Malaisia köök 2: hiina toit

20171111_140407Hiinlaste osakaal Malaisias (ja ka Singapuris) on võrdlemisi suur. Lisaks eksisteerib eraldi veel “peranakani” või “baba-nyonya” elanikkond. Külastasime päris mitut peranakani majamuuseumit, et imetleda uhkeid, feng shui põhimõtteid järgivaid maju, mis kirevaid nõusid ja ajahambale vastu pidanud kaunist mööblit täis. Peranakanid on hiina immigrantide järeltulijad, hübriidid. Kunagi rändasid hiinlased Malaisiasse ja abiellusid kohalike naistega. Tollal usku vahetama ei pidanud ja nii näeb majadeski Buddha-kultust ning islamiusku nad pole. Seda eripära üritatakse säilitada, abielludes peamiselt teiste omasugustega. Tänapäeval, nagu 1 muuseumis tõdeti, toimub aga suuremat sorti segunemine, peranakani ridadesse on imbunud ka austraallasi ja ameeriklasi. Ahjaa, peranakani mehed on “babad” ja naised “nyonyad”, toidule viidatakse ka kui “nyonya cooking”.

Niisiis, on segurahvusest hiinlasi, aga ka täisverelisi. Leiab nii peranakani (nyonya) kui ka hiina restorane. Ja muidugi pean ma restorani all silmas lihtsaid plastmasstoolidega kohakesi, mis panevad kvaliteedirõhu just toidule. Eesti Chopsticks nendega võrdlust ei kannata. Korralik hiina toit on 100x maitseküllasem. Kui kirjamärke vaadates ei saa aru, et tegu on hiinakaga, selgub see kiirelt menüüst. Malaisias kehtiv islamiusk keelab sealiha, aga hiinakaist just seda leiabki. Vürtse on natuke maha keeratud, peamise maitsena jääb keelt paitama soolane. Meeldiv soolane, mis tavaliselt tuleb sojakastmest. Hiina restoranid on ka kohad, kus köögiviljanälga leevendada. Malaisias leiab palju praetud riisi- ja nuudliroogi, aga neis pigem koonerdatakse aedviljadega. Hiinakas saab eraldi tellida kergelt keedetud/aurutatud ja heldelt maitsestatud köögivilju. See on parim viis igasugu leheliste söömiseks, mida toorelt ehk väga närima ei kipu.

20171111_141349512740224.jpg

Ipohis, mis üllatas kõnniteede (kitsastel ja tavaliselt liiklusest punnis tänavail Aasias suisa haruldane luksus!) ja turistide vähesusega, jalutasime oma ülikaunist hotellist (maksis kõigest 20 eurot, aga oli iseäranis korralik) õhtusööki mekkima Lou Wongi. Hiljem maitsesin lähedal asuvas Soybean Mountainis ka ehtsat värsket sojapiima ja oh… see on paki omaga võrreldes nagu korralik talujuust jubedate kileviilude kõrval. Imehea!

20171111_141418Lou Wongist. Menüüd seal pole, sest serveeritakse vaid 1 kuulsat rooga, tauge ayami. Otsustada tuleb vaid, kas süüa seda riisi või riisinuudlitega. Valisime nuudlid, sest need olevat piirkonna hea veekvaliteedi tõttu eriti siidised. Olid. Keedetud kanalt ma imetegusid ei oodanud, aga see oli tõesti oma kuulsust väärt. Nii hõrk ja pehme liha mõnusas puljongis. Vaid nahk vähendas isu, selle sõi Sander. Ei olnud krõbe, vaid selline kole rasvane kananahk. Kolmandal talrtikul keedetud mungoaidandite võrsed. Ma tean, et idandid on ülikasulikud, vitamiine täis, aga nende maitse on tihti toorevõitu. Kerge kuumutamine teeb aga imesid!

Georgetownis Penangi saarel veetsime viimase õhtu samuti hiina võlude rüpes restoranis Tek Sen. Esmalt valus-tõhus jalatalla refleksoloogia, et leevendada eelmise saare, Langkawi kõrgeima tipu (4287 trepiastet ja pärast alla ka) vallutamise järelmõjusid, siis läbi vihmasabina hiinakasse. Kuulus koht, ühtlane kvaliteet. Järjekord ukse taga kinnitas meie valikut. Oodates sai lapata menüüd ja maitsenäsad hõrgutisteks ette valmistada. Ootajaile anti kätte mängukaart ja kui risti neli välja hüüti saimegi pärast 15 min ootust istuma. Toitu ootasime seejärel taas umbes 15 minutit, aga arvestades, kui täis see koht oli, siis käis väga kähku. Sellal jõime kahepeale ühe Tigeri õlle ja mina lürpisin traditsioonilist ürditeed. Maitse oli naljakas, lagritsane ja suhkruga ei koonerdatud, nii et uuesti ma seda kindlasti ei telliks. Sõime hunniku mõnusaid köögivilju. Restoran oli lahti kuuest üheksani ja kui meie lahkusime, hakkasid nad taas uksi sulgema. Kvaliteet kvantiteedi asemel!

20171107_094037Melakas proovisime hiina restorani hommikusöögikohana: dim sum ehk erineva täidisega pelmeenid ja pau ehk aurutatud kuklid. See pilt kujutab küll pausid, aga need ostsime Langkawi saarel enne laeva väljumist (Penangi). Mošee vastas asuv Low Yong Moh avab uksed varahommikul ja sulgeb taas pärast keskpäeva. Dim sumi tellides tuuakse lauda hiigelkandik, millelt võib siis erinevad ampsud välja valida. Enamik sisaldab liha. Oli maitsev, aga kokkuvõttes päris rammus ja tekitas pikaks ajaks raske tunde. Sõin ka väga põnevat kleepuvat soolast riisi, millele oli lisatud liha. See oli vist isegi “pau” all kirjas. Oh, pau… aurutatud kukkel, mis on nii pehme ja kohev! Neid soovin kindlasti ka ise teha. Lõpetuseks veel väga kirevaid ja ägedaid pau-kukleid, mida kohtasime Jonkeri ööturul Melakas. Olgu mainitud, et värvid on naturaalsed: süsi jne.

20171117_191033

Malaisia köök? 1. osa: India

Malaisia köök on minu jaoks küsimärk ka pärast seda, kui seal lausa kolm nädalat veetsin. Mis on tõeline malai toit? Ühest vastust tegelikult ei olegi, sõltub paljugi piirkonnast. Malaisia on niivõrd mitmetahuline ja seal elab nii palju eri rahvusest inimesi, et pilt ongi väga kirju. Malaisias on nn. pärismalaisid vaid 50%, ülejäänud on hiinlased, hindud, hiina-malai segu… Samuti on Malaisias koloniaalperioodi mõjutusi ja võim olnud nii Portugali, Hollandi kui ka Suurbritannia käes.

Üldiselt on Malaisia islamimaa ja põliselanikest naistel on pea üldiselt kombekohaselt kaetud. Ometigi on tegu vähemalt pealtnäha väga tolerantse riigiga, kus lubatakse eksisteerida ka hindu templitel, budistlikel templitel, kirikutel. Ise näivad nad selle üle suisa uhked olevat ja nii mitmeski linnas on tänavad ümber nimetatud Harmoonia tänavateks, sest eri religioonide pühamud on seal ritta pandud. See ei tundunud vaid turistinipp olevat, kuigi sellise kirjaga magneteid leidis tõepoolest rohkelt. Kui kohalikega juttu puhusime, tõid nad isegi välja, et neil on selline vägev tänav olemas…

See kirjusus tähendab toidunautlejale muidugi paradiisi. Kui praetud riisiroad ära tüütavad, võid süüa mereandidega nuudleid. Kui nuudleid juba kõrvadest välja hakkab tulema, saad mekkida tai mõjutustega vürtsikat suppi. Kui tai supist keel õhetab, saad soolasemat sorti maitseid nautida hiina köögivilju tellides või pisikesi riisipallikesi kugistades. Ja kui kõhtu veel ruumi jääb, saad sinna toppida maailma parimat kookosjäätist, ampsata peale ananassikoogikesi või pista rinda roheliste nuudlite ja riivitud jää magustoidu cendol‘iga. Magustoitu me väga ei söönud, sest ma üritasin suhrkust kaarega mööda käia, mis Aasias on muidugi tiba keeruline…

Nende nädalate jooksul tekkis meil mingi kujutluspilt, mida erinevad köögid endast kujutavad ja vastavalt isudele valisimegi nende vahel. Kusjuures, Lonely Planeti soovitused panid alati täppi ja need eined olid maitsvaimad! Tasub muidugi üle korrata, et parimad toidud olid jätkuvalt lihtsates kohtades, kus tuli istuda plastmasstoolil. Ei saanud toidumürgitust. Kerge kõhulahtisuse sain üpris reisi lõpus alles ühest jäisest kohvijoogist. Teadagi ju, et parem on jääkuubikuid vältida, sest eal ei tea, mis veest need tehtud on.

1. India köök

India restorane hakkasime pilguga otsima siis, kui tekkis roti (roti canai, mitte näriline) või naani isu või siis, kui tuli esmakordselt soov proovida banaanilehel serveeritavat einet. Roti on kihiline pannkook, mis on tihti millegi mõnusaga maitsestatud: banaan, sibul, köögiviljad, juust. Tavalisest pannkoogist eristab see, et tainas peab kindlasti üleöö seisma. Samuti eralduvad rotil eri taignakihid. Kavatsen selle üllitise varsti ise järele proovida ja loodan, et õnnestub paremini kui mu naanitegu, mis tõenäoliselt läks vale jahu nahka (kasutasin ökojahu, aga oleks vist vaja läinud kõige valgemat, mida poest üldse leida võib). Nii rotit kui naani serveeritakse tihti vürtsika kastmega. Taman Negaras matkates ostsime naani tee peale kaasagi ning kaste pakiti kilekotti. Kõige tavalisem naan maksis nii 0.24 eurot tükk.

20171118_183442.jpg

Kastmetaldriku all on peidus mu senise elu parim naan

Naan on imepäraselt lihtsate koostisosadega ja ülimõnus sai. Jah, sai, ma söön ikkagi saia ka, aga üldjuhul vaid sellist, millel on väga vähe koostisosi (Eestis nt gruusia leib “Puri” jne., mis ahjus oliiviõli ja kirsstomatitega üleküpsetatuna on suurepärane). Malaisias poes väga head saia-leiba ei kohta, välja arvatud Ipohi suurest supermarketist hangitud rohelise tee päts. Poodides on pigem liiga pika koostisosade nimekirjaga saepurupätsid nagu Suurbritanniaski ja valik olematu. Naan on aga käsitöö, mida saab peamiselt õhtuti, sest just siis aetakse kuumaks tandooriahjud, kus lisaks lihale valmib ka õige naan. Pak Putra india restoran Melakas pakkus elu parimat naani, mis oli eestlasele sobivalt täidetud kartuliga.

20171113_073721.jpg

Murtabak Bunga Suria restoranis Tanah Ratas

Murtabak oli veel üks lemmik: täidisega pannkook! See köögivilja murtabak, mille Cameroni mägismaalt lahkudes hommikul ära sõime, on mu üks parimaid toiduelamusi Malaisias. Tainas sarnaneb roti omale. Natuke oleks nagu täidetud pannkook, aga samas ei ole ka. Cameroni mägismaal on ilm üldiselt selline nagu meil suvel ehk siis aeg-ajalt sajab vihma ja temperatuur on alla 20 kraadi. Üks soe murtabak sobib seepärast hommikueineks igati. Kurb on vaid tõsiasi, et heast murtabaki kohast tavaliselt kvaliteetset kohvi ei saa. Mingil kummalisel põhjusel on seal kandis rahvuslik uhkus ja lemmikjook mingi ülimagus kohvilaadne pulbrijook (seda ei saa lihtsalt kohviks nimetada) “white coffee”. Sellest jõledam on vist ainult “teh tarik” ehk kange must tee ohtra kondenspiimaga. Ma alustasin taas ristiretke suhkru vastu, nii et käisin neist asjust kaarega mööda. Olgu, nii hull asi polnud, toidu sees ikka seda suhkrut leiab. Ütleme nii, et ma otseselt ei maiustanud ja olin selle valikuga väga rahul, kuigi tänu sellele suurenes kohati mu kartulikrõpsu tarbimine, kui sattusime tüüpilisse poekesse, kus peale ülitöödeldud näkside väga midagi muud ei müüdudki.

20171111_195357.jpg

Mina ja mu banaanileht Tanah Ratas. Hind 1.70 eurot.

India köögis ei saa muidugi üle ega ümber banaanilehe roogadest. Lõuna-Indias on banaanilehelt toidu serveerimine traditsioon ja nii ma selle Cameroni mägismaal ära proovisingi. Lehel on suur hunnik riisi, mida siis erinevate kastmete ja muude lisanditega koos süüa. Indialikes lisandites on tunda kikerherneid, läätsesid, tomatit ja tihti kohtab ka lillkapsast ja brokolit. Kõrval ka krõbedad papadum‘id, mis tehtud kas kikerherne-, riisi- või mungoajahust. Ütleme nii, et kaunviljade portsud saab india roogi nautides hõlpsalt kätte. Peakski nõustamisel edaspidi kaunviljade mittetarbijaid india restorani suunama. Seda kõike tuleks traditsiooniliselt näppudega süüa, aga ma tegin enda mäletamist mööda sohki ja haarasin lusika ja kahvli. Vähemalt nii palju viisakust jagus, et kahvliga aidata ja suhu toppida vaid lusikat. Tais oli küll nii, et kahvli ja noa suhu toppimine on ebaviisakas. Nuga meile näiteks söögilauda ei toodudki selles india kohas.

20171112_075034.jpgÜks india roog, mis mulle väga sügavat muljet ei avaldanud, olgugi et LP reisijuht seda tungivalt soovitas, oli idli, traditsiooniline Lõuna-India hommikusöök. Tol pühapäeval, mil sellega end laadisime, istusime küll suurema osa päevast õõtsuvas Land Roveris ja lasime end õigete turistidena mööda Cameroni mägismaa vaatamisväärsusi ringi sõidutada (jalgrattaga olnuks see kitsastel väänduvatel teedel olnud enesetapp ja laenutust polnud muidugi kuskil), aga kõhud läksid kiirelt uuesti tühjaks. Idli on aurutatud väike pätsike, mis koosneb läätse- ja riisijahust. Maitset tal tõtt-öelda ei ole, aga välja päästavad need mõnusad kastmed, mis selle juurde käivad. Idli kasuks räägib ka see, et ta oli naeruväärselt odav.

Piltide järgi vaadates tundub, et enamik india roogi sai söödud Tanah Ratas, välja arvatud hurmav naan Melakas. Tegelikult sõime Melakas lisaks Pak Putra restoranile ka Selvamis, kust saime parajalt vürtsikat ja soodsat hommikueinet. Tanah Ratas käisime peamiselt kahes kohas. Taman Negara rahvuspargis, täpsemalt siis Kuala Tahani külakeses matkasime peamiselt rotide pealt, mida sõime nii hommikuks kui lasime ka kaasa pakkida.

Loquat: uudishimu ja reisimine

loquat.jpg

Saage tuttavaks, see on loquat, Hispaanias kasvanud puuvili, mis teadupärast peaks maitsema nagu segu virsikust, tsitruselistest ja mangost. Pisikesed oranžid viljad, millest umbes kolmandiku moodustab läikiv pruun kivi (ära seda söö). Süüakse koorega. Kergelt hapukas, aga samas ka pisut magus. Huvitav. Hetkel Rimis kilohind 4.99. Need isendid fotol on Hispaaniast, aga tark Wikipedia väidab, et need on eelkõige Aasias ja eriti Hiinas, Lõuna-Koreas, Jaapanis ja Sri Lankal kasvavad viljad. Oo, Aasia… ja nii jõuangi sujuvalt selle teemani, mida tahtsin käsitleda: reisimine ja uudishimu! Lausa imeline, kuidas see vili maagilisel kombel õigele rajale juhatab, suisa juhuslikult on tegu Aasia maiusega. Ütleme nii, et soojendan sahtlipõhjas Tallinn-Bangkok-Tallinn lennupileteid kahele. Suuri reisiplaane (st kui jooksuhooaeg on lõppenud ja paar nädalat väga pöiatõuget ei tee) meeldib mulle teha jupiti. Nii saab ju kulud paremini ära hajutada. Suurim väljaminek ehk lennupiletid on nüüd tehtud. Tõsi, eri riikide vahel reisimiseks vajame veel mõnda piletit, aga nende hinnaklass on 20-30 eurot/tükk. Kohati tundub veider, et Kuala Lumpurist (Malaisia) saab Ho Chi Minhi (Vietnam) 23 euroga! 2 tundi lendu ikkagi, ühest riigist teise. Ja ausõna, me ei reisi kohvritega, mõttetu raharaiskamine. Käsipagas. Kuigi… Finnair lubab meil lisatasudeta reisi lõpus Taist ikkagi midagi suuremat kaasa haarata.

Ja olgugi et aega on peaaegu 6 kuud, olen juba tohutult elevil ja teen abikaasa kingitud vägeva raamatu “1001 retke, mida elu jooksul ette võtta” abiga julgeid plaane. Kui ma järjekordsest tipuvallutusplaanist kilkan või teatan, et kindlasti laskume me Vietnamis maa-alusesse koopasse ja kõnnime seal kilomeetrite kaupa ringi, tuletan talle sõbralikult meelde, et tema ju selle raamatu ostis…

Vahepeal maadlesin motivatsiooni ja enda koha leidmisega. Tekkis tunne, et midagi on puudu. Kogu maadluse tipuks järeldasin, et mulle meeldivad toit ja kirjutamine. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et siia blogisse hakkab nüüd rohkem postitusi ilmuma. Põhimõtteliselt on mul ka peas 100 erinevat raamatut alustatud… Just nimelt alustatud, sest ma kipun olema selline inimene, kes suure hooga peale lendab ja siis huvi kaotab. Alustamine ja tegevuse eelplaneerimine on kohati ägedamadki kui asi ise. Aga teekonnal tuleb ju ka lõppu jõuda ja samas ka keskpunktiga tegeleda! Ei saa kogu aeg uute asjade poole tuhiseda, kuigi… minu uudishimu on nii suur, et seda ma teengi.

Mulle ei meeldi joosta edasi-tagasi. Mulle ei meeldi võistelda rajal, kus peab jooksma mitu ringi. Mulle ei meeldi kohati isegi sama teed pidi koju minna. Ma olen see inimene, kes tuhnib Google Mapsis ja sobrab oma jooksufailides, et vaadata kaardilt, kas trennis nähtud teeotsakse kuhugi kaugemale edasi viib ja (see on alati kuldaväärt avastus!) äkki mõne teise rajaga ühineb ja uue ringi tekitab. Kodukandis Anija vallas (me oleme siiski Lehtmetsa küla elanikud, Kehra linnapiir on 300m kaugusel, algab poole maja pealt…) on palju ägedaid radu. Ja meil on korralik staadion! …kus ma olen 1 korra jooksukaid teinud ja 2. korral oma ringi lõpus läinud uurima, kuidas Sanderi trenn läheb. Igatahes, kruusateid ja metsaradu on palju. Lisaks lõikudeks sobivat asfalteeritud kergliiklusteed. Oma ringid on välja kujunenud ja neid saab mõnusalt omavahel kombineerida, võttes natuke siit ja natuke sealt. Ja ma olen alati põnevil, kui uue teeotsa leian! Täna tuletasin mitme nädala tagust 14-kilomeetrist otsa meelde ja nii tore oli, kui õigele rajale sain. Korra tekkis küll tunne, et läksin vist valesti. Selle raja panin ka esmalt kaardil kokku ja siis läksin mälu järgi maastikul proovima. Toona aprillis oli sopane, metsaveokid ja muu värk, aga täna päris kobe. Läks jooksujutuks, kuigi plaan oli jooksuteemal eraldi kirjutada. Aga noh, jooks on suur osa mu igapäevaelust. Ja osa mu identiteedist. Ma olen jooksja.

Jooksuteema haakus mu lõputu uudishimuga ja samas ka reisimisega. Eks reisid sooja Aasiasse on planeeritud ikka nii, et jooksuhooaeg on selleks ajaks lõppenud. Seal nagunii vaid kõnnime ja matkame ja teeme mõne jõusaalitrenni. Korra ehk natuke ujuma ka. Rannapiirkonnad meid ei huvita, aga eks mõnda basseiniga hotelli korra ikka satume. Samas… kuna hotell vms. on meile pigem koht siruli viskamiseks kui pikemaks ajaveetmiseks (ümberringi on 100x põnevamat), siis sellele väga kulutama ei hakka. Pigem ikka mägimatkad ja kohtumised elevantidega ja kokandustunnid ja massaažiõpe! Ühtlasi avastasin eelmisel nädalal kahe kange reisisaadet vaadates, et ma tahan meie reisimuljeid kirja panna ja ehk mälestustele raamatu kuju anda. Mis mõttes ma saan vähem kui aasta pärast 30 ja pole ühtki raamatut välja andnud? See unistus on minuga juba 7. eluaastast kindlalt. Olen kogumikes figureerinud, eks püsimatu vaim suudabki pigem lühijutte vorpida. Ideid on muidugi enam, kui teostada jõuan. Aga kuskilt tuleb pihta hakata!

Iga reis on eraldi lugu, mitmeski mõttes sissevaade mu ellu. Ja reisisaadet vaadates, tõdesin, et meie kogemused Chiang Mais (Põhja-Tai) olid hoopis teised kui neil telesaates. No mida kuradit nad seal tegid? Elevantide tsirkus? Kobrapiinamine? Beibedega baarid? Meh? See pole üldse see Chiang Mai, mida meie nägime. Meie Chiang Mai on see park, kus inimesed (nii kohalikud kui turistid) õhtul erinevateks sportimistegevusteks kogunesid (väliaeroobika, kääksuvate masinatega ja värvipotsikutest raskustega jõusaal, jooks ja väga huvitav pallimäng, kus korv väga kõrgel õhus!) või niisama aega veetsid. Meie Chiang Mai on kokandustöötuba linnast väljas farmis. Meie Chiang Mai on 3D kunstimuuseum, kus saad ise osaks pildist. Meie Chiang Mai on 2-tunnine (alla veeres 30 minutiga) dehüdreeriv rattaretk üles mäkke kuldse templi juurde (paberi peal tunduvad sellised asjad alati lihtsad!). Meie Chiang Mai on ratastega suures liikluses laveerimine. Meie Chiang Mai on elevandisõbralik farm, kus neile ei õpetata trikke ja kus elevandi seljas ratsutatakse ilma korvita (kuigi mul kohati tekkis küsimus, kas ratsutamine üldse hea mõte on; ometigi olen selle kogemuse eest nii tänulik, need suurusugused loomad…!). Meie Chiang Mai on müntidega opereeritav pesumasin ja hambutu pesupulbridiiler, kes tahtis Eestist kõike kuulda (või noh, tegelikult meie kulul õlut juua). Minu Chiang Mai on higi ja pisarad tai massaaži koolis ja kohutav õppimiskogemus. Meie Chiang Mai on jäised kohvikokteilid. Meie Chiang Mai on lõputud templid ja laternavalguses bambussillal jalutamine. Meie Chiang Mai on hommikusöögipuuviljad ja ööturud. Meie Chiang Mai on kassiteemaline kohvik ja ingliskeelsete kasutatud raamatute pood.

15193607_1550074338341519_6965156735563536955_n

Pärast väikest jalutuskäiku elevanti pesemas. Ja seal vees hulpisid junnid, sest elevant kakab alati, kui vette satub. Ka siis, kui ta just enne ka kakas… Baanchang Elephant Farm, kus elevandid ei tantsi ega maali ja ainuke trikk on inimese musitamine-kallistamine.

Ütleme nii, et mu reaktsioon sellele saatele oli nii tugev, et ma tõesti pean hakkama meie Chiang Mai muljeid kirjutama! Ja juba neid killukesi välja kirjutades tundsin emotsioone üles tulvavat, sest noh, CM on imeline! Isegi, kui sellest viimaks ära väsisime (8 ööd).

Novembrikuisesse reisiplaani mahutame Chiang Mai kindlasti ära. Seal asuvad ju mitmed massaažikoolid. Kuna soov on ka Singapuris (mets linnas!), Malaisias (Kuala Lumpur ja mõned ägedad mäed uuest raamatust), Vietnamis (maa-alune matkarada!) ja Laoses (Fair Trek ehk matk, mis sisaldab kohalike hõimude hütis magamist) käia, siis Chiang Mais liiga pikka kursust ei võta. Aga… leidsin ühe 2-päevase variandi, mis teadmiste-oskustepagasile natukenegi autentsust juurde annab. Loodetavasti on seekordne õpikogemus parem. Sunshine’i kooliga ei saa arvatavasti puusse panna ka. Enam ma väikestesse imelikesse ei lähe.

P.S. Proovige siis loquati ka. On maitsvad. Ega ma neid ainult seepärast siia pannud, et kuidagi vägisi reisipostitust toiduteemasse pressida.