Paar ilusat suvist salatit

Teadupärast sööme lõunat Kardemonis. Eks vahel väsitavad need toidud ära, sest kõik on palsamiäädikaga (see pruun asi) üle valatud, kuid kvaliteet on siinkandis ikkagi parim. Pubitoit Kardemonile ikka vastu ei saa, olgugi et päevaprae jätan Kardemoniski vahele, sest piimatooteid või liha on neis palju. Kalaroogasid nii sageli ei kohta. Mõnusaid, värskest pakatavaid salateid leiab sealt aga ka ja siin jagangi kahte mereandidega salatit. Lõhesalat, kus on ka kartuleid, on pisut toekam variant. Lõhet on seal palju! Krevetisalat aga meeldivalt rohkete grillitud krevettidega rikastatud. Ma ise teeks enam-vähem samamoodi, ainult et palsamäädika jätaks välja. Selle asemel kallaks ma salati üle külmpressitud oliiviõliga.

20160506_125533

20160523_152744

Advertisements

Lõhelasanje – katse-eksitusmeetod

IMG_6864

Ühel sügishommikul jalutasin nagu ikka mööda liivast kergliiklusteed Nõmmele Teraapialaekasse. Tollest hommikust mäletan vast nii palju, et oli oktoobrikuu ja päike piilus ka natuke pilve tagant välja. Lisaks tatsasin seda teed üksinda, sest Sander oli juba varem tööpostile asunud. Suure tõenäosusega jäin ma ise siis koju lõunat valmistama. Meil on tegelikult tihti nii, et hommikul käib suurem kokkamine, sest lisaks päeva esimestele ampsudele tuleb valmis saada ka kaasavõetav lõuna ja vahepalad. Näksid on tihti lihtsad ega nõua palju valmistamist, aga kui olen vahepalaks planeerinud täisteraleiva hummusega, siis tuleb ka hummus valmis teha. Üldjuhul meil hummus kodus kaua ei säili, sest sööme selle ruttu ära. Hummus on mõneski mõttes nagu maiuse eest. Sestap tulebki sageli juurde vaaritada.

Mööda Kitsarööpa teed (algab Rahumäelt, venib Õismäeni välja) kulgedes ronis pähe kinnisidee lõhelasanjest. Roog valmis peas komponentide kaupa. Esimesena ujus ajulaineil just nimelt lõhe, mille ümber siis ülejäänud rooga looma hakkasin. Lasanjeplaate ma teadupärast ei kasuta. Niisiis hakkasin tuhnima võimalikes alternatiivides. Suvikõrvitsaviilud kindlustasid oma positsiooni üpris kauaks, aga viimaks võitis kartul, sest kodune maalt toodud kartul oli ometigi kapis olemas. Ja kaste… kindlasti mitte valge piimakaste (uskuge mind, eestlased tarbivad liiga palju piimatooteid, mis omakorda võib igasugu tervisehädade taga olla). Kookospiim koos tomatipüreega, et liiga läilaks ei läheks. Kui tööle jõudsin, võtsin välja 2015. aasta heade mõtete ja muude tähelepanekute märkmiku ja visandasin retsepti. Ideid on sel leheküljel palju, aga päris täpselt ei mäletagi, mis viimaks käiku läks. Lisaks oli tol õhtul viirus või muu pahalane kallal ning olin võrdlemisi väsinud. Proovin aga enam-vähem meelde tuletada. Seega polegi järgnev võibolla niivõrd retsept kui idee, millest igaüks oma mõnusa kalalasanje kokku võib panna.

  • lasanjelehtede asemel paar kartulit või suvikõrvits

Alustasin suurima tööga ehk kartulite laastutamine (laastudeks lõikamine). Juustunoaga saab neid muide väga mõnusasti nüsida, ainult lõpus läheb raskeks ja tekib oht sõrmed küljest lõigata. Kui laastud valmis, pane kõrvale.

IMG_6861

Kartulilaastud

  • kalapuljong
  • kookospiim
  • paar supilusikatäit tomatipüreed
  • soola

Puurisin-uurisin netist natuke kalalasanjede retsepte ja üldse lasanjekastmeid. Päris mitmel korral oli kastet korralikult redutseeritud, nii et pool vedelikust aurustus. Mis mul selle lasanje puhul natuke ebaõnnestus, oligi liiga palju kastet või liiga vedel kaste. Võtsin sügavkülmast varem keedetud kalapuljongikäntsaka (külmutatud, noh; kui ükskord terve kala fileerisime, siis keetsin sabast, peast ja muudest jääkidest puljongi) ja läratasin potti, kus ta siis aaaaeglaselt sulama hakkas. Tõesõna, aeglaselt. Peale purgijagu kookospiima (tegelikult kallasin liitrisest kookospiimapakist, aga umbes 2 dl võis olla), tomatipüreejäänused (olime vist pitsat teinud) ja tükiks ajaks hauduma. Eesmärgiks on mõnus kreemjas kaste. Maitsesta soolaga.

  • spinatipalle (külmutatud)
  • sibul
  • mitu küünt küüslauku

Spinat ja sibul sobivad kalaga samuti hästi kokku. Kasutan tihti külmutatud spinatit, mis on parajate portsjonitena pakis. Hakkisin sibula ja paar küüslauguküünt (sombusel ajal tasub iga päev neid pugida) ja praadisin kergelt õlis. Võiks öelda, et suisa hautasin madalamal kuumusel. Kui eelnevalt läbi ei kuumuta, võib liiga kibe jääda.

  • lillkapsa- või brokoliõisikuid
  • hakitud paprikat
  • tükeldatud lõhefileed
  • mozzarella

Ostsin Nõmme turult mitu eestimaist lillkapsa- ja brokolipead, tükeldasin õisikuteks ja külmutasin väikestes plastkarpides (hea võimalus ka tülikaid plastkarpe taaskasutada, poest saab neid nagunii kogu aeg juurde), et talvel oleks hea kodumaist kraami võtta. Niisamuti leiab minu sügavkülmast alati ka hakitud paprikat, mis samuti karbikestega ära paigutatud, rääkimata siis marjakarpidest ja banaanidest… aga need asuvad juba teisel riiulil ning siia teemasse otseselt ei puutu. Tegelikult oli ka lõhe sügavkülmas olemas, kuna ostsime kord ühe suure ja hekseldasime väiksemaks, et oleks vajadusel olemas. Üleüldse on meil suur sügavkülm ja see oli ka külmkappi ostes peamine kriteerium, kui aus olla.

IMG_6859

Mingi putukas sosistas mulle kõrva, et jubelahe oleks ka need vetikalehed kasutusse võtta, mis kapis ootavad. Solarisest ostsin 50 norilehte, et vajadusel sushit vms. teha või niisama närida. Ka vetikad on mereannid ja mereannid on teadupärast igati hääd mineraaliallikad. Idee poolest saaks kasutada ka lasanjeplaatide asemel. Idee poolest… tegelikult ei soovita, sest lasanje lahtilõikamine muutus nende tõttu päris tülikaks. Aga… just selle ma klaasist ahjuvormi põhja esimese kihina paningi. Siis peale kartuliviilud, brokoli-lillkapsas, paprika, natuke lõhetükke, kulbiga kastet – esimene kiht valmis. Ja nii edasi ja edasi, kuni polnud enam midagi panna. Peale veel ohtralt kastet ja mozzarellat. Muu valge juust sobib ka. Või maitseks ehk natuke parmesanigi. Köömnetega Saida juust läheks siia ka oivaliselt! Siis läks kogu see kupatus ahju 180 kraadi juurde ja küpses pool tunnikest kindlasti. Lahtilõikamisel lasanje lagunes, sest nagu juba kirjutasin, tuli totakas mõte kasutada vetikalehti. Ärge nii tehke! Lõpetuseks ma ei teagi, kas tasuks seda üldse lasanjeks nimetada. Võibolla oli tegu lihtalt kala-köögiviljavormiga. Aga just nimelt “lõhelasanje” oli see sõna, mis mõte esialgu tööle pani. Teinekord uuesti ja paremini. Tihkema kastmega ja ilma vetikateta!

Kardemon. Salatid. Nämm.

Kui mõnda aega tagasi kirjutasin Kardemonist, siis heietasin veel sedagi, et mingil hetkel tuleks nende meelitavaid salateid proovida. Suured salatid, mida nad soovitavad prae asemel süüa, täidavad kõhtu tõepoolest ja lisaks sisaldavad igati mõnusaid komponente. Ühel reedel, mil pidime teineteisele massaaži tegema (massöörid vajavad ka ise hooldust!), näpistasime massaažiajast väikse tüki ära ja täitsime esmalt kõhtusid. Siin ei olegi vaja pikka juttu teha, vaid kohe piltide imetlemise juurde asuda! Ja siit nad tulevadki: hiidkrevetid vokitud ja värskete köögiviljadega…

…ja … soe lõhesalat vokitud ja värskete köögiviljadega (tõeliselt toitev!)!

Muidugi on Kardemonis ka võrdlemisi muljetavaldavad smuutid. All pildil mangosmuuti, kus mangodega kokku hoitud ei ole.

Herman ja Kõhule Pai ehk Haapsalu toiduelamused

Oli kord Haapsalus selline koht nagu Hermannuse maja. Teadsin, et seal midagi enam-vähem söödavat vast on. Eelmisel aastal sõin seal korra päris mõnusat kitsejuustusalatit. Sel aastal sattusin augustis sinna aga lausa kaks korda ja nautisin ülimõnusaid smuutisid. Tegelikult sõin ikka ka, aga just nimelt smuutid jätsid sügavama mulje.

Pictures

Hermannusest on saanud popi ja noortepärase nimega Herman ja toiduvalikki on muutunud hõrgutavamaks. Augusti algul suvitasime ühe ööpäeva Sandriga Haapsalus: 25-kilomeetrine jooks ümber Haapsalu ja lähikandi metsades ja õhtul mõnus jalutuskäik väikelinna tänavail. Kui päev varem olime ekselnud Tallinna vanalinnas toidu otsinguil (kõik kohad olid täis ja viimaks leppisime pisut vaimuvaese toiduga Telliskivi Reval Cafés), siis sarnane saatus ähvardas meid ka Haapsalus tabada. Enamik kohti oli sel soojal pühapäevasel õhtupoolikul täis või ei meelitanud eriti. Kiikasime ka korra taimetoidukohvikusse Kõhule Pai, kuhu olingi soovinud väga minna, aga kuna tol hetkel olid õues lauad täis ja sees lösutasid diivanitel ilmselt omanikud (ja seletasid eksinud turistidele, kuidas mere äärde saada, ise samal ajal edasi lösutades), mis ei näinud väga kutsuv välja, siis lahkusime sealt. Ehk seletab seda meeskonnavahetus, sest aasta tagasi oli seal küll mõnusam õhkkond. Vaatasime tänaval edasi. Ei Dietrichi ega Talukõrtsi menüü polnud päris see ja pitsat ei tahtnud ja Müüriääreski oli varem käidud, nii et viimaks maandusimegi Hermanis.

LõheliblikasVäliterrassil värvilisel toolil lappasin menüüd ja ennäe, väga palju selliseid roogi, mida hea meelega sisse vitsutaks: tatrasalat, marineeritud lillkapsas, kitsejuust… Toitumisnõustamist õppides olen üha enam pöördunud kalausku ja jõudnud järeldusele, et sööme liiga vähe kala. Liha on vaja ehk paar korda kuus (ausalt öeldes pole väga isugi), aga kala on selles sisalduvate kasulike rasvhapete tõttu vaja lausa 5 korda nädalas. Nüüdseks sööme õnneks päris palju kala ja tegime Youtube’i video abil läbi ka terve suure lõhe tükeldamise, nii et sügavkülm on paraja suurusega kalapalu nüüd täis (või noh, hakkab juba tühjaks saama, tükeldus oli kuu aega tagasi). Pika jutu lõpetuseks: meie lauale maandusid lõheliblikas (lõhefilee, riis, röstitud köögiviljad, passionivilja kaste) ja riisinuudlipasta lõhega (lõhe, suvikõrvits, riisinuudlid, kirsstomat). Imeilusad road ja Sandri lõheliblikas oli ikka tõeliselt suur kalakamakas!

Riisinuudlipasta lõhega

Enne veel, kui need kaunid kalaroad lauda saabusid, mekkisime ülimõnusaid smuutisid. Mahedamaitseline “Hommikune ärataja”, kombinatsioon banaanist, kookospiimast ja vürtsidest ning pulbitsev vitamiinipomm “Igavese nooruse allikas”, kus ohtralt mustikaid, vaarikaid ja maiustamiseks mett, banaani ja vahtrasiirupit. Need joogid olid oma hinda väärt. Kui mangopüree poleks parajasti otsas olnud, lürpinuks ma tõenäoliselt mango-passioni-banaanimaiust. Oli tunda, et neisse jookidesse oli ikka helde peoga head ja paremat sisse valatud. Ka järgmisel külaskäigul burleskilaagri ajal jõin sedasama igavese nooruse allikat ja suurest entusiasmist ka ise igavesti kaunis olla tellis seda ka üks mu lummavatest kaaslannadest. Tol viimasel korral söödud vegetaarne kookospiimas küpsetatud karri (suvikõrvits, baklažaan, paprika, spinat) nii sügavat jälge mu mällu ei vajutanud. Ega see valge riis ole sama mõttetu kui magusamaailmas valge suhkur. Eelistan iga kell pruuni, mis on põhimõtteliselt rafineerimata valge ja imendub aeglasemalt, tõstes ka veresuhkrut stabiilsemalt. Ja see riis oli pisut üle keedetud ka tagatipuks.

Burleskilaagri ajal õnnestus ka Kõhule Pai taimetoitu nautida. Ühel kaunil lõunal, kui mõned trennid juba seljatatud olid ja mitu veel eeski ootas (+ õhtune esinemine), suundusime kosutavat lõunaeinet otsima. Õhtul Uriah Heepi kontsert ja kaunis laupäev – muidugi oli peatänav rahvast pungil ning enamik toidukohti täis tuubitud. Kõhule Pai asub õnneks natuke peidetud kohas nurga taga ja sestap ei pidanud üldse ootama. Lisaks on neil juba väike valik mõnusaid roogi valmis ka. Väike taldrik 4 ja suur 6,5 eurot, pane ise lemmikasjad kokku! Pilt seda maitset vast edasi ei anna, kuna suutsin kinoa-köögiviljapaja kookose-avokaadokastmega korralikult üle valada, aga oli hää! Kõrvale veel värsket salatit rukolaga ja tomatine läätsemöks.

Ja mida ma jõin? Rabarberilimonaadi, mis koosnes rabarbist, maasikamahlast ja mineraaliderohkest Värska veest. Kergelt soolakas limonaad, aga just need soolad temast väärtusliku toitja tegidki. Igapäevaselt olen ma pigem Vytautase jooja, kuna seal on rohkem mineraalaineid, aga seetõttu on ta ka soolasem ega limonaadi sisse ei sobikski. Magustoiduks nautisin vägagi tummist ja talvist peedi-šokolaadikooki ning siis mõtlesin küll, et väiksest taldrikust soolasest oleks piisanud. 2.50 eest oli kooki enam kui küll ning lisaks oli see äärmiselt rammusa maitsega. Tuleb välja, et ma pole ainus inimene, kes peeti šokolaadiga paaritab. See kombinatsioon töötab! Päriselt! Katteks paks šokolaadikiht ka veel peal. See on talveõhtul nautimise kook, aga sobis ka suvepäeval kosutamiseks.