Üks normaalne rukkileib!

Kui mina satun toidupoes leivaleti ette, siis tavaliselt valdab mind masendus. Miks? Sest normaalset leiba on väga keeruline leida. Pärast seda, kui toitumisnõustamist õppima asusin, olen toiduvaliku osas veelgi kriitilisem.

Mida ma siis ühelt korralikult leivalt ootan?

  • ei sisalda nisujahu
  • ei sisalda suhkrut (päriselt ka saab ilma, ise teen kogu aeg nii)
  • ei sisalda pärmi
  • ei sisalda igasugu lõhna-maitse-säilitusaineid
  • ei sisalda oomega-3 rikkaid seemneid (kanepi-chia-linaseemned), sest need ei kannata kuumutamist, olgugi et tegu on väga kasulike asjadega (hoian purkidega külmkapis ja jahvatan pudru peale, salatisse)

Näikse, et minu ideaalleivas ei olegi suurt midagi. Tõsi. Kui ma ise leiba teen (st. siis, kui poelett mind taas välja vihastab ja on pealehakkamist – tegelikult võiks ju regulaarsemalt teha, sest tegu pole väga suure ettevõtmisega), siis ma ei panegi leiva sisse suurt midagi.

Minu koduleivad sisaldavad:

  • täisterarukkijahu
  • natuke rukkilinnasejahu tumedamaks värviks
  • juuretist
  • meresoola
  • vett
  • köömneid

Nisujahu tekitab mul aeg-ajalt kõhuvalu. Suhkrut söön pigem teadlikult, st pigem ostan maiustuse, mille puhul ma eeldan ja teangi, et nüüd söön suhkrut. Ma ei talu seda, kui suhkur on peidetud heeringafileesse, pasteeti, kalakonservi, leiba… ehk neisse toitudesse, mis olemuselt on soolased. Või milleks on vaja niigi ülimagusatele datlitele veel suhkrut lisada? Parem säilivus? Vahepeal ostsime usinalt puuviljaletist datleid ja nosisime neid koduteel, kuid see harjumus kadus pärast seda, kui hakkasin lähemalt pakendit uurima ja avastasin suhkru. Ma loen niigi palju pakendeilt infot, kuid kuidagi oli see märkamata jäänud. Oleks võinud ju loota, et tavalistel datlitel pole lisavigureid juures.

20160425_150912

Aga tagasi leiva juurde! Kui Vändra Ökopagar investeeringutega puusse pani ja poemaastikult ära kadus, olin tükk aega ilma hea leivata. Jah, Muhu leib on maitsev, aga samas kohutavalt magus (9% suhkrut?), tarbin seda vahel seepärast, et vähemalt pole nisu. Ja siis… ühel ilusal päeval märkasin koolis Lõuna Pagarite üllitist. Järve Selveris uidates selgus, et leidub seda pätsi selleski poes. Kodusest Comarketist kahjuks ei saa.

Rukkijahu, vesi, rukkilinnas, seesamiseemned, päevalilleseemned, sool – ja see on kõik. Seemnetest kasutusel oomega-6 rikkad variandid, mis taluvad kuumutamist paremini kui näiteks leibades laialdaselt kasutatavad kanepiseemned.

 

Kassiabi heategevuslik kohvik

13240653_1022798364477633_615438801251577649_n

22. mail ehk eile osales Kassiabi Kalamaja päevadel ja pani üles heategevusliku kohviku. Kõik küpsetised ja muu müüdav-loositav kraam sai tehtud Kassiabi enda vabatahtlike poolt ja oma kuludega, kogu tulu jäi aga toredate karvapallide poputamiseks. Arvestades seda, kui palju Kassiabil raviarveid tuleb tasuda, siis oli see oluline üritus! Mina ise kohale ei jõudnud, kuna veetsin päeva rattaga sõites ja Pirital toitumisteadust tudeerimas, kuid küpsetasin eelmisel päeval hunniku pisikesi nunnusid leivakesi ja sulatasin loosiauhindadeks ümber tumedat šokolaadi, kuhu lisasin magustamiseks pisut kaarobit. Valasin need kassikujulisse vormi. Kui muul ajal kassivorme välja ei võta väga (viimati vist jõulude paiku kinke tehes), siis Kassiabi kohvikute jaoks ikka. Üleüldse on erinevate silikoonvormide abil lihtne olla magusameister: valmista vedel ollus ja lihtsalt kalla vormi! Igapäevaseks tarbimiseks teen pigem suuremaid tahvleid (mul on ka 3x suure tahvli vorm) ja pisikesed pralineekompvekid jäävad pidulikeks sündmusteks.

Ja siin pildil siis need nunnud väiksed leivad. Ostsin kuus pisikest silikoonvormi ja laupäeval oli kodus mõnusat leivalõhna täis. Hiljem veel korralikult pakkimist ja toimetamist ja kõige selle kõrvalt veel õhtul Tallinn City Trailile võistlema (paranen veel vigastusest, aga õnnestus läbi raskuste 3. naiseks joosta). Tõtt-öelda oli päris tore niimoodi tundide kaupa asjatada! Söögitegemine sai kuidagi mõnusa uue hõngu.

13240727_1116608805026604_396254521241090616_n

Kuressaare number 2 – La Perla

Esimesel Kuressaare õhtul TripAdvisoris esikohta hoidev Retro, teisel pärastlõunal vastavalt teisel kohal trooniv La Perla, mis asub, üllatus-üllatus, esimese kõrvalmajas. Kolmanda koha omanikku, Saaremaa Veskit külastasime oktoobris elujooksjatega. Nagu nimigi viitab, on La Perla kujul tegu itaalia restoraniga. Lugesin enne netis menüü korralikult läbi, et uurida, kas neil on midagi sellist, kus ei ole nisu (st. mis pole pitsa ega pasta) ega liha, et mulle ka midagi süüa jääks. Oli.

Elu-olu

Nagu ka piltidelt näha, on enamik laudasid tühjad, kuid peaaegu kõigil oli silt “reserveeritud”. Huvitav, millal siis need müstilised külastajad kohale hõljuvad? Meil oli taaskord valida kahe väikse laua vahel (nagu Retros), mis kohati käiguteedele ette jäävad. Istutasime end siis baarileti lähedusse. Ideaalis olen ma tavaliselt kuskil nurgas või akna all ehk seal, kus rahumeeli toitu pildistada saab. Teenindus oli samas viisakas ja sõbralik, küsiti ka kohusetundlikult üle, kas tahame oma lattesid kohe või hiljem. Mis viib meid järgmise punktini…

Eelmaiused

20160220_151755On kujunemas traditsiooniks, et eelroaks maiustan kohvijoogiga. Jookide nimekirjast köitis pilku ka kuum siider vürtsidega, kuid sel nädalal oli meil taas füsiokogunemine, mil sai õunasiidriga nagunii maiustatud. La Perlas siis caffe latte. Vaatasin lõpuks uuesti üle, kuidas see cappuccino‘st eristub. Caffe latte – 25% espressot, 75% vahustatud piima, cappuccino – 33% espressot, 33% kuuma piima, 33% vahustatud piima. Latte on magusam, sest kuuma auruga vahustades muutub piima konsistents ja selles on vahustatud piima rohkem kui cappuccino-s. Eeldus, et itaalia kohas osatakse kohvijooke valmistada, pidas paika. Ma ei oska küll vahu kvaliteeti kirjeldada, võibolla polnud päris see, kuid maitse oli mõnus. Suhkrut pole kunagi tarvis lisada. Neid kahte kaneeliküpsist piidlesin hirmuga, kuid sõin siiski ära. Äkki nii väiksest nisukogusest jama ei teki.

20160220_152031Ka leivakorviga sai pearooga oodates maiustada. Kuna suuremast einest ehk hommikusöögist oli möödas üle 6 tunni (vahepeal pikk jooks, ujumine/saun, ühe kullaauk-kaltsuka külastus) ja vahepaladeks olid õunad ja juustupulgad, oli kõhtki parajalt tühi. Sai oli küll soe ja pehme, kuid piirdusin borodino leivaga (kus oli vist ka nisu, aga ehk vähem). Leivakorvi juurde toodi ka või, aga just see või tekitas minus enim küsimusi… Tegu oli väikestes pakkides võiga. Ses mõttes restoranile hea, et avamata pakki saab taaskasutada ning tühja pakki ei pea pesema, vaid saab ära visata. Aga… kas väikestes pakikestes pole kokkuvõttes rohkem pakkematerjali kui ühes suures võipakis (ökoloogiline jalajälg; kas võikausi/aluse pesemine kulutaks enam ressursse?) ja kas selline asi on ühele endast lugupidavale restoranile kohane? Retros oli või kaunikujuline ning eraldi valges kausikeses.

Põhivärk

Tutvusin menüüga internetis juba eelmisel õhtul ning astusin uksest sisse kindla sooviga mekkida beebiforelli. Veebruarikuises menüüs aga just seda polnudki. Nojah, kui kirjelduses on juba “suvises marinaadis”, siis ongi see vist suveroog. Selle asemel tellisin mereannisalati ja lootsin salamisi, et mereande on seal rohkem kui vaid paar salatilehe alla peidetud tibatillukest krevetti. Jess! Krevetid, tiigerkrevetid, kalmaar, neli rannakarpi… – sinna juurde mõnus salat (oliiviõli aga vist väga ei tundnud seal). Tegu oli meeldiva roaga. Pigistasin veel sidrunit peale ja nautisin värskust. Sander tellis lambalihaga lasanje, mida ka ühe ampsu proovisin. Rikkalik ja rammus roog, kus palju nii valku, rasva kui süsivesikuid. Tekitas õhtuks värske toidu isu (seda leevendasimegi hiljem õunte, viinamarjade ja kirsstomatitega). Kokkuvõttes: olime rahul!

 

Leivasoovitus: kolmnurkne porgandileib

Ühel ilusal päeval sattusin Pääsküla toidupoodi ja avastasin, et seal leidub mitmeidki põnevaid tooteid. Näiteks seesama loodustoodete lett oli päris hurmav ja külluslik. Kiita tahan aga just üht mõnusat rukkileiba, mis minu silmis just selle “õige” rukkileiva alla liigitub. Nimelt on paljudes “rukkileibades” tegelikult nisu sees. Kodus leiba tehes ma küll nisujahu ei lisa, olgugi et just see on kohevama lõpptulemuse saladus. Ei, leib peab olema ikka üdini ja viimse kübemekeseni leib ja las ollagi siis tihkem – peaasi, et leib! Karja pagariäri porgandileib valiti 2011. aastal ka Lääne-Eesti väikeettevõtete kategoorias parimaks tooteks ja ega seda ilmaasjata tehtud! See leib on pehme ja sisaldab natuke ka porgandit. Iseäranis tuleb ära mainida ka selle huvitav kuju – kolmnurksed viilud! Võileivatordiks mitte just kõige praktilisem, aga dekoratiivseteks võileibadeks ideaalne!

Kogu tõde minu leivateost

Armusin akrojooga festivalil Kuusiku talus uuesti koduleiba ja sestap kraamisingi rukkijahu tolmusest kapinurgast välja, puhusin eluleegi sisse juuretisele ja astusin taas rukkileiva meelitavasse nõiaringi. Teate ju küll: kui juuretis juba külmkappi elama on asunud, tuleb temaga aeg-ajalt ka tegeleda ehk leiba küpsetada!

Juuretis ongi iga koduleiva alustala ja esimene samm. Kunagi pidasin seda mingiks müstiliseks loomaks, kelle pidamisega igaüks hakkama ei saagi, aga tegelikult on see elukas taltsutatav. Päev enne toa ahjuga kuumaks kütmist ehk tegelikku küpsetamist võtangi esmalt oma pelgupaigast välja juuretise, lisan talle natuke vett ja rukkijahu, nii et moodustuks hapukoorelaadne möks ja jätan ta omapäi. Kausi katan taldrikuga.

Säärane elukas see juuretis ongi.

Säärane elukas see juuretis ongi.

Järgmisel päeval panen paar lusikatäit juuretist kõrvale järgmiseks leivateoks. Umbes 12 tunniga on eeltaigen võrdlemisi hapuks muutunud. Muidugi juhul, kui juuretis on vänge ja mul kipub nii olema. Üleliia hapuks ei tohi lasta minna, muidu ei aita enam ükski suhkur! Siis lisangi paar lusikatäit suhkrut – see annab nii magusama maitse kui ka toidab juuretiselukat, et ta leiba kergitaks.

Demerara suhkur

Demerara suhkur

Sool ja maltoosa on samuti olulised komponendid. Meresool annab iseloomuliku meki ja maltoosa muudab pisut tumedamaks ja magustab.

Vedel maltoosa ja meresool taignas

Vedel maltoosa ja meresool taignas

Kasutan seda odralinnastest musta möksi, mida 1,2 kilo kaupa müüakse. See on odralinnastest, aga väiksemates pakendites on poes (nt. Mahemarketis ja Prismas, Maksimarketis) saadaval ka rukkilinnaseid. Siirupilaadse olluse asemel on alati variandiks ka punakaspruun linnasejahu (nt. Kaarli talu oma), millega tasub samuti säästlikult ümber käia, kuna liiga palju hääd asja teeb leiva hoopis kibedaks!

Maltoosa ja meresool

Maltoosa ja meresool

Järgmisena läheb taignakaussi natuke veel vett ja kuhjaga rukkijahu, kõike ikka tunde järgi! Viimasel ajal olen pidama jäänud Kivisaare Veski täistera rukkijahu juurde, mõnusam ja tervislikum kui rukkipüül, mis sobib pigem peenleiva küpsetamiseks. Minu tainas jääb alati natuke niiske, mitte üdini kuiv.

Kivisaare jahupakike

Kivisaare jahupakike

Seemned! Minu leibades on neid alati peokaupa. Köömned, linaseemned, linaseemnejahu (purustatud linaseemned), mooniseemned, chia seemned – valikut on!

Linaseemned, seesamiseemned, chia seemned, mooniseemned, köömned, linajahu

Linaseemned, seesamiseemned, chia seemned, mooniseemned, köömned, linajahu

Kuna mulle meeldib toiduga säästlikult ümber käia, siis viskan vahel taignasse ka mahlategemise jääke, näiteks porgandit. Muudab mahlasemaks. Porgandiga käib kaasas ka kaneel ja ingver.

Mahlajäägid

Mahlajäägid

Segan taigna hoolikalt läbi, kallan vormi ja jätan paariks tunniks kerkima. Kasutan silikoonist vormi, kuna sealt on hea lihtne kätte saada. Siis küpsetan 180 kraadi juures u. 35-40 minutit, vahel on vaja ka alumist kuumust veel 10 minutit juurde anda. Las jahtub ja siis saab lahti lõigata.Koduse hummusega eriti hää!

Valmis leib hummusega

Valmis leib hummusega