Toidupohmakad

Sööd valel ajal või valet toitu või üleliia palju. Ühel hetkel hakkab kohutavalt halb ja sa tead, et oled selle häda ise endale sisse vohminud. Kõik toidud ei sobigi, talumatusi ikka esineb. Erinevad toidud korraga üldjuhul ei sobi, sest kehale on nende seedimine kurnav. Liiga trenniaja lähedal söödud toit jääb osaliselt seedimata (trenni ajal on veri töötavates lihastes, mitte seedekulglas) ja rapub sportides vastikult kõhus ringi… Oh, selliseid olukordi jagub küll ja küll!

20160506_125533

Sellisest toidust mul halb ei hakka

Pärast paaripäevast kiirdetoksit ehk kergemalt söömist ei taha mu keha enam eriti jama vastu võtta. See on ju tore! Mulle on sisse kodeeritud, et ei saa liiga rasvast ega raskelt seeditavat süüa. Juhtub aga, et kipun unustama. Keha ei andesta, keha tuletab sobimatust teravalt meelde. Nagu eilegi, mil kodust kaasavõetud nuudlid-köögiviljad eriti vara otsa said ning energiapuudus aju välja lülitada ähvardas. Tõdesin taas, et Chopsticksi toidud tunduvad kirjelduselt isuäratavad ja on hõlpsalt tellitavad (valin netis välja ja jalutan 500m kaugusele järele), pole need tegelikult head. Köögiviljad on üpris ühtlase tüütava maitsega, nuudlid veidrasse õlisse uputatud ja kevadrullid rasvast nõretavad. Vürtsikad tomatikastmega kartulid ja taignas kala ei seedunud 2 tunniga ära ja pärast metsas kiirendamisi jooksin hoopis seda kohutavat laadungit välja oksendama… Sarnane olukord oli reedel, mil seedesüsteem karbitäie sõrnikutega ka mitme tunniga hakkama ei saanud. Ja no ma ei usu, et mu okserefleksis on süüdi jooksmine. Vale toit valel ajal. Ka toitumisnõustajad teevad vigu, aga eks ikka selleks, et (loodetavasti) neist õppida ja teisigi hoiatada.

Hoian ka buffeedest pigem eemale. Mulle meeldib süüa, aga seal on liiga palju eri asju. Valgud, süsivesikud, rasvad segamini ja kõike liiga palju. Nii on mul ülihalb hakanud ka pulmas ja juubelilauas. Mõlemal juhul ei leidnud värsket kraami. Tõele au andes tuleb tõdeda, et köögivilju (ka tooreid) küll oli, aga kõik olid osavalt jubedasse kastmesse peidetud. Ja olgugi et laual leidus kala, oli seegi suuremas osas õlises taignas. Natuke oli ka tavalist ahjulõhet… mingi majoneesikattega. Ühes sellises peolauas olin ka see veidrik, kes peaagu kõik toored lõheviilud ja salatile kaunistuseks pandud harvaesinevad salatilehekesed ja tomativiilud ära sõi. Pärast oli ikka halb olla, sest sai ka kõike muud pugitud.

Seepärast ei salli ma ka jaanipäeva ja jõulusööminguid. Seal on kõike liiga palju ja põhirõhk lihal. Milleks on vaja 3 erinevat liha? Lisaks ei loe paljud inimesed kana ega kala “liha” alla ja seepärast tundubki, et nt ainult kalast ei piisa. See on ju ka loomne. Minu poolest võiks olla vaid 1 praelaadne asi. Ahjujuurikad, hapukapsas, läätseroad, jõulukeeksid jne täidavad ju ka. Arvan, et jaanipäevalgi on mõistlik vaid pisut šašlõkki (eelistatult ise marineeritud) ja toorvorste grillida ning panna põhirõhk köögi- ja puuviljale. Grillitud ananass, paprika, tomatid, virsik, nektariin, ürtidega toorsalat, toekamaks roaks ehk jogurtikastmega porru-kikerhernesalat, puuviljavaagen… Ükskõik millist toitumispüramiidi vaadata, alumine ehk suurim korrus on värviline ja värske.

Toidust ei peaks paha hakkama. Pean tõdema, et midagi väga küllastunud rasva rohket (nt küllastumata rasvade rikkad pähklid nii mulle ei mõju, vaid loomsest rasvast hakkab halb) annab ka järgmisel päeval rõhuvalt tunda. Pea on raske, energiat nagu pole… siis tekib üsna loomulikult isu värske järele. Alkoholi ma ei joogi eriti, sest juba pokaalist veinist on nii halb, et järgmise trennipäeva võib korstnasse kirjutada. Mu organism ei saa sellega hakkama ja ausalt pole mul isugi end täis juua. Pole ealeski eriti huvi pakkunud.

Lõpetuseks 3 soovitust, kuidas toidupohmakaid vältida:

  • Ära söö korraga 100 erinevat asja (vali 1 liha/kala ja 1 kastmega salat, mitte palju raskelt seeditavaid toite).
  • Söö kergesti seeditavat värsket kraami ja vaata, et oma päevased portsjonid täis saad (buffeedes tasub alustada suure värske salati taldrikuga ja hiljem natuke muid asju juurde võtta). Oma klientide pealt näen, et köögi-puuvilja riiklikke norme on raske täis saada, aga enamikel ajab liha ja magusa sektsioon korralikult üle. Eks see harjumuse asi ole.
  • Ära istu liiga kaua laua ääres, liigu ringi, otsi tegevust! Istuma jäädes on oht üle süüa, aga ei ole väga mugav, kui magu on täiega välja veninud.
Advertisements

Uue aasta suured praed ehk kodukoha Babyback

1. jaanuaril olime veel mõlemad tiba haiged lõputuna kestvast kurguinfektsioonist ning suurt midagi teha ei soovinudki. Ometigi on lapsepõlvest kummitama jäänud, et see, mida teed 1. jaanuaril, seda teed terve aasta. Hommikusöögiks nautisime vana-aastaõhtu pearoa jääke ehk odrakruupe ja ahjujuurikaid. Neist imelistest jõujuurikatest ja maailma parimast ahjupotist pean veel kindlalt kirjutama. Vaatasime ETV-st ära eesti filmi “Meeletu” ja otsustasime, et peaks korraks ikka õue ka minema, kurguvalule leevendusrohtusid ostma ja natukene jalutama. Säärased trikid nagu hakitud sibula ja mee segu ohtralt sisseahmimine, taruvaigu pihustamine, tee asemel Theraflu joomine ning peediviilaka kurgu peal hoidmine, kuni see rohekaks muutub, olid juba ära proovitud. Oli vaja korraliku ravimit! Enne aga läksime välja sööma. Kõigest 500 meetri kaugusel asuvasse Pääsküla Babybacki, millest jooksudel ja poeskäikudel mitmeid kordi möödunud olime. Jõulude aegu mähkus see maja kaunitesse värvilistesse tuledesse ning oli kaugelt märgatav. Ega enne suurt midagi peale välismulje ei teadnudki. Vana-aastaõhtul kuulsime veel, et suured portsud pidid olema ja sellele ka vastavad hinnad, aga kindlalt ka seda väärt.

Pean tõdema, et suhtusin Babybacki kerge eelarvamusega. Mingi ameerika koht, kus on peamiselt liha. On jah ameerika koht, aga selline mõnusalt autentne, mitte kahtlane nurgatagune. Plakatid ja fotod seintel tekitasid mõnusa olemise ning istumiskohadki olid mugavad ja pehmed. Õdus valgus andis ka atmosfäärile juurde. Kui meie sinna jõudsime, oli kell neli ehk õues juba pime.

Jõime mahedamaitselist caffe lattet ja tellisime üüratud pearoad. Korra liikus mõte wrapile, aga otsustasin ikkagi suure sooja prae võtta ja oi, küll see oli alles suur! Menüüs oli ka igasugu burgereid, aga ei viitsinud hakata saia närima. Olgugi et söön üldiselt vähe liha, tellisin seekord ingverimarinaadis kana. Kõrval mõned grillitud suvikõrvitsa-, paprika- ja baklažaaniviilud, täidetud küpsetatud tomat ning rikkalik kausitäis lisandit ehk küüslaugust kartulipüreed. Kana oli pehme, köögiviljad mõnusad ning püree viis oma kreemisusega lausa keele alla. Sellest ja Sandri abistavast kahvlist hoolimata jäi umbes pool kausitäit alles. Seda kõike oli lihtsalt liiga palju.

image

Sandri taldrikul olid natuke väiksema kujutlusvõimega valmistatud porgandi-brokkoli-lillkapsatükid (aurutatud või hautatud, nägid võrdlemisi tavalised välja) ning tüüpiliselt sitke veisetükike. Üldmulje jäi maitsev. Tal oli seal taldrikul veel pisut kapsasalatit (coleslaw) ning ahjukartul.

20150101_163945

Küüslaugune kartulipüree ja muud toredused minu taldrikul

Sirvisin natuke menüüd, seal oli ka rikkalikke magustoite, aga nendeni me ei jõudnudki, sest pärast seda suurt taldrikutäit ei mahtunud küll midagi sisse. Igasugu jäätisekokteilid olid nimistus igatahes esindatud. Üldmulje jäi hubane, aeg-ajalt võib eriti tühja kõhu puhul sinna ju sisse astuda, kui parajasti lihaisu peale tuleb. Toite ootasime võibolla umbes 20 minutit. Väga palju rahvast polnud, aga mingi liikumine ikka toimus. Pooltäis, ma arvan. Lapsed hullasid liumäel. Neil on Babybackis päris mõnus ikka käia. Kujutan ette, et suvel terrassil on ka mõnus õhtut mööda saata. Samas, suure tõenäosusega hakkame ka kodus rõdul istuma, sest seal on lausa nii palju ruumi, et soojema ilmaga võin oma joogamati seal lahti rullida ja südamerahus päikesetervitusi teha.

Inimese ja taldriku suuruse võrdlus ehk hiiglaslikud praed

Inimese ja taldriku suuruse võrdlus ehk hiiglaslikud praed

Selleks, et neid hiiglaslikke portse endast maha raputada ning kõhtu pisut meeldivamat tunnet tekitada, jalutasime pärast lauast tõusmist läbi lörtsise Nõmme 5,7 kilomeetrit Järve keskuseni, et kurgurohtusid osta. Siis tagasi koju, väike jooga, saun koos saunakassi Miuga ning õhtu lõpetuseks telekast veel üks eesti film, “Kertu”.

Hakklihakotletid

Pihvi isu närib hinge,
poes sisse hiilib pinge.
Kas annan alla tootjaile
või löön ise liha pannile?

IMG_1361

   Nii on, et viimasel ajal tahaks pihvi või kotletti. Olen mitmelgi korral poes      silte uurinud ja alati peab tõdema, et muidu hõrgutavasse lihakooslusesse       on hiilinud riivsai või sojavalk. Ei ole vaja seda liigset ballasti, tahan               puhtaid toiduaineid ja puhtaid maitseid. Sestap ostsingi hoopis hakkliha ja     muna ning otsustasin iseendale heameelt teha. Paariks päevaks on nüüd     rahu majas, siis on uut laari vaja. Kes teab, ehk tuleb järgmine ports   katsetamise mõttes kalahakklihast?

 Koostisosad:

  • 500 g hakkliha
  • 2 muna
  • 1 punane sibul
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl mandlijahu/jahvatatud mandleid
  • garam masala maitseainesegu, karrimaitseainet, soola
  • praadimiseks õli või muud rasva

Kuidas teha?

Lihtne. Haki sibul ja küüslauk väikesteks tükkideks. Möksi kõik ained kokku, maitsesta vastavalt oma teravuseelistustele. Mul oli mõnusat segu ja karrit, mis andsid kotlettidele hõrgu idamaise hõngu, kuid kindlasti on need ka lihaürtidega võrratud. Mätsi väiksed kotletikesed ja prae õlis kuldpruuniks. Naudi aeglaselt ja mõnuga!