Suvikõrvitsa-sidruni-ingverikook

Toidupeegelduste blogisse satun kahetsusväärselt harva kirjutama, olgugi et mingid laused panen paberile või virtuaalmaailma kirja peaaegu iga päev. Nüüd olen ka ingliskeelse motivatsiooni-inspiratsiooni-reisiblogiga tänasesse päeva jõudnud – loendan seal ju päevi 1000 pealt nulli ning püüan selle aja sees saavutada 3 suurt eesmärki. Siis on veel tõlked, koolitööd, praeguse reisiseikluse paberkujul päevik, mis kunagi ehk ka omaette reisimälestuste raamatuks kujuneb ning tutvustav “house sitting” kontseptsiooni, mis meile praegu peavarju pakub. See on põnev eluviis! Lähed elad kellegi teise kodus, kui ta reisil või kuskil mujal ära on, ja hoolitsed tema loomade eest. Tasuta elamine. Mitte päris tasuta, kui aus olla. Sa annad oma aega ja armastust loomadele. Ja… paaril korral on mulle antud “toiduraha”. Nii juhtus ka 4-päevase Cardiffi majavalvamise ajal. Kuna muhe vanem geipaar enne minu tulekut poes käia ei jõudnud, jätsid nad mulle selle lühikese perioodi jaoks £30 söögiraha + õhtusöögiks kanasalati + punnis kapid. Neil oli kappides süüa küll ja veel, aga puudus ülevaade. Ringi sobrades tõdesin, et näiteks 5 pudelit valge veini äädikat oli suhteliselt tavaline nähtus. Kõik pudelid eri täituvusastmega ja eri nurkadesse üle köögi ära peidetud.

Tegelesin ka jõuluteemalise kokaraamatu jaoks uute retseptide leiutamisega. Nii sündiski see niiske ja vetruv, täiesti gluteenivaba kookosjahust suvikõrvitsakook. Vürtsiks ingverit, särtsuks sidrunit. Jätsin neilegi kingituseks mitu tükki, enne kui lahkusin. Selline särtsakas kook tundus väga sobiv kahele vanemale meesterahvale, kes veedavad nädalavahetuse peotantsu üritust korraldades ja hawaii seelikus kostüümipeol ringi traavides.

See üritab olla pisut tervislikum versioon, sisaldades valguprotsenti tõstvat jogurtit, köögiviljaportsjonina suvikõrvitsat, magustajana mett ja nisujahu asemel kookosjahu, mida kohalikust Lidlist kenasti leidsin. Gluteenivaba kook või keeks. Ei teagi, kumb see on.

Osised:

  • 2 muna
  • 1 suvikõrvits
  • 2 sidrunit
  • 8 spl vedelat mett
  • 200 g kreeka jogurtit
  • 500 ml kookosjahu
  • 2 spl küpsetuspulbrit
  • 3 spl jahvatatud ingverit

Eelkuumuta ahi 175 kraadini. Riivi suvikõrvits jämeda riiviga, aga ära nõruta, seda niiskust läheb koogis vaja. Riivi sidrunikoor ja pressi sidrunitest välja mahl. Sega omavahel suvikõrvits, sidrunikoor ja -mahl. Lisa ükshaaval munad. Sega eraldi kausis kuivained: kookosjahu, küpsetuspulber, ingver. Lisa kuivained suvikõrvitsasegule.

Kalla tainas võitatud vormi. Ma tegin ristkülikukujulise, aga põhimõtteliselt pole vahet, millise küpsetad. Pane umbes 45 minutiks ahju. Lase enne vormist väljakallamist keeksil korralikult maha jahtuda, muidu võib see katki minna. Kookosjahu on gluteenivaba ning seetõttu laguneb ka kook kergemini. Jahtununa ei tohiks aga probleemi olla.

Advertisements

Tõenäoliselt maailma parimad šokolaadiruudud

Vaatasin, mida sõnastik siis “brownie” vasteks pakub, sest teadupärast ei meeldi mulle võõrapärased sõnad eestikeelses tekstis. See küpsetis peaks olema juba ka piisavalt sügavale kodukokkade retseptivihikuisse end murdnud, et omab õigust ka korralikule nimele. “Koduhaldjas”, “härjapõlvlane”, “pähklišokolaad”, “hellake” (kodutütar!?) – ei ole ikka päris see. Kiire otsing netiavarustes annab aimu, et võib ka šokolaadiruutudeks kutsuda. Miks ka mitte?

Selle retsepti otsa komistasin Facebooki reklaami kaudu. Tõestus, et igasugu imelike asjade seast leiab sealt mõnikord ka tõelisi pärleid. Kirjutasin retsepti üldjoontes maha ja siis muutsin pisut. Need šokolaadiruudud koosnevad muuseas maguskartulist ehk bataadist ja avokaadost ning on üllatavalt maitsvad. Tekstuur on samuti just see õige, niiske ja kergelt kleepuv. Ma küll usun tervislikku toitu ja selle maitsvusesse, aga nii head asja polnud enne saanudki… ja valmistamine oli samuti ülilihtne (kui maapähklivõi isetegemine sinu jaoks käkitegu on). Mõõduühikuks on siin tass. Võta oma köögist keskmist sorti tass ja kasuta seda mõõtmiseks, et koostisosade omavahelised suhted paika saada. Täppisteadust päris vaja pole.

Selle retsepti ülistuseks võin öelda, et siit saab isegi mõne köögiviljaportsjoni kätte. Maitsest ei tasu üldse rääkida, selle kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Arvan, et need ruudud sobivad ka köögiviljapõlgurile või näiteks laste ärapetmiseks. Suuremat sorti šokolaadisõber võib kvaliteetse šokolaadi tükikesi ka lisada.

Šokolaadiruudud

Osised

  • pool bataati ehk maguskartulit
  • 0,5 tassi (maa)pähklivõid
  • pool avokaadot
  • 0,25 tassi kookospiima
  • 2 spl kookosrasva
  • 2 suurt spl mett
  • 4 spl kakaopulbrit
  • (soovi korral peotäis pähkleid, peotäis rosinaid/jõhvikaid)

Lõika bataat väiksemateks tükkideks ja keeda või auruta sõelal (nt. riisi keetes selle kohal). Kui teed maapähklivõid ise, siis kasuta keeduaega selle jaoks: purusta pähkleid sauaga seni, kuni need muutuvadki määrdeks. Eemalda keedetud bataadilt koor (tuleb väga kergelt ära). Pane bataat kõigi teiste osistega blenderisse ja püreesta. Jõulude paiku tasub proovida ka pähklite ja hakitud kuivatatud puuviljadega variante. Mina proovin!

Aseta kandilisse ahjuvormi küpsetuspaber ja vala segu selle peale. Aja spaatliga laiali. Küpseta 180 kraadi juures 20-30 minutit, kuni segu on tahke, aga veel pisut niiske. Lõika pitsalõikuri või noaga ruudukesteks. Kui suudad, pane esimesest mugimisest järelejäänud ruudud külmkappi järgmisi päevi ootama.

Toledo martsipan – mõnus üllatus!

IMG_7639

Ausalt öeldes ei uskunud ma esiti, et Toledo martsipan millegi poolest erilisem oleks, kuigi brošüürid kuulutasid usinalt, et tegu on sajanditepikkuse traditsiooniga. Martsipani leiutamise õigust soovivad endale päris mitmed rahvad. Itaallased väidavad, et see mõeldi välja Sitsiilias, teised jälle arvavad, et see tuli Lähis-Itta Hiinast ja sai “Tuhande ja ühe öö” juttudes legendiks… Ja siis on muidugi hispaanlased, kelle väitel leiutasid martsipani San Clemente’i kloostri nunnad, kes suurel näljaajal kasutasid seda, mis parajasti võtta oli: mandlid ja suhkur. Sellega toitsid nad siis nälginud rahvast, sest nisu oli parajasti otsa saanud. Martsipan ongi tooretest või küpsetatud mandlitest saadud pasta, mis on segatud suhkruga. Tihti täidetakse seda ka kreemi või kõrvitsaga. Toledo on praegugi tuntud martsipanilinn ja sellest käänduvate ja kitsaste tänavatega paigast leiab mitmeid spetsiaalseid martsipanipoode.

IMG_7640

Olles juba tükk aega mööda Toledot ringi jalutanud, otsustasime, et kohalik martsipan tuleb ikkagi ära proovida. Ja ma kordan, et ma sellest suurt midagi ei oodanud. Eestis leiab peamiselt ju säärast martsipani, kus enamik on suhkur ja mandlist vaid õhkõrn aimdus. No kasvõi Kalevi martsipanibatoon, kus mandleid vaid 23% ja muuhulgas sees nii suhkur kui glükoosisiirup, lõssipulber (piim), piiritus, brändi, stabilisaator ning lõhna- ja maitseained. Aga nüüd siis San Tome martsipani või kohaliku kõnepruugi järgi mazapani juurde. Ostsime 200g karbi, kus oli erineva kujuga martsipane sees, kokku siis 10 tükki. Ja juba pakend oli väga ilus ja mitmekihiline, olgugi et ma ise nii palju pakendit ei paneks.

IMG_7637

IMG_7636

Paberi peal oli kleeps ka igati asjakohase hoiatusega, et tegu on üdini naturaalse tootega, kuhu pole ühtki liigset lisaainet sokutatud.

IMG_7635

Sellest tulenevalt oli ka säilivusaeg lühike. Võtsime siis paberi ümbert ära ja vaatasime, mis selle karbi peal kirjas on. Toodetud 10. märtsil 2016 ja säilib kuni 9. aprill 2016, nii et säilivusajaks umbes üks kuu. Naturaalse toote puhul vägagi mõistetav! Meil kestsid need martsipanid paar tundi, mil jalutasime Toledo lähedal mägede vahel. Olgu öeldud, et päeva sammude koguarv küündis 28 000-ni ja neist pooled said tehtud jõe ääres ja mägiradadel, kust vaatasime Toledot natuke kaugusest ja nautisime sooje päiksekiiri.

IMG_7662

Koostisosadest rääkides: mandlid, mesi, suhkur ja täidises kõrvits ja suhkur. Mulle muidugi meeldiks, kui magustajaks oleks ainult mesi. Liigne suhkrusöömine on mul kohe näost näha, sest tekivad punnid. Meega sellist jama ei ole.

IMG_7638

Ja see kõrvitsatäidis oli muuseas väga mõnus ja mahlane. Martsipanid ise olid parajalt magusad ja parajalt mandlised. Neid olekski võinud sööma jääda, aga siis sai karp juba tühjaks. Kilohind oli neil 31.75 eurot. Eks ise mandleid ja mett ostes saab soodsamalt. Ostan mandleid tavaliselt hinnaga 16 eurot/kg ja mesi maksab nii 8-9 eurot. Eestis proovin järele ja kirjutan siia ka retsepti.

IMG_7641

Kodutehtud kohukesed

IMG_7343

Väiksena sõin päris palju kohukesi ning iseäranis mõnusad tundusid kookosemaitselised maiused. Täiskasvanuna oli mul mingil hetkel Bono karamellitäidisega kohukeste periood ja siis oli ka aeg, mil ma magusad jogurtid ja kohukesed hoopistükkis igapäevaselt toidulaualt kõrvaldasin. Nüüd oleme aeg-ajalt maiustamiseks mõne kohukese ostnud, aga kindlasti mitte iga päev. Praegu eelistan pigem võimalikult naturaalseid variante ehk kõige tavalisemat vanillikohukest šokolaadiglasuuriga, kus ei oleks mingit moosiplöga, toiduvärviga mökerdatud glasuuri või lõhna- ja maitseaineid. Tõsi, ka tavalised versioonid näivad vahel liigagi magusad ning üle ühe naljalt ei söö. Samuti pole ma päris rahul šokolaadiglasuuri kvaliteediga, sest sealtki võib tihti leida hüdrogeenitud taimseid rasvasid (teisisõnu: transrasvad).

Paar aastat tagasi kogusin minagi tühjakssaanud WC-paberi rulle, lõikasin need pooleks ja proovisin ühe tollal toidumaailmas menuka õpetuse järgi neid vormidena kasutades kohukesi kokku mökerdada. Idee seisis selles, et rullile tuli panna foolium, selle peale šokolaadiglasuur, siis kohupiim ja uuesti šokolaadi. Päris täpselt ei mäleta, aga midagi sinnakanti oli. No ei tulnud välja. Ja nüüd tuli taipamine, et saab ju ka teisiti, lihtsamalt. Kohupiim iseenesest on pehme, aga kui see sügavkülmutada, saab ju küll parajad kangid, mida siis sulašokolaadi sisse kasta… Ja nii mõttest teod saidki.

Osised

  • kohupiima

  • magustajat: näiteks steevia või mesi

  • mõnusaid lisandeid: kookoshelbed, marjad, chia seemned jne.

  • glasuuriks: kookosrasva, kakao- või kaarobipulbrit ja meelepärast magustajat

  • peale: kookoshelbeid, mooniseemneid, pähklipuru või muud pudi

IMG_7338Kõigepealt on vaja kokku segada kohukese tuumik ehk kohupiimamass. Kalla kohupiim kaussi, lisa magustajad ja lemmiklisandid. Kasutasin ise natuke mett ja natuke steeviat, et steevia ehk suhkrulehe vänge maitse liiga domineerima ei hakkaks. Kohupiimaga sobivad ka igasugused marjad või isegi kuivatatud-jahvatatud marjapulbrid (idee tulevikuks!) ning väiksemat sorti seemned (moon, chia). Päris põnev oleks massi hulka ka näiteks puuviljapüreed (nt banaan) segada. Mina proovisin jõhvikaid, kookoshelbeid ja chia seemneid. Kui mass valmis ja parajalt magus, aseta see küpsetuspaberile ja vormi midagi ristkülikutaolist. Paksus võiks olla selline, nagu sa oma kohukeselt ootad. Edasise protsessi hõlbustamiseks, tõmba noaga lõikejooned sisse. Pane mass sügavkülma tahkuma.

IMG_7341Olen külmutatud kohupiimamassil lasknud pisut sulada, sest tõtt-öelda on selle jäise purika lahtikangutamine keeruline ülesanne. Igatahes, kui mass on piisavalt kõva, et vormi hoida, aga nii palju sulanud, et on võimalik seda murda-lõigata, siis lõika kohukesekangid valmis. Sulata glasuuriks kookosrasv, sega hulka mõru kakao- või loomulikult magus kaarobipulber ning vajadusel natuke veel magustajat (eriti, kui kasutad kakaod), näiteks steeviat.

IMG_7350Kalla ühele taldrikule või kaussi kookoshelbeid, pähklipuru, väiksemat sorti seemneid või mida iganes, millega sa oma kohukesi katta sooviksid. Võta kohukesekang, kasta see sulašokolaadi ja viimasena puru sisse. Aseta küpsetuspaberile tahkuma. Tihti on ka nii, et külm kohuke tahkestab šokolaadi juba üpris kiirelt, nii et ei pea enam külmkappi panemagi. Kuna kohukesed on seest kõvad ja külmad, siis on söömiseks vaja need pigem välja jätta. Need, mida soovid hiljem mekkida, pane tavalisse külmkappi. Ütleme nii, et mänguruumi on kohukestel palju, nii et ruttu katsetama!

Keefiri-kamamagustoit chia seemnetega

IMG_7336

Chia seemned on imeliselt mitmekülgsed, sobitudes nii hommikuputru, kosutavasse smuutisse, värskesse salatisse kui ka tarretava ainena magustoitudesse. Sestap mõtlesingi vabariigi aastapäeva õhtu maiuseks välja selle roa. Vedelikus chia seemned paisuvad ning kogu konsistents muutub paksemaks. Nii saab juba midagi pudingulaadset luua. Ja mina kasutan nisuvaba rukkikama, sest nisu ei meeldi mu kõhule ( muul kujul gluteen ei tee midagi) ja üleüldse on nisu väga levinud allergeen.

Osised
5 dl keefirit
2-3 spl rukkikama
2 spl chia seemneid
2 spl mett
Natuke jõhvikaid või pohlasid

Sega kõik kokku. Maitse, vajadusel timmi. Kalla segu klaasidesse või ilusatesse pokaalidesse ja pane ööseks külmikusse, et seemned saaksid paisuda.

Värskendav mündi-kiivismuuti

2016-02-17 11.44.11

Roheline värv on ikka olnud värskusega seotud. Roheline on kevad, uue elu tärkamine, kuid samas ka rahulikkus, aeglane kulgemine. Just roheluses ehk looduses võtame aja maha, vaatame enda ümber ja naeratame. Roheline on ka see smuuti, mille külmal talvepäeval võib valmistada sooja veega ja lisada lusikatäie jahvatatud ingverit.

2016-02-17 11.43.26Osised
Ühele

  • 2 kiivit
  • 1 tl kuivatatud münti või peotäis mündilehti
  • peotäis salatilehti või spinatit
  • 2 tl chia seemneid
  • soovi korral 1 tl vedelat mett
  • vett soovitud konsistentsi saamiseks

Smuutide puhul on lugu lihtne: viska komponendid köögikombaini või purusta saumikseriga. Mett võid panna siis, kui sulle meeldib magusam smuuti või kui kiivid juhtuvad olema hapuvõitu. Vesi kulub ära, kui smuuti on liiga paks. Kindlasti ära unusta mõnusat salatit, sest see lisab smuutile kiudaineid. Ja kuna selles on nii kiivi kui salat, siis tõtt-öelda sobib see väga hästi magamaminekueelseks joogiks. Teadupärast on salatis oopiumilaadseid aineid, mis und soodustavad ja kiivigi on tuntud hea une tagajana.

Kookose-jõhvikapätsid

Teraapialaekas on jätkuvalt sünnipäevanädal. Neljapäeval, 11. veebruaril said kliendid maiustada kookose-jõhvikapätsidega.

IMG_7286

Uusi retsepte luues on alati mingi idee ja plaan ning siis… tuleb teostus. Teostuse käigus selgub, kas peas valminud roog ka reaalsuses võimalik on. See retsept ei toiminud sel viisil, nagu ma lootsin ning toorpallikeste asemel tulid seekord hoopis kergelt praetud pätsikesed. Lisasin segule muna ja praadisin kookosrasvaga. Nii püsis mass vähemalt koos! Teinekord tasub proovida kookoshelveste edasist peenestamist, nii et see mass muutub kleepuvaks ja võimaldab palle vormida.

Osised:

  • kookoshelbed
  • mesi
  • 1 muna
  • mooniseemneid
  • maitselisandeid: lavendliõied, münt vms.
  • jõhvikaid

Sega kõik omavahel kokku, kuni saad paraja magususega paksu küpsisetaigna. Põhirõhk on siin retseptis kookoshelvestel, lisandub paar lusikatäit mett, maitseks lavendlit, münti, supilusikatäis mooniseemneid ja pisut jõhvikaid. Muna panin ühe, siis hoidis mass end koos küll. Segasin möksi mõõteanumas ja seal oli seda kokku umbes 350 ml. Pane pann keskmisele kuumusel ja prae kookosrasvas mõnusad pätsikesed. Kuldpruunina on päris maitsvad. Ära kindlasti ära kõrveta!