Paar ilusat suvist salatit

Teadupärast sööme lõunat Kardemonis. Eks vahel väsitavad need toidud ära, sest kõik on palsamiäädikaga (see pruun asi) üle valatud, kuid kvaliteet on siinkandis ikkagi parim. Pubitoit Kardemonile ikka vastu ei saa, olgugi et päevaprae jätan Kardemoniski vahele, sest piimatooteid või liha on neis palju. Kalaroogasid nii sageli ei kohta. Mõnusaid, värskest pakatavaid salateid leiab sealt aga ka ja siin jagangi kahte mereandidega salatit. Lõhesalat, kus on ka kartuleid, on pisut toekam variant. Lõhet on seal palju! Krevetisalat aga meeldivalt rohkete grillitud krevettidega rikastatud. Ma ise teeks enam-vähem samamoodi, ainult et palsamäädika jätaks välja. Selle asemel kallaks ma salati üle külmpressitud oliiviõliga.

20160506_125533

20160523_152744

Advertisements

Põige Pirošmani

Pirošmani asub Nõmme ja Mustamäe piiril, tegelikult napilt siiski veel Nõmmel, nii et sinna minekuks ei pidanud oma linnaosastki väljuma. Töölt on teekond võrdlemisi lihtne: tuleb vaid mäest alla minna. Kui me 12. veebruaril sellest tõusust alla ukerdasime, siis lugu nii lihtne muidugi ei olnud, sest jäite tõttu tuli pisut ka uisutada ja hoolitseda samas selle eest, et liiga suurt hoogu sisse ei saa ega ninali käi. Siinkohal tasub vist ära mainida, et oleme seal ka kolm mäkkejooksu trenni teinud (neljas ja viimane tuleb paari päeva pärast). Esimesel nädalal soojenduseks 6x200m ja 2x300m, teisel juba 8x300m ja kolmandal 10x300m (see viimane oli üks väga tugev trenninädal ka). Igatahes… Pirošmani on lähedal ja ühtlasi sai vahelduseks natuke teist teed pidi koju tatsatud ning enne koduvärava nägemist ka korra Külmallika tõusu võetud. Ei, mitte joostes, vahel me jalutame ka.

Võibolla olen ma seal kunagi ammu käinud. Võibolla. Vahepeal tekkis mulje, et tegu on lihasööjate paradiisiga, kuhu minusugusel köögiviljahoolikul ja kalamekkijal suurt asja ei ole. Kohast õhkuv lihalõhn annab säärasteks mõteteks alust küll ja veel. Olles aga Nõmme pubide menüüd netis juba mitu korda läbi kedranud ja paarist kohast “meh”-reaktsiooni tekitava toiduga keha kinnitanud, vaatasin korra otsa ka Pirošmani menüüle ja otsustasin, et sealgi tuleb korra nina ukse vahelt sisse pista. Ütleme nii, et Kardemon on tore, aga kaua sa ikka üht sama tatragaletti sööd (olgugi et ma olen väga tänulik, et neil nisuvabad soolased pannkoogid on ja mulle päriselt ka need maitsevad!) või balsamiäädikaga salatit kugistad. Tuleb käia ära, et tulla tagasi. Vahemärkus: märtsis lähme pikemale (kulinaar)reisile/treeninglaagrisse Hispaaniasse ehk sealtki võib põnevaid toidupostitusi oodata.

Elu-olu

20160212_203351

Vaade teiselt korruselt

Pirošmani on suurem, kui väljast paista laseb. Seal on suisa 2 korrust. 175 cm ja kõrged saapad tähendavad minu puhul muidugi seda, et teisel korrusel on mul madalamates kohtades (seal väike kaldenurk) pea vastu lage, kui püsti seista. Interjöör iseenesest on hubane ja väikseid armsaid vidinaid täis. Kasvõi need rippuvad taimed, mida pildiltki näha saab. Ja soe on seal ka, nii et külmal talveõhtul või mis iganes muul aastaajal, kui väljas ulub kõle tuul, tasub sinna peitu minna küll.

Eelamps

20160212_202423Esmalt jõudsid lauda pooleliitrised õlleklaasid punase gruusia õluga. Oeh. Oleks pidanud kahepeale ühe võtma, sest niivõrd palju vedelikku oli suisa raske alla kugistada. Ütleme nii, et pärast oli halb olla. Tahtsime ju vaid proovida, mis värk selle õluga on. Muidu võtsime eelampsuks šampinjonid või peenema nimega soko. Tegelikult üritas Sander sulguni juustu tellida, aga näitas menüüs vale nime peale. Pildid-nimed olid kuidagi nihkes omavahel (jah, igast toidust saab enne pilti vaadata). Kes teab, ehk olid šampinjonid isegi parem valik. Mõnus kindlapeale. Kui nimedest veel rääkida, siis leiab menüüst igasugu põnevaid elukaid nagu kalakuri (praetud seened, küüslauk jne.), baže (praetud kanafilee kreeka pähkli kastmes), hereti (praetud kanafilee, peekon jm.), šavi lomi (veisefilee salat), kutš-matši (praetud kanamaks ja süda kreeka pähklitega… Ütleme nii, et praadimine on väga levinud valmistamisviis, mida ma ise koduköögis üleliia tarvitada ei tavatse.

Peamine kõhutäis

20160212_202603

Kanašašlõkk ja salatihakatis

Sander tellis kanašašlõki, sest teadupärast oskavad grusiinid lihaga grillil ümber käia. Ütleme nii, et liha oskavad jah enam-vähem teha, olgugi et need kergelt kõrbenud kohad oleks võinud olemata olla, aga korralikust salatist neil aimu pole. No see ei ole salat, kui sa lõikad ühe tomati pooleks ja lisad paar kurgiviilu. See on lihtsalt fantaasiavaesus! Ma jään vist toidukohtade kohutavate salatite üle igavesti virisema. Miks? Sest mulle meeldib salat ja mul on jube kahju, et enamik kohti seda üleüldse valmistada ei oska ning niiviisi suure enamiku inimeste jaoks köögiviljasöömise päris ära rikuvad. Kes seda igavat plõkerdist tahaks, eks? Salatis peavad olema põnevad rohelised nagu kergelt sinepise hõnguga rukola, mahlakas jääsalat või krõmpsuv frillis, kvaliteetne oliivi- või pähkliõli, tugevama maitsega viljad nagu kirsstomatid või paprika ja pisut seemneid-pähkleid. Ohjah…

20160212_202554Adžapandsali ehk maakeeli hautis praetud baklažaanidest (küll neile ikka meeldib kõike praadida!), kartulist ja mitmesugustest köögiviljadest peitus minu kausis. Iseenesest ju mõnus ja parajalt vürtsikas, aga seda meelt olen küll, et kõike ei pea alati päris pehmeks hautama. Natuke krõmpsumist tuleb alati kasuks, sest siis on lootust, et ka rohkem vitamiine on alles jäänud. Lisaks peab keha seedimiseks pisut rohkem tööd tegema ehk imendumine on aeglasem ja kõht püsib kauem täis (kuigi pärast seda toitu oli kõht nagunii mitu tundi liigagi täis). Kokkuvõttes nõretas see toit ka õlist, ni iet pisut raske oli kõike ära süüa. Andsingi Sanderile. Ja muidugi olid need hiiglaslikud õlleklaasid ka veel… See, et Sander oma kartulipüreed ei saanud (unustati ära, aga arvele lisamist siiski ei unustanud), oli võibolla isegi hea, sest lõpuks ägasime toidu raskuse all mõlemad.

Kardemon. Salatid. Nämm.

Kui mõnda aega tagasi kirjutasin Kardemonist, siis heietasin veel sedagi, et mingil hetkel tuleks nende meelitavaid salateid proovida. Suured salatid, mida nad soovitavad prae asemel süüa, täidavad kõhtu tõepoolest ja lisaks sisaldavad igati mõnusaid komponente. Ühel reedel, mil pidime teineteisele massaaži tegema (massöörid vajavad ka ise hooldust!), näpistasime massaažiajast väikse tüki ära ja täitsime esmalt kõhtusid. Siin ei olegi vaja pikka juttu teha, vaid kohe piltide imetlemise juurde asuda! Ja siit nad tulevadki: hiidkrevetid vokitud ja värskete köögiviljadega…

…ja … soe lõhesalat vokitud ja värskete köögiviljadega (tõeliselt toitev!)!

Muidugi on Kardemonis ka võrdlemisi muljetavaldavad smuutid. All pildil mangosmuuti, kus mangodega kokku hoitud ei ole.

Pure Line: eestimaine meejäätis ja muud toredused

Esimest korda ma sõna otseses mõttes jooksingi meejäätisele otsa. Nelijärvel jooksulaagris sai nii halvasti süüa, et õhtuse jooksutrenniga suundusin Aegviitu poodi. Hing ja keha ihkasid midagi värsket! Paraku serveeriti seal praadide juurde vaid pool lusikatäit vaimuvaest kurgi-tomati-hiina kapsa salatit kui sedagi. Ülejäänud osa taldrikust oli tavaliselt kraam, mida ma üldjuhul väga ei söögi: liha ja hunnik riisi. Esimese õhtu kalaga võis vaid rahule jääda. Niisiis, suund Aegviitu, korvi kirsstomateid, porgandeid, nektariine ja üllatuslikult ka Pure Line’i meejäätis. Esmapilgul näis, et tegu on mõne erakordse vene jäätisega. Pärgamentpaber ja värviline pakend tundusid just sinnapoole osutavat. Kui hakkasin tagasi jalutama ja hambad esmakordselt kaunisse valgesse pulgajätsi lõin, tegin esmalt paar mõnumõminat ja asusin seejärel usinalt pakendit uurima. Tuli välja, et tegu kodumaise jäätisega, mida toodetakse Harjumaal Kosel!

Desktop3

Uudishimu ei andnud asu ja juba Nelijärvelt rongiga Tartu (ja hiljem Põlva-Rõuge) poole veeredes, uurisin järele, millega siis täpsemalt tegu on. Tuli välja, et Pure Line asub Kosel ning kasutab võimalikult puhtaid ja naturaalseid koostisosi, vältides säilitusaineid. Täitsa minu maitse järgi jäätis! Juba Aegviidus võtsin oma targa e-ainete telefonirakenduse lahti ja toksisin seal sisalduvad ained sisse.

  • guarkummi – paksendaja, stabilisaator; võimalikuks kõrvalmõjuks allergiline puudutusaurtikaaria
  • karrageen – vetikatest saadav paksendaja, stabilisaator ja želeeriv aine; hoiab jäätise ilusat kuju; neist lisaainetest kõige kahtlasem, kuna võib tekitada soolestikuvaevusi, anafülaktilisi reaktsioone ja häirida immuunsüsteemi
  • jaanileivapuujahu – looduslik paksendaja ja stabilisaator; võib tekitada allergiat

Tegu on võrdlemisi looduslike lisaainetega ja need kõrvalmõjudki pole tegelikult igapäevased ning kes teab kui jubedad, olgugi et karrageen pani korra kulmu kergitama. Samas, kui poest kooki osta, on selles üldiselt kolm korda jubedamad koostisosad. Heameelt tegi ka see, et meejäätis oli päris võiga ja kahtlased hüdrogeenitud (ehk äärmiselt stabiilsed ja töödeldud) taimsed rasvad olid sellest välja jäänud.

Teised tooted

Meejäätis oli mu esimene ja senini parim kokkupuude Pure Line‘i toodetega. Pistaatsia- ja vaniljepulk, šokolaadikoonus ja glasuuritud Ice Dog said järele proovitud, aga need polnud ikka need. Võibolla seetõttu, et kõik teised sisaldavad suhkrut? Üldjuhul on ka nii, et niipea, kui mängu tulevad koonused ja vahvlitopsid, kahaneb mu isu märgatavalt. Tõtt-öelda ei anna need väga palju maitsele juurde. Rohkem nikerdisi jäätise ümber (vastandina puhta paljale meejäätisele) tähendab ka rohkem koostisosi ehk rohkem kohti, kus võiks miski valesti minna. Pealegi on nende vahvlites taimsed rasvad, olgugi et jäätistes endis on saadud hakkama rõõsa koore ja võiga (või!!!). Eelistan võimalikult puhast jäätist ja sestap on mu lemmikute nimekirjas ka kaunis paljas valge Regatt.

Kust saab?

Pure Line väidab, et nad pesitsevad Konsumites, Stockmannis ja Solarises. Tõsi, olen meejäätist märganud mõnes väiksemas Konsumis, aga näiteks Haapsalus ei olnudki. Ega ka Kuusalus, kus pood pisut suurem kui Rõuges või Aegviidus. Nõmme turul käin peagu iga päev lõunaks midagi head värsket ostmas. Ja ühel ilusal päeval tabasid mind sisemised rõõmuhõisked, sest nägin Saaremaa juustu poe juures järgmist silti…

20150729_115358

Hulgi ja otse tootjalt saab neidsamu jäätiseid e-jäätise lehelt. Sealt lugesin ka, et nii lõikavad nad vahelt mitu tarneahela lüli ära ning toode jõuab kiiremini tarbijani, kuna ei pea kuskil vahelaos vedelema. Parem kvaliteet? Tundub nii. Olgugi et üksiku meejäätise hind on netis 10 senti kallim (Nõmme turul 0.55 eurot/tükk 4. august 2015 seisuga), siis suurema hunniku tellimisel rakendub kaunis soodustus. Mida enam tellida, seda suurem allahindlusprotsent. 20 euro eest tellides 20% alla ja nii kuni 35%, kui tellid 35 euro eest. Ausõna, pole ise sealt tellinud, aga kui prooviks ostukorvi erinevaid tooteid tõstsin, tuli päris sõbralik hind viimaks. Ma ei arva, et kvaliteedi eest peaks ilmtingimata vähem maksma, head asjad ongi tihti kallimad, aga vahel on ju tore natuke alla saada. Usun, et kui ma ise telliks, siis ainult meejäätist, kuna see on kõige maitsvam ja unikaalsem samuti. Suhkrust üritan end aegamisi võõrutada ja näonahk on juba palju kaunim kui varem.

Pakendid

Pärgamentpaber on paljudele kindlasti nostalgiahõnguline. Mina seda aega ei mäleta, kui jäätist nii pakiti. Igal juhul on Pure Line’i pakendid loodussõbralikud ning kirjade järgi ka biolagunevad. Ei ole mina neid kompostihunnikusse lagunema visanud (säärast asja mul polegi), aga kui jäätis liiga kauaks sooja kohta jätta, siis hakkab ka selle paber näppude vahel lagunema. Näiteks teise lemmiku, Väikse Tomi paber niimoodi ei lagune, sest tõtt-öelda on viimasel juhul tegu hoopistükkis kilega.

Ringiga taas meejäätis juurde

Meejäätis – esimene ja lemmik ning arvatavasti ka ainus toode, mida püsivalt tarbima jään. Uute põnevate maitsetega loodan katsetada juba uues koduköögis, millele lisandus eile pärast kolmenädalast seeselamist lõpuks ometi külmkapp! Kusjuures, sügavkülm on sellel eriti suur! 132 liitrit marjade, köögiviljade ja kodutehtud jäätiste jaoks! Jess!

Kardemon Nõmme südames

Täna tahan kirjutada Kardemonist, söögikohast, mis Teraapialaekast peaaegu aknast võiks paista, kui meil aknad teises kohas oleks. Põhimõtteliselt asub see aga nii lähedal, et tuleb trepist alla minna, uksest välja, oodata rohelise tule süttimist ja ületada ristmik. Nimelt on Kardemoni näol tegemist uuendatud kultuurikeskuse kohvikuga. Kui ma Nõmme kultuurikeskuse KuKost pärast ilmselgelt pulbrist tehtud seenepüreesuppi suurt midagi ei arvanud, siis Kardemon on sootuks hõrgum ja kõditab meeli. Sellised menüüd, kus ma iga teise asja peale “vau!” ütleks, on tõtt-öelda suhteliselt harvad, sest olen aja jooksul muutunud pirtsakaks sööjaks. Aga niipea, kui lisada menüüsse põnevad kohvijoogid, mõned puuviljased smuutid, kitsejuust ja tatrajahu, on minu süda põhimõtteliselt võidetud.

Koogid-pirukad

Porgandipirukat olen Kardemonis paar korda söönud, aga täna hommikul tööle jalutades nägin, et ukse ette oli pargitud Europagari kaubik. Kui pirukad hoopis seal tulevad, siis väga ei tõmba. Ägedam ja parem oleks kindlasti kohapeal küpsetatud kraam. Samas ei saanud väga hästi aru ka, kust see pirukas võiks pärit olla, nägi pisut teistmoodi (heas mõttes!) välja küll. Ja nii palju, kui ma kooke seal proovinud olen (ampsanud Sandri kõrvalt napoleoni ja mingit porgandikooki ning ise matsutanud toscakooki), siis need olid ka mõnusad. Tahaks loota, et kohvikukooke pole veel päris ära käkitud ning koostisosad on siiski päris toiduained. Poekookidest käin mööda suure kaarega, sest neis on tõelist heal juhul vaid noaotsaga maitseks lisatud. Poe omadest tundubki kõige sümpaatsem meekook ja just nimelt oma väheste komponentide tõttu.

Supid-salatid

Kardemonis on iga päev valikus mingi püreesupp, mida siiani tellinud pole. Ühel korral oleks äärepealt selleni jõudnud, aga siis taipasin, et kell pole veel 12 ning enne keskpäeva suppi ei serveeritagi. Suppide nimed tunduvad samas ahvatlevad ja 2.50 ka mõistliku hinnana. Tükk aega olen suud vesistanud ka nende suurte salatite nimesid lugedes. Mandlitega paneeritud kitsejuust! Soe lõhesalat! Hiidkrevetid!

Tatrajahust pannkoogid galetid!

Mida ma seal siis söönud olen? Tatrajahust galette ehk õhukesi pannkooke, mida küpsetatakse kuumal pannil ilma rasvata. Ma ei ole suurem asi nisujahusõber, aga tatart armastan, nii et säärane uudsus on igati tervitatav. Kes soovib, võib ka nisujahust versiooni küsida, aga ma ei näe selleks küll mingit vajadust, kui tatrajahuversioonid niivõrd hästi maitsevad. Pisut olen piilunud ka magusate pannkookide poole, sest tumeda šokolaadi, toormoosi või meelisandid panevad suu vett jooksma küll, aga siiani on südame võitnud ikka soolased tatragaletid ja magusad seni proovimata. Ja all siis pilt ka 3 sorti galettidest, mida kahepeale proovinud oleme. Suitsulõhe-murulaugukreemi ja kitsejuustu-pähklivahu galetid kuuluvad ilmselgelt minu taldrikule, kuid Sandri kana-mozzarella-basiilikukreemi üllitis maitses samuti hää.

Desktop2

Kohvijoogid ja smuutid

Tunnistan siinsamas ausalt üles, et mul on kerge kohvisõltuvus. See ei ole selline sõltuvus, et ma ei saa hommikul ilma tassi kofeiinita silmi lahti, vaid pigem nagu vajadus rituaali järele. Ja kohv meeldib mulle alati kitsepiima, vahukoore või kookospiimaga. Kui magusa järele vajadus tekib, siis kas tume roosuhkur või hoopis lusikatäis mett. Samuti viivad mul jalad alt igasugused vürtsikad kohvijoogid nagu chai latte. Geniaalne! Või siis espressokakao, mis on võrratu kombinatsioon kohvist ja šokolaadise maitsega kakaost. Kardemonis olen lürpinud jäist kohvijooki, kus muuhulgas sees ka maasikad. Nii lahe, et julgetakse maitsetega katsetada!

Palju kiidusõnu on saanud ka Kardemoni smuutid ja mitte ilmaaasjata. Neid juues on päris puuvilja maitse tõepoolest tunda. Mangosmuuti oli niivõrd täidlane ja siidine ja kõhtu täitev, et sain Sandri peale lausa korraks kadedaks. Ise jõin sel päeval keefiriga metsamarjasmuuti, mis jäi meelde pigem oma kerge hapukuse poolest. Ka troopiliste viljade smuuti täitis ootusi ja klaasi põhjast võis leida veel puuviljatükikesi. Smuutisid ja kohvijooke saab nautimiseks ka kaasa osta. Usun, et kui läheksin oma tassiga (Teraapialaekas on mul ka 2 kaanetatud termoskruusi), täidaksid nad ka selle. Need plastmasstopsid, mis nende ilusatelt fotodelt silma hakkavad, mulle väga ei istu.

Aga jah, Kardemoni lähen tagasi. Lähedal ja mõnus!

Kübarakohvikust, kübarateta

Kübarakohvikusse olen aeg-ajalt eksinud juba enam kui aasta alates sellest ajast, mil veel Yokoga Nõmme kultuurikeskuses kõhutantsu vihtusime. See on mõnus koht, kus süüa pisikest ampsu või teha väikest töölõigukest, sest internetti pääseb seal samuti hõlpsalt. Tõtt-öelda on Kübarakohvik just selline Nõmme õdusust kandev pesa: nunnu roosa maja, pisikesed lauakesed, parajalt väike ruum ja imeilusad lauanõud. Ja kas ma juba mainisin, et küpsetised on natuke ägedamad kui tavalises kohvikus? Nagu nende koduleheltki lugeda võib, siis kasutavad nad palju köögivilju ja puuvilju-marju ning asendavad sageli osa nisujahust täisterajahuga. Lisaks kasutavad nad ka võimalikult vähe suhkrut ja soola. Peaaegu selline tunne, nag oleks mind ennast kööki lastud! Nende kõige minulikum roog, mida võin vast lõpmatuseni süüa, on jubemõnus peedistruudel. Ja veebruari esimesel pühapäeval alustasin just sellest ampsust, kõrvale üks mõnus latte.

Ma ei suuda ära kiita, kui geniaalne asi on peedistruudel! Mina kui suur peedilemb ainult seda vist neilt tellikski. Sandri taldrikut kaunistas kõrvitsa-juustupirukas, mis samuti mõnumõminaid esile kutsus.

Maiuseks oli mul gluteenivaba kook toorjuustukreemiga. Kui õigesti mäletan, võis selle nimi olla inglikook. Peab tõdema, et soolast kreemi teevad nad seal pisut rohkem minu maitse moodi. Kook oli enam-vähem, toorjuustukast lootsin, et seal on rohkem kreemi ja vähem saia, sest biskviit mulle üldiselt ei meeldi. Klaasi taga tundus kreemisem! Aga neile, kes on biskviidisõbrad, peaks see kook küll naeratuse näole tooma. Sandri imeilus pirni-šokolaadikook jäi pildile püüdmata. See oli maitsev, aga mina eelistaks pisut “niiskemat” kooki.

Kokkuvõttes on seal kohvikus alati mõnus olla, sest ka teenindus on ülimalt soe. Nagu käiks headel sõpradel külas. Kohvi osatakse ka teha ning tegelikult on joogivalikus ka ingveritee ja kuum, vürtsidega õunamahl! Imeline! 1. veebruaril oli see meil väike pühapäevane preemia pärast nädalapikkust rabelemist: töökuhilad, millega võitlemine kestis hiliste öötundideni, oma firma, Teraapialaeka elustamine, esinemiseks valmistumine ja viimaks kauaoodatud esinemine ise, mis õnnestus igati.