Kookose-jõhvikapätsid

Teraapialaekas on jätkuvalt sünnipäevanädal. Neljapäeval, 11. veebruaril said kliendid maiustada kookose-jõhvikapätsidega.

IMG_7286

Uusi retsepte luues on alati mingi idee ja plaan ning siis… tuleb teostus. Teostuse käigus selgub, kas peas valminud roog ka reaalsuses võimalik on. See retsept ei toiminud sel viisil, nagu ma lootsin ning toorpallikeste asemel tulid seekord hoopis kergelt praetud pätsikesed. Lisasin segule muna ja praadisin kookosrasvaga. Nii püsis mass vähemalt koos! Teinekord tasub proovida kookoshelveste edasist peenestamist, nii et see mass muutub kleepuvaks ja võimaldab palle vormida.

Osised:

  • kookoshelbed
  • mesi
  • 1 muna
  • mooniseemneid
  • maitselisandeid: lavendliõied, münt vms.
  • jõhvikaid

Sega kõik omavahel kokku, kuni saad paraja magususega paksu küpsisetaigna. Põhirõhk on siin retseptis kookoshelvestel, lisandub paar lusikatäit mett, maitseks lavendlit, münti, supilusikatäis mooniseemneid ja pisut jõhvikaid. Muna panin ühe, siis hoidis mass end koos küll. Segasin möksi mõõteanumas ja seal oli seda kokku umbes 350 ml. Pane pann keskmisele kuumusel ja prae kookosrasvas mõnusad pätsikesed. Kuldpruunina on päris maitsvad. Ära kindlasti ära kõrveta!

Meepiparkoogid

Esimene piparkoogitaigna katsetus oli sel aastal steviaga. Üks väike uss kuskil kuklas küsis küsimuse, et kas see tainas püsib koos, kui kleepuv suhkrusiirup on välja jäetud. Tükk aega juurdlesin, mis selle siirupi roll taignas on ja kas see suhkur peab tõesti siirupi kujul olema või piisab magustamiseks ka valgest steviapulbrist. Kui Sander esimest taignalaari lahti rullida üritas, lagunes see koost. Jah, kleepuv siirup on oluline. Tainas läks kappi oma aega ootama. Sellest saab kunagi mingi koogi põhi. Loodetavasti veel sel aastal, sest piparkoogimaitselist tainast ei tasu lihavõteteni hoida. Läheb halvaks ka veel. Õnneks on suhkrul mitmeid eri vorme ja nii saab tavalise valge asemel taignasse mõnusamaid variante valida. Pruunid suhkrud ongi karamellisemad (aga mitte fariinisuhkur, see on tegelikult ka rafineeritud ja siis melassiga värvitud)ning sobivad taignasse imehästi. Minu järgmine katsetus tuli aga meega, kus on ka glükoosist aeglasemalt imenduvat fruktoosi. Ainus aga siinjuures oli vaid see, mis meega kuumutades juhtub, aga selle mõtte peletasin seekord eemale. Teema vajab uurimist!

Kasutan Kaarli talukaubast tellitud eestimaiseid jahusid, mis on ka mitmetes poodides saadaval. Kaerajahu on madala glükeemilise koormusega ning hoiab veresuhkru stabiilsena, kuid lisasin ka speltajahu. Mettki kasutan vaid nii palju, et tainas enam-vähem koos püsiks ja magususe tagamiseks lisan natuke looduslikku suhkruasendajata steviat. Meega kombineerituna ei tule stevia tugev maitse ka liialt esile. Tavapärasest on ka üks muna rohkem, et tainas paremini koos püsiks.

Osised

  • 3 suurt supilusikatäit mett
  • 2-3 spl piparkoogimaitseainet või isetehtud segu kaneelist, kardemonist, nelgist, vürtspiprast, ingverist ja soovi korral pomerantsist
  • 250 g võid
  • 3 muna
  • 5 dl kaera täisterajahu (Kaarli)
  • speltanisu täisterajahu (Kaarli)

Kuumuta potis mesi koos maitseainetega (ma kasutasin tegelikult 1 spl piparkoogimaitseainet ja teine spl oli kaneel ja jahvatatud ingver; kaneeli võib alati veelgi rohkem muidugi panna; samas lisasin hiljem maitseainet veel juurdegi, sest mulle meeldib vürtsikas, aga doseeri oma maitse järgi!), kuni segu hakkab mullitama. Mett ei tasu üle kuumutada! Keera kuumus maha ja lisa segule või. Lase võil sulada ja sega korralikult. Kui segu on pisut jahtunud, klopi ükshaaval juurde munad. Lisa jahud, sega veelkord hästi korralikult. Maitse. Vajadusel lisa veel maitseaineid või magususe lisamiseks noaotsaga steviat. Steviaga ole ettevaatlik, sest sellel on üpris vänge maitse! Valmis tainas näeb välja ilus läikiv ja mul tui kausi küljest kenasti lahti.

Seejärel tainas toidukilesse ja külmkappi vähemalt ööpäevaks maitsestuma. Külmas tahkub ka või ja tainas muutub kõvaks. Kui hakkad küpsetama, lase enne natuke toasoojas seista, et tainas muutuks rullitavaks. Siis ahi 180 kraadi peale, tainas õhukeseks, piparkoogid plaadile ja 8-10 minutiks ahju. Jälgi mängu ning ära neid ära kõrveta!

Pilte seekord ei ole, sest tainas pole väga fotogeeniline. Hiljem õnnestub ehk valmis piparkookidest pilti teha.

 

 

Piparkoogimaitseline Napoleoni kook

Alternatiivne jahu. Alternatiivne magustaja. Alternatiivne maitse. See on minu Napoleon. Seda nn. päris-Napoleoni teeks ma vast ainult siis, kui parima pagari võistlusele ära eksiksin, aga siis samuti vastumeelselt. Ühel pimedal ja vihmasel sügisõhtul sõin pärast mõningast suhkrupausi tüki vana head Napoleoni. Mulle meeldib selle koogi mahlasus ja need mõnusad kihid, aga see oli tõepoolest liiga magus. Ja siis tuligi mõte oma versioon teha. Tegelikult annab selle kihilise koogiga igatpidi mängida: suvel näiteks maasikatega versioon koos värskendava piparmündiga… ja nii edasi ja nii edasi. Kuna aga praegu on jõulud tulekul, siis isutab juba iseenesest vürtsika ja eriti piparkookide järele. Ma ei osta enam poest piparkooke, aga piparkoogimaitseainega saab ise kodus imesid teha. Ning muidugi kuuluvad kogu selle kupatuse juurde ka marjad: jõululikud jõhvikad ja maitsvad mustsõstrad. Sügavkülm on siinkohal hea varustaja!

Taigna retsepti võtsin “Vanaemade kokaraamatust” (seal oli nimeks “Vale-napooleonikook, jah, kahe oo-ga), kreemi puhul inspireeris Nami-Nami. Tegelikult muutsin mõlemat retsepti ikka päris palju.

Osised

Tainas:

  • 200 g võid
  • 5 dl täistera speltajahu
  • 1 muna
  • natuke soola

Kreem:

  • 5 dl kookospiima
  • 3 muna
  • steviat või mett
  • piparkoogimaitseainet
  • 1,5 spl speltajahu

Vahele veel: peotäis jõhvikaid ja 2 peotäit mustsõstraid.

Taigna puhul üritasin esmalt olla iseseisev ja tegin üldse kolmanda versiooni, mida üheski raamatus polnud. Hakkisin või väiksemateks tükkideks, nagu soovitatud, mätsisin jahuga muredaks taignaks (elutoas alljärgnev vaatepilt: telekast “Downton Abbey”kordus, mina diivanil, taignakauss süles, tainast näppimas) ning arvasin, et nüüd ongi valmis. Ah, mis mõttes lisada natuke vett? Läheb liiga märjaks see taigen ega saa rullida. Või see muna? No seisab koos küll… Tainas neljaks osaks ja ringikesteks rullima. Rullisin ühe põhja korraga, panin ahju ja rullisin samal ajal teisel küpsetuspaberi lehel järgmise.

Kui 2 esimest põhja 220-kraadises ahjus 8 minutiga (umbes) ära said küpsetatud, sain katastroofist aru. Päris hea sõna peale see jahu ja või koos ei püsi. Ma korra jõudsin isegi enne mõelda, et kas ongi võimalik, et võiks koos püsida, aga nojah… Igatahes, lisasin ülejäänud taignale 1 muna ja see tegi imet. Põhjad ei lagunenud enam ära! Oleks kohe alguses muna pannud, oleks saanud 4 kaunist põhja ja täpselt sellise kihilise koogi, nagu kavas oli.

Kreemitegu. Tunnistan, et kartsin keedukreemi, olles vägagi veendunud, et see läheb nässu ja tükki ja untsu ja kes teab mida veel. Ja siis kahtlesin, kas kookospiim käitub samamoodi nagu tavapiim. Hiljem taipasin, et põhitrikk on siin muna, mis kuumutades kreemi paksemaks muudab.

Kõigepealt lasin 2,5 dl ehk pool kookospiimast kergelt keema. Arvan, et piisaks ka 4 dl kookospiimast ehk ühest purgist, sest mul jäi viimaks kreemi üle. Ostsin Selverist selle mõnusa liitrise kookospiima paki, aga kui ostad näiteks 1 purgi (400 ml), siis piisab sellestki. Kloppisin lahti munad ja segasin ülejäänud, külma kookospiimaga. Sinna segasin ka jahu. Lisasin külma segu kuumale, alandasin kuumust ja lasin tal podiseda, ise pidevalt segades ja hirmul, et äkki läheb tükki ja tuleb munapuder… Vahepeal lisasin noaotsaga steviat ja maitsesin tihti. Steviaga tuleb alati ettevaatlik olla, sest liiga suur kogus muudab toidu lihtsalt rõvedaks. Stevia on suhkrust sadu kordi magusam, sestap ei tohi üle doseerida. Piparkoogimaitseainet läks viimaks kokku vist terve supilusikatäis. Lisasin ja maitsesin, kuni rahul olin. Kokkuvõttes väga magus kreem ei tulnudki. Kui kreem paksenenud oli, lasin enne koogi kokkupanemist sel veel jahtuda.

Lõpuks tuli siis 2 terve ja 2 rabeda põhjaga midagi välja mõelda. Võibolla oli nii isegi parem. Improviseerisin. Kuna kook sai tehtud kaasavõtmiseks, siis olekski taldrikul või muul alusel seda raske transportida. Nii sündis piklikku klaasvormi midagi Napoleoni koogi vormi laadset. Või siis hiiglaslik tassikook. Puru põhja, kreem vahele, puru peale, jälle kreem, tükkideks murtud põhjad, kreem, vahepeal ka kiht püreestatud marju, põhjatükid, kreem… kõige peale jälle puru ja mõned mustsõstrad. Ööseks külmkappi läbi imbuma.

Pelmeenitrall: vorm, kuju, tainas ja mis kõik veel!

IMG_6888

Praetud ja keedetud pelmeenid rohelise salatiga

Ühel ilusal õhtul tekkis niivõrd meeletu pelmeenide isu, et… läksin poodi ja ostsin lõhe-juustu pelmeene? Ei, vale vastus. Need on küll kõige normaalsemad poest saadavad variandid, kuid sedapuhku otsustasin, et tuleb pelmeenitegu ise ette võtta. See olukord, mil terve laud oli tainast täis ning pelmeene käsitsi vorpisin, on minevikus juba läbi mängitud. Tegelikult saab ka mitu korda kiiremini ja lihtsamalt, kui on olemas pelmeenivorm. Just vormi ma otsima läksingi. Järve keskuse Apelsinis oli kõike muud ägedat, millega kokkamisõhtuid sisustada, kuid pelmeenivormi (täpsemalt minipirukad) sain siiski Koduekstrast. Laveerisin kaupluseni läbi Järve keskuse laadamüüjate ja tüütute Starmani putukate, kes siiamaani seal oma saaki püüda üritavad.

Milline see pelmeenivorm üleüldse välja näeb?

Pelmeenivorm näeb välja nagu hunnik auke ja põhimõtteliselt see ongi hunnik auke. Minu tuttuuel pelmeenivormil on 55 auku ehk san sellega korraga teha 55 nunnut väikest pelmeeni

Näide pelmeenivormist. Minu oma on pisut suurem, aga augud on sama kujuga.

.Kuidas see asi siis käib?

Tööpõhimõte on lihtne: rullid taigna õhukeseks ja asetad ühe kihi vormile. Siis nende aukude juurest tuleb natuke tainast alla suruda, et tekiksid lohud, kuhu saab täidist suruda. Seejärel täidis sisse ja teine õhukeseks rullitud taignaleht peale. Siis algab põnev osa: hakkad vormi pealt rullima ning siis tekivad ühtäkki väiksed “munakesed”. Need võib kohe vormist välja lükata või siis koos vormiga sügavkülma panna. Kui pelmeenid niisama näppudega välja togisin, olid tulemuseks natuke muljutud pelmeenid. Kuna köögis oli parajasti katsetuste päev, siis panin osa pelmeene ka koos vormiga sügavkülma. Hiljem lükkasin külmunud pelmeenid vormist välja. Vot need olid juba palju kaunimad, nagu ka allolevalt pildilt paistab.

IMG_6878

Vasakul koos vormiga külmutatud pelmeenid, paremal näppudega välja kougitud muljutud pelmeenid

Kuidas pelmeene küpsetada?

Esimesel päeval tegin pelmeenid valmis ja suskasin sügavkülma. Neid ongi hea korraga suurem kogus valmis teha ning külma ära panna. Küpsetusmeetoditega tutvusin järgmisel päeval. Keeta või praadida? Proovisin mõlemat. Kindlasti läheks loosi ka ahjus küpsetamine, kui natuke rohkem aega on. Idee poolest on ahi ka hea tervislik variant ning samas jäävad parajalt krõbedad, mitte plönnid, nagu mõnikord keetes juhtuda võib. Mulle endale meeldivad kõige rohkem aga krõbedaks praetud pelmeenid. Kuumas õlis võtab aega paar minutit. Ja kui pole tegu lihatäidisega (mille võiks vast ka enne sissetoppimist pigem läbi kuumutada, sest poepelmeenidelgi pole päris roosa liha sees, vaid mingi hall mass), siis küpseb seest ka ära. Mul oli sees Parmesan ja päikesekuivatatud tomatid. Praetud pelmeenid on üldjuhul ilusamad.

IMG_6884

Vasakul keedetud plönnid, paremal kaunima värviga praetud pelmeenid

Millest siis tainas teha?

Kui hakkasin netist natuke infot otsima, selgus, et pelmeene on sadu ja sadu erinevaid. Eriti rikkalik on valik Aasias ja iseäranis Hiinas, kust leiab tõepoolest igasugust. Ja siis on veel slaavi pelmeenid ja vareenikud ja… palju asju! Eesti kaubandusvõrgust leiab klassikalisi nisujahust pelmeene. Mina otsustasin proovida rukkiga. Enne lugesin veel riisijahust pelmeenide retsepte, aga kuna see eeldab ka mingi tärklise ja muude ainete lisamist, et riisijahust plönnid üldse mingit kuju omaskdi, siis jäi hetkel katki. Rukis sisaldab kleepvalku gluteeni nagu nisugi, sestap püsivad pelmeenid koos. Koguste arvutamisel puhul peab taas vaatama, et tainas oleks elastne, aga mitte liiga vedel. Seda peab saama rullida. Allpool minu versioon.

  • 5 dl rukkijahu
  • 1 muna
  • maitseks soola, ürte
  • vett

Jahu teiste kuivainetega (sool, ürdid) kaussi, keskele väike lohk, muna lohku katki ja segada jahuga kokku. Seejärel hakka tasapisi vett lisama, kuni tekib korralik taignapall. Tainas peaks olema rullitav ega mitte taignarulli külge kinni jääma. Enne kui aga rulli ja vormiga mässama hakkad, kata taigen 30 minutiks niiske rätikuga ja jäta seisma (taignale meeldib niiskus!). Selle ajaga muutub see elastsemaks. Vahepeal võid ette valmistada täidise. Aastaid tagasi tegin käsitsi laari pelmeene kana ja sinihallitusjuustuga, nüüd aga päikesekuivatatud tomatite ja parmesaniga. Põhimõtteliselt on täidise osas aga fantaasial vaba voli. Nüüd igatsen aga suuremate aukudega vormi, kuhu saaks rohkem täidist panna!

Kaera-kohupiimapannkoogid

Toitumisnõustamist õppides tuleb ka ise kõik need dieedid läbi teha, mida kunagi klientidele välja pakkuma hakata. Tegelikult on “dieet” tobe sõna, sest mitmeski mõttes on tegu püsiva elustiiliga, mis tuleb ja jääb. Ma ei usu enam ammu imedieetidesse, sest nende toime on üldjuhul sama pikk kui dieet ise ehk vaid paar nädalat. Sestap on “toitumine” hulga parem sõna. Hetkel testingi enda peal GK-toitumist, mis tähendab, et valin suhu pistetavaid süsivesikuid hoolega ja pean nende üle arvet (2 järgneva päeva menüü on üldjuhul ette planeeritud). Muidugi jälgin ka seda, et piimatooteid üle ei tarbiks ning et valgud ja rasvad oleksid kvaliteetsed. Igapäevatoidus on aukohal seemned (chia ja lina) ning oliiviõli, nii et kasulikud ja asendamatud rasvhapped saab kätte. Süsivesikute puhul jälgin, et need veresuhkrut liigselt ei kõigutaks. Hirsipudru asemel tähendab see kaerahelbeputru, kuna hirss, olgugi et kasulik, teeb veresuhkruga õudusi. Samuti ei näksi ma enam riisileivakesi, sest needki (mis siis, et sisaldavad ainult pruuni riisi ja natuke soola) tõstavad kiirelt veresuhkrut, mis hiljem kiirelt ka langeb ja tulemuseks ongi uimasus. Selles toitumises on põhirõhk köögiviljadel, kuna neid võib peaaegu piiramatult süüa. Pakk beebiporgandeid vahepalaks on täiesti normaalne ja valkude-rasvade saamiseks võib lisaks veel paar pähklit kõrvale haarata. Ja see on maitsev! Söön ka kala, kodujuustu, maitsestamata jogurtit marjadega, hummust… mu toidulaud pole vaesem, vaid muutub iga päevaga rikkamaks!

Nii. Pannkoogid. Magustatud steviaga, sest suhkur ja mesi laksivad veresuhkru kiirelt üles. Kaerajahu, kuna kaer on GK mõistes üks parimaid teravilju. Kohupiim valgusisalduse tõstmiseks ja mõnusaks maitseks. Õun mahlasuseks ja stevia maitse peitmiseks (ikka hakkab kergelt vastu, kui üle kipun doseerima).

Osised

  • 2 muna
  • 2 spl täisterakaerajahu (Kaarli Talukaup)
  • 200 g ricotta kohupiima (Otto; vadakuvalk on kergesti omastatav)
  • 1 õun
  • steviat

Tegemine on lihtne: sega osised kokku! Mune tuleks algul natuke lahti kloppida ja õuna riivida, steviat pane nii palju, kui mõnus tundub. Prae pannil õli või kookosrasvaga mõlemalt poolt kuldseks. Kuna need pannkoogid sisaldavad palju valku, võib ka väikse virsiku või õuna kõrvale veel võtta. Marju võib pannkookidele samuti panna, kuna nende mõju GK-le on väga leebe. GK mõistes on ühel banaanil sama mõju mis 1,2 kilol maasikatel. Kumma sina valiks?

Tatra-kohupiimapannkoogid

Pühapäeval nädalamenüüd koostades lisasin üheks hommikusöögiks tatrapannkoogid, kuna Taimetoidupäevalt ostetud tatrajahu pakk ootas oma etteastet. Nädala jooksul lisanduvad pannkookidele ka küpsised või kook, aga esimesena esinesid siiski pannukad. Eile silkasin veel korra Nõmme turult läbi, et korralikke talumune osta. Pannkoogid ilma munata niisama koos ei püsi. Ja hommikul juhtus muidugi see, mis sageli juhtub ehk tegin külmikuukse lahti ja hakkasin looma. Tatrapannkookide retsepti mul ei olnud ning leiutasin käigupealt. Tulemus oli suussulav!

  • 3 muna
  • 200 g ricotta kohupiima
  • 50 g taluvõid
  • 1 dl tatrajahu
  • magustajat: palmisuhkur vms.
  • rosinaid
  • chia seemneid
  • soola

Pane või sulama ja klopi samal ajal munad lahti. Lisa kohupiim ja sega korralikult läbi. Lisa ka tatrajahu, rosinad, chia seemned ja natuke jahtunud või (tulikuuma ei tasu taignasse kallata). Kui tainas tundub liiga vedel, lisa veel tatrajahu. See peaks olema hapukoorele sarnase konsistentsiga. Maitsesta natukese soola ja lemmikmagustajaga. Täna kasutasin natuke steviat ja natuke palmisuhkrut. Sega taigen hoolikalt läbi ja küpseta seejärel mõnusad pannkoogid. Serveeri näiteks marjadega. Võtsin külmikust mustsõstraid ja mustikaid ja lasin neil natuke sulada. Mõnus!

Ringiga tagasi peedi juurde ehk järjekordne šokolaadikook

IMG_5613

Peedist ei saa ma üle ega ümber, aga miks peakski, kui üks juurikas on niivõrd hõrk ja aastaringselt lihtsalt kättesaadav ja lisaks sobib nii soolastesse kui magusatesse roogadesse? Sestap ehitasingi oma sünnipäevatoidud seekord peedi ümber. Nädal enne Barcelona maratoni on peediga liialdamine veel eriti hea mitte, kuna selles sisalduvad nitraadid vähendavad lihaste hapnikunõudlust ning sama hapnikuhulgaga jaksab keha rohkem ära teha. Täna on aukohal klassikaline punapeet, kuigi pean plaani ka kollase või muude erisuguste peetide jahtimiseks. Ehk siis ühel hetkel tuleb minna Nõmme turule või kiigata talutoiduga kaubitsejate poole nagu Tagurpidi Lavka või Otse Tootjalt Tarbijale.

Peediga šokolaadikooki olen teinud varemgi ja hea põhjusega: see on maitsev! Peet annab mõnusa magususe ja mahlakuse. Kes viitsiks kuiva kooki järada? Mina igatahes mitte. Magusus tähendab ka, et muid magustajaid on vähem juurde vaja. Suhkur (demerara) sai nüüd kodus otsa ja uut pole plaanis osta. Jätkan steviaga katsetamist. Tasapisi hakkab kusjuures ära harjuma. See on ülihea uudis. Stevia on naturaalne suhkruasendaja, mis aitab vältida näkku punnide teket ega sisalda ka kaloreid. Mõtlesin mõnda aega, kas kook peaks olema ka gluteenivaba, aga sellise retsepti olen korra juba kirjutanud, nii et sedapuhku lähen odrajahu teed. Oder troonib tänases õhtus samuti, sest lauale leiavad tee nii odrakruubid (ahjujuurikate kõrvale, milles aukoht on taas peedil) kui ka odrakarask. Odra- ja peedipidu, miks ka mitte!

Osised

6 väikest peeti
4 muna
125 g võid
4 dl odrajahu
1 spl steviat
5 spl kakaopulbrit
peotäis mooniseemneid

Keeda peedid pehmeks. Eemalda koledamad kohad noaga. Ma lõikasin ära selle jämeda otsa, koorima ei hakanudki, sest enne keetmist sai neid korralikult pestud ka. Püreesta peedid saumiksriga ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil või pliidil madalal kuumusel või, kalla peedimassi hulka. Lisa munad, stevia ja kakaopulber, mooniseemned, sega hoolikalt. Steviaga tasub alati ettevaatlik olla, nii et lisa algul pigem vähem ja maitse, kas on veel normaalne. Liiga palju steviat on jõle tugeva maitsega. Jaga taigen pooleks ja kalla kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Samal ajal, kui need ahjus 180 kraadi juures küpsevad, valmista kihtide vahele minev kreem.

Kreem
Rikalik peotäis (külmutatud) mustsõstraid
250 g maitsestamata (Otto ricotta) kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
3 spl mett

Kreemi valmistamine on mõnusalt lihtne: vahusta vahukoor vedela meega (seda võid vajadusel soojaveevannis vedeldada) ning lisa vahustamise lõpuosas kohupiimakreem ja mustsõstrad. Ongi mõnus, kergelt lillakas kreem valmis. Kohupiimakreem lisab vahukoorele pisut massi ja teeb kreemi kergemaks. Kui koogipõhjad on valmis (25 minutit umbes läks) ja pisut jahtunud, lõika need pooleks, et oleks kokku 4 latakat. Siis pane kook kokku: kreem iga kihi vahele ja lõpuks peale ka. Kaunista granaatõunaseemnetega ning lase seejärel mõned tunnid külmkapis maitsestuda ja kreemil sisse imbuda.