Heietusi jäätisemasinast ja kohvijäätise retsept

Läheneva sünnipäeva ootuses pühkisin tolmust puhtaks ka jäätisemasina. Rammusa šokolaadijäätis (20% toidukoor ja eriti tume šokolaad) sain valmis juba eelmisel nädalal ja panin sügavkülma oma aega ehk 1. märtsi ootama. Ei-ei, valimiste vastase protestina pole ma oma sünnipäeva kohe kindlasti 2 päeva varasemaks toonud. Valima lähen isegi, aga internetis, kohe kindlasti mitte “õigel” päeval, mis on mu sünnipäev. 1. märtsil pean põhipeo Sparta jooksjatega ning peale minu on veel üks sünnipäevalaps, kel õige päev oli hoopis 9. veebruaril. Kuna külalised meil nagunii kattuvad, võime ju koos ära teha. Ongi lõbusam. Sünnipäeva üheks osaks on ka ühistrenn.

Minu väike plärisev nunnu. Töö teeb ära kenasti.

Tagasi aga jäätisemasina juttude juurde! Toidud otsustasime ise teha, nii et nende asjadega, mida saab varem valmis teha, tuli tõesti varakult alustada. Õnneks saab jäätise vähemalt valmis teha. Nii sündiski teisipäeva õhtul koorene kohvijäätis, kus tekstuuri lisamiseks krõbedaid sarapuupähkleidki sees. Retsepti leiab postituse lõpust. Enne aga mõned tähelepanekud jäätisemasina kohta. Need ei pruugi käia kõigi masinate pihta, kehtivad aga kindlasti minu väikse nunnu sinise Andrew Jamesi külmuti puhul, mille paar aastat tagasi internetist tellisin. Kes ise jäätisemasina omanik pole, ei pruugi üldse aru saada, millest jutt käib. Soovitan siis eelnevalt pisut jäätisemasinate fotosid vaadata, et mingi ettekujutus tekitada. Vaata näiteks sedasama hägust pildikest minu isiklikust masinast. Vabandust, postitust kirjutasin õhtul ja kaamera pesitseb hetkel kontoris.

  • Külmutusanumat tasub alati sügavkülmas hoida, sest kunagi ei tea, mil tuleb tuju või vajadus jäätist tegema hakata. See on tõeliselt vajalik harjumus, kui oled spontaanse käitumisviisiga. Samas ei tasu ka niimoodi endast välja minna, nagu mina läksin, kui tulin pärast 3 kuud Suurbritannias koju ning avastasin, et ema oli selle VÄLJA tõstnud. Otse loomulikult ei olnud mul järgmise paari nädala jooksul tegelikult vaja jäätist teha, aga närvi minna oli ikka vaja.
  • Enne, kui külmutusanuma külma tõstad, kuivata see pärast pesu ikka väga korralikult ära. Olen pannud poolmärjana külma ja siis on sisepinnale külmunud pealtnäha väiksed, aga tülikad jääkristallid, mis takistavad labal liikumist.
  • Jäätisesegu peab enne masinasse valamist päriselt ka jahtunud olema. Enamik retsepte näeb ette, et segu kuumutatakse eelnevalt pliidil, et see pakseneks või muna ära küpseks (leidub palju retsepte munakollastega). Ometigi on tarvis see maha jahutada. Kui valad liiga sooja segu masinasse, sulatab see külmutusanumas oleva jahutava geeli ära ning see ei suuda enam külmutada. Jäätist sealt ei tule. Pead kõik uuesti välja kallama, anuma korralikult ära pesema, kuivatama ja sügavkülmas külmutusanumat külmutama, enne kui saad jäätisesegu uuesti sisse valada. Ah et miks tuleb segu vahepeal välja valada? Kui kogu kupatuse sügavkülma paned, külmub segu valesti ära, tekivad jääkristallid ja selles paksus massis ei suuda väike segamislaba absoluutselt ringi käia.
  • Soojast peast ehk vedela seguna ehk enne külmutamist peaks jäätis natuke liiga magus olema, sest külmudes see maitse kaob natuke. Ma ei propageeri nüüd usinat suhkrulisamist. Ei-ei, magusaks võib ka steeviaga teha. Steeviat kasutades jäta aga meelde, et sel on väga spetsiifiline maitse. Ma lisan tavaliselt natuke seda “pärissuhkrut” (mingi pruun versioon, valge mitte kunagi, sest seda meil kodus pole) ka. Magustajatest on olemas veel sellised veresuhkrusõbralikumad variandid nagu ksülitool, erütritrool ja agaavisiirup. Tasub katsetada!
  • Jäätisesegu on kõige etem masinasse valada tilaga mõõtekannust. Siis tuleb see välja ühtlase peenikese joana. Kuna külmutusanuma seinad on … (dah!)… külmad, siis hakkab segu külmuma esimesel kokkupuutel. Kui sa ei taha, et segu sissevalamisava ümbruses ummistaks ja külmuks, vala parem peene joana, nii et see segava labani jõuaks, mitte kuhugi ääremaile passima jääks.

Kui jõudsid selle tiraadi läbi lugeda, oled ära teeninud kohvijäätis retsepti. Siit ta tuleb!

Kohvijäätis röstitud sarapuupähklitega

  • 4 dl kanget kohvi
  • 4 dl toidukoort (20%)
  • steeviat
  • 0,5 dl + 0,5 dl suhkrusiirupit
  • suur peotäis sarapuupähkleid

Pane kastrulisse mõõdukale kuumusele podisema kohv, koor, suur teelusikatäis (või vähem, kui maitse meeltmööda pole) steeviat ja 0,5 dl suhkrusiirupit. Lase keema ja luba osal vedelikust aurustuda. Jälgi, et üle ei keeks. Mul peaaegu juba kees. Viimasel hetkel sain katastroofil sabast kinni. Kalla mõnda teise anumasse ja jäta jahtuma. Potist ära kallates jahtub kiiremini, sest hülgad kuuma poti. Mul näiteks oli seda potti pähklite röstimiseks ka vaja, nii et tuli vabastada.

Röstitud sarapuupähklid lisavad jäätisele tekstuuri. Haki need esmalt natuke väiksemaks. Siis kalla kastrulisse järgmised 0,5 dl siirupit ja pähklid. Sega. Kuumuta mõõdukal kuumusel. Peagi hakkab segu mullitama. Kui kõrbehaisu tunned, on juba hilja. Kui see on kaunilt kuldne, ongi enam-vähem aeg pähklid ja siirup kuhugi küpsetuspaberile valada ja tahkuma jätta. Omal ajal mängisin põhjalikult suhkruga ja sain selgeks, et eri temperatuuridel on suhkrul eri omadused. Kui jõuad kõva karamelli olekusse, siis sealt näiteks tagasiteed enam pole. Selline kuldne mullitav on just paras, tahkub kenasti ära ka. Soovitan proovida nii: tilguta segu küpsetuspaberile ja vaata, kas tahkub. Kui teed nii nagu MINA ja proovid keelega, siis võib tulemuseks olla kõrbenud keeleots ja paistes huul. Aga ma ei hakka liigselt õpetama, igaüks peab ise oma vitsad kätte saama.

Kui jäätisesegu on jahtunud, võta sügavkülmast külmutusanum, aseta see masinasse, pane paika laba, kinnita pealmine osa, pane masin seina. Kalla sisse jäätisesegu. Lase masinal oma tööd teha. Nii pool tunnikest. Kui masin seda massi enam segada ei jaksa, hakkab ta jõnksutama või jääb seisma, kuidas kellelgi. Sega jäätise sisse röstitud pähklid. Pane jäätisekarp külma oma aega ootama ja edasi külmuma.

Ja miks on vaja jäätisemasinat? Sest nii on tulemuseks kohev maius! Vanakooli meetodil käiks asi nii: teed segu valmis ja paned sügavkülma. Iga poole tunni tagant käid kahvliga surkimas ja läbi segama, et ometigi jääkristalle ei tekiks. Masin segab ja külmutab korraga ja see tekstuur on minu meelest masina hinda väärt küll.

Väga vale napoleonikook

Aeg-ajalt lööb napoleonikiiks ikka korralikult pähe ja otsustan sellele isule ka anduda. Kuidas? Eks ikka nii, et teen oma versiooni. Olen katsetanud keedukreemiga, aga see muna-piima-jahu keetmine mulle niivõrd ei istu. Eelistan pigem valgurikkamat ja lihtsamat versiooni kohupiimakreemiga. Kui kuu aega tagasi sõbrannad külas käisid, et näha, kuidas siis on elu 30-aastasena – neid kõiki ootab see mõned kuud hiljem ees, ma olen neist vanim -, püüdsin taas napoleoniga sõbrustada. Reedel oli järjekordne ülipikk koolipäev (8.15-13.45 ehk kell 6 silmad lahti) ning laupäeva hommikul sahmerdasin kodus. Mäletan, et jätsin mäkkejooksud Nõmmel vahele ja asendasin äkki 3-minutiliste kiirendustega (x10). Arvestades, et müstiline alaseljavalu (tõenäoliselt multifiduste põletik vms) oli siis vägagi aktuaalne ja Valencia poolmaratoni stardijoone, veel vähemgi finišijoone kaapimine kaheldav (kaapisin siiski kerge valu ja pisikese rekordiparandusega), siis tore oli, et hakkama sain. Külalised tekkisid ukse tah üpris kähku. Tore oli, et hommikul kiirnapoleoniga hakkama sain.

Võtsin aluseks “Vanaemade kokaraamatu” vale-napoleonikoogi retsepti ja tegin selle veelgi “valemaks”. Seal oli lihtne retsept, kus lehttainast ei kasutatud. Kuna üks külalistest nisuga sina peal polnud, asendasin riisijahuga. Nojah. Kartsin küll, et jääb rabe, aga kätte võttes pudenesid põhjad lihtsalt puruks. Gluteeni ju pole, ei püsi koos. Mis seal ikka, panin koogi klaasidesse. Dekonstrueeritud või midagi sellist, tänapäeval moodne värk. MKR-is oli ühel hooajal iga teine toit taldrikule laiali loobitud ehk dekonstrueeritud. Noh, umbes selline värk, et teed suppi, aga tegelikult paned keset taldrikut ühe klimbi, teise nurka, hakitud köögivilju, kolmandasse maitserohelist ja kannukesega kastet kõrvale. Minu napoleon oli tegelikult sedasorti supist söödavam ja täitsa mõnus. Punased apelsinid annavad võrratu värske maitse. Võis märtsiski juba kevadet ette kujutada.

Maius on gluteenivaba, laktoosivaba kohupiimapastat kasutades ka laktoosivaba (selliseid müüakse küll).

IMG_9824

Osised

Põhi/puru

  • 200 g võid
  • 2 klaasi riisijahu
  • pool klaasi külma vett
  • näpuotsatäis soola

Kreem

  • 1 pakk (300 g) maitsestamata kohupiimakreemi
  • maitse järgi suhkrut
  • 1 punane apelsin

Haki või, riisijahu ja sool ühtlaseks muredaks puruks. Lisa vesi, mätsi kokku taignaks (seda võib teha mikseri taignakonksudega) ja jaga viieks osaks. Rulli taignapallid küpsetuspaberil lahti (rulli 1. lahti, pane ahju, samal ajal rulli 2. paberil teist, võta 1. välja, rulli 1. paberil 3. jne.). Küpseta 200 kraadi juures kuni 10 minutit, vaata, et kõrbema ei läheks. Lase jahtuda.

Kreemi jaoks riivi apelsinikoor, pressi välja mahl ja sega need kohupiimakreemiga. Lisa maitse järgi suhkrut. Väga palju polegi vaja. Pudista põhjad tükkideks. Lao kreemiga kihiti klaasidesse või magustoidupokaalidesse. Kaunista apelsiniga.

Musta riisi puding mango ja banaaniga

img_8400

Tõtt-öelda on see retsept juba pikka aega mul kodus ühes raamatus olemas olnud: Jamie Oliveri “Everyday Super Food”. Tegemise viitsisin ette võtta aga alles siis, kui ühel õhtul teleka ees aega viites vaatasin sellesama raamatu põhjal tehtud kokandussaadet ja Jamie rääkis sellest pudingust niivõrd haaravalt, pannes uskuma, et see päris mitme komponendiga roog on lihtne. Ja ongi. Hoolimata paljudest elementidest saab see tõesti kiirelt valmis ja midagi kaelamurdvat ei ole. Jamie kodukalgi on selle raskusastmeks “super easy” ehk “imelihtne”. Natukese ajakuluga saab päris uhke magustoidu, mida kindlasti serveerida klaaspokaalidest, et kõik kaunid kihid ikka välja paistaks. Tegin paar väikest muudatust, nt kookospiim sarapuupähklipiima asemel, sest kookospiima on mul kodus alati suurema tõenäosusega. Ja jogurt tundus juba üleliigne. Seda lisamata on tulemuseks ka täitsa vegan roog. Musta riisi soovitan alles jätta, see on mõnusalt pähkline ja toreda kleepuva konsistentsiga.

  • 200 g musta riisi (Selveris on täitsa olemas)
  • 1 küps mango
  • 1 laim
  • 1 spl kookoshelbeid
  • 2 küpset banaani
  • 2 dl kookospiima
  • 2 passionivilja (kaunistamiseks; võib asendada nt granaatõunaga)

img_8398Keeda riis, nii et see on natuke ülegi küpsenud ja muutub kleepuvaks. Parim on riisi keeta sellise veekogusega, et kõik imendub sisse, nii ei kalla sa koos keeduveega toitaineid ära. Jahuta. Samal ajal koori mango ja eemalda kivi. Püreeri koos laimimahlaga ja pane kõrvale. Rösti kuival pannil keskmisel kuumusel kookoshelbed.

Koori banaanid ja püreeri koos 2/3 riisi ja kookospiimaga. Lisa ülejäänud riis mõnusa tekstuuri saamiseks. Kui eelistad magusamat, võid natuke mett lisada.

Pane pokaalidesse (kasutasin jäätisepokaale, morsiklaase; peaasi, et oleks läbipaistev): kõige alla riisi-banaanimöks, siis mango, passioni viljaliha ja kookoshelbed. Enne serveerimise hoia külmas. Jamie lisas ka jogurtit, aga mulle tundus liigne. Riisi saab magustada muudegi viljadega, näiteks datlid, viigimarjad. Mango asemel võib kasutada marju ja luua troopilise magusroa asemel näiteks karge põhjamaise, kus figureerivad vaarikad ja mustikad. Ja must riis? No meie kohalik variant oleks vast odrakruup. Arvan, et lähiajal proovin isegi ära!

Maasika-banaanijäätis

20160417_185902

Mõned asjad on võrratult lihtsad ja kõigele lisaks veel meeletult maitsvad. Kunagi arvasin näiteks, et jäätise tegemine on jube vaaritamine, mis nõuab suurt hunnikut komponente. Tegelikult ei olegi sadat koostisosa tarvis, sest tõtt-öelda saab ka ainult külmutatud banaanist kreemja maiuse. Kui maasikaid ka lisada, siis tuleb eriti marjane magustoit.

  • maasikaid
  • banaane

Võta sügavkülmast maasikad ja banaaniviilud. Banaan võib muidugi külmutamata ka olla või siis võivad maasikad olla külmutamata. Tähtis on, et üks neist tuleks külmast, muidu ei saa jäätist! Olen ise vahel ostnud pruune odavaid banaane, viilutanud ära ja pannud niimoodi sügavkülma (ilma kooreta muidugi). Jäätiseisu tulles saab jälle külmast võtta. Püreesta banaanid ja maasikad. Tarbi kohe! Kui ära sulab ja uuesti külmutad, tekivad jääkristallid. Kui sul on aga jäätisemasin, saad jäätist teha ka mittekülmunud produktidest ja lasta masinal segada ja samal ajal külmutada. Või… võtad vahepeal välja ja segad, siis paned uuesti külma. Lihtne ja loogiline või segane?

Sibulamaius

IMG_7930

Walesis külastasime ka umbes Tartu suurust rannikulinnakest nimega Swansea. See oli 28. märts ning reisi algusest oli möödunud juba 23 päeva, nii et ma hakkasin vaikselt ära väsima. Just selles linnas ringi jalutades tabas mind kõige suurem koduigatsus ja masendus. Kui nii kaua reisil olla, siis ühel hetkel lihtsalt ei viitsi ringi vahtida. Tahaks oma koju, oma kööki, oma tegemisi toimetama. Masendus taandus siis, kui jõudsime lõputusse liivaranda. Kaunid merekarbid, tüütu tuul, liivaväljad, päike… hakkas parem küll. Õhtusöögiks suundusime aga hispaanlanna Violeta juurde. Tutvusime 2010. aastal tudengiüritusel Kosovos, elasime juba 2011. aastal samas mereriigis (mina Bathis, tema Swanseas), kuid ei kohtunud ning alles nüüd, pärast mitmeid aastaid, saime kokku. Ta on aastaid õppinud makrobiootilist toitumist, mis keskendub lihtsatele toitudele ja on väga köögi-, puu- ja täisteraviljakeskne. Samuti rääkis ta palju toitude ja inimeste energiast ja elementide tasakaalust (liiga palju tuld, vähe metalli jne.), mis minu jaoks on natuke kosmos. Meile pakkus ta taldrikutäie igasugu erinevaid hõrgutisi nagu hautatud brokoli, küpsetatud tofu, oasalat, kleepuv riis, porgandid, porru. Ütleme nii, et komponente oli palju ja kõik oli mõnus.

IMG_7945

Violeta makrobiootiline toit

Kõige enam jäi kummitama aga sibulamoos: madalal tulel õlis hautatud sibul, mis muutub maitselt väga magusaks. Eestis tegime seda mitmel õhtul ning sõimegi vahepeal kausist lusikaga sibulat. Kui ema ja õde külla tulid, katsetasin nende peal ka täitsa magustoitu. Siin kehtib taas reegel, et on parem, kui nad ei tea, mis seal sees on. Õde jättis pool alles. See-eest ema sõi mõnuga ning me ise ka. Ja teine reegel: steeviaga ei tasu üle pingutada! Seda sai ka natuke üleliia. Aga räägime siis lähemalt sibulamaiusest. Ma olen sellest üpris vaimustuses, sest see on nii lihtne ega nõua tegelikult lisamagustajaid. Steeviat panin ka igaks juhuks. Banaanipüreega poleks seda vast vajagi.

Alguses näeb sibul välja selline. Kui näo säärase poti kohale paned, hakkavad silmad kipitama, sest sibul on veel kibe.

IMG_8045

Natuke oliiviõli ja vähemalt 30-45 minutiks hauduma, kuni sibul muutub pehmeks ja magusaks ning näeb välja selline…

IMG_8048

Säärase möksiga võib juba maiustada. Või… lisa suur peotäis mustsõstraid või muid värvilisi marju (värviline on isuäratavam) või mis iganes pehme viljalihaga puuvilja (õuna-pirniga väga ette ei kujuta), püreesta, vajadusel lisa steeviat, mett või rafineerimata suhkrut ja chia seemneid ja serveeri klaasis magustoiduna. Voila! Chia seemnete puhul tasub lasta maiusel natuke seista, et seemned vett endasse imaks ja geelja konsistentsi annaks. Chia abil saab maius natuke tahkema konsistentsi ja muutub tarretise-pudingulaadsemaks.

IMG_8053

Usun, et kui ma viimaks korraliku blenderi hangin (sau on ka võimas, aga mingite möksidega nii hästi hakkama ei saa), saab ka kõik sibulatükid purustatud ning sööjatel pole aimugi, mis nende ees laual on. Kui just nad varem blogi pole lugenud…

Celicioso, gluteenivabad küpsetised

20160321_162327

Celicioso lõpetas meie vihmase esmaspäeva, mil olime veel üht kunstimuuseumi külastanud ja enne suuremat sadu ka vanas heas Retiro pargis lebanud ja Teraapialaeka Youtube’i kanali jaoks videosid meisterdanud. Madriidi kohal olid vihmapilved, mis otsekui soodustasid tubaseid tegevusi. Celicioso olin juba varem TripAdvisorist valmis vaadanud ja teadsin, et enne lahkumist tuleb sealt läbi astuda. Seda enam, et see asus taaskord meie naabruskonnas nagu Vega ja La Hummuseriagi.

20160321_162159Koogid paistsid uhked, aga nii mõnigi oli minu jaoks liiga värviline. Gluteeni küll ei sisalda, aga muud komponendid? Mõnikord on nii, et ühest “halvast” lahti saades, tuleb asemele palju uusi “halbu”. Kasvõi see, et kui tooted muudetakse väherasvasemaks, siis meelihullutava maitse saamiseks lisatakse selle võrra rohkem suhkrut. Celiciosle tuleb aga au anda, et menüüs oli ka paar sellist kooki, mis on suhkruvabad. Mina ühtki neist ei valinud, sest need langesid kategooriasse “muffinid” ning ma eelistan siiski kooki. Kui olime tükk aega läbi klaasi neid kooke vahtinud, saatis teenindaja meid istuma ja lubas lauda tulla. Seal ootasime siis ka jupp aega ja lugesime kooginimesid. Minu esialgne valik jäi püsima, nii et… siin nad on!

 

20160321_162245Kreemine tiramisukook mulle ja šokolaadi-vaarikakook Sanderile. Tiramisukas oli täpselt nii kreemine ja täitev, kui ta välja näeb ning vaarikad just nii mahlased, kui paistab. Kookide hinnad Celiciosos vahemikus 2.50-3.20, nii et võrdlemisi mõistlikud. Samas, suurt vau-efekti ei tekkinud. Koogid olid lihtsalt mõnusad. Ja tegelikult ei söö ma iga päev kooki. Gluteenivaba koht lihtsalt nõudis, et see ära proovitaks. Olen viimasel ajal märganud, et nisu söömisel tekib mul kõhuvalu, rukkigluteen nii õnneks ei mõju. Rukkist oleks kurb loobuda, sest ma teen ise leiba. Elame-näeme. Tervisekooli õpingutes ootavad mind ees inimkatsed iseendaga: gluteeni- ja kaseiinivabadieet 2 nädalat.

 

Delisco, kiire lõuna Madriidis

Eile oli trenni mõttes põhimõtteliselt puhkepäev, olgugi et jooksime hommikul 4 kilomeetrit. Eks see oli pigem selline äratusjooks. Oma kodutänavatest me väga palju kaugemale ei liikunudki, sest viimaks oli aeg jalgadest ka väsimus välja puhata, et järgnevad tähtsad trennid välja tuleks. Sestap võtsime linnas ringitrampimise asemel kaasa arvutid ja otsisime õdusat kohvikut, kus natuke asjalikult artikleid kirjutada. Kodus saanuks ka, aga terve päeva ei taha ju nelja seina vahel veeta. Esmalt oli vaja leida lõunaeine ning Fuencarralil uidates silmasime päevapakkumisega Deliscot. Peale vaadates selline grillikoht ehk eelmise, taimetoidurestorani vastand, aga vahel on ka selliseid isusid.

Päevapakkumine polnud nii soodne kui imelises Vegas, aga 8.90 pole ka halb variant. Kui oleks võtnud ka eelroa, tulnuks summa ühele 11.90, aga arvasime, et saab kõhu niigi täis ja salatit oskame kodus isegi teha. Pearoog tuli siis grillilt ja nii palju, kui Googli abiga tõlgitud sain, siis olid valikus vaid liharoad. Valisime mõlemad variatsiooni “pollost” ehk kana. Mul pirakad kanafilee tükid friikartulite ja salatiga, Sanderil pannkook juustu ja kanatäidisega. Peab ütlema, et kana nad oskavad valmistada, sest see oli väga mahlane ja mõnus. Ainult need suured soolakristallid hakkasid pisut segama. Siiski ei suutnud ma seda kõike üksi ära süüa, sest ma pole eriline lihasõber, ning suskasin osa Sanderi taldrikule. Friikartulid olid üllatavalt värske maitsega ja mõnusad.

Magustoitude osas näib, et hispaanlastele meeldivad piimapõhised maiused. Riisipuding ehk magus riisipuder kerge apelsinimaigu ja kaneeliga ning flan ehk suhkur, muna, piim ära küpsetatud, põhimõtteliselt nagu jahuta kook. Väga tihti ma midagi säärast ei sööks, aga proovimise mõttes võib küll.

Eine söödud, asusime otsima mõnusat kohvikut, kus arvutitega istuda. Kuna sattusime säärase pärli otsa, mis väärib eraldi postitust ja lisakülastust, siis sellest järgmine kord. Vihjeks üks sõna: Mistura!