Hommikusöögisupp

Sel nädalal toitume taas menüü järgi. See tähendab, et pühapäeval panin põhitoidukorrad paberile kirja, koostasin ostunimekirja ja naasesin poest raske kotiga. Tavaliselt lappan menüüd tehes kokaraamatuid. Nii saabki neid raamatuid ära kasutada, muidu ilutsevad niisama riiulil. Hea võimalus uute maitsekombinatsioonide proovimiseks. 100% ma retsepte kunagi ei järgi, need on pigem nagu kaunistamist ootav tort, mida muudan oma käe järgi isikupärasemaks.

Täna hommikul pidanuksime sööma spargli-kitsejuustuomletti. Spargel on aga poodidest ära kadunud, vist sai hooaeg läbi. Kuna eile jõudsime nii hilja koju (kell 21), et sõime tee peal wrappe ja kodus vaid apelsine, siis jäi ka eilne õhtusöök ripakile. Kõik vahendid olid olemas, nii et sujuvalt sai sellest hommikusöögisupp. Miks ka mitte? Hommikul võib ju ka mõnusat soojendavat suppi lürpida. Külmikus ootas ka isekeedetud puljong. Sain poes puljongipakendeid lugedes taas vapustuse ja podistasin pühapäeval potitäie ise valmis. Pisikeste silikoonist leivavormide sees ootab enamik sellest sügavkülmas oma aega.

Raamatus nägi supp selline välja

Läätse-ürdisupp (kahele)

Minu supp

Osised

  • 2 spl oliiviõli
  • 1 porgand
  • 1 sellerivars
  • 1 väike sibul
  • jupike porrut (valge osa)
  • 1 küüslauguküüs
  • näpuotsatäis rosmariini
  • näpuotsatäis tüümiani
  • natuke tšillihelbeid
  • 4 dl köögiviljapuljongit
  • helde peotäis poolitatud punaseid läätsesid
  • soola
  • idandeid

Haki sibul, porru, porgand, seller ja küüslauk. Kuumuta potipõhjas õli, lisa köögiviljad ja rosmariin, tüümian Hauta kaane all 5-7 minutit, kuni sibul on pehme. Köök saab mõnusat lõhna täis!

Lisa tšillihelbed, puljong ja läätsed. Lase supp keema ja kuumuta kaane all 10-15 minutit, kuni läätsed on pehmed. Maitsesta vajadusel soolaga (sõltub puljongi soolasusest). Pane kaussi ja kaunista idanditega.

Inspiratsioon Anjum Anandi raamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”.

Advertisements

La Hummuseria – hummus, hummus, hummus…

 

La Hummuseria asukoht

La Hummuseria asub kortermajas

Hummuse armastusest olen ma varemgi pajatanud ning meie söögilaual on seda mõnusat määret üpris tihti. Maitsev, taimne valguallikas, kuhu saab susada ohtralt kasulikke oomega-9 rasvhappeid sisaldavat oliiviõli – hummuse armastuseks põhjuseid juba jagub. Pühapäeva pärastlõunal, enne kui kolmandat korda Prado muuseumi järjekorda võtsime (iga päev on 2 viimast lahtiolekutundi tasuta sissepääs ning kokku oleme selles hiigelmuuseumis veetnud 5 tundi – ja… kõik maalid pole ikka veel vaadatud!), külastasime number kaks taimetoidukohta (Tripadvisori edetabel) La Hummuseria.

20160320_153737

Vaid pitaleib (st. sai) ja kohv-tee ei mahtunud pildile

Nimes peitub tõde: hummus on seal põhiroog. Saadaval paar erinevat versiooni ja korralik kausitäis maksab 7-8 eurot. Jah, ise teha on kindlasti soodsam, aga kokkuvõttes me hummusepalees rahamägesid ei kulutanudki. Hummuse juurde saab tellida erinevaid suupisteid ehk tapas’id. Mõnes kohas näivad need olevat ampsusuurused, aga La Hummuseria pakkus võrdlemisi korralikke. Neil maksis üks tapas’e taldrikutäis 3.60. Tellisime ühe läätsesalati ja ühe bataadivärgenduse. Lauda saabusid need koos pita leiva ja kausikesega, kus sees tšilli ja sibulaviilud. Teenindaja, kes meid esialgu soomlasteks pidas, arvas, et äkki meeldiks meile ka neid hummuse sisse kasta. Mina sõin enamik pipardest ära, krimpsutasin natuke nägu ja elasin edasi. Lõi lõõrid valla!

Läätsesalati kerge sidrunimekk muutis selle täiuslikuks ampsuks ning magus bataat oli selle kõrval väga mõnus. Muidugi kallasime selle kõik üle rohke hummusega. Olime valinud seedermänniseemnete ja mandlitega “vastupandamatu” (menüüs kirjas kui “irresistible”) hummuse ning oli tõepoolest meeldiv. Mu kohvgi hiilgas oma kreemisusega ning Sanderi ürditee (salvei ja piparmünt) oli vastupidiselt värskendav. Jookide jurude serveeriti klaaspurgis ka pruuni suhkrut, kuid seda me ei avanudki.

20160320_155157

Tühjad taldrikud ja… ürditee! Sander muidugi ka.

Tripadvisori andmetel oli see taimetoidukohtadest number kaks Madriidis. Mõelda vaid, et nii number üks kui number kaks taimekad asuvad meist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ja siiani pole pettuma pidanud!

Herman ja Kõhule Pai ehk Haapsalu toiduelamused

Oli kord Haapsalus selline koht nagu Hermannuse maja. Teadsin, et seal midagi enam-vähem söödavat vast on. Eelmisel aastal sõin seal korra päris mõnusat kitsejuustusalatit. Sel aastal sattusin augustis sinna aga lausa kaks korda ja nautisin ülimõnusaid smuutisid. Tegelikult sõin ikka ka, aga just nimelt smuutid jätsid sügavama mulje.

Pictures

Hermannusest on saanud popi ja noortepärase nimega Herman ja toiduvalikki on muutunud hõrgutavamaks. Augusti algul suvitasime ühe ööpäeva Sandriga Haapsalus: 25-kilomeetrine jooks ümber Haapsalu ja lähikandi metsades ja õhtul mõnus jalutuskäik väikelinna tänavail. Kui päev varem olime ekselnud Tallinna vanalinnas toidu otsinguil (kõik kohad olid täis ja viimaks leppisime pisut vaimuvaese toiduga Telliskivi Reval Cafés), siis sarnane saatus ähvardas meid ka Haapsalus tabada. Enamik kohti oli sel soojal pühapäevasel õhtupoolikul täis või ei meelitanud eriti. Kiikasime ka korra taimetoidukohvikusse Kõhule Pai, kuhu olingi soovinud väga minna, aga kuna tol hetkel olid õues lauad täis ja sees lösutasid diivanitel ilmselt omanikud (ja seletasid eksinud turistidele, kuidas mere äärde saada, ise samal ajal edasi lösutades), mis ei näinud väga kutsuv välja, siis lahkusime sealt. Ehk seletab seda meeskonnavahetus, sest aasta tagasi oli seal küll mõnusam õhkkond. Vaatasime tänaval edasi. Ei Dietrichi ega Talukõrtsi menüü polnud päris see ja pitsat ei tahtnud ja Müüriääreski oli varem käidud, nii et viimaks maandusimegi Hermanis.

LõheliblikasVäliterrassil värvilisel toolil lappasin menüüd ja ennäe, väga palju selliseid roogi, mida hea meelega sisse vitsutaks: tatrasalat, marineeritud lillkapsas, kitsejuust… Toitumisnõustamist õppides olen üha enam pöördunud kalausku ja jõudnud järeldusele, et sööme liiga vähe kala. Liha on vaja ehk paar korda kuus (ausalt öeldes pole väga isugi), aga kala on selles sisalduvate kasulike rasvhapete tõttu vaja lausa 5 korda nädalas. Nüüdseks sööme õnneks päris palju kala ja tegime Youtube’i video abil läbi ka terve suure lõhe tükeldamise, nii et sügavkülm on paraja suurusega kalapalu nüüd täis (või noh, hakkab juba tühjaks saama, tükeldus oli kuu aega tagasi). Pika jutu lõpetuseks: meie lauale maandusid lõheliblikas (lõhefilee, riis, röstitud köögiviljad, passionivilja kaste) ja riisinuudlipasta lõhega (lõhe, suvikõrvits, riisinuudlid, kirsstomat). Imeilusad road ja Sandri lõheliblikas oli ikka tõeliselt suur kalakamakas!

Riisinuudlipasta lõhega

Enne veel, kui need kaunid kalaroad lauda saabusid, mekkisime ülimõnusaid smuutisid. Mahedamaitseline “Hommikune ärataja”, kombinatsioon banaanist, kookospiimast ja vürtsidest ning pulbitsev vitamiinipomm “Igavese nooruse allikas”, kus ohtralt mustikaid, vaarikaid ja maiustamiseks mett, banaani ja vahtrasiirupit. Need joogid olid oma hinda väärt. Kui mangopüree poleks parajasti otsas olnud, lürpinuks ma tõenäoliselt mango-passioni-banaanimaiust. Oli tunda, et neisse jookidesse oli ikka helde peoga head ja paremat sisse valatud. Ka järgmisel külaskäigul burleskilaagri ajal jõin sedasama igavese nooruse allikat ja suurest entusiasmist ka ise igavesti kaunis olla tellis seda ka üks mu lummavatest kaaslannadest. Tol viimasel korral söödud vegetaarne kookospiimas küpsetatud karri (suvikõrvits, baklažaan, paprika, spinat) nii sügavat jälge mu mällu ei vajutanud. Ega see valge riis ole sama mõttetu kui magusamaailmas valge suhkur. Eelistan iga kell pruuni, mis on põhimõtteliselt rafineerimata valge ja imendub aeglasemalt, tõstes ka veresuhkrut stabiilsemalt. Ja see riis oli pisut üle keedetud ka tagatipuks.

Burleskilaagri ajal õnnestus ka Kõhule Pai taimetoitu nautida. Ühel kaunil lõunal, kui mõned trennid juba seljatatud olid ja mitu veel eeski ootas (+ õhtune esinemine), suundusime kosutavat lõunaeinet otsima. Õhtul Uriah Heepi kontsert ja kaunis laupäev – muidugi oli peatänav rahvast pungil ning enamik toidukohti täis tuubitud. Kõhule Pai asub õnneks natuke peidetud kohas nurga taga ja sestap ei pidanud üldse ootama. Lisaks on neil juba väike valik mõnusaid roogi valmis ka. Väike taldrik 4 ja suur 6,5 eurot, pane ise lemmikasjad kokku! Pilt seda maitset vast edasi ei anna, kuna suutsin kinoa-köögiviljapaja kookose-avokaadokastmega korralikult üle valada, aga oli hää! Kõrvale veel värsket salatit rukolaga ja tomatine läätsemöks.

Ja mida ma jõin? Rabarberilimonaadi, mis koosnes rabarbist, maasikamahlast ja mineraaliderohkest Värska veest. Kergelt soolakas limonaad, aga just need soolad temast väärtusliku toitja tegidki. Igapäevaselt olen ma pigem Vytautase jooja, kuna seal on rohkem mineraalaineid, aga seetõttu on ta ka soolasem ega limonaadi sisse ei sobikski. Magustoiduks nautisin vägagi tummist ja talvist peedi-šokolaadikooki ning siis mõtlesin küll, et väiksest taldrikust soolasest oleks piisanud. 2.50 eest oli kooki enam kui küll ning lisaks oli see äärmiselt rammusa maitsega. Tuleb välja, et ma pole ainus inimene, kes peeti šokolaadiga paaritab. See kombinatsioon töötab! Päriselt! Katteks paks šokolaadikiht ka veel peal. See on talveõhtul nautimise kook, aga sobis ka suvepäeval kosutamiseks.

Ahjupoti kiituseks ehk minu armulugu Fontignaciga

IMG_5430

Kui esimest korda sinise Fontignaci ahjupotiga kohtusin, ei osanud ma temast suurt midagi arvata peale selle, et “noh, eks sellega on ju ka tore ahjujuurikaid teha”. Sel sügistalvel on mul nimelt tekkinud suur lembus ahjus küpsetatud juurikate vastu. Koorin ära, hakin väiksemaks, lükkan oliiviõli ja maitseainetega ahju ning mõne aja pärast on krõmps ja tervislik roog valmis. Olgu, see “mõni aeg” kestab ikka tunnikese. Selle potiga saab tegelikult aga grammi võrra kiireminigi. Nimelt küpsetasin enne oma peete-porgandeid-pastinaake-kaalikaid lahtises ahjuvormis. Tulemuseks olid küll krõmpsud juurikad, aga jube kaua võttis aega ka. Siis tõi õde ära tädi kingitud ahjupoti ning sealt algas imeline teekond! See pott on parajalt sügav, et ka näiteks Elujooksjate viieteistkümnepealine seltskond ära toita (meil oli jõulupidu minu juures). Lisaks jäävad selles tehtud toidud mõnusalt mahlased. Liha ega kala pole veel proovinud, kuna neid väga ei söö, aga usun, et need õnnestuvad potis võrratult!

Salamisi olen mõelnud ka sellele, et Fontignaciga saaksin korrata oma soolaleivapidustuse veinipirne, mis madalamas ahjuvormis teps mitte nii hästi püsti ei püsinud. Ja kui veel kaas ka peale panna, peaks need eriti mõnusalt pehmeks küpsema! Igal juhul tasub proovida ning ootan juba, et saaks läbi see nädal, mil lubasin suhkrut, kaasa arvatud puuvilju mitte tarbida. Lihtsalt, et näha, mis siis juhtub. Kui nädal saab läbi, tuleb koju ka Sander ning mõnusad veinipirnid oleme pärast tegusat lahusoldud perioodi ikka ära teeninud.

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Kui tulevad külalised, pakume tavaliselt ahjujuurikaid. Kui teeme endale süüa, teeme tavaliselt ahjujuurikaid. Kui viin kuhugi roa kaasa, on selleks tavaliselt ahjujuurikad. Saate aru, milline suhe mul selle potiga on? Praegu üksi olles ei hakanud juurikatega jändama, tegin hoopis püreesuppi, sest valusa kurguga on seda hõlpsam neelata. Mida vähem närimist, seda kergem elu. Vähemalt praegu. Aga olen päris kindel, et selle nädala jooksul võtan poti veel kapi otsast alla, et… teha ahjujuurikaid! Võimalused-kombinatsioonid ja maitsenüansid on lihtsalt lõputud ning pealegi maitseb see roog ka Sandrile. Peas hakkab kuju võtma pilt tugevamaitselistest juurikatest, esikohal peet palsamiäädikaga… Aga seniks avaldan siis, kuidas tavaliselt juurikaid teen.

Koostisosad

  • juurikad: peet, kaalikas, kartul, pastinaak, porgand
  • maitseandjad: sibul, küüslauk, juurseller
  • muud köögiviljad: paprika, lillkapsas, suvikõrvits
  • oliiviõli või muu õli, millega potti määrida
  • maitseained: sool, pipar, prantsuse ürdisegu, karri vms.

Esmalt koori juurikad ja lõika need viilakateks. Võid proovida ka sektoreid või muid toredaid kujundeid. Olen mõelnud, et väiksemad peedid võiks lausa neljaks lõigata, mitte iga kord nende viilutamisega mässata. Määri ahjupott õliga, et juurikad põhja kinni ei jääks. Viska juurikad sisse. Haki ka maitseandjad ning topi juurikate vahele. Olen avastanud, et Pääsküla poest leitud juurseller (enne ma polnud säärast juurikat proovinudki) annab ka mõnusa maitsenüansi. Kalla peale õli ja maitseaineid ning sega hoolikalt. Olen vahel mõelnud, et võibolla saaks ka täitsa ilma õlita, aga samas on enamik köögiviljades olevaid vitamiine rasvlahustuvad ning seega on rasvaine olemasolu tähtis. Kui tahad, et kogu potitäis ei oleks roosakaslilla, siis hoia peeti eraldi nurgas ja sega ettevaatlikult. Pane potile kaas peale ja lükka 180-200 kraadisesse ahju. Kui juurikad on pehmemaks küpsenud, lisa muud hakitud köögiviljad. Need lähevad seepärast hiljem sisse, et vajavad küpsemiseks vähem aega. Hiljemalt tunni jooksul peaks kõik mõnusalt läbi küpsenud olema. Ma pole ausalt öeldes eriti kella vaadanud, võtan aeg-ajalt välja ja suskan kahvliga, kas on piisavalt pehme. Järele mõeldes arvan, et läheb vähemgi kui tund. Eriti siis, kui sulle meeldivad pigem pisut krõmpsud juurikad. Minu arvates on potijuurikad niivõrd head, et midagi muud väga kõrvale ei vajagi, aga me oleme söönud näiteks tatra, läätsede või odrakruupidega.

Loovgeniaalsuse harjutused vokkpanniga

Ostsin panni
ja kolisin vanni.

Päris nii ei ole, aga panni ostsin tõepoolest. Keraamilise vokkija, mida juba ammu ühe silmaga poes piidlemas olen käinud. Mu eelmine vokk (mitte see ketramisriist, vaid pann ikka) oli säärane kahtlane metallist isend, kes kogu aeg rooste läks, kui teda pärast pesemist kohe õliga uuesti ei kuumutanud. Sestap saatsingi ta parematele jahimaadele ehk panipaika kopitama. Ja siis ühel õhtul tuli esmalt ahjujuurikate isu, mis üsna kiirelt hoopiski vokiroaihaluseks muundus ning nii oligi aeg uue panni häädus ära katsetada. Tsahh-tsahh juurika ribadeks ja õliga praadima. Külmkapis on loovimpulssi ootav kookoskoor? Pannile! Tahaks rooga natuke tummisemaks teha ja kapist vaatavad vastu nöbininasid meenutavad punased läätsed? Pannile! Külmikuriiulis on ehtne tai tšillipasta? Pannile! Tõesõna, seda rooga luues tundsin end imeliselt ilusa ja elusana ning teadsin, et vähemalt tol hetkel olin köögikunstnik. Aga nüüd siis retsept ka! Ärge pange tähele, et see vokikas tsipa naljakas välja näeb, maitselt mõnusalt koorene ja kergelt vürtsikas. Kaks keskmise isuga inimest saavad söönuks. Mina sõin seda õhtuks ja järgmiseks hommikuks.

 

Osised

  • veerand lillkapsast
  • 3 porgandit
  • poolik valge redis
  • pisike sibul
  • killuke ingverit
  • õli
  • 200 ml kookoskoort
  • peotäis läätsesid
  • ürdisoola (seekord Jamie sool ingveri ja miski eksootilise pipraga)

Lammuta lillkapsas väiksemateks juppideks. Viiluta redis ja porgand mõnusateks ribadeks, mida hää ampsata. Kui meeldib, võid ka kuubikuid teha. Haki sibul ja ingver väikesteks tükkideks. Kalla pannile tibake õli, lisa köögiviljad ja lase neil kõrgel temperatuuril pisut praadida. 5 minuti pärast alanda kuumust ja kalla juurde kookoskoor. Seejärel kasuta oma geniaalsust ja kalla juurde läätsed, mis vedelikus kiirelt pehmeks küpsevad. Roog ongi valmis, kui läätsed on valmis. Köögiviljad võivad ka pisut krõmpsuvaks jääda. Maitsesta ürdisoolaga või susa juurde karripulbrit.

Värvilisi väljassöömisi

Igapäevaselt veedan üpris palju aega TTÜ raamatukogus, olgugi et ma pole elu sees selle ülikooli tudeng olnud ja suure tõenäosusega ei saa ka selleks. Miks ma siin siis olen? Väga lihtne põhjus: internet ja suured arvutiekraanid, millega mugav tööasju toimetada, lisaks ka kodunt väljaspool paiknev keskkond. Kodus töötamine ei tule ikka üldse välja. Kindlasti on asi paljugi selles, et kodu kujundades tegin kodus töötamise võimalikult ebamugavaks ehk mul pole ei lauda ega tooli. Töö ja kodu tuleb ju ikka lahus hoida. Hetkel on mul ka arvuti katki ning nii ma mööda raamatukogusid käingi. Käisin varemgi, aga siis lohistasin oma arvutit kaasa. Tegelikult on lauaarvuti suur ekraan aga kordades mõnusam. Igatahes, see tähendab ka seda, et aeg-ajalt söön ka ülikooli sööklas. Lihtsad toidud, mis maksavad just nii palju, nagu toit minu arvates maksma peab. Maitsvad on need pealekauba. Ega ma paljusid asju siin ei söö, aga näiteks ühel hommikul kostitasin end selle kena kirju spinatiomletiga, mille hinnaks 1,20. Igapäevaseks eineks mõistlik! Valikus leidub ka erinevaid saiakesi, suppe, praade, salateid – nagu sööklas ikka. Kohv maitseb ka hää. Mäeinstituudi automaadist tuleb palju hullemat ollust, sealt väga ei soovitaks.

Maratoni eelõhtul sattusin end laadima ehk sööma aga Telliskivi tänaval asuvasse Kukekesse. Isegi Kalamaja aegadel ei olnud ma seal käinud ning seepärast oli see koht meeldiv üllatus. Menüüs oli mitmeidki roogi, mis isutasid ja seda tihti ju ei juhtu! Ka kitsejuustuga peedisalat või kinoasalat kõlasid hõrgult, aga viimaks otsustasin läätsedega vegankarri kasuks. Seal leidus veel suvikõrvitsat, porgandit, ube ja kookospiima ning maitse oli kombinatsioon kergelt magusast, soolasest ja meeldivalt vürtsikast. Hind vist 6,80, nii et ülikoolist kallim, aga seda väärt. Maratonitulemus stabiilselt aeglane ehk just see, mida oma praeguse vormituse juures oodata oskasin – 4:18.