistsugust maitseelamust

Külmpruulitud kohv + jää

Külmpruulitud kohv on üks vahva kohvitrend, mis nõuab pisut kannatust, aga tasub ära mahedama maitsega. Kui espressomasinas toimub vähem kui minutiga võrdlemisi jõuline protsess, mille käigus oad purustatakse, vägivaldselt kokku pressitakse ja seejärel kuuma veega kostitatakse, siis külmpruulitud kohvitegu on midagi aeglast ja õrna. Kui kontsentraat korra juba valmis tehtud, säilib see mõnusalt külmkapis nii nädala jagu, nii et saad mitu hommikut kokteilikesi valmistada.

Võta liitri vee kohta 90 grammi keskmise jahvatusega kohvipuru. Pane puru kannu ja kalla külm vesi peale. Presskannus on see eriti mugav, saab valmis külma joogi hiljem puru kartmata ära kallata. Võid kohvi aga ka muul moel kurnata. Kohv peaks külma veega 8-12 tunniks ootele jääma, pane näiteks õhtul hakkama. Nii tehtud kohv on kofeiinirikas, aga maitse on hoopis teine, tegu on aromaatsema kohviga. Kalla klaasi jääkuubikutele (vaata variante eelmisest punktist). Nagu Ringvaatest näha sai, võib veel igasugu põnevaid jooke hulka segada: mahlad, toonikud, mida iganes.

Kohvikuubikud blenderisse

20180801_112055

Minu lemmikmeetod! Esmalt valmista hunnik kohvi ja seejärel kalla jääkuubiku- või muudesse vormidesse. Kasutasin näiteks silikoonist muffinivorme, sest need on mõnusalt suured ja mahutavad palju kohvi. Kuidas ma need külmikusse sain? Minu trikk seisneb selles, et enne täiskallamist asetan vormid lõikelauale ja tõstan need siis koos lõikelauaga külma. Suurematest šokolaaditegudest mäletan veel neid päevi, mil värisevate käte ja võbeleva vormiga kuidagi sügavkülmani koperdasin, nii et põrandale plekid maha jäid. Seda ma enam korrata ei soovi, lõikelauaga on palju mugavam. Tõstad korraga sisse ja ongi tehtud! Mida lähemal külmkapile kallamisprotsess toimub, seda parem!

Kui kohvikuubikud on jäätunud (tee kohe suurem kogus, suvi veel kestab), viska need blenderisse. Lisa soovi korral magustajat (mul ksülitool), piima/muud lahjendajat ja ekstraägeda nüansina marju. Näiteks olen hommikut alustanud kohvi-mustsõstrakokteiliga.

Miks see blenderdamine äge on?

Tulemuseks ei saa sa vedelat jooki, kus suured jääkuubikud hulbivad, vaid mõnusa paksu kreemja maiuse. Purustatud jää! Kasutan blenderil jääpurustamisfunktsiooni, aga toimib ka tavarežiimidega. Kui liiga kauaks sooja jätad, muutub muidugi lurriks, sest iga jää saab ükskord veeks.

 

Kookoskaramelliga kohvijäätis

Vot see on juba kookose ja karamelli maailmas täiesti uus tase. Ise ka ei usu, et midagi nii ägedat pähe tuli. Natuke netis surfamist paljastas mulle kookospiimast tehtud karamelli valmistamise võlumaailma ning minu kookos- ja kohvimaias aju tegi edasise töö ise. See on võrdlemisi töömahukas ja võtab kauem aega kui mu tavaline šokolaadi-koorejäätis, mille valem on lihtne: vahukoor suhkru/muu magustajaga keema, kuni suhkur sulab, kakaopulber sisse uhada ja segu maha jahutada. Ütleme nii, et vahel tuleb aga midagi keerulisemat teha ja horisondi piire kombata. Kuigi… seda karamelli tehes hakkas kannatus pisut katkema. Kui sinu kannatus pole jämedam kui peenike juuksekarvake, võta parem kohe algul paksemat sorti kookospiim appi, kulub vähem aega vedeliku väljaaurutamisele. Muidu mulle see Tesco kookospiim täitsa meeldib, hind meeldib eriti.

Karamell:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 125 ml roosuhkrut (mul suhkru-ksülitooli segu, eriti karamelline aga kookossuhkruga)
  • näpuotsatäis meresoola
  • 2 spl vett
  • 1 tl sidrunimahla

Pane väike kastrul keskmise kuumusega pliidile. Sega seal suhkur, vesi ja sidrunimahl. Lase keema. Kui segu keeb, lisa kookospiim ja meresool. Lase pliidil madalal kuumusel podiseda, kuni segu meenutab karamelli. See peaks olema pruun ja tihke. Kuna minu kookospiim sisaldas palju vett, võttis see omajagu aega, 20 minutit vähemalt. Sega aeg-ajalt. Lase jahtuda. Sellest karamellist saab hiljem jäätisele kaunid karamellitriibud.

Kookospiimast kohvijäätis:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 200 ml kanget kohvi (lasin värskelt masinast)
  • maitse järgi magustajat (steeviat kulub noaotsatäis, muid asju rohkem)

Kalla kõik komponendid kastrulisse ja aja keema. Lase podiseda, kuni segu pakseneb, saad kreemjama jäätise. Jahuta segu maha. Panin enda oma ööseks külmkappi. Hommikuks oli kookosrasv eraldunud ja peale kõva kooriku moodustanud. Lasin aknalaual päikse käes taas üles sulada, et segu oleks valatav.

Pane jäätisemasin käima ja vala jäätisemass sisse. Kui see on mõned minutid ringi käinud ja külmunud, vala hulka kookoskaramell. Sellegagi juhtus nii, et seistes hakkas kookosrasv eralduma, aga segades läks asi taas korda. Kui jäätis on piisavalt paks, pane sügavkülma edasi tahkuma. Karamelli võib samas ka jäätis kaussi/karpi kraapides lisada. Mul tõmbas see kiirelt külmaks ja jäid suured tükid. Kaussi pannes tegin tükke väiksemaks ja panin seejärel külma.

Kui masinat pole, pane jäätis sügavkülma. Kui see on natuke kõvem, aga veel segatav, sega sisse karamell. Lase veel tahkuda.

Soolakas kookosjäätis

Kui juunis Londonisse lennates Ülemistest kiiruga Jäämarja kookose-soolakaramelli jäätised haarasime, armusin esimesest ampsust. Kookost ei pea mulle nagunii eriti suurte ponnistustega maha müüma, olen juba ammu kookose ori. Kookosvesi, kookospiim, kookoskohuke, kookosrasv kehale, näkku ja keele peale, isetehtud Raffaello (poe omad liiga magusad ja mulle ei sobi mandlid), kookospiimaga karrid… jah, võin seda väga mitmel kujul tarbida. Ja kookose spetsiifiline maitse meeldib mulle väga. Hankisin Prismast 4 purki kookospiima ja kukkusin soojal suvepäeval jäätisi vorpima. Muidu olen Promost ostetud liitrist vahukoort kasutanud, aga teadagi on meie kodus üks isik, kelle veretest ristis ta piimapõlguriks. Mis seal ikka, kookose küllastunud rasvad ongi üllamad: keskmise ahelaga rasvhapped, mida keha suudab energias kasutada, mitte tuimalt otse voldikestesse salvestada. See on kookose eelis näiteks või ja muude loomsete rasvade ees. Esimesena võtsin ette midagi sarnast, mida lennukile jalutades vitsutasime.

  • 1 purk (400 ml) kookospiima (mitte mingit lahjat ja vesist “Light” versiooni)
  • 75 g india pähkleid
  • 2 spl roosuhkrut + 2 spl ksülitooli (või nt ainult 4 spl roosuhkrut ja kõige ägedama karamellimaitse saaks suisa kookospalmisuhkrust)
  • 1 dl vett
  • 0,5 tl meresoola

Purusta india pähkleid saumiksriga või blenderda (parim on selline väike blender, mis on sauaga komplektist) seni, kuni saad indida pähkli või. Piisavalt kaua purustades, muutuvad need kreemjaks.

Kalla väikse kastruli põhja suhkur (ja ksülitool, kui kasutad). Pane pliidile keskmisele kuumusele ja oota mõni minut, kuni suhkrud on ära sulanud ning hakkavad kuldsemaks muutuma. Kalla ettevaatlikult juurde kookospiim ja vesi. Kuna suhkrud on kuumad, võib see pritsida. Sega korralikult, siis lisa india pähkli või ja sega uuesti. Kuumuta pidevalt segades ja lase pisut muliseda. Segu peaks natuke paksenema. Alguses suhkru kuumutamine annab kogu kupatusele kerge karamellise maitsenüansi juurde.

Jahuta jäätisesegu külmkapis maha. Olen oma vigadest õppinud, et tulikuuma segu kallamine jäätisemasinasse on halb mõte. See ei tahku! Kuna mul tuli segu palju, kallasin osa juba pulgajäätise vormidesse ja ülejäänu panin tavalisse külmikusse masinaringi ootama.

Pane jäätisemasin tööle ja kalla segu sisse. Las segab ja külmutab. Kui see on piisavalt tahke, kraabi jäätis karpi ja pane sügavkülma edasi tahkuma või naudi kohe. Lugesin ka sellisest variandist (kui masinat pole): külmuta jäätis jääkuubikuvormides (mul on ka suured kandilised seebivormid, mida olen aga ainult toidu jaoks kasutanud), purusta jääkuubikud blenderis ja sega mass kokku. Kui lihtsalt segu sügavkülma panna, tekivad jääkristallid ja tegu on pigem mahlajää kui kreemja jäätisega. Vana hea trikk on ka alles külmuvat segu aeg-ajalt kahvliga torkimas käia, et jääkristalle lõhkuda.

Kui kõik see tundub tohutu tõmblemisena, siis poes on need imelised jäätised õnneks saadaval. Proovisin ka mango-põldmuraka ja ananassi-kookose-laimi oma, aga see soolakaramell oli lihtsalt sensatsiooniline. 2 eurot Rimis. Nii hea asja eest tasub maksta küll. Päriselt! Silmagi pilgutamatagi ostaksid ju poole kallima koogitüki, mis ei pruugi eriline maitsenauding olla. 2 eurot ühe korraliku jamast prii jäätise eest on mõistlik.

NB! Kookospiim ei tohi tõesti väga vesine olla, muidu korralikku kreemjat jäätist ei saa. Kui kahtled ja mõtled, et äkki on vedelapoolne kookospiim, vähenda retseptis ka veekogust.

Vürtsikas ja koorene maapähklivõikaste

IMG_9770

Kui hakkasin mõtisklema, milliseid dipikastmeid külalistele köögiviljakangidega serveerida, meenus üks vahva maapähklivõikaste, mis on ühtaegu nii koorene kui ka vürtsikas. Tirisin riiulist “Basic Cooking” kokaraamatu välja ja sealt ma ta taas leidsingi. Ütleme nii, et mässamist on selle roaga omajagu, päris algajate retsept pole. Samas saab entusiasmi ja avatusega peale lennates tõenäoliselt igaüks hakkama. Just nimelt õige meelestatus on siinkohal oluline! Minul kulub aega selle peale, et teen ise maapähklivõid. Saumikseriga on see õnneks minutite küsimus. Sünnipäevanädalavahetusel kulus seda võid nii kastmesse kui ka šokolaadiruutudesse ja peagi ei tundunudki see kilone Promost ostetud maapähklite pakk enam suur… Eks päris mitu peotäit rändas otse kõhtu ka. Soolaste maapähklite puhul oleme üpris mõõdutundetud sööjad. Tihti ostame Konsumist 200-grammise paki ja mugime kilomeetrise kodutee jooksul kahepeale ära. See, miks meil kogu aeg kõht tühi on, on juba omaette lai teema, mis väärib eraldi postitust (füüsiline töö ja muu säärane).

Seda toredat kastet võib kasutada köögiviljade/juustupulkade vms. dippimiseks, leivale määrimiseks või ka… kanatiibade määrimiseks, kui soovid neid näiteks koos ahjujuurikatega küpsetada ja tahaks kuidagi maitsestada (elust enesest!).

Osised

  • 2 spl taimeõli
  • 2 spl karripastat
  • 150 g maapähklivõid
  • 1 purk kookospiima
  • 1 spl suhkrut
  • 3 spl siidri/riisi/veiniäädikat

Kuumuta väikses kastrulis keskmisel kuumusel õli, lisa karripasta ja hauta kergelt, kuni köök on vürtside lõhna täis. Kalla sisse kookospiim, sega korralikult ja hauta 1-2 minutit. Lisa maapähklivõi, suhkur (selle võib ära jätta), maitse järgi soola ja äädikas. Kuumuta veel 5-10 minutit, kuni kaste on ühtlane ja pisut paksenenud. Jahuta ja kalla kaussidesse.

BOONUS! Kui jõudsid lugemisega nii kaugele, siis leiad siit ühe väikse boonuse. Pilt kahjuks puudub ja ega maailma kauneima kastmega tegu olnudki. Vürtsika kastme kõrval soovisin pakkuda ka midagi värsket ja jahutavat, et sööjatel suu päris põlema ei läheks.

Osised

  • 1 avokaado
  • peotäis värsket piparmünti
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl oliiviõli
  • poole laimi mahl
  • meresoola

Püreesta avokaado, piparmünt ja küüslauk. Sega sisse oliiviõli, laimimahl ja maitse järgi soola. Kõik.

Tõenäoliselt maailma parimad šokolaadiruudud

Vaatasin, mida sõnastik siis “brownie” vasteks pakub, sest teadupärast ei meeldi mulle võõrapärased sõnad eestikeelses tekstis. See küpsetis peaks olema juba ka piisavalt sügavale kodukokkade retseptivihikuisse end murdnud, et omab õigust ka korralikule nimele. “Koduhaldjas”, “härjapõlvlane”, “pähklišokolaad”, “hellake” (kodutütar!?) – ei ole ikka päris see. Kiire otsing netiavarustes annab aimu, et võib ka šokolaadiruutudeks kutsuda. Miks ka mitte?

Selle retsepti otsa komistasin Facebooki reklaami kaudu. Tõestus, et igasugu imelike asjade seast leiab sealt mõnikord ka tõelisi pärleid. Kirjutasin retsepti üldjoontes maha ja siis muutsin pisut. Need šokolaadiruudud koosnevad muuseas maguskartulist ehk bataadist ja avokaadost ning on üllatavalt maitsvad. Tekstuur on samuti just see õige, niiske ja kergelt kleepuv. Ma küll usun tervislikku toitu ja selle maitsvusesse, aga nii head asja polnud enne saanudki… ja valmistamine oli samuti ülilihtne (kui maapähklivõi isetegemine sinu jaoks käkitegu on). Mõõduühikuks on siin tass. Võta oma köögist keskmist sorti tass ja kasuta seda mõõtmiseks, et koostisosade omavahelised suhted paika saada. Täppisteadust päris vaja pole.

Selle retsepti ülistuseks võin öelda, et siit saab isegi mõne köögiviljaportsjoni kätte. Maitsest ei tasu üldse rääkida, selle kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Arvan, et need ruudud sobivad ka köögiviljapõlgurile või näiteks laste ärapetmiseks. Suuremat sorti šokolaadisõber võib kvaliteetse šokolaadi tükikesi ka lisada.

Šokolaadiruudud

Osised

  • pool bataati ehk maguskartulit
  • 0,5 tassi (maa)pähklivõid
  • pool avokaadot
  • 0,25 tassi kookospiima
  • 2 spl kookosrasva
  • 2 suurt spl mett
  • 4 spl kakaopulbrit
  • (soovi korral peotäis pähkleid, peotäis rosinaid/jõhvikaid)

Lõika bataat väiksemateks tükkideks ja keeda või auruta sõelal (nt. riisi keetes selle kohal). Kui teed maapähklivõid ise, siis kasuta keeduaega selle jaoks: purusta pähkleid sauaga seni, kuni need muutuvadki määrdeks. Eemalda keedetud bataadilt koor (tuleb väga kergelt ära). Pane bataat kõigi teiste osistega blenderisse ja püreesta. Jõulude paiku tasub proovida ka pähklite ja hakitud kuivatatud puuviljadega variante. Mina proovin!

Aseta kandilisse ahjuvormi küpsetuspaber ja vala segu selle peale. Aja spaatliga laiali. Küpseta 180 kraadi juures 20-30 minutit, kuni segu on tahke, aga veel pisut niiske. Lõika pitsalõikuri või noaga ruudukesteks. Kui suudad, pane esimesest mugimisest järelejäänud ruudud külmkappi järgmisi päevi ootama.

Brokoli-lillkapsapirukas

20170108_101342

Eile oli üks võrdlemisi uimane päev, mil pistsin nina toast välja alles kell neli. Ilmselgelt ma sel päeval trenni ei teinud, sest nii hilja ma enam ei viitsiks, kui on töövaba päev. Nädalavahetusel ikka enne keskpäeva rajale ja rahu majas. Väsimus oli peal, nii et kasutasin oma plaanis ettenähtud puhkepäeva natuke varem ära ja lükkasin pika trenni pühapäeva. Päris lakke siiski ei vahtinud. Kolimiseks valmistudes sorteerisin taas natuke riideid ja avastasin suure rõõmuga, et veel on, mida ära anda. Ehk on veel lootust, et oma asjadega uude kodusse ka ära mahume. Samas, mõned ruutmeetrid on rohkem, peaks mahtuma! Köögis tuleb ka suur inventuur teha. Kõiki neid nõusid ja muid vidinaid pole ju vaja… Tegelikult tahan mõne asja juurde osta, aga eks nende jaoks tuleb ka ruumi teha.

Igatahes, koristusmaania ja feng shui raamatu sirvimise (käivad aktiivsed kodukujundusplaanid) kõrvalt tekkis ühtäkki mõte, et õhtul tuleb teha köögiviljapirukat. Vaiba peal võimeldes hakkas raamaturiiulist silma “Kuldne kokaraamat”. Sealt sain vaid põhjaliku muretaigna tegemisõpetuse, täidise mõtlesin ise välja. Kapis konutas üks nukker lillkapsapoolik, mis püreesupist üle jäänud, aga kokaraamat pakkus välja igasugu uhkemaid pirukaid nagu quiche Lorraine, kitsejuustu-mündikorvid, quiche suvikõrvitsaõitega (no kust sa talvel neid saad?), tarte tatin ja bastelo (Maroko pirukas). Lillkapsale ei midagi. Mõnes mõttes isegi tore, sai ajurakukesed taas tööle panna ja leiutama hakata.

Retk K-Rautasse tapeete ja värve vahtima, jalutuskäik Magistrali keskusesse, põige tööle (ettevõtjad teevad ka nädalavahetusel tööd!) harjutusvideosid nikerdama (üle hulga aja suutsime Teraapialaeka kanalisse paar tükki lisada), läbi tuisu koju ja kell oligi juba kaheksa. Piruka tegin valmis, pistsin ahju, masseerisin abikaasat, vaatasime filmi, võtsin piruka välja… ja maitsesime alles hommikul. Mõnes mõttes hea, kui pühapäevahommikul pirukas juba ootab. Ei pea midagi tegema hakkama, saab kohe süüa ja kiiremini seedimisega alustada. Sest… kui kõht juba parajalt tühi on, ootab ees pikk jooks, nii 20 km kanti.

Osised (muretaigen)

  • 3,5 dl täisteranisujahu (või odrajahu vms)
  • 0,5 tl soola
  • 125 külma magedat võid
  • 3 spl külma vett

Olen pidevalt mõelnud, et mis värk on muretaigna ja külmaga. Miks peavad kõik komponendid külmad olema ja taigen külmikus tahenema? “Kuldne kokaraamat” on piisavalt abivalmis, et see lahti seletada. Nii on tulemuseks krõbe ja õhuline tekstuur, sest gluteen vabaneb jahust aeglasemalt (huvitav, mis gluteenivaba jahu puhul juhtub, kui sama meetodit kasutada?). Võimalus on veel äädikat või sidrunimahla lisada, et gluteeni eraldumine veel aeglasem oleks. Ja tainast tuleb võimalikult vähe sonkida/töödelda, kui tahad muredamat küpsetist. Külmkapis konutades vabaneb gluteen. Natuke vastuoluline… esmalt tehakse külm taigen, et see aeglasemalt vabaneks ja siis pannakse kappi ootele, et gluteen siiski vabaneda saaks. Väike müsteerium.

Aga taigna juurde! Vahemärkuseks veel see, et talvel õuest tulles on hea taignateoga alustada, siis on käed (vähemalt minul) külmad. KÄSITSI tehes näpi jahu-sool ja või kausis sõmeraks seguks. KÖÖGIKOMBAINIGA toimetades töötle tainast sõmera segu saamiseks umbes 10 sekundit. Mul on blender, mitte kombain (kombaini lubasin hankida, kui saame suurema köögi), nii et tegin käsitsi. Järgmine samm on mõlemal juhul vee lisamine ja kiire segamine. Siinkohal võib lisada ka 1 tl sidrunimahla või siidriäädikat (ma ei teinud seda). Kui tainas valmis, läheb see vähemalt tunniks külmikusse. Samal ajal võid näiteks täidisega tegeleda. Külmikus võib see raamatu sõnul istuda kuni kaks päeva, nii et kui külalised on tulemas, võid taigna mõned päevad varem valmis teha.

Täidis

  • veerand suurest lillkapsapeast
  • pool brokolipead
  • pool kollast paprikat
  • 1 keskmine sibul
  • 3 muna
  • 2 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Smooth)
  • soola
  • pitsaürte/vahemeremaade ürte
  • rosmariini
  • 9 õhukest juustuviilu

Rebi lillkapsast ja brokolist väiksed õisikud, haki varred, kui neid on. Haki paprika ja sibul, sega lillkapsa-brokoliga. Maitsesta soola, pitsaürtide ja rosmariiniga. Kogused on maitse järgi.

Klopi munad lahti, sega kookospiimaga, lisa natuke soola. Soolaga ei tasu üle pingutada, sest seda on köögiviljade peal ka, aga ei saa ka päris koonerdada, sest muidu on tulemuseks maitsetu toit.

Ahi 200 kraadi peale! Seejärel pane pirukas kokku. Vooderda lahtikäiv ümmargune koogivorm (mul hetkel pirukavormi polnud, see läks kunagi katki) küpsetuspaberiga (panin selle ainult põhja, ei jäänud väga kinni). Ma ei viitsinud rullimisega end vaevata, surusin taigna vormi põhja ja natuke külgedele ka. Siis pane taignale 3 juustuviilu (võid kasutada väherasvasemat sorti, et küllastunud rasvu vähem oleks).

20170107_204409

Aseta peale pool köögiviljadest, kalla peale pool muna-kookospiima segust. Pane vahele kaks juustuviilu, seejärel uuesti köögiviljad ja muna-kookospiim.

20170107_204658

Kõige peale aseta 4 juustuviilu. Pirukas ahju ja mine tee vahepeal muid asju (nt mudi abikaasat). Algul panin puupliidi ahju, aga see ei toiminud väga hästi, hiljem kolis tavaahju. Seepärast läks üle tunni, aga muidu peaks umbes tunniga hakkama saama. Kui juust on pealt kuldne ja pirukas tundub tahe, ongi valmis. Kuna kell oli üle kümne ja kõhud täis, jätsime selle jahtuma ja hommikut ootama. Jahtununa hoiab pirukas kindlasti paremini kuju ka.

Ja lõpptulemus siin!

20170108_102951_001

Piparkoogimaitseline Napoleoni kook

Alternatiivne jahu. Alternatiivne magustaja. Alternatiivne maitse. See on minu Napoleon. Seda nn. päris-Napoleoni teeks ma vast ainult siis, kui parima pagari võistlusele ära eksiksin, aga siis samuti vastumeelselt. Ühel pimedal ja vihmasel sügisõhtul sõin pärast mõningast suhkrupausi tüki vana head Napoleoni. Mulle meeldib selle koogi mahlasus ja need mõnusad kihid, aga see oli tõepoolest liiga magus. Ja siis tuligi mõte oma versioon teha. Tegelikult annab selle kihilise koogiga igatpidi mängida: suvel näiteks maasikatega versioon koos värskendava piparmündiga… ja nii edasi ja nii edasi. Kuna aga praegu on jõulud tulekul, siis isutab juba iseenesest vürtsika ja eriti piparkookide järele. Ma ei osta enam poest piparkooke, aga piparkoogimaitseainega saab ise kodus imesid teha. Ning muidugi kuuluvad kogu selle kupatuse juurde ka marjad: jõululikud jõhvikad ja maitsvad mustsõstrad. Sügavkülm on siinkohal hea varustaja!

Taigna retsepti võtsin “Vanaemade kokaraamatust” (seal oli nimeks “Vale-napooleonikook, jah, kahe oo-ga), kreemi puhul inspireeris Nami-Nami. Tegelikult muutsin mõlemat retsepti ikka päris palju.

Osised

Tainas:

  • 200 g võid
  • 5 dl täistera speltajahu
  • 1 muna
  • natuke soola

Kreem:

  • 5 dl kookospiima
  • 3 muna
  • steviat või mett
  • piparkoogimaitseainet
  • 1,5 spl speltajahu

Vahele veel: peotäis jõhvikaid ja 2 peotäit mustsõstraid.

Taigna puhul üritasin esmalt olla iseseisev ja tegin üldse kolmanda versiooni, mida üheski raamatus polnud. Hakkisin või väiksemateks tükkideks, nagu soovitatud, mätsisin jahuga muredaks taignaks (elutoas alljärgnev vaatepilt: telekast “Downton Abbey”kordus, mina diivanil, taignakauss süles, tainast näppimas) ning arvasin, et nüüd ongi valmis. Ah, mis mõttes lisada natuke vett? Läheb liiga märjaks see taigen ega saa rullida. Või see muna? No seisab koos küll… Tainas neljaks osaks ja ringikesteks rullima. Rullisin ühe põhja korraga, panin ahju ja rullisin samal ajal teisel küpsetuspaberi lehel järgmise.

Kui 2 esimest põhja 220-kraadises ahjus 8 minutiga (umbes) ära said küpsetatud, sain katastroofist aru. Päris hea sõna peale see jahu ja või koos ei püsi. Ma korra jõudsin isegi enne mõelda, et kas ongi võimalik, et võiks koos püsida, aga nojah… Igatahes, lisasin ülejäänud taignale 1 muna ja see tegi imet. Põhjad ei lagunenud enam ära! Oleks kohe alguses muna pannud, oleks saanud 4 kaunist põhja ja täpselt sellise kihilise koogi, nagu kavas oli.

Kreemitegu. Tunnistan, et kartsin keedukreemi, olles vägagi veendunud, et see läheb nässu ja tükki ja untsu ja kes teab mida veel. Ja siis kahtlesin, kas kookospiim käitub samamoodi nagu tavapiim. Hiljem taipasin, et põhitrikk on siin muna, mis kuumutades kreemi paksemaks muudab.

Kõigepealt lasin 2,5 dl ehk pool kookospiimast kergelt keema. Arvan, et piisaks ka 4 dl kookospiimast ehk ühest purgist, sest mul jäi viimaks kreemi üle. Ostsin Selverist selle mõnusa liitrise kookospiima paki, aga kui ostad näiteks 1 purgi (400 ml), siis piisab sellestki. Kloppisin lahti munad ja segasin ülejäänud, külma kookospiimaga. Sinna segasin ka jahu. Lisasin külma segu kuumale, alandasin kuumust ja lasin tal podiseda, ise pidevalt segades ja hirmul, et äkki läheb tükki ja tuleb munapuder… Vahepeal lisasin noaotsaga steviat ja maitsesin tihti. Steviaga tuleb alati ettevaatlik olla, sest liiga suur kogus muudab toidu lihtsalt rõvedaks. Stevia on suhkrust sadu kordi magusam, sestap ei tohi üle doseerida. Piparkoogimaitseainet läks viimaks kokku vist terve supilusikatäis. Lisasin ja maitsesin, kuni rahul olin. Kokkuvõttes väga magus kreem ei tulnudki. Kui kreem paksenenud oli, lasin enne koogi kokkupanemist sel veel jahtuda.

Lõpuks tuli siis 2 terve ja 2 rabeda põhjaga midagi välja mõelda. Võibolla oli nii isegi parem. Improviseerisin. Kuna kook sai tehtud kaasavõtmiseks, siis olekski taldrikul või muul alusel seda raske transportida. Nii sündis piklikku klaasvormi midagi Napoleoni koogi vormi laadset. Või siis hiiglaslik tassikook. Puru põhja, kreem vahele, puru peale, jälle kreem, tükkideks murtud põhjad, kreem, vahepeal ka kiht püreestatud marju, põhjatükid, kreem… kõige peale jälle puru ja mõned mustsõstrad. Ööseks külmkappi läbi imbuma.

Lõhelasanje – katse-eksitusmeetod

IMG_6864

Ühel sügishommikul jalutasin nagu ikka mööda liivast kergliiklusteed Nõmmele Teraapialaekasse. Tollest hommikust mäletan vast nii palju, et oli oktoobrikuu ja päike piilus ka natuke pilve tagant välja. Lisaks tatsasin seda teed üksinda, sest Sander oli juba varem tööpostile asunud. Suure tõenäosusega jäin ma ise siis koju lõunat valmistama. Meil on tegelikult tihti nii, et hommikul käib suurem kokkamine, sest lisaks päeva esimestele ampsudele tuleb valmis saada ka kaasavõetav lõuna ja vahepalad. Näksid on tihti lihtsad ega nõua palju valmistamist, aga kui olen vahepalaks planeerinud täisteraleiva hummusega, siis tuleb ka hummus valmis teha. Üldjuhul meil hummus kodus kaua ei säili, sest sööme selle ruttu ära. Hummus on mõneski mõttes nagu maiuse eest. Sestap tulebki sageli juurde vaaritada.

Mööda Kitsarööpa teed (algab Rahumäelt, venib Õismäeni välja) kulgedes ronis pähe kinnisidee lõhelasanjest. Roog valmis peas komponentide kaupa. Esimesena ujus ajulaineil just nimelt lõhe, mille ümber siis ülejäänud rooga looma hakkasin. Lasanjeplaate ma teadupärast ei kasuta. Niisiis hakkasin tuhnima võimalikes alternatiivides. Suvikõrvitsaviilud kindlustasid oma positsiooni üpris kauaks, aga viimaks võitis kartul, sest kodune maalt toodud kartul oli ometigi kapis olemas. Ja kaste… kindlasti mitte valge piimakaste (uskuge mind, eestlased tarbivad liiga palju piimatooteid, mis omakorda võib igasugu tervisehädade taga olla). Kookospiim koos tomatipüreega, et liiga läilaks ei läheks. Kui tööle jõudsin, võtsin välja 2015. aasta heade mõtete ja muude tähelepanekute märkmiku ja visandasin retsepti. Ideid on sel leheküljel palju, aga päris täpselt ei mäletagi, mis viimaks käiku läks. Lisaks oli tol õhtul viirus või muu pahalane kallal ning olin võrdlemisi väsinud. Proovin aga enam-vähem meelde tuletada. Seega polegi järgnev võibolla niivõrd retsept kui idee, millest igaüks oma mõnusa kalalasanje kokku võib panna.

  • lasanjelehtede asemel paar kartulit või suvikõrvits

Alustasin suurima tööga ehk kartulite laastutamine (laastudeks lõikamine). Juustunoaga saab neid muide väga mõnusasti nüsida, ainult lõpus läheb raskeks ja tekib oht sõrmed küljest lõigata. Kui laastud valmis, pane kõrvale.

IMG_6861

Kartulilaastud

  • kalapuljong
  • kookospiim
  • paar supilusikatäit tomatipüreed
  • soola

Puurisin-uurisin netist natuke kalalasanjede retsepte ja üldse lasanjekastmeid. Päris mitmel korral oli kastet korralikult redutseeritud, nii et pool vedelikust aurustus. Mis mul selle lasanje puhul natuke ebaõnnestus, oligi liiga palju kastet või liiga vedel kaste. Võtsin sügavkülmast varem keedetud kalapuljongikäntsaka (külmutatud, noh; kui ükskord terve kala fileerisime, siis keetsin sabast, peast ja muudest jääkidest puljongi) ja läratasin potti, kus ta siis aaaaeglaselt sulama hakkas. Tõesõna, aeglaselt. Peale purgijagu kookospiima (tegelikult kallasin liitrisest kookospiimapakist, aga umbes 2 dl võis olla), tomatipüreejäänused (olime vist pitsat teinud) ja tükiks ajaks hauduma. Eesmärgiks on mõnus kreemjas kaste. Maitsesta soolaga.

  • spinatipalle (külmutatud)
  • sibul
  • mitu küünt küüslauku

Spinat ja sibul sobivad kalaga samuti hästi kokku. Kasutan tihti külmutatud spinatit, mis on parajate portsjonitena pakis. Hakkisin sibula ja paar küüslauguküünt (sombusel ajal tasub iga päev neid pugida) ja praadisin kergelt õlis. Võiks öelda, et suisa hautasin madalamal kuumusel. Kui eelnevalt läbi ei kuumuta, võib liiga kibe jääda.

  • lillkapsa- või brokoliõisikuid
  • hakitud paprikat
  • tükeldatud lõhefileed
  • mozzarella

Ostsin Nõmme turult mitu eestimaist lillkapsa- ja brokolipead, tükeldasin õisikuteks ja külmutasin väikestes plastkarpides (hea võimalus ka tülikaid plastkarpe taaskasutada, poest saab neid nagunii kogu aeg juurde), et talvel oleks hea kodumaist kraami võtta. Niisamuti leiab minu sügavkülmast alati ka hakitud paprikat, mis samuti karbikestega ära paigutatud, rääkimata siis marjakarpidest ja banaanidest… aga need asuvad juba teisel riiulil ning siia teemasse otseselt ei puutu. Tegelikult oli ka lõhe sügavkülmas olemas, kuna ostsime kord ühe suure ja hekseldasime väiksemaks, et oleks vajadusel olemas. Üleüldse on meil suur sügavkülm ja see oli ka külmkappi ostes peamine kriteerium, kui aus olla.

IMG_6859

Mingi putukas sosistas mulle kõrva, et jubelahe oleks ka need vetikalehed kasutusse võtta, mis kapis ootavad. Solarisest ostsin 50 norilehte, et vajadusel sushit vms. teha või niisama närida. Ka vetikad on mereannid ja mereannid on teadupärast igati hääd mineraaliallikad. Idee poolest saaks kasutada ka lasanjeplaatide asemel. Idee poolest… tegelikult ei soovita, sest lasanje lahtilõikamine muutus nende tõttu päris tülikaks. Aga… just selle ma klaasist ahjuvormi põhja esimese kihina paningi. Siis peale kartuliviilud, brokoli-lillkapsas, paprika, natuke lõhetükke, kulbiga kastet – esimene kiht valmis. Ja nii edasi ja edasi, kuni polnud enam midagi panna. Peale veel ohtralt kastet ja mozzarellat. Muu valge juust sobib ka. Või maitseks ehk natuke parmesanigi. Köömnetega Saida juust läheks siia ka oivaliselt! Siis läks kogu see kupatus ahju 180 kraadi juurde ja küpses pool tunnikest kindlasti. Lahtilõikamisel lasanje lagunes, sest nagu juba kirjutasin, tuli totakas mõte kasutada vetikalehti. Ärge nii tehke! Lõpetuseks ma ei teagi, kas tasuks seda üldse lasanjeks nimetada. Võibolla oli tegu lihtalt kala-köögiviljavormiga. Aga just nimelt “lõhelasanje” oli see sõna, mis mõte esialgu tööle pani. Teinekord uuesti ja paremini. Tihkema kastmega ja ilma vetikateta!