Bataadimuffinid ehk mõnusa hommiku roog

IMG_7351

Bataadimuffinid on järjekordne retsept Jamie Oliveri varamust ning minu katse ühte raamatut, „Every Day Super Food“ läbi töötada. Raamatus asus see hommikusöögiretseptide varamus ning ühel aeglasemalt hommikul me nendega maiustasimegi. Ja kui bataadist rääkida, siis viimasel ajal on selle osakaal meie menüüs ikka hüppeliselt tõusnud. Oma magusa meki poolest sobib ideaalselt ka magustoitu asendama.

Osised

  • 600 g bataati

  • 1 punane sibul

  • 6 muna

  • 2 spl kodujuustu

  • 5 spl täisterajahu (seekord oder)

  • 50 g Parmesani juustu

  • 1 spl päevalilleseemneid

  • 1 spl mooniseemneid

Eelkuumuta ahi 180 kraadini ja pane paberist muffinivormid muffinipannile valmis. Koori ja riivi bataat. Tükelda sibul väkesteks tükkideks. Klopi munad lahti. Ja siis tuleb lihtne osa: sega kõik asjad kokku. Lisa maitse järgi soola, kui Parmesan piisavalt soolast mekki ei andnud. Soovi korral võid lisada ka hakitud tšillit. Jaga muffinitaigen vormide vahel ära ja küpseta ahjus umbes pool tundi või kuni muffinid hoiavad kuju ja muna on tardunud.

Advertisements

Paksud vahvlid

image

Kui võileivagrillil rauad ära vahetada, moondub see justkui imeväel vahvlimasinaks, mis küpsetab pontsakaid belgia vahvleid. Ma ei ole see inimene, kes igapäevaselt vahvlitega maiustaks, aga kui ühel õhtul kari füsiosid külla tuli, siis tekkis küll mõte, et prooviks üle pika aja teha. Külalistest on tavaliselt nii palju kasu, et lauale jõuavad tavapärasest pisut erilisemad road ning tihti saab ka millegi uue ja põnevaga katsetatud. Värske vetikatega salat ja ahjujuurikad polnud midagi üllatavat ning kaarobišokolaade olen ka juba ette ja taha teinud, aga vahvlid olid kraadikese erilisemad. Täna, 14. veebruaril, mil mul on 15 km jooksu seljataga ning ootan Sanderit, et ta oma 32 km ringilt naaseks (ma jooksin üleeile selle pika otsa), tuli taas tahtmine midagi erilist teha. Ja seekord kirjutan ka retsepti üles, olgugi et see on iga kord tehes erinev. Täna odrajahuga. Ei, nisu siit kodust otsida ei tasu (kuigi võite soovi korral sellega asendada ja siis soovitan täisteranisujahu). Eriti pärast viimase nädala avastust, et mul on vist nisutalumatus. Ma ei söö nisu iga päev, aga kui juhtub, võtan hoobilt kaks kilo juurde ja vahel läheb ka kõht tohutult punni. Nisu hoiab mul vett kinni ning isegi pärast ohtrat joomist ei taha see välja tulla… Aga jah, see selleks, pärast tsütotesti saan täpsemalt öelda. Seniks aga odravahvlid!

image

Osised:

2 muna
3 spl kookosrasva
maitse järgi steeviat
4 dl täisteraodrajahu
2 dl vett
1 dl kookoshelbeid

Klopi munad lahti, sega sulatatud kookosrasvaga. Lisa odrajahu, vesi ja kookoshelbed. Vett või jahu võib vajadusel juurde panna, et saavutada pannkoogitaignast natuke paksem konsistents. Päris voolama see tainas ei pea, aga olema parajalt vedel. Lisa steeviat ja soola, kuni tainas maitseb mõnusalt. Steeviaga tasub alustada ettevaatlikult, sest see on kange kraam. Kasutan vedelat vanillimaitselist steeviat, mille vitamiine ostes iHerbist tellisin. Soojenda vahvlirauad ja pane mõlemale rauale suur lusikatäis tainast. Küpseta, kuni vahvlid on kuldsed. Mina serveerisin marjadega, sest kapis oli nii jõhvikaid kui mustsõstraid.

image

Meekook uues kuues ehk kuidas sünnipäevakoogist sai ka kihluspeo maius

19. juulil pidime Viljandis karja sugulastega (ametlikult mitte veel minu sugulased) kohtuma selleks, et tähistada (tulevase) äia suurt juubelit, elada kaasa Sandri 10 000 m meistrivõistlustele ning noh, tuli välja, et ka meie kihlumist tähistada. Lihtsalt oli nii, et käisime uue kodupesa jaoks Helsinkis Ikeas kraami hankimas ja ühtäkki Kiasma taga pargipingil Ikea bussini aega parajaks tehes hakkasime arutlema pulmade ja tuleviku üle. Ja siis, käigupealt, just nimelt poolelt sammult tuligi küsimus, et “kas tuled siis naiseks?”, millele oskasin vastu küsida “aga meheks tuled siis?”. Ja sellest siis järeldus, et ju siis olemegi kihlatud.

10 000 m EMV ehk miks me esialgu Viljandisse pidime minema.

Meekoogiplaan oli juba varemgi. See lihtsalt sähvatas ühel hetkel, et nüüd on aeg teha meekooki! Seegi oli teada, et sel nädalavahetusel on sugulaste kontsentratsioon Viljandis tavapärasest kõrgem ning vahepeal oli toimunud paar sünnipäeva, kus me isisklikult kohal ei viibinud, nii et maiustamine oli põhjendatud. Ma pole seda vist enam aastaid küpsetanud, kuna kogu see biskviidimajandus mulle väga ei maitsegi ning eks saja erineva põhja vorpimine võtab aega. Seekord tundus aga, et meekook on täpselt see õige asi lauale. Aga muidugi ei saanud see olla täpipealt retsepti järgi tehtud versioon. Ma lihtsalt ei suudagi puhtalt juhiste järgi teha. Asendasin Nami-nami retseptis osa nisujahu odrajahuga ning panin mett rohkem ja suhkrut vähem, kui kirjas oli. Hapukoore asemel läks kihtide vahele Nõmme turult pärinev talunike kohupiimakreem.

Osised

  • 5 spl mett
  • 125 g suhkrut (rafineerimata roosuhkur)
  • 3 muna
  • 2 tl söögisoodat
  • 275 g odrajahu
  • 75 g nisujahu
  • kilo talust pärit kohupiimakreemi (meil olid Nõmmiku talu muraka ja mustsõstra-vaarika kreemid)
  • vahele ja kaunistuseks maasikaid või muid marju

Tegemine

Vahusta mõnud kauniks kohevaks vahuks. Kuna vaaritasime Viljandis ehk Kai juures Tupperware’i paradiisis, siis oli kasutusel selline uhke kauss, millel on kaas peal ja kaane sees paras auk miksri sisestamiseks, nii et kõik seinad vahtu täis ei pritsiks. Seejärel võta välja pott ja uha sinna sisse mesi ja suhkur. Lase magus segu keema ja tõsta pott tulelt. Nami-namis kästi kohe munavahule lisada, ma igaks juhuks nii kuuma ei julgenud, kartes, et äkki hüübib muna ära. Lasin minuti jahtuda. Igatahes järgmisena tulekski magus möks munavahu hulka segada. Kasutasin veelkord uhket Tupperware’i kaussi ja mikserdasin segu kokku. Viimaks lisa sooda ja jahud. Mina sõelusin läbi (no tuleb ju erinevad Tupperware’i vidinad ära proovida). Lase taignal jahtuda. Külmkapp oli meil juba hõrgutisi täis, nii et tegime taignapotsikule külma veevanni, aga muidu oleks hää külma pista.

Kuniks tainas taheneb, valmistu suureks rullimiseks ja kiirküpsetamiseks, sest meekoogi põhjad saavadki päriselt 5 minutiga valmis. Pane valmis küpsetuspaberi lehed, mille peal tainast rullima hakata. Usu mind, seda tainast ei saa pärast lihtsalt plaadile libistada. Kuna see on üliõhuke, on parem kohe küpsetuspaberil mökerdada. Leia üles ka kandik, kuhu jahtunud põhjasid hiljem laduma hakata.

Tegin kandilise koogi ja küpsetasin Nami-nami 6 asemel hoopis 4 põhja. Põhjad olid natuke väiksemad kui tavaline küpsetusplaat. Rullisin taigna võimalikult õhukeseks ja siis 5 minutiks 225-kraadisesse ahju. Kuni üks valmis, rullisin ja sättisin juba järgmist ja tõesõna möödus see aeg väga kiirelt! Libistasin valminud põhja koos küpsetuspaberiga plaadilt maha, teise asemele ja ahju. Valmis põhja katkusin paberi küljest lahti pärast mõningast jahtumist. Kui liiga kärsitu olla, läheb põhi katki.

Kui põhjad valmis, tahavad nad veel pisut jahtuda. Täidis! Kohupiimakreemid olid iseenesest juba piisavalt magusad, nii et suhkrut juurde ei pannud. Originaalis on meekook muidu hapukoore ja suhkruga. Marjase täidise sisse purustas Sander veel suure peotäie (või isegi kaks) maasikaid. Ja siis ongi ladumise aeg. Kreemi tuleks panna ohtralt, et kihid mõnusalt läbi imbuks ja mahlaseks muutuksid. Ja ka peale panna kreemi. Seejärel viiluta maasikad (meil jällegi kasutusel moodne viilutaja, millega sai ühtlased kaunid viilakad) ja laota kaunistuseks koogile. Me raputasime peale veel mõrkjat kakaopulbrit, et kogu kraam liiga läägeks ei läheks. Seejärel läheb meekook paariks tunniks külmikusse imbuma, et õigel hetkel särava ja maitsvana lavale astuda.

Tasub mainida, et see kook kadus kiirelt ja oli mõnusalt mahlane!

Ringiga tagasi peedi juurde ehk järjekordne šokolaadikook

IMG_5613

Peedist ei saa ma üle ega ümber, aga miks peakski, kui üks juurikas on niivõrd hõrk ja aastaringselt lihtsalt kättesaadav ja lisaks sobib nii soolastesse kui magusatesse roogadesse? Sestap ehitasingi oma sünnipäevatoidud seekord peedi ümber. Nädal enne Barcelona maratoni on peediga liialdamine veel eriti hea mitte, kuna selles sisalduvad nitraadid vähendavad lihaste hapnikunõudlust ning sama hapnikuhulgaga jaksab keha rohkem ära teha. Täna on aukohal klassikaline punapeet, kuigi pean plaani ka kollase või muude erisuguste peetide jahtimiseks. Ehk siis ühel hetkel tuleb minna Nõmme turule või kiigata talutoiduga kaubitsejate poole nagu Tagurpidi Lavka või Otse Tootjalt Tarbijale.

Peediga šokolaadikooki olen teinud varemgi ja hea põhjusega: see on maitsev! Peet annab mõnusa magususe ja mahlakuse. Kes viitsiks kuiva kooki järada? Mina igatahes mitte. Magusus tähendab ka, et muid magustajaid on vähem juurde vaja. Suhkur (demerara) sai nüüd kodus otsa ja uut pole plaanis osta. Jätkan steviaga katsetamist. Tasapisi hakkab kusjuures ära harjuma. See on ülihea uudis. Stevia on naturaalne suhkruasendaja, mis aitab vältida näkku punnide teket ega sisalda ka kaloreid. Mõtlesin mõnda aega, kas kook peaks olema ka gluteenivaba, aga sellise retsepti olen korra juba kirjutanud, nii et sedapuhku lähen odrajahu teed. Oder troonib tänases õhtus samuti, sest lauale leiavad tee nii odrakruubid (ahjujuurikate kõrvale, milles aukoht on taas peedil) kui ka odrakarask. Odra- ja peedipidu, miks ka mitte!

Osised

6 väikest peeti
4 muna
125 g võid
4 dl odrajahu
1 spl steviat
5 spl kakaopulbrit
peotäis mooniseemneid

Keeda peedid pehmeks. Eemalda koledamad kohad noaga. Ma lõikasin ära selle jämeda otsa, koorima ei hakanudki, sest enne keetmist sai neid korralikult pestud ka. Püreesta peedid saumiksriga ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil või pliidil madalal kuumusel või, kalla peedimassi hulka. Lisa munad, stevia ja kakaopulber, mooniseemned, sega hoolikalt. Steviaga tasub alati ettevaatlik olla, nii et lisa algul pigem vähem ja maitse, kas on veel normaalne. Liiga palju steviat on jõle tugeva maitsega. Jaga taigen pooleks ja kalla kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Samal ajal, kui need ahjus 180 kraadi juures küpsevad, valmista kihtide vahele minev kreem.

Kreem
Rikalik peotäis (külmutatud) mustsõstraid
250 g maitsestamata (Otto ricotta) kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
3 spl mett

Kreemi valmistamine on mõnusalt lihtne: vahusta vahukoor vedela meega (seda võid vajadusel soojaveevannis vedeldada) ning lisa vahustamise lõpuosas kohupiimakreem ja mustsõstrad. Ongi mõnus, kergelt lillakas kreem valmis. Kohupiimakreem lisab vahukoorele pisut massi ja teeb kreemi kergemaks. Kui koogipõhjad on valmis (25 minutit umbes läks) ja pisut jahtunud, lõika need pooleks, et oleks kokku 4 latakat. Siis pane kook kokku: kreem iga kihi vahele ja lõpuks peale ka. Kaunista granaatõunaseemnetega ning lase seejärel mõned tunnid külmkapis maitsestuda ja kreemil sisse imbuda.

Odrajahukarask!

Vana hea lihtne ja maitsev odrakarask külastab mind taas. Olen tavaliselt teinud kohupiimaga, aga kuna vabariigi aastapäevaks on nagunii üks suurem ja uhkem kohupiimakook plaanis, siis sedapuhku järgisin “Targalt toitudes terveks 2” (Aive Luigela raamat) retsepti ja tegin keefiriga. Tegelikult suutsin retsepti ikka päris palju muuta ning oma lemmikkraami sisse surada, näiteks marju. Suhkru asemel oli kasutusel stevia ja mee segu. Harjutan end veel stevia maitsega, nii et lisan seda tasapisi roogadesse. Raamatust lugesin ka, et oder sisaldab ohtralt kiudaineid ning on seedimisele väga kasulik. Lisaks on selles palju mineraalaineid, näiteks kaltsiumit ja magneesiumi.

Osised:
700 g odrajahu
0,5 tl soodat
1 spl steviat (ole sellega ettevaatlik, vähem on alati parem!)
1 spl kakaopulbrit
5 dl keefirit
75 g võid
2 spl mett
2 muna
1 tl köömneid
peotäis päevalilleseemneid
peotäis kõrvitsaseemneid
külmutatud marju (mustsõstrad, astelpaju)

Sega jahu sooda, stevia ja kakaopulbriga, lisa keefir ja sega. Sulata või. Ma panin või sisse ka mee, et see mõnusalt pehmeneks. Kalla või ja mesi taignasse. Klopi lahti munad ja lisa taignale. Lisa ka köömned (põnev maitsenüanss!), päevalille- ja kõrvitsaseemned. Võtsin külmikust veel peoga mustsõstraid ja astelpajumarju, et magusat karaskit veelgi hõrgumaks muuta. Kui mõnus möks valmis, määri küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja suska 20 minutiks 220-kraadisesse ahju. Ja selle retsepti puhul tasub meeles pidada, et võid stevia ja mee asemel alati suhkrut kasutada, mul lihtsalt pole suhkruga erilisi sõprussuhteid. Tõtt-öelda üritan teda maha jätta, aga kipub ikka kaasas tolknema.

Mitme juustuga peedipirukas

IMG_5579

Peet on üks imeline vili, mis polegi õigupoolest vili, vaid juurikas. See on üks neist toiduainetest, mis külmkapis alati olemas peab olema. Kui me ei tea, mida süüa teha, teeme tavaliselt potis ahjujuurikaid ning peedil on alati sooloroll. Ütleme nii, et teised juurikad lisavad natuke värvikirevust ning aitavad peedil silma paista. Samuti on peet ideaalne magusates roogades, kuna ta on juba loomulikult magus. Olen täiesti veendunud, et šokolaadikoogile annab peet paljugi mõnusat mahlakust juurde. Täna mõlkus mõtteis üks kosutav pirukalaadne küpsetis, kus oleks nii peeti kui juustu. Kes Nami-Namiga tuttav, on kindlasti kohtunud peedi ja sinihallitusjuustu ruudukestega lehttaignapõhjal. Ütleme nii, et see oli alginspiratsioon, aga lehttainast ei teinud ning juustudki olid teist sorti. Kokkuvõttes valmis just selline kosutav roog, millega tundide kaupa Xdreamil punkte jahtinud väsinud ja külmunud mees vastu võtta (ise jooksin ka tuulise ja vihmase i!maga kaks tundi, nii et olen ka paar ampsu ära teeninud). Ja mees sai kolmanda koha, nii et tasub uhke olla.

Põhi:
50 g võid
2,5 dl odrajahu
1 muna
soola

Sisu:
1 suur peet
250 g kodujuustu
2 muna
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
1 selleripulk
100 g sulatatud juustu (Kaval Ants või ka Merevaik)
palsamiäädikat
ürte
paar viilu juustu

Sulata või ja sega põhjaained ühtlasrks massiks. Suru ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja. Mul oli umbes 22 cm läbimõõduga vorm. Panin põhja ka küpsetuspaberit, et pärast paremini lahti tuleks.

Pane peet keema, kui sa seda juba teinud pole või kui kasutad keedupeeti. Mul on tavaliselt kodus hunnik tooreid ning pean seegs natuke keetma. Ahjus küpseb õnneks edasi. Sellal valmista täidis: haki köögiviljad ning sega kogu sisukraam, välja arvatud peet ja juustuviilud kokku. Kalla põhjale. Koori keedupeet, kui see on pisut jahtunud, ning laota viilud täidise peale. Kalla peale pisut palsamiäädikat. Maitsesta ürtidega. Igasugused prantsuspärased segud sobivad imejästi. Mul oli seekord kreeka segu, aga põhimõtteliselt sama. Aseta peale juustuviilud ning siis 180-kraadisesse ahju. Mul oli vist umbes 40 minutit. Kui on kenasti küpsenud ja hoiab vormi, ongi valmis.