Paksud vahvlid

image

Kui võileivagrillil rauad ära vahetada, moondub see justkui imeväel vahvlimasinaks, mis küpsetab pontsakaid belgia vahvleid. Ma ei ole see inimene, kes igapäevaselt vahvlitega maiustaks, aga kui ühel õhtul kari füsiosid külla tuli, siis tekkis küll mõte, et prooviks üle pika aja teha. Külalistest on tavaliselt nii palju kasu, et lauale jõuavad tavapärasest pisut erilisemad road ning tihti saab ka millegi uue ja põnevaga katsetatud. Värske vetikatega salat ja ahjujuurikad polnud midagi üllatavat ning kaarobišokolaade olen ka juba ette ja taha teinud, aga vahvlid olid kraadikese erilisemad. Täna, 14. veebruaril, mil mul on 15 km jooksu seljataga ning ootan Sanderit, et ta oma 32 km ringilt naaseks (ma jooksin üleeile selle pika otsa), tuli taas tahtmine midagi erilist teha. Ja seekord kirjutan ka retsepti üles, olgugi et see on iga kord tehes erinev. Täna odrajahuga. Ei, nisu siit kodust otsida ei tasu (kuigi võite soovi korral sellega asendada ja siis soovitan täisteranisujahu). Eriti pärast viimase nädala avastust, et mul on vist nisutalumatus. Ma ei söö nisu iga päev, aga kui juhtub, võtan hoobilt kaks kilo juurde ja vahel läheb ka kõht tohutult punni. Nisu hoiab mul vett kinni ning isegi pärast ohtrat joomist ei taha see välja tulla… Aga jah, see selleks, pärast tsütotesti saan täpsemalt öelda. Seniks aga odravahvlid!

image

Osised:

2 muna
3 spl kookosrasva
maitse järgi steeviat
4 dl täisteraodrajahu
2 dl vett
1 dl kookoshelbeid

Klopi munad lahti, sega sulatatud kookosrasvaga. Lisa odrajahu, vesi ja kookoshelbed. Vett või jahu võib vajadusel juurde panna, et saavutada pannkoogitaignast natuke paksem konsistents. Päris voolama see tainas ei pea, aga olema parajalt vedel. Lisa steeviat ja soola, kuni tainas maitseb mõnusalt. Steeviaga tasub alustada ettevaatlikult, sest see on kange kraam. Kasutan vedelat vanillimaitselist steeviat, mille vitamiine ostes iHerbist tellisin. Soojenda vahvlirauad ja pane mõlemale rauale suur lusikatäis tainast. Küpseta, kuni vahvlid on kuldsed. Mina serveerisin marjadega, sest kapis oli nii jõhvikaid kui mustsõstraid.

image

Jälle peedi-šokolaadikook!

Peet ja šokolaad jäävad minu silmis vist igavesti kokku käima. Ja miks nad ei peakski: mõlemad on tumedad ja magusad ning täiendavad teineteist suurepäraselt. Šokolaadita oleks peet üksinda liiga läila ja peedita šokolaad liiga kuiv. Ühe koogi sees nad lihtsalt peavad koos olema! See oli sedasorti kook, mille puhul päris täpselt ei teadnudki, kuidas see välja peaks nägema: kas peet koogitaignas või kreemi sees, jahugi sort oli teadmata. Ütleme nii, et mitmeski mõttes oli see köögis leiutatud kook, olgugi et põhiained tuli varakult Võrust poest ära osta. Seal metsade vahel on vaikus (seekord küll laste hõiked ja trall) ja päikesepaiste, aga mitte ühtki poodi. Boonusena olid aga oma aia peedid. Niisiis… kogustega on nagu ikka: ise ka täpselt ei tea. Vaid võipaki suuruse, munade arvu ja kookoskreemi koguse võin peast öelda.

Ja siinkohal olgu öeldud, et tegu oli uhke juubelitordiga sellele kõige kallimale inimesele. Ja lisaks oli köögis abiks üks väga noor ja agar abiline, kellele üle kõige meeldis tainast segada ja lusikat lakkuda. Alustasin koogi tegemist nagu koheva biskviidiga, aga kuna mulle biskviit ei maitse ja ma seda nagunii teha ei oska, siis tuli viimaks lihtsalt… kook. Parajalt tihke, sest mis sa rukkijahust muud ootadki. Aga! Šokolaadikook peabki ju tummine olema.

Osised

  • 4 muna
  • 150g võid
  • paar spl pruuni suhkrut + pärast kreemi ka
  • 80 + 40 g kakaopulbrit
  • mitu dl rukkijahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • paar väikest peeti
  • mitu suurt peotäit mustsõstraid

Löö munad kaussi ja vahusta. Kui sul on usin väike köögiabiline, siis võid samal ajal või sulama panna (pliidil potis/metallkausis madalal kuumusel või kuumas veevannis). Lisa suhkur, kakaopulber, jahtunud või ning jätka vahustamist, et komponendid kenasti seguneksid. Kakaopulbri pakk oli 150-grammine ning koogiteo lõpuks oli sellest pisut alles jäänud, nii et ehk läks kokku 120 grammi. Täpsed kogused sõltuvad muidugi maitse-eelistustest ehk kui mõru kooki soovid. Rukkijahu lisa ka nii palju, et oleks paraja paksusega tainas: mitte täitsa vedel, aga selline, et saab vormi veel kallata. Ausõna ei mõõtnud koguseid, aga 3 dl tuli vast ikka ära. Kergituseks natuke küpsetuspulbrit ka, aga ega rukkikook nagunii väga õhulossi kuju võta.

Ära karda rukkijahu! See on väga mõnus ja tummises koogis mõistlik valik. Kui ma poleks öelnud, poleks need sööjad arugi saanud. Ja kook kadus kiirelt… Igatahes, kui tainas on kokku möksitud, kalla see lahtikäivasse koogivormi (mul oli selline suurepoolne, äkki 28 cm?) ja pane 180 kraadisesse ahju. Läksime köögiabilisega aiamaale mustsõstraid korjama ning pool tundi istus see ahjus kindlalt. Samal ajal podisesid ka õhtuse kartulisalati kikerherned pliidil.

Kui kook tundub valmis (=tahke) olevat, võta see välja ja lase jahtuda, enne kui üritad seda pooleks lõigata. Valmista kreem: vahusta paksem kookoskreem (Santa Maria müüb seda kookospiima nime all, Extra Creamy vms, lilla pakend; mul oli rohe-valge Malaisia toodang) pruuni suhkru ja kakaoga. Suhkru-kakao koguseid timmides saad just sulle meeldiva magususe-mõruduse kokteili. Kuna taigna tegemise hetkeks me polnud veel leiutanud, kuidas köögikombaini määrimata peeti püreeks saada, siis läks peet seekord kreemi sisse. Kõige parem on pudrustada see saumiksriga, aga meil oli mingi väike Tupperware’i imevidin, mida kondiauruga käiama pidi. Tulemuseks pisikesed peeditükid, mis õnneks ei tundunudki veidrad. Tõtt-öelda ei leidnud neid kooki süües üleski. Peeditükid ka kreemi sisse! Selleks ajaks on põhi ehk nii palju maha jahtunud, et see korraliku noaga kaheks kihiks lõigata. Niidiga lõikamine jäigi seekord proovimata, aga õnneks sai noagagi hakkama. Määri kreem vahele ja peale ning kaunista mustsõstardega. Pane paariks tunniks külmkappi läbi imbuma. Kreemi võiks isegi natuke rohkem olla, sest õhtuks oli see juba sujuvalt koogi sisse ära kadunud…

Kohupiimakreemimahedik ehk mul on geniaalne mees

IMG_5595Mõista-mõista, mida saab sellest topsitäiest! Konkreetselt sellel pildil: mustsõstrad, kirsid, maasikad, vesi, kohupiimakreem ja avokaado. Kohupiimakreem on selle valemi salajane komponent. See imeline asi, mis lisab valku ning tummisust. See põnev idee, mille leiutamise au ei saagi ma endale võtta, kuna Sandril tuli see geniaalne mõte, et paneks kohupiima kah. Tõtt-öelda võisin esmalt seda mõtet kuuldes isegi vaikselt kulmu kortsutada, aga tegelikult on tegu geniaalse ideega.

Aga mis sellest siis kokku tuleb? Kuna marjad on sügavkülmast võetuna päris külmavõetud, siis saab esmalt ilmaselgelt midagi jäätisetaolist. Kui segu natuke soojas köögis seisab, annab see aga täitsa mahediku ehk smuuti mõõdu välja. Kui keegi veel päris hästi aru ei saanud, mis värk on, siis olgu ka öeldud, et kogu see möks tuleb saumiksriga ühtlaseks massiks lasta, nii et see näeks kokkuvõttes välja nagu allolev pilt. Täpset retsepti ei tasu mingi hommikusmuuti jaoks kirjutama hakata, sest igaüks kasutab lõppude lõpuks ikka neid osiseid, mis tal parajasti kapis on. Mul on selle jaoks sügavkülmas alati marjad ootamas ning neile tulevad appi kreemjad avokaadod või banaanid ning muud puuviljad, mis parajasti vaagnat kaunistavad. Kohupiimakreem on boonuseks ja eriti hea pärast pikka trenni taastava joogi jaoks. Vett lisan selleks, et mass rohkem jooki kui jäätist meenutaks.

IMG_5597

Jõulujärelkaja ehk piparkoogipõhjaga kohupiimakook

Kui päris aus olla, siis ma liiga hästi ei mäleta, mis täpselt selle koogi sisse läks. Valmistasin selle kiirelt enne õe juurde jõulusöömingule minemist, sest meie peale jäi magustoit. Hommikul lasime end veel peagu neli tundi bussis loksutada, et kaugelt Võru kandist tagasi pealinna naasta. Kontseptsioon oli peas mingil kujul olemas juba siis, kui enne Lõuna-Eestisse reisimist piparkoogitaigna käntsakalt ühe korraliku jupi maha lõikasin ja selle koju külmkappi ootama jätsin. Juba siis hakkas ilmet võtma idee piparkoogise põhjaga koogist. Krõbe põhi eeldab mõnusat pehmet sisu ning loogilise jätkuna mõtlesingi kohe kohupiima peale. Hiljem kaunistades veel jõulukingiks saadud imemaitsvat ingverisiirupit peale ja oligi magusroog valmis!

Koostisosad

  • korralik käntsakas piparkoogitainast (mul oli isetehtud rukkijahuga versioon)
  • 400 g kohupiima (seekord Otto ricotta)
  • üks tuub (300 g?) kohupiimapastat (juhtus olema Otto kirsi-tiramisu maitseline)
  • 2 muna
  • pruuni suhkrut (täpselt nii palju, kui sinu magusalembus nõuab)
  • külmutatud marju (minu külmikus leidus mustsõstraid ja kirsse)
  • kaunistuseks ingverisiirupit

Vooderda lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Suru piparkoogitaigen vormi põhja. Mul tuli seda eelnevalt veevannil pisut soojendada, kuna mu taigen oli ohtra võiga, mis külmikus üpris kõvaks muutub. Seejärel valmista kausis täidis: löö lahti munad ja sega kohupiimatoodetega. Lisa nii palju suhkrut, muud magustajat, kui sinu magusaisu nõuab. Maitse aeg-ajalt, kas on juba piisavalt magus. Kalla helde peoga juurde külmutatud marju, et kogu kupatust mõnusalt mahlaseks muuta. Kalla täidis koogivormi ja tõsta ahju. Kui õigesti mäletan, siis kulus 180 kraadi juures tunnike. Põhimõtteliselt on kook valmis siis, kui täidis on tahke ega võdise enam. Meil juhtus ahju tõstmisel korralik äpardus ka. Nimelt tuli lahtikäiv koogivorm küljest ära ja kõik kohad olid täidist täis. See, mis õnnestus kiirreageerimisel päästa, läkski ahju küpsema. Kalla valmis koogile ingverisiirupit. Siis on koogis ka mõnus annus särtsu!