Sibulamaius

IMG_7930

Walesis külastasime ka umbes Tartu suurust rannikulinnakest nimega Swansea. See oli 28. märts ning reisi algusest oli möödunud juba 23 päeva, nii et ma hakkasin vaikselt ära väsima. Just selles linnas ringi jalutades tabas mind kõige suurem koduigatsus ja masendus. Kui nii kaua reisil olla, siis ühel hetkel lihtsalt ei viitsi ringi vahtida. Tahaks oma koju, oma kööki, oma tegemisi toimetama. Masendus taandus siis, kui jõudsime lõputusse liivaranda. Kaunid merekarbid, tüütu tuul, liivaväljad, päike… hakkas parem küll. Õhtusöögiks suundusime aga hispaanlanna Violeta juurde. Tutvusime 2010. aastal tudengiüritusel Kosovos, elasime juba 2011. aastal samas mereriigis (mina Bathis, tema Swanseas), kuid ei kohtunud ning alles nüüd, pärast mitmeid aastaid, saime kokku. Ta on aastaid õppinud makrobiootilist toitumist, mis keskendub lihtsatele toitudele ja on väga köögi-, puu- ja täisteraviljakeskne. Samuti rääkis ta palju toitude ja inimeste energiast ja elementide tasakaalust (liiga palju tuld, vähe metalli jne.), mis minu jaoks on natuke kosmos. Meile pakkus ta taldrikutäie igasugu erinevaid hõrgutisi nagu hautatud brokoli, küpsetatud tofu, oasalat, kleepuv riis, porgandid, porru. Ütleme nii, et komponente oli palju ja kõik oli mõnus.

IMG_7945

Violeta makrobiootiline toit

Kõige enam jäi kummitama aga sibulamoos: madalal tulel õlis hautatud sibul, mis muutub maitselt väga magusaks. Eestis tegime seda mitmel õhtul ning sõimegi vahepeal kausist lusikaga sibulat. Kui ema ja õde külla tulid, katsetasin nende peal ka täitsa magustoitu. Siin kehtib taas reegel, et on parem, kui nad ei tea, mis seal sees on. Õde jättis pool alles. See-eest ema sõi mõnuga ning me ise ka. Ja teine reegel: steeviaga ei tasu üle pingutada! Seda sai ka natuke üleliia. Aga räägime siis lähemalt sibulamaiusest. Ma olen sellest üpris vaimustuses, sest see on nii lihtne ega nõua tegelikult lisamagustajaid. Steeviat panin ka igaks juhuks. Banaanipüreega poleks seda vast vajagi.

Alguses näeb sibul välja selline. Kui näo säärase poti kohale paned, hakkavad silmad kipitama, sest sibul on veel kibe.

IMG_8045

Natuke oliiviõli ja vähemalt 30-45 minutiks hauduma, kuni sibul muutub pehmeks ja magusaks ning näeb välja selline…

IMG_8048

Säärase möksiga võib juba maiustada. Või… lisa suur peotäis mustsõstraid või muid värvilisi marju (värviline on isuäratavam) või mis iganes pehme viljalihaga puuvilja (õuna-pirniga väga ette ei kujuta), püreesta, vajadusel lisa steeviat, mett või rafineerimata suhkrut ja chia seemneid ja serveeri klaasis magustoiduna. Voila! Chia seemnete puhul tasub lasta maiusel natuke seista, et seemned vett endasse imaks ja geelja konsistentsi annaks. Chia abil saab maius natuke tahkema konsistentsi ja muutub tarretise-pudingulaadsemaks.

IMG_8053

Usun, et kui ma viimaks korraliku blenderi hangin (sau on ka võimas, aga mingite möksidega nii hästi hakkama ei saa), saab ka kõik sibulatükid purustatud ning sööjatel pole aimugi, mis nende ees laual on. Kui just nad varem blogi pole lugenud…

Paksud vahvlid

image

Kui võileivagrillil rauad ära vahetada, moondub see justkui imeväel vahvlimasinaks, mis küpsetab pontsakaid belgia vahvleid. Ma ei ole see inimene, kes igapäevaselt vahvlitega maiustaks, aga kui ühel õhtul kari füsiosid külla tuli, siis tekkis küll mõte, et prooviks üle pika aja teha. Külalistest on tavaliselt nii palju kasu, et lauale jõuavad tavapärasest pisut erilisemad road ning tihti saab ka millegi uue ja põnevaga katsetatud. Värske vetikatega salat ja ahjujuurikad polnud midagi üllatavat ning kaarobišokolaade olen ka juba ette ja taha teinud, aga vahvlid olid kraadikese erilisemad. Täna, 14. veebruaril, mil mul on 15 km jooksu seljataga ning ootan Sanderit, et ta oma 32 km ringilt naaseks (ma jooksin üleeile selle pika otsa), tuli taas tahtmine midagi erilist teha. Ja seekord kirjutan ka retsepti üles, olgugi et see on iga kord tehes erinev. Täna odrajahuga. Ei, nisu siit kodust otsida ei tasu (kuigi võite soovi korral sellega asendada ja siis soovitan täisteranisujahu). Eriti pärast viimase nädala avastust, et mul on vist nisutalumatus. Ma ei söö nisu iga päev, aga kui juhtub, võtan hoobilt kaks kilo juurde ja vahel läheb ka kõht tohutult punni. Nisu hoiab mul vett kinni ning isegi pärast ohtrat joomist ei taha see välja tulla… Aga jah, see selleks, pärast tsütotesti saan täpsemalt öelda. Seniks aga odravahvlid!

image

Osised:

2 muna
3 spl kookosrasva
maitse järgi steeviat
4 dl täisteraodrajahu
2 dl vett
1 dl kookoshelbeid

Klopi munad lahti, sega sulatatud kookosrasvaga. Lisa odrajahu, vesi ja kookoshelbed. Vett või jahu võib vajadusel juurde panna, et saavutada pannkoogitaignast natuke paksem konsistents. Päris voolama see tainas ei pea, aga olema parajalt vedel. Lisa steeviat ja soola, kuni tainas maitseb mõnusalt. Steeviaga tasub alustada ettevaatlikult, sest see on kange kraam. Kasutan vedelat vanillimaitselist steeviat, mille vitamiine ostes iHerbist tellisin. Soojenda vahvlirauad ja pane mõlemale rauale suur lusikatäis tainast. Küpseta, kuni vahvlid on kuldsed. Mina serveerisin marjadega, sest kapis oli nii jõhvikaid kui mustsõstraid.

image

Kookose-jõhvikapätsid

Teraapialaekas on jätkuvalt sünnipäevanädal. Neljapäeval, 11. veebruaril said kliendid maiustada kookose-jõhvikapätsidega.

IMG_7286

Uusi retsepte luues on alati mingi idee ja plaan ning siis… tuleb teostus. Teostuse käigus selgub, kas peas valminud roog ka reaalsuses võimalik on. See retsept ei toiminud sel viisil, nagu ma lootsin ning toorpallikeste asemel tulid seekord hoopis kergelt praetud pätsikesed. Lisasin segule muna ja praadisin kookosrasvaga. Nii püsis mass vähemalt koos! Teinekord tasub proovida kookoshelveste edasist peenestamist, nii et see mass muutub kleepuvaks ja võimaldab palle vormida.

Osised:

  • kookoshelbed
  • mesi
  • 1 muna
  • mooniseemneid
  • maitselisandeid: lavendliõied, münt vms.
  • jõhvikaid

Sega kõik omavahel kokku, kuni saad paraja magususega paksu küpsisetaigna. Põhirõhk on siin retseptis kookoshelvestel, lisandub paar lusikatäit mett, maitseks lavendlit, münti, supilusikatäis mooniseemneid ja pisut jõhvikaid. Muna panin ühe, siis hoidis mass end koos küll. Segasin möksi mõõteanumas ja seal oli seda kokku umbes 350 ml. Pane pann keskmisele kuumusel ja prae kookosrasvas mõnusad pätsikesed. Kuldpruunina on päris maitsvad. Ära kindlasti ära kõrveta!

Meepiparkoogid

Esimene piparkoogitaigna katsetus oli sel aastal steviaga. Üks väike uss kuskil kuklas küsis küsimuse, et kas see tainas püsib koos, kui kleepuv suhkrusiirup on välja jäetud. Tükk aega juurdlesin, mis selle siirupi roll taignas on ja kas see suhkur peab tõesti siirupi kujul olema või piisab magustamiseks ka valgest steviapulbrist. Kui Sander esimest taignalaari lahti rullida üritas, lagunes see koost. Jah, kleepuv siirup on oluline. Tainas läks kappi oma aega ootama. Sellest saab kunagi mingi koogi põhi. Loodetavasti veel sel aastal, sest piparkoogimaitselist tainast ei tasu lihavõteteni hoida. Läheb halvaks ka veel. Õnneks on suhkrul mitmeid eri vorme ja nii saab tavalise valge asemel taignasse mõnusamaid variante valida. Pruunid suhkrud ongi karamellisemad (aga mitte fariinisuhkur, see on tegelikult ka rafineeritud ja siis melassiga värvitud)ning sobivad taignasse imehästi. Minu järgmine katsetus tuli aga meega, kus on ka glükoosist aeglasemalt imenduvat fruktoosi. Ainus aga siinjuures oli vaid see, mis meega kuumutades juhtub, aga selle mõtte peletasin seekord eemale. Teema vajab uurimist!

Kasutan Kaarli talukaubast tellitud eestimaiseid jahusid, mis on ka mitmetes poodides saadaval. Kaerajahu on madala glükeemilise koormusega ning hoiab veresuhkru stabiilsena, kuid lisasin ka speltajahu. Mettki kasutan vaid nii palju, et tainas enam-vähem koos püsiks ja magususe tagamiseks lisan natuke looduslikku suhkruasendajata steviat. Meega kombineerituna ei tule stevia tugev maitse ka liialt esile. Tavapärasest on ka üks muna rohkem, et tainas paremini koos püsiks.

Osised

  • 3 suurt supilusikatäit mett
  • 2-3 spl piparkoogimaitseainet või isetehtud segu kaneelist, kardemonist, nelgist, vürtspiprast, ingverist ja soovi korral pomerantsist
  • 250 g võid
  • 3 muna
  • 5 dl kaera täisterajahu (Kaarli)
  • speltanisu täisterajahu (Kaarli)

Kuumuta potis mesi koos maitseainetega (ma kasutasin tegelikult 1 spl piparkoogimaitseainet ja teine spl oli kaneel ja jahvatatud ingver; kaneeli võib alati veelgi rohkem muidugi panna; samas lisasin hiljem maitseainet veel juurdegi, sest mulle meeldib vürtsikas, aga doseeri oma maitse järgi!), kuni segu hakkab mullitama. Mett ei tasu üle kuumutada! Keera kuumus maha ja lisa segule või. Lase võil sulada ja sega korralikult. Kui segu on pisut jahtunud, klopi ükshaaval juurde munad. Lisa jahud, sega veelkord hästi korralikult. Maitse. Vajadusel lisa veel maitseaineid või magususe lisamiseks noaotsaga steviat. Steviaga ole ettevaatlik, sest sellel on üpris vänge maitse! Valmis tainas näeb välja ilus läikiv ja mul tui kausi küljest kenasti lahti.

Seejärel tainas toidukilesse ja külmkappi vähemalt ööpäevaks maitsestuma. Külmas tahkub ka või ja tainas muutub kõvaks. Kui hakkad küpsetama, lase enne natuke toasoojas seista, et tainas muutuks rullitavaks. Siis ahi 180 kraadi peale, tainas õhukeseks, piparkoogid plaadile ja 8-10 minutiks ahju. Jälgi mängu ning ära neid ära kõrveta!

Pilte seekord ei ole, sest tainas pole väga fotogeeniline. Hiljem õnnestub ehk valmis piparkookidest pilti teha.

 

 

Piparkoogimaitseline Napoleoni kook

Alternatiivne jahu. Alternatiivne magustaja. Alternatiivne maitse. See on minu Napoleon. Seda nn. päris-Napoleoni teeks ma vast ainult siis, kui parima pagari võistlusele ära eksiksin, aga siis samuti vastumeelselt. Ühel pimedal ja vihmasel sügisõhtul sõin pärast mõningast suhkrupausi tüki vana head Napoleoni. Mulle meeldib selle koogi mahlasus ja need mõnusad kihid, aga see oli tõepoolest liiga magus. Ja siis tuligi mõte oma versioon teha. Tegelikult annab selle kihilise koogiga igatpidi mängida: suvel näiteks maasikatega versioon koos värskendava piparmündiga… ja nii edasi ja nii edasi. Kuna aga praegu on jõulud tulekul, siis isutab juba iseenesest vürtsika ja eriti piparkookide järele. Ma ei osta enam poest piparkooke, aga piparkoogimaitseainega saab ise kodus imesid teha. Ning muidugi kuuluvad kogu selle kupatuse juurde ka marjad: jõululikud jõhvikad ja maitsvad mustsõstrad. Sügavkülm on siinkohal hea varustaja!

Taigna retsepti võtsin “Vanaemade kokaraamatust” (seal oli nimeks “Vale-napooleonikook, jah, kahe oo-ga), kreemi puhul inspireeris Nami-Nami. Tegelikult muutsin mõlemat retsepti ikka päris palju.

Osised

Tainas:

  • 200 g võid
  • 5 dl täistera speltajahu
  • 1 muna
  • natuke soola

Kreem:

  • 5 dl kookospiima
  • 3 muna
  • steviat või mett
  • piparkoogimaitseainet
  • 1,5 spl speltajahu

Vahele veel: peotäis jõhvikaid ja 2 peotäit mustsõstraid.

Taigna puhul üritasin esmalt olla iseseisev ja tegin üldse kolmanda versiooni, mida üheski raamatus polnud. Hakkisin või väiksemateks tükkideks, nagu soovitatud, mätsisin jahuga muredaks taignaks (elutoas alljärgnev vaatepilt: telekast “Downton Abbey”kordus, mina diivanil, taignakauss süles, tainast näppimas) ning arvasin, et nüüd ongi valmis. Ah, mis mõttes lisada natuke vett? Läheb liiga märjaks see taigen ega saa rullida. Või see muna? No seisab koos küll… Tainas neljaks osaks ja ringikesteks rullima. Rullisin ühe põhja korraga, panin ahju ja rullisin samal ajal teisel küpsetuspaberi lehel järgmise.

Kui 2 esimest põhja 220-kraadises ahjus 8 minutiga (umbes) ära said küpsetatud, sain katastroofist aru. Päris hea sõna peale see jahu ja või koos ei püsi. Ma korra jõudsin isegi enne mõelda, et kas ongi võimalik, et võiks koos püsida, aga nojah… Igatahes, lisasin ülejäänud taignale 1 muna ja see tegi imet. Põhjad ei lagunenud enam ära! Oleks kohe alguses muna pannud, oleks saanud 4 kaunist põhja ja täpselt sellise kihilise koogi, nagu kavas oli.

Kreemitegu. Tunnistan, et kartsin keedukreemi, olles vägagi veendunud, et see läheb nässu ja tükki ja untsu ja kes teab mida veel. Ja siis kahtlesin, kas kookospiim käitub samamoodi nagu tavapiim. Hiljem taipasin, et põhitrikk on siin muna, mis kuumutades kreemi paksemaks muudab.

Kõigepealt lasin 2,5 dl ehk pool kookospiimast kergelt keema. Arvan, et piisaks ka 4 dl kookospiimast ehk ühest purgist, sest mul jäi viimaks kreemi üle. Ostsin Selverist selle mõnusa liitrise kookospiima paki, aga kui ostad näiteks 1 purgi (400 ml), siis piisab sellestki. Kloppisin lahti munad ja segasin ülejäänud, külma kookospiimaga. Sinna segasin ka jahu. Lisasin külma segu kuumale, alandasin kuumust ja lasin tal podiseda, ise pidevalt segades ja hirmul, et äkki läheb tükki ja tuleb munapuder… Vahepeal lisasin noaotsaga steviat ja maitsesin tihti. Steviaga tuleb alati ettevaatlik olla, sest liiga suur kogus muudab toidu lihtsalt rõvedaks. Stevia on suhkrust sadu kordi magusam, sestap ei tohi üle doseerida. Piparkoogimaitseainet läks viimaks kokku vist terve supilusikatäis. Lisasin ja maitsesin, kuni rahul olin. Kokkuvõttes väga magus kreem ei tulnudki. Kui kreem paksenenud oli, lasin enne koogi kokkupanemist sel veel jahtuda.

Lõpuks tuli siis 2 terve ja 2 rabeda põhjaga midagi välja mõelda. Võibolla oli nii isegi parem. Improviseerisin. Kuna kook sai tehtud kaasavõtmiseks, siis olekski taldrikul või muul alusel seda raske transportida. Nii sündis piklikku klaasvormi midagi Napoleoni koogi vormi laadset. Või siis hiiglaslik tassikook. Puru põhja, kreem vahele, puru peale, jälle kreem, tükkideks murtud põhjad, kreem, vahepeal ka kiht püreestatud marju, põhjatükid, kreem… kõige peale jälle puru ja mõned mustsõstrad. Ööseks külmkappi läbi imbuma.

Kaer ja veelkord kaer

Pean tunnistama, et ma pole kunagi suur kaerahelbepudru söödik olnud. Seda peamiselt seetõttu, et kaerahelbed on tavaliselt liiga plögaks ja limaks keedetud. Mulle meeldib, kui pudrul on tekstuur ehk teralisus. Toortatar ja hirss pakuvad säärast boonust, aga kaer on mitmeski mõttes siiski parem valik. Kaer hoiab kõhu täis ja veresuhkru stabiilsena. Pean muidugi silmas täisterakaerahelbeid, sest kiirkaerahelbed omastuvad kiiremini ning seepärast kõigutavad ka veresuhkrut korralikumalt. Kiirelt üles, kiirelt alla. Olen jõudnud GK ehk glükeemilise koormuse jälgimiseni. GI ehk glükeemiline indeks on vast enamlevinud, aga tegelikult on GK olulisemgi. GI viitab sellele, kui kiiresti toidus sisalduvad süsivesikud vabanevad, aga jätab välja selle, kui suure osa vastavast toidust süsivesikud moodustavad. GK võtab arvesse nii toidu kvantiteeti (mitu grammi süsivesikuid toidus leidub) kui ka kvaliteeti (kuidas vastav toit veresuhkrule mõjub). GK puhul tuleb arvestada ka toidus sisalduvate kiudainetega, sest need langetavad GK-d.

GK teema on pikk ja keeruline. Lühidalt öeldes: mida madalam GK, seda vähem antud toit kehakaalu tõstab. Muidugi ei tähenda see et võib lõputult rasva vohmida, sest näiteks juustu GK on 0. GK arvestab ainult süsivesikutega. Aga süsivesikute kvaliteedi jälgimine aitab suhkrureguleerimismehhanismide stabiliseerimisele kaasa. Lihtsamalt öeldes: meeleolu ei kõigu, veresuhkur ei kõigu, kaal langeb, hea on olla. Jääb ära üles-alla suhkrukarusell, mis põhjustab tujukust ja isusööste.

Mis värk selle kaeraga siis on? Kaeral on madal GK. Kas sööksid hommikuks kausitäie täisterakaeraputru või suure supilusikatäie hirssi? Kummast kõhu täis saad? GK on neil võrdne. Kaer tõstab veresuhkrut aeglaselt ja selle tulemusel püsib veresuhkur stabiilne ja kõht pikalt täis. Kui lisada veel seemneid ja õli (minu tavaline puder on chia-linaseemnete ja suure lonksu oliivi- või riisikliiõliga), saad ka kasulikke rasvhappeid, mis samuti kõhu täis hoiavad.

Kaerast saab teha ka igasugu muid hõrgutisi. Näiteks õuntega kaerakrõbedik (magustajaks natuke mett) või kaeraküpsised… soolased. Just nii. Inglismaal ja Šotimaal on need poes müügil tootenimega “oatcakes”. Nairnsi maitsvaid kaeraküpsiseid leiab sama nime alt ka Selveri gurmeeletist. Pakk maksab üle 2 euro ja maitseelamus on seda väärt! Neid küpsiseid pole solgitud suhkru lisamisega. Peale kaerajahu sisaldavad need vett, soola ja kergitusainet. Kõik! Otsisin välja Loch Nessi maratoni järgselt ostetud “Scottish Cookery” raamatu ja proovisin retsepti järele. Ainult et ma ei hakanud neid pannil grillima, vaid rullisin taigna lahti ja susasin ahju. Tundus lihtsam. Maitset tuleb timmida ja küpsetuspulbri ehk üldse ära jätta, sest, olgem ausad, need šoti kaeraküpsised on lamedad plönnid, mis ei peagi kerkima. Aga… kirjutaks siis ühe retsepti ka.

IMG_6857

Õuna-pirni kaerakrõbedik

Osised

  • täisterakaerahelbeid
  • jahvatatud ingverit ja kaneeli
  • lusikatäis mett
  • õli (sedapuhku oli kapis riisikliiõli)
  • õuna
  • pirni

Kogused on meelevaldsed ja tunde järgi nagu ikka. Sega kaerahelbed, ingver, kaneel, mesi ja õli. Mett läheb tõesti lusikatäis, sest see on väga magus ja annab kiirelt mõnusa meki juurde. Õli vaja vaid niipalju, et krõbe mass koos püsiks. Viiluta õunad ja pirnid (neid kulub täpselt nii palju, kui sulle endale maitseb; mida hapumad sordid, seda vähem vast soovid). Võta välja vanaaegsed plekivormid ja vooderda küpsetuspaberiga. Suurde klaasvormi võib näiteks ka teha, aga mulle tundus, et neist toredatest vormidest on hea portsjoni kaupa süüa. Pane pool kaerasegust vormi põhja, lao peale õuna- ja pirniviilud ja lisa viimaks ülejäänud kaerapuru. Küpseta 180 kraadi juures umbes 15 minutit või nii kaua, kui kaerapuru ilusaks kuldseks muutub. Sõime kumbki ühe vormi pühapäevaseks õhtuseks magustoiduks ja teise esmaspäeval hommikusöögiks. Esmaspäeval viilutasin veel ühe pirni ja paar õuna, panin koos ingverilaastude ja kaneeliga korraks keema, et puuviljad pehmeneks (pisut kartulitärklist ka keeduvees) ning serveerisingi krõbedikku selle kompotiga. Ja nüüd… on krõbedikuisu! Peab juurde tegema.

IMG_6854

Kodune kamašokolaad ehk miks on masendav poes käia

Mida enam ma raamatuid lugedes ja koolis käies (õpin toitumisnõustamist) toitumisteemasse süvenen, seda masendavamaks muutub poeskäimine. Nüüd ütlen ausalt ja häbenemata, et olen pirtsakas sööja. Ma ei aja niisama moe pärast nina püsti, vaid seetõttu, et ma pole nõus endale igasugu jama sisse toppima. Ma ei pea koormama oma keha suhkrulademete ja kes teab mis veidrate lisaainetega. Ma tahan, et mul oleks kerge ja mõnus olla ning et mu keha peaks vastu rasketele füüsilistele koormustele ja tagatipuks funktsioneeriks laitmatult veel pikki aastaid. Olen täiesti veendunud, et mida enam trenni teha, seda tasakaalustatum ja läbimõeldum peab olema menüü. Trenn kulutab ja kurnab keha ning tekitab vabu radikaale. Tasakaalustatud (värviline ja palju värsket sisaldav) toit kosutab ja taastab, andes jõudu uuteks katsumusteks.

Igatahes on poes käimine muutunud katsumuseks ja ristiretkeks. Retkeks, mille käigus üritan leida normaalset toitu, mida poleks liigselt töödeldud ega kes-teab-millega “rikastatud”. Väga palju meie kodusest toidust tuleb Nõmme turult ja sealgi on mul alles need oma lemmikletid välja kujunemas. Kindlasti astume aeg-ajalt sisse Talukohupiimade putkasse, sest sealsed kreemid on tõesõna suurepärased ning samuti leiab sealt köömnejuustu (mis olemas ka poodides), taluvõid ning muid piimatooteid. Leiba leiab siseruumidest – Vändra Ökopagari suhkru, nisujahu ja pärmita leib, kus ainsad osised ongi rukkijahu, vesi ja sool. Sealtsamast hangime ka küüslauguvõiet, mis on tegelikult küüslauguga segatud kohupiimapasta (Nopri).

Nii… kipub laiali valguma, sest hea ja puhta toidu leidmine on väga hingelähedane teema. Tagasi šokolaadi juurde! Kahjuks on enamik poes olevaid tahvleid mitte šokolaadid, vaid suhkruplökerdised. Isegi nn. tumedad šokolaadid on sageli liiga magusad ning esimeseks koostisosaks on suhkur. Sõna “tume” või “dark” ei taga, et kakao oleks šokolaadis esikohal. Isegi 56% Bitter pole päris õige mõru kraam. Usaldada saab äärmisel juhul selliseid šokolaade, kus on 70% kakaod või, mis on hoopiski ise tehtud. Sellest kõigest inspireerituna proovisingi uuesti kamatahvleid valmistada.

Osised (meelevaldsetes kogustes)

  • kookosrasv
  • magustaja (suhkur ja stevia seekord)
  • kakaopulber (mida rohkem, seda tumedam šokolaad)
  • natuke lahustuvat kohvi
  • rukkikama
  • soovi korral päevalilleseemneid

Minu šokolaaditegu käib alati klaasist mõõtenõus, mille asetan metallrestiga pliidiplaadi kohale. Veevann on ohutum ja kindlam variant. Eriti, kui kasutad näiteks plastmasskaussi, mis pliidi peal ära sulaks või pole anuma kuumuskindluses veendunud. Esmalt sulata rasvaine ja sega seejärel sisse ülejäänud osised. Maitse pidevalt ja timmi vastavalt oma eelistustele. Mängisin seekord tükk aega magustajatega. Steviaga tuleb ju ülimalt ettevaatlik olla, sest üledoseerimise korral on tulemus lihtsalt jälk. Kokkuvõttes läkski seda umbes kolmveerand teelusikatäit ning pehmendasin maitset tumeda suhkruga. Kui segu maitseb mõnusalt, kalla šokolaadi- või kommivormidesse. Mul on selline tore vorm, millega saab teha 3 tahvlit. Erinevalt paljudest teistest kodus olevatest vormidest polegi see vist eBayst tellitud, vaid hoopiski Suhkrukunstist ostetud. Raputasin kõgie peal veel päevalilleseemneid. Ja siis külmkappi tahenema! Tunni pärast on maius ehk valmis (sõltub külmkapi võimsusest muidugi ka). Olgugi et minu šokolaad maitses pisut mõru, oli see päris kiirelt kadunud: võtsin hommikul välja ja lõunaks läinud.

Proovisin seekord Tartu Milli uut toodet rukkikama. Kama nagu kama ikka, ainult et nisu asemel on rukis ehk 50% ongi rukis. Meeldetuletuseks, traditsiooniline kama sisaldab nisu, rukist, otra ja hernest, rukkikama aga ainult rukist, otra ja hernest. Maitsevahest ei saagi aru, aga eks ta toredam ja kasulikum ole kui nisuga kama. Suur nisusõber ma nagunii ei ole.

Meekook uues kuues ehk kuidas sünnipäevakoogist sai ka kihluspeo maius

19. juulil pidime Viljandis karja sugulastega (ametlikult mitte veel minu sugulased) kohtuma selleks, et tähistada (tulevase) äia suurt juubelit, elada kaasa Sandri 10 000 m meistrivõistlustele ning noh, tuli välja, et ka meie kihlumist tähistada. Lihtsalt oli nii, et käisime uue kodupesa jaoks Helsinkis Ikeas kraami hankimas ja ühtäkki Kiasma taga pargipingil Ikea bussini aega parajaks tehes hakkasime arutlema pulmade ja tuleviku üle. Ja siis, käigupealt, just nimelt poolelt sammult tuligi küsimus, et “kas tuled siis naiseks?”, millele oskasin vastu küsida “aga meheks tuled siis?”. Ja sellest siis järeldus, et ju siis olemegi kihlatud.

10 000 m EMV ehk miks me esialgu Viljandisse pidime minema.

Meekoogiplaan oli juba varemgi. See lihtsalt sähvatas ühel hetkel, et nüüd on aeg teha meekooki! Seegi oli teada, et sel nädalavahetusel on sugulaste kontsentratsioon Viljandis tavapärasest kõrgem ning vahepeal oli toimunud paar sünnipäeva, kus me isisklikult kohal ei viibinud, nii et maiustamine oli põhjendatud. Ma pole seda vist enam aastaid küpsetanud, kuna kogu see biskviidimajandus mulle väga ei maitsegi ning eks saja erineva põhja vorpimine võtab aega. Seekord tundus aga, et meekook on täpselt see õige asi lauale. Aga muidugi ei saanud see olla täpipealt retsepti järgi tehtud versioon. Ma lihtsalt ei suudagi puhtalt juhiste järgi teha. Asendasin Nami-nami retseptis osa nisujahu odrajahuga ning panin mett rohkem ja suhkrut vähem, kui kirjas oli. Hapukoore asemel läks kihtide vahele Nõmme turult pärinev talunike kohupiimakreem.

Osised

  • 5 spl mett
  • 125 g suhkrut (rafineerimata roosuhkur)
  • 3 muna
  • 2 tl söögisoodat
  • 275 g odrajahu
  • 75 g nisujahu
  • kilo talust pärit kohupiimakreemi (meil olid Nõmmiku talu muraka ja mustsõstra-vaarika kreemid)
  • vahele ja kaunistuseks maasikaid või muid marju

Tegemine

Vahusta mõnud kauniks kohevaks vahuks. Kuna vaaritasime Viljandis ehk Kai juures Tupperware’i paradiisis, siis oli kasutusel selline uhke kauss, millel on kaas peal ja kaane sees paras auk miksri sisestamiseks, nii et kõik seinad vahtu täis ei pritsiks. Seejärel võta välja pott ja uha sinna sisse mesi ja suhkur. Lase magus segu keema ja tõsta pott tulelt. Nami-namis kästi kohe munavahule lisada, ma igaks juhuks nii kuuma ei julgenud, kartes, et äkki hüübib muna ära. Lasin minuti jahtuda. Igatahes järgmisena tulekski magus möks munavahu hulka segada. Kasutasin veelkord uhket Tupperware’i kaussi ja mikserdasin segu kokku. Viimaks lisa sooda ja jahud. Mina sõelusin läbi (no tuleb ju erinevad Tupperware’i vidinad ära proovida). Lase taignal jahtuda. Külmkapp oli meil juba hõrgutisi täis, nii et tegime taignapotsikule külma veevanni, aga muidu oleks hää külma pista.

Kuniks tainas taheneb, valmistu suureks rullimiseks ja kiirküpsetamiseks, sest meekoogi põhjad saavadki päriselt 5 minutiga valmis. Pane valmis küpsetuspaberi lehed, mille peal tainast rullima hakata. Usu mind, seda tainast ei saa pärast lihtsalt plaadile libistada. Kuna see on üliõhuke, on parem kohe küpsetuspaberil mökerdada. Leia üles ka kandik, kuhu jahtunud põhjasid hiljem laduma hakata.

Tegin kandilise koogi ja küpsetasin Nami-nami 6 asemel hoopis 4 põhja. Põhjad olid natuke väiksemad kui tavaline küpsetusplaat. Rullisin taigna võimalikult õhukeseks ja siis 5 minutiks 225-kraadisesse ahju. Kuni üks valmis, rullisin ja sättisin juba järgmist ja tõesõna möödus see aeg väga kiirelt! Libistasin valminud põhja koos küpsetuspaberiga plaadilt maha, teise asemele ja ahju. Valmis põhja katkusin paberi küljest lahti pärast mõningast jahtumist. Kui liiga kärsitu olla, läheb põhi katki.

Kui põhjad valmis, tahavad nad veel pisut jahtuda. Täidis! Kohupiimakreemid olid iseenesest juba piisavalt magusad, nii et suhkrut juurde ei pannud. Originaalis on meekook muidu hapukoore ja suhkruga. Marjase täidise sisse purustas Sander veel suure peotäie (või isegi kaks) maasikaid. Ja siis ongi ladumise aeg. Kreemi tuleks panna ohtralt, et kihid mõnusalt läbi imbuks ja mahlaseks muutuksid. Ja ka peale panna kreemi. Seejärel viiluta maasikad (meil jällegi kasutusel moodne viilutaja, millega sai ühtlased kaunid viilakad) ja laota kaunistuseks koogile. Me raputasime peale veel mõrkjat kakaopulbrit, et kogu kraam liiga läägeks ei läheks. Seejärel läheb meekook paariks tunniks külmikusse imbuma, et õigel hetkel särava ja maitsvana lavale astuda.

Tasub mainida, et see kook kadus kiirelt ja oli mõnusalt mahlane!

Müüriääre – alati hää

Maikuu viimasel pühapäeval vajasime taaskord massaažitööst turgutust. Muidugi oleks võinud meie sihtkohaks vabalt olla ka Teraapialaegas ning me võinuks seal kordamööda laual-matil lamada, aga käed ja üldse keha olid niivõrd väsinud, et valisime siiski saunakeskuse turgutuse ja käisime Fra Mares end soojendamas. Massöörina töötades tuleb aeg-ajalt iseendalegi aega võtta, sest muidu ei jaksa ühel hetkel enam üldse massaaži teha. Kael on allavaatamisest haige, pöidlad muutuvad imelikuks, alaselg tuikab seismisest, tai massaaž kurnab randmeid – hädasid kui palju! Selleks, et vastu pidada, oleme viimased kolm nädalat end spaadega hellitanud. Mitte küll spaamassaažiga, sest säärane silitamine oleks lihtsalt igav, aga saunadega.

Käisime Haapsalus ning pärast lõõgastust jalutasime mööda mereäärset promenaadi peatänava kohvikutealleele. Imetlen neid uusi kohvikuid, mis sinna imeväel juurde on tekkinud. Lausa lust on vaadata. Tõsi, talvel ma Haapsalus ei käinud ega pole seega kursis, kuidas siis olukord on. Suvel need kohvikud igatahes õitsevad. Haapsalu Raamat, Dietrich ja mõned uuemad on veel proovimata. Seegi kord läksime vanasse lemmikusse Müüriääre kohvikusse. Ja oli hää nagu ikka! Juba see interjöör on niivõrd soe ja tore.

Kahjuks oli chai otsas, aga ka caffe latte oli mõnusalt kreemjas ja täitis toidu ootamise ajal kõhtu. Sander helpis kohvi vaniljejäätisega. Kõrvale anti roosuhkrut, nii et mina olin rahul. Piim oli samuti kaunilt vahus.

Sander sõi midagi säärast, mida meil naljalt kodus ei saa: pasta lihapallide, parmesani ja ürtidega tomatikastmes. Igasuguse pastaga pole ma enam ammu sõber, kui just tatrajahupastaga tegu ei ole. Liigne nisusöömine paneb tavaliselt suisa kõhu valutama. See pasta oli meeldivalt krõmps – selline, nagu õige pasta olema peabki. Kuna keha peab ise palju tööd selle lõhustamiseks ära tegema, siis imenduvad need süsivesikud aeglasemalt.

Grillitud baklažaani, paprika ja suvikõrvitsa ahjupirukas rohelise salatiga – minu arusaam ideaalsest pirukast. Krõbe põhi päris võist, rohke köögiviljatäidis ja suussulav juustukate, ülekallatud pikantse pestoga. Kuna salatis oli ohtralt rukolat, siis mõmisesin mõnust. Lahtised pirukad on ikka need kõige paremad, sest keskenduvad täidisele!

Pearoogadest sai kõhu võrdlemisi täis, aga premeerisime end siiski kookidega. Tavaliselt poe- ega kohvikukoogid väga head ei ole, aga Müüriääret julgen usaldada. Mulle toorjuustu-mokatort ehk meeldiva kohvimaitsega hõrgutis, Sanderile klassikaline napoleoni kook. Mokatort oli väga vahune ja täitev. Ette võiks heita vaid seda kokteilikirssi, mis polnud päris, vaid mingi suhkruasjandus. Napoleon oli äärmiselt mahlane ja väga värske maitsega. Head valikud igatpidi!

Kohupiimakreemimahedik ehk mul on geniaalne mees

IMG_5595Mõista-mõista, mida saab sellest topsitäiest! Konkreetselt sellel pildil: mustsõstrad, kirsid, maasikad, vesi, kohupiimakreem ja avokaado. Kohupiimakreem on selle valemi salajane komponent. See imeline asi, mis lisab valku ning tummisust. See põnev idee, mille leiutamise au ei saagi ma endale võtta, kuna Sandril tuli see geniaalne mõte, et paneks kohupiima kah. Tõtt-öelda võisin esmalt seda mõtet kuuldes isegi vaikselt kulmu kortsutada, aga tegelikult on tegu geniaalse ideega.

Aga mis sellest siis kokku tuleb? Kuna marjad on sügavkülmast võetuna päris külmavõetud, siis saab esmalt ilmaselgelt midagi jäätisetaolist. Kui segu natuke soojas köögis seisab, annab see aga täitsa mahediku ehk smuuti mõõdu välja. Kui keegi veel päris hästi aru ei saanud, mis värk on, siis olgu ka öeldud, et kogu see möks tuleb saumiksriga ühtlaseks massiks lasta, nii et see näeks kokkuvõttes välja nagu allolev pilt. Täpset retsepti ei tasu mingi hommikusmuuti jaoks kirjutama hakata, sest igaüks kasutab lõppude lõpuks ikka neid osiseid, mis tal parajasti kapis on. Mul on selle jaoks sügavkülmas alati marjad ootamas ning neile tulevad appi kreemjad avokaadod või banaanid ning muud puuviljad, mis parajasti vaagnat kaunistavad. Kohupiimakreem on boonuseks ja eriti hea pärast pikka trenni taastava joogi jaoks. Vett lisan selleks, et mass rohkem jooki kui jäätist meenutaks.

IMG_5597