Kuidas valida tumedat šokolaadi

Oi, olen tumeda šokolaadiga orki lennanud! Enam seda aga ei juhtu, sest loen pakendilt infot ja otsin silmatorkavat protsendimärki. Protsent on oluline! Seda just nimelt siis, kui soovid mõrumat šokolaadi, mitte seda suhkrust lurri, millel kakaomaitset peaaegu tunda polegi. Olen tähele pannud, et kui pakendilt puudub kakaoprotsent (56%, 72% jne), siis pole tegu õige tumedaga. Olgu “tume” kasvõi kümnes keeles tootenimetusse kirjutatud, 99% juhtudest on koostisosade nimistus esimene suhkur ja see pole mõnusalt tummise mekiga. Terravita piparmündišoks ja veel 1 saksamaine piparmünditäidisega tahvel on vast ainsad erandid, mis mulle protsendimärgita “tumedatest” maitsevad. Piparmünt ja kookos on 2 asja, millest mul on raske ära öelda (tegelikult on nt Bounty vastikult magus ja Raffaello kõlbab kõige paremini otse sügavkülmast võetuna).

Protsendimärk peal – tegu hea šokolaadiga!

Mitu protsenti?

56% on laiemale üldsusele arvatavasti kõige hingelähedasem tume. Mulle endale meeldib ka 90% ja vahel isegi 99% järada. Eks sõltub valmistajast ka, olen ostnud mingeid kallimaid, mõnusa kakaomaitsega. Need on täpselt sellised, mida ruuduhaaval tasapisi nautida. Neile, kes hindavad kakao mekki. Need ei kao kuhugi musta auku, nagu tavaliselt piimašokolaadiga juhtub. Piimakas on üldiselt nii magus, et seda süüaksegi pigem suhkrulaksu saamiseks, mitte suurest austusest imelise, antioksüdantiderikka kakao vastu.

70% on mõnus küpsetusšokolaad, mis ka näiteks kodujäätisele õige maigu annab. Olenevalt maiustajastaažist (ehk kui magusad asjad meeldivad) võib tunduda jubemõru või just parajalt tummine. 80% on juba tõsisematele gurmaanidele, kes on magusavõõrutusravi hilisemad staadiumid juba läbi teinud.

Kui palju on hea?

Toitumisnõustajana ütleb mu terve mõistus, et tahvel päevas (100 g) on liiga palju, isegi päris tumeda puhul. Muidugi sõltub see ka muust menüüst, aga enamik inimesi saavad juba niigi palju küllastunud rasvu, süües neid üle päevanormi. Oma klientide menüüsid analüüsides hakkab silma, et rasvad on enamikel tasakaalust väljas. Küllastunuid (loomsetest rasvane liha, piimatooted, eriti juust; taimsetest kookosrasv, kakaovõi) üleliia, heal juhul tilgake monoküllastumata oliiviõli ja kala-seemned-pähklid rindel üldiselt nukker tühjus. Eeldusel, et muid küllastunud rasvu üldse ei söö, võiks ju 50-70 grammi tahvlist pintslisse pista, aga… mida magusam šokolaad, seda kiiremini ka lubatud magusa-näkside portsjonid täis saavad. 1 portsjon on uusimate riiklike toitumisjuhiste kohaselt 40 kcal ehk umbes 8 g šokolaadi. Tavaliselt on 1 ruuduke 7 grammi kanti (Kalev). Suurem osa inimesi sööb lubatust ja tervisele kasulikemast hulgast tublisti rohkem.

Tervislik šokolaadisöömine

Muuda šokolaadielamus eriliseks. Ära osta kõige odavamat ja igavamat tahvlit, naudi gurmeemaiust. Odavad on tihti veidra maitsega ja vahel isegi kõrbenud mekiga. Vali suurema kakaosisaldusega šokolaad, mida söödki aeglasemalt. Nii tunned õige šokolaadi maitset. Muidu võiks ju samahästi ka lusikaga toosist suhkrut süüa. Mis muu see piimakas põhimõtteliselt on. Ja kindlasti vali pigem ilma lõhna-värv-maitseaineteta variant. Oled tähele pannud, et kallis ja kvaliteetne šokolaad on oma olemuselt just lihtne? Kalliks muudab selle suur kakaosisaldus. Antioksüdant. Miski, mis su keha toetab, aga mis näiteks kassidest-koertest tuleb kaugel hoida. Kahjuks: mida kasulikum meile (tumedam), seda ohtlikum neile. Isegi vähem kui pool tahvlit võib olla surmav.

Maapähklivõi-šokolaadiruudud

Aasta lõpus haaras mind millegipärast koorekompveki ehk fudge‘i isu. Tüüpiline retsept sisaldab peamiselt kondenspiima, suhkrut ja võid. Harva süües võib endale sedagi lubada, aga miski sundis mind edasi kaevuma, et uurida, kas on teisigi variante. Avastasin põneva suhkruvaba maapähklivõiga koorekompveki retsepti ja kasutasin seda inspiratsioonina. Pean tunnistama, et mina kasutasin suhkrusiirupit, aga seda on kindlasti kordades vähem kui traditsioonilistes retseptides. Piparkoogiteost oli siirup kapis juba olemas ja otsustasin natuke ära kasutada. Originaalis oli riisilinnase siirup, aga kahtlen, kas sedagi päris “suhkruvabaks” tituleerida saab. Ikkagi siirup, ikkagi magustaja. Veresuhkru tase tõuseb niikuinii. Põhimõtteliselt on see ülitöödeldud riis, mille glükeemiline indeks hullemgi kui suhkrul. Võib küll tunduda ahvatlev, aga ausalt öeldes on rahakotisõbralikum juba tavaline suhkrusiirup osta. Kusjuures, nägin poes ka ökosuhkrust tehtud siirupit. Dansukkeri oma vist oli.

Siinkohal olgu öeldud, et ma pole alustanud ristisõda suhkru vastu. Arvan lihtsalt, et saab ka väiksemate kogustega elada ja toidul on tihti parem ja puhtam maitse, kui suhkruga pole liialdatud.

maapahklifudge

Retsepti autorid keelitavad sama retsepti ka päris ilma magustajata proovima. Kuna see koosneb suures osas maapähklivõist, siis… võib isegi päris hea olla. Ma lisasin ka pisut šokolaadi, olgugi et tumedat, nii et sealtki tuli pisut magusust.

  • 3 spl kookosrasva
  • 1 dl suhkrusiirupit
  • 1 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Creamy)
  • 350 g maapähklivõid VÕI 350 g soolatud röstitud maapähkleid
  • 50 g tumedat šokolaadi

Kui kasutad maapähklivõid, jäta see lõik lugemata. Mina tegin maapähklivõi ise. Lihtne põhjus: kohalikus Comarketis müüakse mingeid rõvedaid maapähklivõisid, mis pole 100% maapähkel, vaid maapähkli, palmiõli ja suhkru segu. Jällegi, see pole ristisõda suhkru vastu. Koos suhkruga ei maitse maapähklid lihtsalt enam nii hästi kui ilma. Mu isiklik lemmik on Rimi I Love Eco sarja maapähklivõi, aga Rimisse ei olnud aega minna. Otsustasin, et mul on pigem aega köögikombainiga läbirääkimisi pidada ja üritasin ise võid teha. Niisiis… et kogu maius liiga soolane ei jääks, loputasin pooled soolapähklid sõelal. Röstitud pähkleist saab parima või, toored on lihtsalt toore maitsega, kuigi ka see värskem maitse võib mõnele meeldida. Viskasin kõik pähklid (nii loputatud kui loputamata) köögikombaini (tegelikult blenderisse) ja panin käima. Mitu korda tuli blender kinni panna ning lusikaga järele aidata ja pähkleid keskmesse lükata. Lisasin natuke vett, siis läks kergemaks. Viimaks oli ilus või valmis, mõned tükid jätsin sisse.

Pane kookosrasv ja siirup kastruliga madalale kuumusele. Sega korralikult, kuni on segunenud. Lisa kookospiim, maapähklivõi ja šokolaaditükid. Sega uuesti, kuni segu on ühtlane. Segu võib natuke mullitama hakata. Suhkruga ongi see lõbus värk, et kuumutades selle omadused muutuvad. Samas tuleb olla ettevaatlik, muidu lõpetad kõva karamelliga… ja sealt tagasiteed ei ole.

Vooderda klaasvorm või muu lai äärrega alus küpsetuspaberiga ja kalla mass sinna peale. Pane vähemalt paariks tunniks külmkappi. Lõika tahkunud maius meelepärase suurusega tükkideks. Soovitan enne serveerimist ka külmas hoida, sest muidu muutub üpris pehmeks. Kookosrasva sulamistemperatuur on ju madal ja muu seda väga koos ei hoia.

Musta riisi puding mango ja banaaniga

img_8400

Tõtt-öelda on see retsept juba pikka aega mul kodus ühes raamatus olemas olnud: Jamie Oliveri “Everyday Super Food”. Tegemise viitsisin ette võtta aga alles siis, kui ühel õhtul teleka ees aega viites vaatasin sellesama raamatu põhjal tehtud kokandussaadet ja Jamie rääkis sellest pudingust niivõrd haaravalt, pannes uskuma, et see päris mitme komponendiga roog on lihtne. Ja ongi. Hoolimata paljudest elementidest saab see tõesti kiirelt valmis ja midagi kaelamurdvat ei ole. Jamie kodukalgi on selle raskusastmeks “super easy” ehk “imelihtne”. Natukese ajakuluga saab päris uhke magustoidu, mida kindlasti serveerida klaaspokaalidest, et kõik kaunid kihid ikka välja paistaks. Tegin paar väikest muudatust, nt kookospiim sarapuupähklipiima asemel, sest kookospiima on mul kodus alati suurema tõenäosusega. Ja jogurt tundus juba üleliigne. Seda lisamata on tulemuseks ka täitsa vegan roog. Musta riisi soovitan alles jätta, see on mõnusalt pähkline ja toreda kleepuva konsistentsiga.

  • 200 g musta riisi (Selveris on täitsa olemas)
  • 1 küps mango
  • 1 laim
  • 1 spl kookoshelbeid
  • 2 küpset banaani
  • 2 dl kookospiima
  • 2 passionivilja (kaunistamiseks; võib asendada nt granaatõunaga)

img_8398Keeda riis, nii et see on natuke ülegi küpsenud ja muutub kleepuvaks. Parim on riisi keeta sellise veekogusega, et kõik imendub sisse, nii ei kalla sa koos keeduveega toitaineid ära. Jahuta. Samal ajal koori mango ja eemalda kivi. Püreeri koos laimimahlaga ja pane kõrvale. Rösti kuival pannil keskmisel kuumusel kookoshelbed.

Koori banaanid ja püreeri koos 2/3 riisi ja kookospiimaga. Lisa ülejäänud riis mõnusa tekstuuri saamiseks. Kui eelistad magusamat, võid natuke mett lisada.

Pane pokaalidesse (kasutasin jäätisepokaale, morsiklaase; peaasi, et oleks läbipaistev): kõige alla riisi-banaanimöks, siis mango, passioni viljaliha ja kookoshelbed. Enne serveerimise hoia külmas. Jamie lisas ka jogurtit, aga mulle tundus liigne. Riisi saab magustada muudegi viljadega, näiteks datlid, viigimarjad. Mango asemel võib kasutada marju ja luua troopilise magusroa asemel näiteks karge põhjamaise, kus figureerivad vaarikad ja mustikad. Ja must riis? No meie kohalik variant oleks vast odrakruup. Arvan, et lähiajal proovin isegi ära!

Kodutehtud kohukesed

IMG_7343

Väiksena sõin päris palju kohukesi ning iseäranis mõnusad tundusid kookosemaitselised maiused. Täiskasvanuna oli mul mingil hetkel Bono karamellitäidisega kohukeste periood ja siis oli ka aeg, mil ma magusad jogurtid ja kohukesed hoopistükkis igapäevaselt toidulaualt kõrvaldasin. Nüüd oleme aeg-ajalt maiustamiseks mõne kohukese ostnud, aga kindlasti mitte iga päev. Praegu eelistan pigem võimalikult naturaalseid variante ehk kõige tavalisemat vanillikohukest šokolaadiglasuuriga, kus ei oleks mingit moosiplöga, toiduvärviga mökerdatud glasuuri või lõhna- ja maitseaineid. Tõsi, ka tavalised versioonid näivad vahel liigagi magusad ning üle ühe naljalt ei söö. Samuti pole ma päris rahul šokolaadiglasuuri kvaliteediga, sest sealtki võib tihti leida hüdrogeenitud taimseid rasvasid (teisisõnu: transrasvad).

Paar aastat tagasi kogusin minagi tühjakssaanud WC-paberi rulle, lõikasin need pooleks ja proovisin ühe tollal toidumaailmas menuka õpetuse järgi neid vormidena kasutades kohukesi kokku mökerdada. Idee seisis selles, et rullile tuli panna foolium, selle peale šokolaadiglasuur, siis kohupiim ja uuesti šokolaadi. Päris täpselt ei mäleta, aga midagi sinnakanti oli. No ei tulnud välja. Ja nüüd tuli taipamine, et saab ju ka teisiti, lihtsamalt. Kohupiim iseenesest on pehme, aga kui see sügavkülmutada, saab ju küll parajad kangid, mida siis sulašokolaadi sisse kasta… Ja nii mõttest teod saidki.

Osised

  • kohupiima

  • magustajat: näiteks steevia või mesi

  • mõnusaid lisandeid: kookoshelbed, marjad, chia seemned jne.

  • glasuuriks: kookosrasva, kakao- või kaarobipulbrit ja meelepärast magustajat

  • peale: kookoshelbeid, mooniseemneid, pähklipuru või muud pudi

IMG_7338Kõigepealt on vaja kokku segada kohukese tuumik ehk kohupiimamass. Kalla kohupiim kaussi, lisa magustajad ja lemmiklisandid. Kasutasin ise natuke mett ja natuke steeviat, et steevia ehk suhkrulehe vänge maitse liiga domineerima ei hakkaks. Kohupiimaga sobivad ka igasugused marjad või isegi kuivatatud-jahvatatud marjapulbrid (idee tulevikuks!) ning väiksemat sorti seemned (moon, chia). Päris põnev oleks massi hulka ka näiteks puuviljapüreed (nt banaan) segada. Mina proovisin jõhvikaid, kookoshelbeid ja chia seemneid. Kui mass valmis ja parajalt magus, aseta see küpsetuspaberile ja vormi midagi ristkülikutaolist. Paksus võiks olla selline, nagu sa oma kohukeselt ootad. Edasise protsessi hõlbustamiseks, tõmba noaga lõikejooned sisse. Pane mass sügavkülma tahkuma.

IMG_7341Olen külmutatud kohupiimamassil lasknud pisut sulada, sest tõtt-öelda on selle jäise purika lahtikangutamine keeruline ülesanne. Igatahes, kui mass on piisavalt kõva, et vormi hoida, aga nii palju sulanud, et on võimalik seda murda-lõigata, siis lõika kohukesekangid valmis. Sulata glasuuriks kookosrasv, sega hulka mõru kakao- või loomulikult magus kaarobipulber ning vajadusel natuke veel magustajat (eriti, kui kasutad kakaod), näiteks steeviat.

IMG_7350Kalla ühele taldrikule või kaussi kookoshelbeid, pähklipuru, väiksemat sorti seemneid või mida iganes, millega sa oma kohukesi katta sooviksid. Võta kohukesekang, kasta see sulašokolaadi ja viimasena puru sisse. Aseta küpsetuspaberile tahkuma. Tihti on ka nii, et külm kohuke tahkestab šokolaadi juba üpris kiirelt, nii et ei pea enam külmkappi panemagi. Kuna kohukesed on seest kõvad ja külmad, siis on söömiseks vaja need pigem välja jätta. Need, mida soovid hiljem mekkida, pane tavalisse külmkappi. Ütleme nii, et mänguruumi on kohukestel palju, nii et ruttu katsetama!

Kaarobišokolaad

Viimasel ajal olen päris palju kaarobit kokku ostnud ja mitte ainult seetõttu, et Tervisekooli jaoks just sellest toiduainest referaadi kirjutasin. Meie köögist leidis seda IMG_7276ennegi ja pärast Türgis käiku, kus seda mõnusat vilja kauna kujul järada sai, muutus see eriti armsaks. Kaarob ehk jaanikaun on looduslikult magus ja sisaldab lisaks ka suurel hulgal kiudaineid (100 grammi kohta 39 grammi, mis on enam kui päevanorm), kaltsiumit ja B-grupi vitamiine. Lausa lust seda süüa!

Teraapialaekal on praegu sünnipäevanädal ja selle raames üritame igaks päevaks midagi maitsvat lauale panna. Õigel sünnipäeval ehk 9. veebruaril alustasime just kaarobišokolaadidega, mida oleme ka kodustele külalistele päris palju pakkunud ning mis on magusaisu tekkides alati esimene valik. Koostisosad võivad olla täpselt nii lihtsad kui kaarob ja kookosrasv, aga võid mängida ka erinevate lisanditega. Koguseid ei ole, tulebki maitsta ja tunde järgi teha. Lase loovus valla!

Osised:

  • kookosrasva või kakaovõid
  • kaarobipulbrit (saadaval lahtisena Mahemarketist)
  • meelepäraseid lisandeid (kookoshelbed, seemned, pähklid, marjad)

Sulata kookosrasv veevannis. Õnneks sulab see rasvaine üpris kiirelt ja saab kohe järgmise sammu juurde minna. Lisa sulanud rasvainele kaarobipulbrit. Segu peaks olema piisavalt vedel, et seda saaks kallata, aga mitte liiga pealetükkiva rasvamaitsega, vaid kergem. Maitse pidevalt, et timmida õige konsistents. Kalla šokolaadimass vormidesse. Kaunite silikoonvormide abil on šokolaaditegu väga lihtne. Neid saad näiteks Selverist, Kaubamajast, Koduekstrast, Prismast, Apelsinist või muust kodupoest. Maksavad 5-10 eurot. Soovi korral pane vormi ka lisandeid: mina kasutasin sedapuhku kõrvitsaseemneid ja kookoshelbeid. Pane vormid külmkappi tahkuma. Tunniga või kiireminigi on šokolaadid valmis. Enne serveerimist on tark külmas hoida, sest toatemperatuuril hakkab kookosrasv kergelt sulama (olles 25 kraadi juures juba päris sula).

Kodune kamašokolaad ehk miks on masendav poes käia

Mida enam ma raamatuid lugedes ja koolis käies (õpin toitumisnõustamist) toitumisteemasse süvenen, seda masendavamaks muutub poeskäimine. Nüüd ütlen ausalt ja häbenemata, et olen pirtsakas sööja. Ma ei aja niisama moe pärast nina püsti, vaid seetõttu, et ma pole nõus endale igasugu jama sisse toppima. Ma ei pea koormama oma keha suhkrulademete ja kes teab mis veidrate lisaainetega. Ma tahan, et mul oleks kerge ja mõnus olla ning et mu keha peaks vastu rasketele füüsilistele koormustele ja tagatipuks funktsioneeriks laitmatult veel pikki aastaid. Olen täiesti veendunud, et mida enam trenni teha, seda tasakaalustatum ja läbimõeldum peab olema menüü. Trenn kulutab ja kurnab keha ning tekitab vabu radikaale. Tasakaalustatud (värviline ja palju värsket sisaldav) toit kosutab ja taastab, andes jõudu uuteks katsumusteks.

Igatahes on poes käimine muutunud katsumuseks ja ristiretkeks. Retkeks, mille käigus üritan leida normaalset toitu, mida poleks liigselt töödeldud ega kes-teab-millega “rikastatud”. Väga palju meie kodusest toidust tuleb Nõmme turult ja sealgi on mul alles need oma lemmikletid välja kujunemas. Kindlasti astume aeg-ajalt sisse Talukohupiimade putkasse, sest sealsed kreemid on tõesõna suurepärased ning samuti leiab sealt köömnejuustu (mis olemas ka poodides), taluvõid ning muid piimatooteid. Leiba leiab siseruumidest – Vändra Ökopagari suhkru, nisujahu ja pärmita leib, kus ainsad osised ongi rukkijahu, vesi ja sool. Sealtsamast hangime ka küüslauguvõiet, mis on tegelikult küüslauguga segatud kohupiimapasta (Nopri).

Nii… kipub laiali valguma, sest hea ja puhta toidu leidmine on väga hingelähedane teema. Tagasi šokolaadi juurde! Kahjuks on enamik poes olevaid tahvleid mitte šokolaadid, vaid suhkruplökerdised. Isegi nn. tumedad šokolaadid on sageli liiga magusad ning esimeseks koostisosaks on suhkur. Sõna “tume” või “dark” ei taga, et kakao oleks šokolaadis esikohal. Isegi 56% Bitter pole päris õige mõru kraam. Usaldada saab äärmisel juhul selliseid šokolaade, kus on 70% kakaod või, mis on hoopiski ise tehtud. Sellest kõigest inspireerituna proovisingi uuesti kamatahvleid valmistada.

Osised (meelevaldsetes kogustes)

  • kookosrasv
  • magustaja (suhkur ja stevia seekord)
  • kakaopulber (mida rohkem, seda tumedam šokolaad)
  • natuke lahustuvat kohvi
  • rukkikama
  • soovi korral päevalilleseemneid

Minu šokolaaditegu käib alati klaasist mõõtenõus, mille asetan metallrestiga pliidiplaadi kohale. Veevann on ohutum ja kindlam variant. Eriti, kui kasutad näiteks plastmasskaussi, mis pliidi peal ära sulaks või pole anuma kuumuskindluses veendunud. Esmalt sulata rasvaine ja sega seejärel sisse ülejäänud osised. Maitse pidevalt ja timmi vastavalt oma eelistustele. Mängisin seekord tükk aega magustajatega. Steviaga tuleb ju ülimalt ettevaatlik olla, sest üledoseerimise korral on tulemus lihtsalt jälk. Kokkuvõttes läkski seda umbes kolmveerand teelusikatäit ning pehmendasin maitset tumeda suhkruga. Kui segu maitseb mõnusalt, kalla šokolaadi- või kommivormidesse. Mul on selline tore vorm, millega saab teha 3 tahvlit. Erinevalt paljudest teistest kodus olevatest vormidest polegi see vist eBayst tellitud, vaid hoopiski Suhkrukunstist ostetud. Raputasin kõgie peal veel päevalilleseemneid. Ja siis külmkappi tahenema! Tunni pärast on maius ehk valmis (sõltub külmkapi võimsusest muidugi ka). Olgugi et minu šokolaad maitses pisut mõru, oli see päris kiirelt kadunud: võtsin hommikul välja ja lõunaks läinud.

Proovisin seekord Tartu Milli uut toodet rukkikama. Kama nagu kama ikka, ainult et nisu asemel on rukis ehk 50% ongi rukis. Meeldetuletuseks, traditsiooniline kama sisaldab nisu, rukist, otra ja hernest, rukkikama aga ainult rukist, otra ja hernest. Maitsevahest ei saagi aru, aga eks ta toredam ja kasulikum ole kui nisuga kama. Suur nisusõber ma nagunii ei ole.

Pure Line: eestimaine meejäätis ja muud toredused

Esimest korda ma sõna otseses mõttes jooksingi meejäätisele otsa. Nelijärvel jooksulaagris sai nii halvasti süüa, et õhtuse jooksutrenniga suundusin Aegviitu poodi. Hing ja keha ihkasid midagi värsket! Paraku serveeriti seal praadide juurde vaid pool lusikatäit vaimuvaest kurgi-tomati-hiina kapsa salatit kui sedagi. Ülejäänud osa taldrikust oli tavaliselt kraam, mida ma üldjuhul väga ei söögi: liha ja hunnik riisi. Esimese õhtu kalaga võis vaid rahule jääda. Niisiis, suund Aegviitu, korvi kirsstomateid, porgandeid, nektariine ja üllatuslikult ka Pure Line’i meejäätis. Esmapilgul näis, et tegu on mõne erakordse vene jäätisega. Pärgamentpaber ja värviline pakend tundusid just sinnapoole osutavat. Kui hakkasin tagasi jalutama ja hambad esmakordselt kaunisse valgesse pulgajätsi lõin, tegin esmalt paar mõnumõminat ja asusin seejärel usinalt pakendit uurima. Tuli välja, et tegu kodumaise jäätisega, mida toodetakse Harjumaal Kosel!

Desktop3

Uudishimu ei andnud asu ja juba Nelijärvelt rongiga Tartu (ja hiljem Põlva-Rõuge) poole veeredes, uurisin järele, millega siis täpsemalt tegu on. Tuli välja, et Pure Line asub Kosel ning kasutab võimalikult puhtaid ja naturaalseid koostisosi, vältides säilitusaineid. Täitsa minu maitse järgi jäätis! Juba Aegviidus võtsin oma targa e-ainete telefonirakenduse lahti ja toksisin seal sisalduvad ained sisse.

  • guarkummi – paksendaja, stabilisaator; võimalikuks kõrvalmõjuks allergiline puudutusaurtikaaria
  • karrageen – vetikatest saadav paksendaja, stabilisaator ja želeeriv aine; hoiab jäätise ilusat kuju; neist lisaainetest kõige kahtlasem, kuna võib tekitada soolestikuvaevusi, anafülaktilisi reaktsioone ja häirida immuunsüsteemi
  • jaanileivapuujahu – looduslik paksendaja ja stabilisaator; võib tekitada allergiat

Tegu on võrdlemisi looduslike lisaainetega ja need kõrvalmõjudki pole tegelikult igapäevased ning kes teab kui jubedad, olgugi et karrageen pani korra kulmu kergitama. Samas, kui poest kooki osta, on selles üldiselt kolm korda jubedamad koostisosad. Heameelt tegi ka see, et meejäätis oli päris võiga ja kahtlased hüdrogeenitud (ehk äärmiselt stabiilsed ja töödeldud) taimsed rasvad olid sellest välja jäänud.

Teised tooted

Meejäätis oli mu esimene ja senini parim kokkupuude Pure Line‘i toodetega. Pistaatsia- ja vaniljepulk, šokolaadikoonus ja glasuuritud Ice Dog said järele proovitud, aga need polnud ikka need. Võibolla seetõttu, et kõik teised sisaldavad suhkrut? Üldjuhul on ka nii, et niipea, kui mängu tulevad koonused ja vahvlitopsid, kahaneb mu isu märgatavalt. Tõtt-öelda ei anna need väga palju maitsele juurde. Rohkem nikerdisi jäätise ümber (vastandina puhta paljale meejäätisele) tähendab ka rohkem koostisosi ehk rohkem kohti, kus võiks miski valesti minna. Pealegi on nende vahvlites taimsed rasvad, olgugi et jäätistes endis on saadud hakkama rõõsa koore ja võiga (või!!!). Eelistan võimalikult puhast jäätist ja sestap on mu lemmikute nimekirjas ka kaunis paljas valge Regatt.

Kust saab?

Pure Line väidab, et nad pesitsevad Konsumites, Stockmannis ja Solarises. Tõsi, olen meejäätist märganud mõnes väiksemas Konsumis, aga näiteks Haapsalus ei olnudki. Ega ka Kuusalus, kus pood pisut suurem kui Rõuges või Aegviidus. Nõmme turul käin peagu iga päev lõunaks midagi head värsket ostmas. Ja ühel ilusal päeval tabasid mind sisemised rõõmuhõisked, sest nägin Saaremaa juustu poe juures järgmist silti…

20150729_115358

Hulgi ja otse tootjalt saab neidsamu jäätiseid e-jäätise lehelt. Sealt lugesin ka, et nii lõikavad nad vahelt mitu tarneahela lüli ära ning toode jõuab kiiremini tarbijani, kuna ei pea kuskil vahelaos vedelema. Parem kvaliteet? Tundub nii. Olgugi et üksiku meejäätise hind on netis 10 senti kallim (Nõmme turul 0.55 eurot/tükk 4. august 2015 seisuga), siis suurema hunniku tellimisel rakendub kaunis soodustus. Mida enam tellida, seda suurem allahindlusprotsent. 20 euro eest tellides 20% alla ja nii kuni 35%, kui tellid 35 euro eest. Ausõna, pole ise sealt tellinud, aga kui prooviks ostukorvi erinevaid tooteid tõstsin, tuli päris sõbralik hind viimaks. Ma ei arva, et kvaliteedi eest peaks ilmtingimata vähem maksma, head asjad ongi tihti kallimad, aga vahel on ju tore natuke alla saada. Usun, et kui ma ise telliks, siis ainult meejäätist, kuna see on kõige maitsvam ja unikaalsem samuti. Suhkrust üritan end aegamisi võõrutada ja näonahk on juba palju kaunim kui varem.

Pakendid

Pärgamentpaber on paljudele kindlasti nostalgiahõnguline. Mina seda aega ei mäleta, kui jäätist nii pakiti. Igal juhul on Pure Line’i pakendid loodussõbralikud ning kirjade järgi ka biolagunevad. Ei ole mina neid kompostihunnikusse lagunema visanud (säärast asja mul polegi), aga kui jäätis liiga kauaks sooja kohta jätta, siis hakkab ka selle paber näppude vahel lagunema. Näiteks teise lemmiku, Väikse Tomi paber niimoodi ei lagune, sest tõtt-öelda on viimasel juhul tegu hoopistükkis kilega.

Ringiga taas meejäätis juurde

Meejäätis – esimene ja lemmik ning arvatavasti ka ainus toode, mida püsivalt tarbima jään. Uute põnevate maitsetega loodan katsetada juba uues koduköögis, millele lisandus eile pärast kolmenädalast seeselamist lõpuks ometi külmkapp! Kusjuures, sügavkülm on sellel eriti suur! 132 liitrit marjade, köögiviljade ja kodutehtud jäätiste jaoks! Jess!