Toitumisnõustaja ei ole täiuslik sööja

Toitumisnõustajana annan teistele inimestele nõu ja seletan kenasti lahti tervisliku toitumise põhitõdesid või seda, kuidas mõne talumatuse puhul hakkama saada. Kas see aga tähendab, et ma ise 100% tervislikult söön? Iga päev ja igal pool? Ei, kohe kindlasti mitte. Ka mul on paremaid ja halvemaid päevi ning sestap ei pea minu lähenedes komme ära peitma ja taskust õuna välja võtma. Tegelikult… kommid võiks ära peita küll, aga minu eest. Või siis võiks need ise ära süüa ja mulle äärmiselt ebaviisakalt mitte pakkuda. Ma olen päriselt ka tänulik, kui mulle ei anta magusat. See on nagu sõltlasele uimasti andmine, parem mitte alustada. On põhjus, miks ma ei osta koju magusat ega muid asju, mida pole mõistlik/tervislik süüa. Kui need juba ostetud on, on need praktiliselt kõhus. Pikka aega oli Lennujaama kandis (jooksen seal) ärritav Mesikäpa reklaam, millele alati vastu vaidlesin: “Parem komm peos kui komm poes!”. Mõttes ütlesin vastuseks: “Komm poes, komm poes!” Ei ole mulle neid vaja. See aga ei tähenda, et minu lähenedes peaks maiustused ära peitma. Ma tean, et neid süüakse, elu on selline. Endal vahel juhtub ka, aga parem on, kui ei juhtuks, eks.

Toitumisnõustaja toidupoes

assorted fruits

Kui toidupoes suurest näljast mõistus ära hakkab sõitma, on hoopis abikaasa see, kes mu kehvadele valikutele küsimärgi taha seab. Tema on see, kes mind pidurdab. Peaks olema vastupidi? Ei teagi. Toitumisnõustajaks olemine ei muuda mind automaatselt tugevamaks inimeseks, kes suudab kõigi ahvatlustega mänglevalt toime tulla. See annab mulle vastavad teadmised, aga inimloomus jääb ikkagi samaks. Kõige enam valin toidukorvi tooteid jätkuvalt värskest letist, mul on suisa puu- ja köögivilja isu. LCHF reegleid jälgides olen jätkuvalt sellest letist toidukorvi lõviosa saanud, aga lisaks ostnud ka palju kodujuustu, juustu, kala, liha. Tegu aga igati “puhaste toodetega“, st toorainega, mida oma suva järgi maitsestada ja valmistada tuleb. LCHF eeldab ka seda, et teravilja- ja magusariiuleist möödun suure kaarega. Üldiselt õnnestub, aga on ka halvemaid päevi. Ma pole täiuslik. Kassajärjekorras seistes vaatan uudishimuga, mida teised endale korvi on ladunud ja teen põnevaid järeldusi. See on samas ka mingi loovkirjaniku kiiks, tahaks ju tegelaskujust aimu saada.

Inimese toidukorvist võib järeldada:

  • millised on tema söögitegemisoskused (tooraine vs valmistoidud)
  • kas tegu on taimetoitlasega
  • kas elab üksi või kaaslasega (kogused)
  • kas peres on lapsi (sussimaiused jõulude ajal reedavad eriti hästi)
  • kas kodus on loomi
  • kas tulekul on pidu, külalised (salatimaterjal või valmissalat, alkohol vms.)
  • kas tegu on jõusaalihundiga (peamiselt kõrge valgusisaldusega tooted, paar Fit kohukest, valgujoogid, batoonid jne.).

Ma ei mõista enam hukka, sest mu endagi korv pole alati 100% ideaalne. Aga põnev vaadata on ikka. Mis seal järjekorras muud teha olekski? E-poest osteldes jääb kogu lõbu ära.

Minu heitlus kaalunumbriga

appetite apple close up delicious

Ma olen kindlasti paremas seisus kui aastaid tagasi. Kerime aastasse 2013 näiteks. Sinna päris lõppu, mil elasin pärast üht pikka suhet üksinda, jooksin kõigest 2 korda nädalas, joogatasin söögi alla ja söögi peale ning maiustasin lubamatult palju. Nagu oleks füüsiline koormus olnud, aga tegelikult mulle sellest ei piisanud. Sellise pugimise taustal kindlasti mitte. Toona jõudsin suisa 72 kiloni. Õudne. Ma olen 175 cm pikk. Järgmiste aastatega leidsin armastuse, hakkasin toitumisnõustamist õppima ja tõsiselt jooksutrenne tegema (jooksin elus esimest korda lõike). Kaal stabiliseerus 65 kg peale, aga jooksuks oli seda ikka natuke liiga palju. Siis kukkus millalgi 63 peale ja hetkel balansseerin kuskil 61.5 ja 62 vahel plaaniga ikkagi 59 peale langetada (arvutasin targa tabeli põhjal optimaalse võistluskaalu). LCHF on mulle näidanud, et kaal võib langeda, aga niipea, kui sekka satub süsivesikutega patustamise päev, on kaal taas üles hüpanud (glükogeeni ehk süsivesikute varudest rääkides: 1 g süsivesikuid seob endaga 3 g vett), sest keha hoiab vett kinni ja rasvapõletus on taas pidurdunud.

Lükka patud homsesse

Lõpetuseks üks väga veider nipp, mis teatud piirides toimib. Viimasel ajal olen oma makrotoitainete osakaalude jälgimiseks hakanud uuesti kasutama TAI Nutridata programmi. Mulle meeldib selle Eesti-kesksus, vahel saab täiesti konkreetsed tooted kirja pandud (a la Farmi kohuke). Mõnel kehvemal päeval, kui näen, et tegelikult enam numbrite järgi rohkem süüa ei tasuks, aga suu ikka edasi matsub, kirjutan selle konkreetse päeva “patud” järgmisesse päeva ehk esmaspäeva õhtul saadud kalorid lähevad kirja teisipäeva hommikuks. Kui päris teisipäev kätte jõuab, saab selle patu võrra vähem süüa ja kokkuvõttes on kõik tasakaalus. Kindlasti ei tasuks hakata lõputult edasi lükkama. Võtkem näiteks selline absurdne olukord: lükkad iga päev natuke patte järgmisse päeva, saad iga päev üha vähem süüa ja nädalavahetuseks on alles jäänud 0 kalorit. Mis teed? Nälgid? Pigem ei. Selle edasilükkamisega ei tohi juba algusest saati liiale minna. See on üksikute libastumiste katmiseks, mitte selleks, et nädal otsa magusat vohmida. Libastusid esmaspäeval? Kirjuta üleliigne teisipäeva alla, söö teisipäeval vähem ja alusta kolmapäeval puhtalt lehelt.

Advertisements

Miks toitumisnõustaja sulle kommi pakub?

Eks ikka seepärast, et neist lahti saada! Meil on kauss komme täis ja köögis laiutab sädelev kotike, kus on veelgi rohkem komme. Me pole neid ise ostnud, sest me ei osta ei koju ega tööle komme. Ja me tahame neist lahti saada. Seepärast loodamegi, et kliendid on maiad ja suudavad võimalikult palju komme ära süüa, enne kui endal isud võitu saavad. Tegelikult… on juba saanud. Olen söönud rohkem komme, kui plaanisin ehk 0 asemel 10 kindlasti. Ja ma pole selle üle õnnelik. Korra oli magus laks, aga liiga magus ja lemmikkommidega tegu pole. Hea seegi, ehk saab kuidagigi magusasööste pidurdada. Ka mina olen inimene. Isude ja muude veidrustega. Selle hetkeni on kõik lihtne, mil komme pole, sest ma ei osta neid ise. Kui need on aga pidevalt käeulatuses, on olukord keerulisem. Kuigi… täna pole ma ühtki söönud. See-eest alistusin veel suuremale nõrkusele: piparkoogid. Koostööpartner tõi suure paki, ise tehtud ja ägedate kaunistustega, glasuur on mõnusalt hapukas. Vot seal on juba mingi maitsenauding ka. Piparkookide vürtsid on lihtsalt ülimõnusad! Muidu polegi sel aastal ise ühtki piparkooki teinud ja poest sai ka vaid 1 pakk Loodusväe omi ostetud. Edusammud.

20171224_171146

Kui ma ei söö magusat, tunnen end hulga paremini. Näkku ei teki punne ja energiatase on ühtlasem. Puuviljad ei mõju mulle nii nagu maiustuste suhkur. Kui ise süüa teha ja muidu korralikult toituda, ei tekigi mingit probleemi. Ja nüüd jõuame selleni, mis mulle jõulude juures ei meeldi. Ülesöömine, seda muidugi. Ükskõik, kuidas ei pingutaks, ikka on vaja kõigil teistel külalistel laud üle kuhjata. Mis värk on? Kas kogume mingiks homme algavaks näljahädaks lisapekki? Kas on vaja ühel õhtul niiviisi süüa, et pärast on halb olla ega jaksagi diivanilt tõusta? Minu arvan, et ei pea. Ma ise ei leia sellest erilist naudingut. Mulle meeldib toit, aga mulle meeldib ka hea enesetunne. 24. detsembri jõululaud oli õnneks mu enda teha ja tegin seda, mida klientidele soovitan: keskendusin köögiviljadele. Planeerisin laua värvilise värske kraami ümber. Pildilt näebki mitmeid laual olnud roogi. Guacamole ja hummusega sõime nuikapsast ja paprikat. Kevadrullides katsetasin jõululikult põnevat kombinatsiooni: salatilehed, riisinuudlid, värske hapukapsas ja roheline sibul. Samuti näeb laual ema soolatud kala. Puudu on sea- ja pardiliha (seda oli väga vähe) ning kuumutatud hapukapsas, mille ema kodus valmis tegi ja mis pildistamishetkel ahjus soojenes. Samuti on puudu õe toodud kraam: kohupiimakook, leivakrõpsud, kurgisalat. Ja muidugi mu enda tehtud šokolaadi-meejäätis. Kokkuvõttes oli toitu taaskord liiga palju. Seegi ei aidanud, et otsustasin ahjujuurikad täitsa ära jätta (kartuli asenduseks). Talvisel ajal on ahjujuurikad muidu üks meie lemmikroogi. Ahjupotile olen kiidulaulu laulnud varemgi. Huh, igatahes oli järgmisel hommikul ikka natuke paha olla, seest keeras ja pea tuikas. See 1 pokaal veini on minu puhul jätkuvalt 1 pokaal liiga palju. Seda enam, et üldiselt on mu alkoholitarbimine nullilähedane. Kehale lihtsalt ei meeldi. Väärtustan alati mõnusat olekut ja hommikusi trenne ega hooli pidudest. Heast seltskonnast: jah, hoolin, aga saab vabalt alkoholita.

Postituse mõte oli aga hoopis selles, et halada magusa üle. Mis värk on magusa (ja lilledega), et neid peab ikka alati kinkima? Võin küll 100 korda öelda, et ma ei taha traditsioonilisi maiustusi (ega lilli), kinkige mett või hiiglaslik ananass! Või kookosrasva. See on kallis ja seda kulub alati palju nt kodutehtud šokolaadi (kaarobist ja kookosrasvast) või kehale määrimiseks. Esimesel jõuluõhtul läks peaaegu õnneks: kurkumiga mesi ja 90% šokolaad. Kui šokolaadi süüa, siis säärast ma eelistangi, mitte mingit vähese kakaoga maitsestatud suhkrut. Lõpuks sõin vaid 1 tüki, ülejäänu lükkasin Sanderi suunas. Midagi oli mu põhimõttest mitte suhkrut süüa meelde jäänud. Ometigi kohtasin ka lauseid “no seda ikka natuke võtad”. Kui ma oleks ülitugev, siis ei võtaks. Võtsin. Väga natuke. Siiski ärritab, et selliseid ahvatlusi ikka luuakse. Alkohoolikule ei lähe ju ka pitsi pakkuma?

Teisel jõuluõhtul magusast nii kergelt ei pääsenud. 1 pakk väga eeskujulik: ainult rosina-pähklisegu, väga hea, inimesed kuulavad, mida ma tahame. 2. pakk: rosinad-pähklid ja magus… 3. pakk: hiiglaslik kommikott. Appi. Ei suuda ära oodata, et need otsa saaks. Läheks juba see ahvatlus mööda. Vastik ahvatlus. Kommi süües ei teki ka mingit rahuldustunnet, lihtsalt käsi liigub automaatselt kausi poole. Hea seegi, et kauss on koridoris, mitte mul laua peal. Ma ei taha neid komme, aga need kommid tahavad mind.

Mõtisklesin nende magusalaadungite üle ja jõudsin selleni, kuidas kõige lähedasemad inimesed tihti meid ei kuulagi. Võibolla ka kuulevad, aga on omas vanas mustris nii kinni, et jätkavad ikka vanaviisi. Oma tuttavatele-sugulastele-sõpradele on kõige mõttetum ka mingisugust nõu anda. Nad võivad sind pidada küll toredaks inimeseks, aga professionaalsed nõuanded voolavad sujuvalt mööda külgi maha. Kliendid, kes nõustamisse investeerivad ja minu kui võõra inimese poole pöörduvad, teevad suurema tõenäosusega mingeid muutusi. Omade puhul näib, et nõu tahetakse küll kuulda, aga samas otsitakse sealt mingit õigustust oma senise eluviisi jätkamiseks. Või kuulavad nad valikuliselt… räägin ja räägin tervislikust toitumisest, aga viimaks taandub kõik ikka sellele, et kuidas mitte oma elustiili muuta ja vaid lisandite abil puudujäägid kätte saada. Vahel tahaks ikka korralikult pead vastu seina peksta.

Jõuludest jäi mulle kajama veel selline mõte, et tõenäoliselt tahan mina last vaid seepärast, et tõestada maailmale, et selline olevus nagu puu- ja köögivilja sööv ja kommidest möödakõndiv laps on võimalik. Et tõestada, et restoranide lastemenüüd on täiesti haige väljamõeldis ja lapsed tahavad ka tervislikku toitu süüa. Elame-näeme, hetkel veel mitte, ma pole suurem asi lastesõber. Miks? Peamiselt isekusest. Minu maailmapilti ei mahu praegu veel 1 olevus, kes nõuab tähelepanu ja… ohverdusi. Seniks, kuni lapsega tegelemine näib hunnitu ohverdusena, pole ma ilmselt valmis. Küll see aeg tuleb ja 1 lapsega saab vast hakkama.