Röstitud kikerherned

Kui hea sõbranna minult röstitud kikerherneste kohta päris, siis oleks tahtnud talle kohe öelda, aga no mine vaata blogist retsept üle. Aga… kontrollimisel selgus, et ma polegi neist näksidest kirjutanud. Kuidas nii? Kas asi tõesti selles, et need on vahepeal mu radarilt ära kadunud? Tõsi, need jõulud, mil enamik inimesi purgi krõmpse vürtsikaid kikerherneid kingiks said, on juba mitme aasta kaugusel. 2015 või isegi 2014?

20180626_173709

Käisime Londonis ära ning isegi pärast Tesco 2 for £2 hummusepakkumiste nautimist (ja 4 potsikut hummust 5 päevaga) polnud kikerherneste isu veel üle läinud. Seega ostsin poest hunniku kikerherneid, mõeldes esmalt, et võiks ju veel hummust teha… Mu reisikirjandus oli Patrick Holfordi “Optimum Nutrition for the Mind”, mõnus lihtne (kui toitumise põhitõed teada on ja jagad midagi rasvhapete jagunemisest jne.), aga väga informatiivne lugemine. Ühtlasi oli seal ka rotatsioonidieet lahti seletatud. 1 kuu ei söö ühtki asja, mis toidutalumatuse testis välja tuli ja edaspidi püüad neid roteerida, süües igal neljandal päeval. Nii on kehal konkreetse toiduaine vastu vähem antikehi ja üldse rõõmsam olla. Võtsime selle uuesti käsile. Mul endal pole suurt häda midagi, aga mehe menüüd tuli korralikult kärpida. Ei piimale, mitmetele lihadele, enamikele teraviljadele, šokolaadile… Muidugi sobib siia juurde hummus, alternatiivne valguallikas, mis asendaks piimatooteid, sea- ja veiseliha, kana ja isegi lõhet-forelli (muud kalad, eriti rasvased, jätame alles). Kui juust pildilt väljas, on see ka hea võileivamääre. Aga aitab sellest hummusest! Röstida on vaja!

20180626_173800

Nii. Röstitud kikerherned on väga mõnus näks ja tore alternatiiv kartulikrõpsudele, mis sisaldavad kohati ei tea mida. Minu köögist on krõmpsud kikerherned juba aastaid lauale keksinud, nii et enam ei mäleta, kust see idee algselt pärineb. See on geniaalne ja lihtne ning maitsetada saab vastavalt oma soovile.

Kui sul on palju aega: võta pakist kuivatatud kikerherned, pane terveks ööks likku, seejärel keeda umbes tunnike. Ise keetes ära soola lisa, muidu pikeneb keeduaeg veelgi. Soola võid lisada siis, kui neid näiteks röstima asud.

Kui ei viitsi mässata (ja tahad kindla peale minna: isekeedetud kikerherned võivad vahel natuke toorevõitu jääda ja siis maitsevad need liiga herne moodi): kasuta kikerhernekonservi. Seda leiab isegi siit Kehrast, nii et igasugu poodides olemas.

Osised:

  • 2 purki kikerherneid või nii palju isekeedetud kikerherneid, et need katavad ahjuplaadi
  • oliiviõli
  • meresoola
  • meelepäraseid ürte, vürtse

Konservi kasutades nõruta kikerherned sõelal ja loputa hoolega. Lõpuks ei tohiks enam vahtu tekkida. Miks see oluline on? Sest kikerherned (ja teised kaunviljad) sisaldavad keerulise ehitusega süsivesikuid, oligosahhariide, mida pole eriti lihtne (kohati võimatu) seedida. Seepärast tulebki neid korralikult loputada. Vaata seda vahtu, mis loputades tekib. Kas tahaksid, et sul kõhus samamoodi vahutaks? Ei? Siis loputa! Taimetoidumessidel olen näinud sedagi, et kikerhernekonservi vedelik on ära vahustatud ja sellest beseed tehtud – aseaine loomsele munale. Proovisin isegi. Kikerhernevesi läheb hirmuäratavalt kiiresti vahtu, kui seda miksri või vispliga torkida. Müstiline.

Pane ahi sooja, näiteks 200 kraadi peale. Laota ahjuplaadile küpsetuspaber. Kui see totralt rulli tahab keerata, kalla otse plaadile enne natuke vett, paber jääb kenasti kinni ja siledaks. Kalla kikerherned plaadile kuhja. Eelistan otse plaadil segada. Milles hakata 1-minutilise segamisprotsessi pärast veel kausse määrima?

Kalla peale oliiviõli, raputa meresoola ja oma lemmikürte/vürtse. Pildil olevad kikerherned on maitsestatud india tandoori seguga, mis sisaldab kurkumit, paprikat, tšillit, kardemoni.

Maitseainevalik sõltub tujust:

  • kerge vahemerehõng pitsamaitseainest, Provence’i ürdisegust või eraldivõetuna tüümianist, basiilikust, majoraanist, oreganost (punest)
  • lihtne, puhas maitse vaid meresoola kasutades
  • särtsu juurde tšilliga
  • indiapärane vunk karripulbri või muu india seguga (nagu minu tandoori või tikka masala)
  • midagi müstilist (ja peaasjalikult lagritsasõpradele mõeldut) aniisi või fenkoliga

Palun ära kõiki korraga kasuta, eks! Muidu võib tulemus olla jubeda maitsega. Vali üks suund, mis meeldib, ja keskendu sellele!

Kui oled nagu Jamie Oliver (või pead käte pesemist hõlpsamaks kui järjekordse lusika loputamist), mudi õli ja maitseaineid ühtlaselt kätega kikerherneste ümber või kasuta pannilabidat/lusikat. Vaata, et kõik oleks kaetud ja et pann samas õlist ei lainetaks. Kui kahtled, alusta väikselt, juurde saab alati panna. Seejärel laota kikerherned võimalikult laiali, et ükski teise kukil ei istuks. Nii küpsevad need kiiremini. Kaks purgitäit (400 g tükk) täitsid mul kenasti tavalisse ahju mineva plaadi ära.

Pöördõhuga saad kiiremini valmis. Võid ka grillrežiimi katsetada, aga siis pead eriti hoolega jälgima, et kõrbema ei läheks. Pool tunnikest nendega muidu üldiselt ikka kulub. Kontrolli pidevalt.

Millal valmis on? Sõltub, milliseid sa täpselt tahad. Me tegime kergelt seest pehmed, nendega läheb kiiremini. Kui tahad, et hamba all krudiseks ja ka naabrid su maiustamist kuuleksid, kui kikerhernest katki hammustad, küpseta kauem. Nii võivad need aga ruttu liiga kuivaks muutuda, nii et ettevaatust! Kuumana on need kõige mõnusamad, järgmisel päeval on neil mõnus nätske tekstuur. Söö kohe või paki vahepalaks tööle kaasa.

Toiduainete inventuur säästmise nimel

Viimasel ajal olen üha enam mõelnud säästmisele. Miks? Selleks, et oleks hiljem võimalus teatud asjadele kulutada! Näiteks oma majale ja reisimisele. Mõne päeva olen lugenud ka “Rikkaks saamise õpikut”, mõelnud üle oma eesmärgid ja mitmedki neist kirja pannud. Eelarvet/kulude tabelit hakkasin Excelis ühe klassiõe blogist innustununa pidama juba novembri lõpust. Ütlen ausalt, see on õudne! Toidule kulub ikka päris korralikult. Ja meie, kes me üldiselt väljas ei söö, oleme arvestatava summa suutnud ka väljas lihtsalt maha laristada. Kindlasti on asi selles, et detsembris reisisime Inglismaale. Oli küll paaripäevane Hurtsi kontserdikülastus, aga väljas sai söödud omajagu. Jaanuaris aga oli mul tööl paar kiiret/laiska päeva, mil ise süüa ei teinud ja kasutasin Tellitoit.ee teenuseid. Sahmerdasin ja õppisin. Tõsi, kõndisin küll 400 m kaugusele Pärnu mnt Ampsu ise toidule järele ja kullerile sealt viiekat ei tulnud.

Paar päeva tagasi lisasin Excelisse iga reisi jaoks eraldi lehe, et saaks üksikasjaliku ülevaate, kui palju me reisimisele tegelikult kulutame. Need kulud on mitme kuu peale hajutatud, aga kuna pidevalt järgmisi reise planeerin, siis ostan igal kuul mõne lennupileti või broneerin majutust. Kulusid tuleb ja tuleb. Endale näib, et odavad piletid ja hoolikalt valitud majutus säästab meile palju raha, aga tegelikult seda kõike kokku lüües pani ikka mõtlema küll… Juba esimesel poolaastal on 4 reisi: jaanuaris ema ja õega väike sutsakas Põhja-Itaaliasse, märtsis Valencia poolmaraton JA sinna otsa Portugalis Sparta jooksugrupi laager (see on paras logistikaime: Tallinn-Riia-Barcelona-Valencia-Lissabon-Albufeira-London(!)-Tallinn), aprillis paaripäevane reis Krakowi maratonile, juunis matk Inglismaa edelaosas South West Coast Pathil + sporditoitumise koolitus. Huh. Seda kõike tabelis nähes pani ikka mõtlema. Samas pean tõdema, et reisimine on minu jaoks ülimalt loomulik ja selleta ma lihtsalt ei saagi. Eks suvel tiirutame mööda Eestimaad, peamiselt ühelt jooksuvõistluselt teisele.

Igatahes, sattusin täna Facebookis sellise grupi peale nagu Kogumispäevik. Liitusin. Esimesel kuul on ülesandeks oma toiduarveid vähendada. Tšekke panen juba kirja, nädalamenüüd olen harrastanud… Plaan on nädalamenüü juurde tagasi liikuda. Esmalt otsustasin aga kappides inventuuri teha ja tarbida seda, mis meil on. Enne mingeid kuivaineid juurde ei osta, kui igast kategooriast on 50% läinud! Teadsin, et see on silmiavav kogemus. Oli 10x silmiavavamgi. Oh, mis imeasju küll kuivainete seast välja koorus! Mõni oli ka selline, mida olin poes paar korda silmitsenud, mõeldes, et “oh, seda pole, võiks  ju osta”, aga tegelikult on kodus olemas! Kord kvartalis peaks sellise inventuuri kindlasti tegema. Ja asuma siis olemasolevat tarbima. Enne pole mõtet poest sama kraami juurde hankida.

Inventuuri tulemused:

Lõin olulisemad kategooriad ja panin nende kaupa kappides leiduva kirja.

Tangained ja muud peamiselt süsivesikuid andvad toiduained:

  • tatrapasta fusilli (50% tatrajahu, ülejäänu täisteranisu, mõnus!)
  • jämedad kaerahelbed
  • neljaviljahelbe krõbuskid (Balsnack)
  • toortatratang (2 poolikut pakki – kuidas nii palju?)
  • maisimanna (ilmselt ühe kohupiimakoogi põhjamaterjaliks ostetud)
  • pikateraline riis (Tesco)
  • hirss
  • pruun riis
  • odrakruubid
  • täisteraspagetid
  • kinoa (2 erinevas pakendis! Ja mina arvasin, et meil pole üldse…)
  • paar spl pudruriisi (sushiteost)
  • kakaopulber
  • roosuhkur

Sorteerisin need asjad nii, et aknalauale korvi jätsin hommikusöögiasjad (peamiselt pudrukraam), lahtitõmmatavasse kappi asetasin nn. lõuna- ja õhtusöökide toormaterjali. Varem hoidsin suurt osa kuivaineid kõrge kapi otsa, milleni ulatumiseks pidin vähemalt mina taburetti kasutama (kui ei soovinud endale midagi pähe kukutada). Pole siis ime, et sinna nii mõndagi elutsema jäi.

Pähklid/seemned:

  • datlid (ostsin hiljuti maiuste tegemiseks)
  • india pähklid (jälle maiuste jaoks)
  • sarapuupähklid (ema tõi)
  • soolased maapähklid (plaan vist ise maapähklivõid teha vms)
  • natuke kookoshelbeid
  • mooniseemned
  • kuivatatud barbariss ehk kukerpuumarjad (tõstsin nähtavasse kohta, et kasutada putrudel)
  • päevalilleseemned
  • kanepiseemned
  • linaseemned
  • tšiiaseemned
  • seesamiseemned

Kaunviljad:

  • kõigest suur hunnik kuivatatud kikerherneid

Jahud:

  • rukkilinnasejahu (kunagi tegin tihti koduleiba)
  • tempurajahu (gluteenivabade toitude koolitusel jagati tasuta)
  • rukkikama

Maitseained:

Pigem soolastele toitudele:

  • sinepiseemned (mida ma nendega veel tegema peaks??)
  • tüümian (suur kotike lemmikut, kui arvasin, et pole üldse…)
  • basiilik
  • köömned (leivateo päevilt)
  • tšillihelbed
  • apteegitill
  • aniis
  • vürtsköömned
  • must pipar (nii teradena kui jahvatatult)
  • roheline pipar
  • roosa pipar
  • kalale sobiv maitseainesegu (Türgist turult)
  • roosa sool
  • kadakamarja-rosmariinisool (soolaleivakink sõbrannalt)
  • Provencale ürdisegu (lemmik!)
  • Peruu maitseainesegu: tšilli + laim
  • India tandoorisegu
  • kurkum
  • koriander
  • petersell
  • Maggi sidruni-ürdikana maitseaine (kust see küll tuli? Ma selliseid jõledusi üldiselt ei osta, ülemaitsestatud ja kahtlast kraami täis. Arvatavasti mingi auhind vms.)
  • BBQ Rub ürdisegu (kuskilt võistluselt seisma jäänud auhind)
  • rosmariin
  • till
  • Skandinaavia metsa segu (porgand, kadakamarjad jne.)
  • Jamie Oliveri segu: tšilli, Szechuani pipar, sool, ingver
  • mingi tundmatu ürt
  • tomati-küüslaugupulber

Ei kuhugi kuuluv küpsetuspulber.

Pigem magusatele roogadele:

  • vanillimaitseline steevia (vedel, üks mu lemmikuid)
  • vanillikaun
  • kaneel (mitu varianti)
  • roosi õielehed (kingitud)
  • lavendel (palju… toidus veider, peaks kuhugi padja sisse toppima ja riidekappi)
  • kaneelikoor
  • tähtaniis (kingitud)
  • vürtspipar
  • kardemonikuprad
  • piparkoogimaitseaine (3 pakki)
  • roosivesi (huh, pole suurim sõber, sai kunagi liialdatud)
  • pomerants
  • steeviapulber

Tee/kohv:

  • karkade ehk hibiskus (liiga palju)
  • must tee metsmaasika maitsega (see puru on mul juba terve igaviku olnud)
  • Tess ingveri-mojito roheline pakitee (maitsestatud rohelised on mu nõrkus, kuigi tean, et pakikas pole kõige kvaliteetsem ja samalaadset saaks puruna)
  • Tess Pina Colada maitseline roheline pakitee (kohalikus Konsumis oli)
  • Tiger Spice chai latte (läila lurr, saadud auhinnaks)
  • Dilmahi must pakitee (iidamast-aadamast)
  • Jõulusoojuse taimetee
  • must purutee passioniviljaga
  • Hyleys roheline tee piparmündiga (mõttetu, münti ei tunne üldse)
  • Golden Tips must purutee
  • Taist ostetud roheline tee jasmiiniga (otse istandusest!)
  • Assami roheline tee Taist
  • White Dancing valge purutee
  • kummel
  • piparmünt
  • lahustuv viljakohv
  • kohvioad (külmkapis)

Veidramat sorti kraam, mis otseselt kuhugi ei kuulu:

  • ränivetikajahu (sigines kappi sellal, kui ema meie kodu valvas; peaks küsima, mida sellega teha saab)
  • riisipaber (kevadrullideks!)
  • norilehed (sushiks, 2 poolikut pakki)
  • kaarobipulber (väga mitmes pakis, saab palju maiuseid teha)
  • must küüslauk
  • kodused kuivatatud õunad
  • klorellapulber (vetikas, mineraalide allikas)
  • MSM pulber (kibe pulber liigeste tervise nimel sissevõtmiseks)
  • ISO Drink rohelise õuna spordijoogipulber (auhind)
  • mingi veider apelsinimaitseline spordijoogipulber (võistlustelt üle jäänud, korraldaja kinkis)
  • herne-kanepi-riisivalgupulber (vot, seda peaks pärast pikki jookse smuutisse panema; magustamata)
  • söögisooda
  • küpsetusšokolaad (saime jõuludeks)
  • rohelise tee pulber (Taist; võib panna jäätisesse, aga ka soolastesse toitudesse)
  • psülliumikestad (kiudained)
  • roheline kohviuba (kuidas tarbida??)
  • apelsinimarmelaad (auhind; suhkrut täis, ei taha tarbida, on jäänud seisma)

Kastmed, õlid, muud maitsestajad:

  • külmpressitud rapsiõli
  • külmpressitud oliiviõli
  • palsamiäädikas
  • õunaäädikas
  • 30% söögiäädikas
  • tai kalakaste
  • gluteenivaba sojakaste
  • Tabasco kaste
  • sinep (jõuludest, ise ei ostaks, aga õde tõi)
  • tomatipüree,
  • sidrunhein (jõululaual oli uhke tai supp)
  • ingverijupp

Köögiviljad:

  • porgand
  • peet
  • pastinaak
  • värske till
  • lillkapsas
  • hapukapsas
  • sibul
  • frillise salat

Loomne kraam külmkapis:

  • kanafilee
  • piim (kasutame ainult kohvil)
  • veisehakkliha
  • ökokanamunad
  • vutimunad
  • viilutatud juust

Alkohol (kõik saadud kingitusena ja jäänud meie vähese tarbimise tõttu seisma):

  • poolik šampus (uuel aastal läks 3 peale pool pudelit, neljas oli roolis)
  • mingi hõõgvein
  • Blossa kollases pudelise Glögg

+ 2 purki laimiga Coca-Colat – auhind ja seisab juba enam kui kuu aega, sest ei taha eriti

Sügavkülmas (ei olegi märkimisväärseid varusid):

  • isetehtud puljongikuubikud (silikoonvormides)
  • paar külmutatud tortillat (saime paki auhinnaks, ei jaksanud kõiki korraga ära süüa)
  • maasikad
  • kirsid
  • mustad sõstrad
  • jõhvikad
  • astelpajumarjad
  • Härmavili panniroog
  • metsaseened
  • krevetid (jõuluõhtu vürtsikast supist ülejääk)

Nagu näha, saab aeg-ajalt ka võistlustelt mingeid toiduaineid auhinnaks. Tavaliselt pärinevad Saaremaalt nt Santa Maria maitseained ja vana-aasta jooksult või mõnelt muult Stamina ürituselt võib ära jalutada kasti Coca-Colaga. Sedapuhku võtsin viimasel korral vaid ühe purgi seda limonaadi, teine tuli igale lõpetajale jagatud nännikotist suvest oli nagunii juba hunnik seisma jäänud. On ka toredaid toiduauhindu, näiteks kohvioad, aga need on juba ära kulunud.

Esimesed sammud:

  • panin kogu kikerhernehunniku kaussi likku, hiljem keedan ära ja teen suure koguse hummust, mille osa topin sügavkülma, et oleks kogu aeg määrimiseks võtta; kasulik, odav ja maitsev määre (kui ise teha)!
  • teen kaarobipulbrist ja soolapähklitest maiuseid, pisikesi palle, millest osa samuti sügavkülma pista
  • rahuldan oma tohutut piparkoogiisu (olen ju otsustanud suhkrut pigem mitte süüa ja seega piparkooke niivõrd-kuivõrd vältinud) ja valmistan piparkoogimaitselisi pallikesi: india pähklid + datlid + piparkoogimaitseaine (neid oli 3 pakki!)
  • hakkame ülepäeviti hommikuti kohvi asemel teed jooma, sest teed on liiga palju kogunenud ja kohvioad on kallid

Täna õhtul sõime vahelduseks kinoad – unustatud ja taasavastatud!

Lillkapsa-porgandi-pastinaagi-kinoapada

  • 20180119_2056503 porgandit
  • 1/3 lillkapsapead
  • 1 pastinaak
  • maitseks paar küünt musta (või tavalist) küüslauku
  • vürtsköömneid
  • indiapärast vürtsisegu
  • soola
  • peotäis kinoad
  • 100 g veisehakkliha
  • oliiviõli
  • peotäis päevalilleseemneid

Pane kinoa potti natukese soolaga keema, nii et vett on poole rohkem. Las podiseb madalal tulel. Kinoa on valmis, kui seemnetel tulevad välja väiksed sabad.

Samal ajal valmista ette köögivilja-hakklihapada. Haki köögiviljad meelepärasteks tükkideks (kangid, seibid, kitsad liistakad, mis iganes). Kuumuta sügaval pannil keskmisel kuumusel natuke oliiviõli (peaks katma panni põhja). Prae selles kiirelt minutike hakkliha, lisa hakitud köögiviljad. Kui kasutad tavalist küüslauku, haki see ja kuumuta kohe alguses koos hakklihaga. Kuumuta kaane all, kuni köögiviljad on pehmemad, aga veel pisut krõmpsud. Maitsesta vürtsköömnete, soola ja india vürtsiseguga. Kasutasin Santa Maria Tandoorisegu, mis mind kapis ootas. Lisa hakitud must küüslauk, kui sulgi peaks seda kapis olema. Lisa päevalilleseemned, sega.

Kurna kinoa ja sega paja sisse. Söö kohe!

Kukeseene-sibulapirukad

20170916_182231

Tõtt-öelda ma õieti ei mäletagi, mil viimati mõne retsepti üles kirjutasin, mil viimati mõne köögiloomingu saavutuse üle nii uhke olin, et seda jagada soovisin. Või mil selleks mahti oli. Ei saa öelda, et aega pole. Aja kasutamine on ikka enda teha. Pool tundi kiireks blogipostituseks leiab alati aega. Alati. Kui ei leia, siis järelikult on puudu tahtmisest. Muud asjad hõivavad tähelepanu nii täielikult, et lubadus postitus kirjutada ununeb. Lubadus. Iseendale antud lubadus. See kõige olulisem tõotus, et homme teen seda või toda. Neid lubadusi on lihtne murda. See pole veel see homme. Järgmine homme.

Üleüldse on mu peamine taak see, et kipun kiirelt asjadest vaimustuma. Ulatan sõrme ja lasen käe kaasa haarata, pakkudes samal ajal juba teisele poole sõrme, pea pööratud ära, unustades, et tuleb ka esimese lubadusega tegeleda. Nii ootab meid novembris näiteks ees mitmenädalane retk Aasiasse, soojuse ja rikaste maitsete maale, elamusi koguma! Aga… ühtlasi tähendab see 3 puudutud nädalat ja on plaanide sobitamisega tekitanud mulle mitu prisket peotäit stressiseemneid. Lennupileteid ostes polnud mul õrna aimugi, et paar kuud hiljem tekib mul ühtäkki tahtmine ülikooli minna. Veel üks magister? Miks ka mitte! Katse tagasi kirjutamise juurde tulla. Natuke küll ringiga, aga siiski: kirjandusteadust tudeerides on küll loovkirjutamise seminar ainekavas (lemmik, olgugi et teised natuke seda siunavad, sest nii raske on ju tükikest endast teistega avalikult jagada), aga lisaks sellele tuleb tutvuda regivärsi ja kirikulaulude keelega, teha selgeks hermeneutika mõiste, kanda ette Lotmani teooriaid… Aga… see paneb mu aju õigel sagedusel tööle, sunnib mõtlema kirjutamisele, selle mehhaanikale, autorile, kirjandusvooludele. Nii saab minust parem inimene. Ma hakkan kirjutama. Ma järgin oma ammust unistust.

Pirukad. Tuleks ikkagi tagasi retsepti juurde. Kaua siin muude asjade juures ikka hõljuda. Nende pirukate lugu algas enam kui nädal tagasi, kui pärast SEB maratoni Lõuna-Eestisse väiksele puhkusele sõitsime. Tegelikult istusin päris palju toas ja raiusin teed läbi keeruliste tekstide võsa, püüdes olla usin üliõpilane. Ma olengi usin üliõpilane. Keskkoolis nohik, õpetajate lemmik, olümpiaadide väisaja. Ülikoolis kõrgete keskmiste hinnetega tudeng, kohusetundlik püüdleja. Ja mis siis? See on mu enda jaoks. Ma olen alati õppinud seda, mida tahan. Miks ma peaks seda poolikult tegema? Kui ma oleks tahtnud reede hommikuti kauem magada (kool algab 8.15, ärkan 6.20, et 7.17 rongile jõuda) ning tekstide kallal mitte pusida, poleks ma ju ülikooli astunud. Ma tahan ja ma teen seda. Igatahes, maal olles jõudsin teha ka esimesed pisut vaevalised jooksusammud ja ühtlasi ka metsas seenel käia. Kukeseeni, pilvikuid ja puravikke ikka tunnen, osa imelikku kraami pidi ämm siiski ära viskama. Sellest külaskäigust jäidki meile kukeseened, mis nädal tagasi leidsid tee pirukaisse. Sest meil olid külalised. Nagu olen varemgi öelnud, siis mulle meeldivad külalised. Mulle meeldib, kui inimesed mu toitu söövad. Ise külas käies saan tihti kõhuvalu: liiga palju erinevat kraami, tihti ka liiga vähe värsket. Külalised annavad tõuke midagi uut proovida, oma loomingulisi piire kombata. Olen ka köögis võrdlemisi loominguline, uidates retseptiradadelt tihti kaugele. Pireti-Indreku jaoks meisterdasin mõnusaid värskeid kevadrulle, seenepirukad, tagurpidi õunakoogi (ainus retsept, mida ei muutnud). Ja sellest õhtust jäid enim meelde seenepirukad. Taigen hüppas välja “Kuldse kokaraamatu” lehtedelt (parim sünnipäevakink!), hüljates kitsejuustupirukate retsepti ja adapteerudes minu peas millekski uueks. See näis niivõrd lihtne ja geniaalne. See, et ma täna, nädal hiljem, järjekordsel laupäeval sarnaseid pirukaid meisterdan, näitab, et tegu oli millegi iseäranis mõnusaga.

20170916_182336

Osised (8 pirukat)

Taigen

  • 250 g nisujahu (natuke üle 4 dl)
  • 3 spl/45 ml oliiviõli
  • 6 spl vett
  • meresoola

Täidis

  • peotäis kukeseeni
  • 1 spl võid või külmpressitud kookosrasva
  • 1 väike sibul
  • veerand paprikat
  • 2 spl riivitud parmesani
  • meresoola
  • 1 muna

Taigen: sõelu jahu kaussi. Sega õli, vee ja soolaga ühtlaseks tainaks. Vormi palliks, mässi toidukilesse ja jahuta 1 tund külmkapis.

Täidis: haki sibul, kukeseened ja paprika väiksemateks tükkideks. Kuumuta pannil kookosrasv/või ja prae esmalt sibulat ja kukeseeni. Need hakkavad vedelikku eraldama ja oluline ongi lasta neil piisavalt kaua küpseda, et täidis taignasse pannes liiga niiske poleks ega pirukaid ära lõhuks. Kui seened ja sibul on enam-vähem valmis, lisa paprika ja kuumuta veel paar minutit. Sega sooja taignasse parmesani juust. Maitsesta soolaga. Kuna juust on soolane, siis pole palju soola võibolla vajagi. Lase täidisel jahtuda.

Kokkupanemine: jaga taigen 8 osaks. Rulli iga taignatükk jahusel pinnal ovaaliks, paksusega umbes 3 mm. Aseta igale pirukale natuke täidist, jäta servad tühjaks. Klopi muna lahti, sega natukese veega. Pintselda taignaservi munaseguga. Tõsta tainas üle täidise ja pigista servad sõrmedega kokku. Aseta pirukad ahjuplaadile. Originaalis tuli pirukaid pintseldada oliiviõliga ja liimimiseks kasutati vaid munavalget. Kuna ma võtsin terve mmuna ja segu sai seepärast rohkem, pintseldasin ka pirukad munaga. Pane pirukad 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni need on kuldpruunid. Need saavad valmis umbes 10 minutiga.

Liha või siiski mitte?

img_8542

Mõista-mõista, mis on selle fooliumipaki sees! Fooliumis saab küpsetada nii mõndagi ja tihti leiab sealt liha või siis näiteks kala. Sedapuhku aga mässisin fooliumisse hoopis midagi muud. Idee ise pärineb Jamie Oliveri telesaatest “Soodsalt ja maitsvalt Jamiega”. Tihti mängivad Jamie saadete salvestused niisama taustaks, luues mõnusa loova ja toidust pakatava õhkkonna. Vahel on mõni idee säärane, mis kõnetab ja kutsub end järele proovima. Seesama retsept oli niivõrd geniaalne, et peagi leidsin end pühapäevaselt turult juursellerit otsimas. Just nii, juursellerit. Aga selles alumiiniuminutsakas ei peitu ometigi juurseller.

img_8544

See on kaalikas! Juurikas, mis on küpsetatud nii, nagu tavaliselt küpsetatakse liha. Jamiegi sõnas, et kohelge seda samasuguse austuse ja hoolega nagu lihatükki ja maitsestage samamoodi. Juursellerit turul polnud, sestap proovisin kaalikaga. Ega väga vist vahet pole, milline juurikas valida. Eesti poodides ja turul on juurviljad saadaval aastaringselt ja sestap hea odav alternatiiv lihale. Lapsena polnud ma suurem asi juurikasööja, lausa vihkasin ühepajatoitu. Ega ühepajatoit mulle praegugi väga maitse, sest tavaliselt on juurikad liiga pehmeks hautatud ja maitse on … noh, litsalt mingi kahtlane kapsamaitse. Aga… neid saab valmistada nii, et need viivad keele alla. Talvel võtame välja Fontignaci ahjupoti, mida olen juba taevani kiita jõudnud, ja põhitoiduks saavad ahjujuurikad. Halvaks pole ükski potitäis läinud, sest sööme need ikka väga kiirelt ära. Isegi siis, kui teeme suurema koguse, et ka järgmisteks päevadeks jätkuks, on enamik sama õhtuga… haihtunud. Piisavalt õli, soola ja ürte ning tulemus on võrratu. Nii, aga mis värk selle kaalikaga nüüd oli? See ju ei käinud potis?

Ei, potis see kaalikas ei käinud. Küll aga fooliumis. Mul on fooliumi osas mõned kahtlused. Kas alumiinium satub mu toidu sisse? Samas lohutan end sellega, et iga päev seda ei kasuta. Igal juhul vajab teema rohkem süvenemist.

Osised

  • 1 kaalikas/juurseller
  • oliiviõli
  • 2 küüslauguküünt
  • punet, tüümiani või muid ürte
  • paar loorberilehte
  • soola

Võta suur leht fooliumit ja aseta korralikult küüritud kaalikas selle keskele. Küürimine on oluline, sest kes meist siis mulda tahaks süüa! Kaalikas saab hiljem söödud kogu täiega ehk koos koorega ja uskuge mind, see koorik on parim osa! Kalla kaalikale heldelt oliiviõli, raputa peale soola. Jamie pani koorimata küüslauguküüned lauale ja virutas neile rusikaga, väites, et koorimata küünte puhul on maitse mahedam ja et see rusikaga lömastamine aitab mahladel voolata. Telekas nägi see muidugi tore ja lihtne välja, aga… mina ei tea, mis terasest tema rusikad tehtud on, aga mul oli valus! Ühe küüne sain lömastatud, teise hakkisin.

Nonii, kui käed on vigastatud, võta ürdid, loorberilehed ja küüslauk ja hakka kaalikat hõõruma. Õli, sool, ürdid, küüslauk – kõik peaks kenasti terve kaalika katma. Nagu Jamie ütles, kohtle seda juurikat nagu lambalihakäntsakat. See protseduur nägi telekas jällegi mõnusam välja. Mulle ligased käed väga ei istu, aga tehtud sai! Seejärel mässi foolium korralikult kaalika ümber – kõik maitsestajad jäävad sinna sisse. 200 kraadi juurde ahju nii umbes 2 tunniks. Sel ajal võid teha kõiki muid pooleliolevaid asju. Vahepeal võid käia noa-kahvliga torkimas, et küpsusastet kontrollida.

Kui kaalika välja võtad, viiluta seda nagu lihapraadi. Brittidel on pühapäeviti laual “Sunday roast”, mille keskmeks ongi ahjupraad. Traditsiooniliselt pandi liha ja köögiviljad ahju enne kirikusse minekut ja sealt naastes oli kõik küpsenud. Juurikas on Jamie asendus ja mõnus vaheldus. Lõika õhukesed viilud. Siia sobiks võibolla mingi kerge kaste juurde. Kui fooliumi põhjas on mingeid mahlasid, kalla kaalikale! Mul oli põhjas väike auk, mahlad voolasid ahjupannile. Küüslauguküüned soovitan ka ära süüa. Need olid eriti karamellise maigu omandanud.

img_8545

Kõrvale võib praadida näiteks seeni sibula ja porruga, nagu mina tegin. Jamie keetis veel odrakruupi, mis sobiks kindlasti ka eestlastele.

img_8549

Ja olemegi ühel pool selle juurikaga! Ise ka imestan, et nii lihtsa retsepti juurde nii palju juttu tekkis.

Minestanud imaam ehk ahjubaklažaan täidisega

Mäletan veel neid õndsaid aegu, mil elasin koos Alisaga (2013) ja ta tutvustas mulle ahjubaklažaani. Ta lõikas poolitatud baklažaani pikivaod, täitis need õõnsused kirsstomatitega, määris peale Merevaiku/majoneesi ja ladus kõigele tipuks peale juustuviilud. Baklažaan küpses seest mahlaseks ja peal oli krõbe juustukoorik, mmm… Enam ma Merevaiku ja majoneesi ei kasuta. Üks on liiga lisaaineid täis ja teine ei maitse. Merevaiku asemel sobib hästi aga mõni toorjuust või meelepäraselt maitsestatud hapukoor. Samas arvan, et kui sarnast rooga teeksin, siis kasutaksin hoopis hummust, oapasteeti või pestot. Peale paneksin ikka juustu, aga vähemalt poleks siis roas ülipalju piimatooteid enam. Mulle on kuidagi piimatooted viimasel ajal vastu hakanud.

IMG_8284

2016 on mitmeski mõttes olnud baklažaaniaasta ja bataadi oma muidugi ka. Peamiselt söön baklažaani ahjus küpsetatuna või kiirelt pannil läbi praetuna. Oh, seda mõnusat tekstuuri! Ja kui see oliiviõlis on küpsenud, siis on eriti hõrk maitse. Sirvisin raamatut “Jooga köögis” ja sealt vaatas vastu minestanud imaam ehk baklažaan tomati, sibula ja paprikaga. Loo legend räägib, et imaam minestas seepeale, kui tema osavast kokast kaasa lausus, et ei saa talle enam imehead rooga valmistada, kuna oliiviõli on otsas. Olen sarnaste komponentidega rooga nautinud ka Pirošmanis, aga tõtt-öelda meeldib poolitatud baklažaaniga variant rohkem kui ühtlane mudru kuskil kausis.

IMG_8283Kahele

  • 1 suur baklažaan
  • 1 punane sibul
  • 1 tomat
  • 1 paprika
  • 2 küüslauguküünt
  • oliiviõli
  • 2 spl tomatipastat
  • soola, ürte

Selleks, et kogu protsess kiiremini läheks, on mõistlik baklažaani eelküpsetada. Lõika pestud baklažaan pikuti pooleks, tõmba sisse pikivaod. Pane see 180-kraadisesse ahju, kuni ülejäänud osised ette valmistad. Vormi sisse kalla ka natuke vett, et baklažaan mõnusalt hauduks.

Haki sibul ja küüslauguküüned ja prae kergelt oliiviõlis, kuni need muutuvad klaasjaks. Haki paprika ja tomat, lisa pannile koos tomatipastaga ja hauta madalal kuumusel. Maitsesta soola ja ürtidega (nt. münt, oregano, tüümian). Aseta täidis baklažaanile, susa osa sellest ka vagude vahele. Pane ahju 180 kraadi juurde küpsema. Baklažaan on valmis, kui see on pehme.

Serveerisin värske salatiga, mis sedapuhku baseerus hapukapsal ja natukesel rohelisel, juures veel oomega-3 rikkad tšiiaseemned (jah, see on Eesti Keele Instituudi variant, võib öelda ka õlisalvei seemned).

Tatranuudlid köögiviljase hakklihakastmega

IMG_7321

Oli kord üks tore päev, mil astusin sisse vastavatud ökopoodi (Organics.ee) Pärnu maanteel Kosmose kandis. Ma ei satu sinnakanti iga päev, kuid tollal tulin Piritalt koolist ja Facebookis oli uue poe ahvatlevate avamiskampaaniatega postitus silma jäänud. Sealt saingi tatranuudlid. 100% tatrajahu, mitte tatart ainult maitseks pandud, nagu tavapoes sageli kohtab. Need on välismaised, kuid usun, et millalgi jõuavad ka Eesti tatrakasvatajad nuudlite ja muu säärase tootmiseni. Jahu on ju juba olemas. Sellele ostule järgnes ärritav poeskäik, mille käigus pidin tõdema, et isegi kanahakklihasse pannakse maitseks glükoosi… ning selle tulemusel ostsin ül hulga aja veisehakkliha. Liivimaa Lihaveise maheliha oleks muidugi parem, kuid ökopoes selle peale veel ei tulnud… mis seal ikka. vähemalt oli 100% liha. Naljakas, muidu ma väga liha ei söö. Vaid harva.

Osised

  • Peotäis spagette (KingSobad olid käepärastes kimpudes, u. 80 grammi)
  • 200 g veisehakkliha (pakis oli rohkem, aga osa läks kassidele)
  • paar peotäit türgi ube ja muid köögivilju
  • 1 sibul
  • 1 küüslauguküüs
  • oliiviõli
  • ürte, soola-pipart
  • tomatipastat (100%! Ka neid leidub igasugu veidrates kombinatsioonides)

See on selline tore kiire roog: hakid sibula ja küüslaugu ja paned oliiviõliga suurele pannile, lisad hakkliha ja köögiviljad (külmutatud variant on juba tükeldatud), praed mõõdukal kuumusel hakkliha küpsemiseni, viimaks kallad peale tomatipasta ja lased haududa. Lõpus maitsesta soola-pipra ja vahemereürtidega (näiteks pitsamaitseaine või prantsuse ürdiseguga).Tatraspagetid valmivad ülikähku, nii et nende vee võid pärast kõiki muid toimetusi keema panna ja seejärel spagetid keeta. Serveerides viskasin peale ka paar mozzarellakildu.IMG_7327

 

 

Ahjubataat ubade, värske salati ja pruuni riisiga

image

Tõtt-öelda hakkasin alles poole valmistamise pealt mõtlema, et selles roas on jube palju komponente. Raamatu fotolt mäletasin peamiselt ube ja bataati, riis jäi tagasihoidlikult varju ja salatki oli väike. Kel seedimisega probleeme, siis võib see üpris keeruline toit olla. Just nimelt seepärast, et siin on nii riis kui bataat. Piisaks ju ühestki. Minu jaoks ongi selle toidu staar bataat, kuigi see võiks ka hoopis magustoiduna soleerida. Niivõrd mõnus ja magus! Jalapeno salsaga mässama ei hakanud ning selle asemel tegin värske salati. Tervislikkuse huvides tasub kuumutatud köögiviljade juurde alati ka värsket serveerida.. Köögivilja pole kunagi liiga palju!

Osised

Kahele

2 bataati ehk maguskartulit
oliiviõli, soola
peotäis pruuni riisi
2 spl kodujuustu (võib ära jätta, kui seda kõike liiga palju tundub)

Salat:
2 tomatit
paar salatilehte
tillioksake
rohelist sibulat
oliiviõli, soola
1 spl chia seemneid

Oad:
purk ube (Jamiel mustad, mina leidsin valged)
1 punane sibul
oliiviõli
1 tl jahvatud vürtsköömneid

Peategelane bataat tuleb esmalt ahju susata. 180 kraadi, mõlemad restid kuumad. Lõikasin bataadid pooleks, et need kiiremini küpseks, asetasin klaasvormi, kallasin üle oliiviõliga ja raputasin peale soola. Ahju jäid need umbes 45-50 minutiks. Sellal tegelesin muuga.

Kohe ma söögitegu ei jätkanudki. Esmalt jooksujärgne dušš ning paar kõhu- ja seljalihaste harjutust ning alles siis järgmised sammud. Riis keema – pane nii vähe vett, et see keduaja lõpuks ära aurustuks või riisi sisse imenduks. Vett ära kallates, kallad kraanikausist alla ka vees lahustunud kasulikke aineid. Salat on lihtne: haki värske kraam ja kalla üle oliiviõliga, juurde ka chia seemned ja maitseks soola ning soovi korral kuivatatud münti (üks parimaid asju, mida Türgist ostnud olen).

Oad. Haki sibul tükkideks. Kuumuta potipõhjas oliiviõli, kalla juurde vürtsköömen ja kuumuta pool minutit. Siis lisa sibul ja sorts vett, hauta mõned minutid kaane all. Seejärel lisa oad koos vedelikuga. Siinkohal soovitaks pool vedelikku ära kallata, sest see kõik ei jõua ära aurustuda.

Serveerimine. Bataat taldrikule, peale lusikatäis kodujuustu (olin selle osas skeptiline, aga lisab kreemisust). Ja siis eri sektoritesse riis, salat ja oad. Kaunistuseks ehk ka mõned koriandrilehed (juhtusid mul aknalaual olema). Naudi… Eriti bataati.

Omlett, kus munal on kõrvalroll

20160215_084902Kui mõelda omletile, siis meenub esimese asjana see, et selle jaoks on vaja muna. Ometigi võib muna ka võrdlemisi tagasihoidliku rolli võtta ning lasta hoopis muudel komponentidel täies hiilguses särada.Nii juhtus näiteks Jamie Oliveri köögiviljaomletiga (raamatust “Everyday superfood”), mille puhul hakkasin korra juba juurdlema, et kas see kõik mahub ikka väiksele pannile ära. Tegu on imelise viisiga hommikuks märkamatult hunnik köögivilju ära süüa. Kui piirduda ainult munaga, siis mõnda aega on kõht küll täis (rasv ja valk vajavad seedimiseks aega), kuid paari tunni pärast tekib nälg. Köögiviljad annavad ka süsivesikuid ning energiatase püsib esimese keskhommikuse vahepalani stabiilsemana. Allpool siis retsept, minupoolsete väikeste mööndustega. Originaalis oli näiteks 4 muna, aga meil oli kapis vastu vaatamas vaid kaks. Aga… piisab ka neist! Šampinjone Jamiel samuti polnud, aga meie külmikus ootasid 4 õnnetut jäänukit kulinaarseks kunstiteoseks saamist, nii et nemadki leidsid tee pannile.

Osised:

  • 2 keskmist kartulit
  • 1 punane sibul
  • 1 suur paprika
  • paar šampinjoni
  • jupike tšillit
  • oliiviõli
  • 2 muna
  • maitseks soola

Kuumuta pannil oliiviõli. Lõika kartulid kuubikuteks ja sibul väikesteks tükkideks, vala pannile keskmisel kuumusel küpsema. Tükelda paprika, šampinjonid ja tšilli, lisa pannile. Lase kaane all 10-15 minutit küpseda, kuni kartul muutub parajalt pehmeks. Klopi munad kausis hoogsalt lahti, kalla köögiviljadele, maitsesta natukese soolaga. Kaas peale ja küpsema, kuni muna on tahkunud. Praadimise ajal võid valmis teha ka mõnusa salati, sest lisaks kuumutatud köögiviljadele on oluline ka palju toorest süüa (vitamiinid on paremini säilinud). Selleks hakkisin täna salati ja tomati ning kallasin üle oliiviõliga. Serveerimisel peale ka pisut Parmesani juustu ja maitseks näpuotsatäis soola.

Täisterapasta tomatite ja ahjuricottaga

IMG_6868

Raamatupilt ja tegelikkus

Just sellist pilti võis ühel õhtul meie koduköögis näha. Postiga oli kohale jõudnud Jamie Oliveri suurepärane raamat “Everyday Superfood” ning ma lihtsalt pidin selle raamatu ka kuidagi teistmoodi kasutusse võtma kui ainult ilusate piltide vahtimiseks. See raamat on inspireeriv ja tõmbas enda poole juba siis, kui Inglismaal raamatupoe vaateaknast möödusime. Just selle raamatu pärast astusime sinna poodi sisse ja uitasime ikka tükk aega ringi. Aga… ei ostnud. Sealsamas Manchesteris surfasin õhtul oma tahvelarvutis ja tellisin Amazoni kaudu poole odavamalt. Olen ostnud ka kasutatud, kuid heas seisukorras raamatuid ning olen väga rahul. Eesti raamatupoes nägin sama raamatut (inglise keeles) ligi 35-eurosena, Amazonist tellisin 10 euro eest. Ja kusjuures sain uue raamatu. Ma ei arvagi, et kõik peab olema tasuta või odav ja näiteks heale toidule olen alati nõus peale maksma, aga raamatuid tellin siiski Amazonist.

Kui sellest konkreetsest raamatus rääkida, siis on tegu väga mõnusa värvilise teosega, kus on suur rõhk tervislikkusel. Sestap sisaldab raamat vägagi palju taimetoite ja põnevaid magusaalternatiive. Jamie sai 40 ning leidis, et temalgi on aeg toitumine korralikult käsile võtta. Hakkas isegi ise toitumisspetsialistiks õppima. Raamat on lõbus nagu Jamie teosed ikka ja sisaldab palju ägedaid ideid. Kindlasti soovin ma proovida sooja smuutit, mis on tehtud näiteks ingveri- või nõgesetee baasil. Kes ütles, et smuuti peab külm olema?

See oli see päev, mil ütlesin Sandrile, et vahelduseks võiks ju pastat ka süüa. Tavaliselt pole mul pastaisugi ja ma ei telli seda väljas süües peaaegu mitte kunagi, aga nüüd siis tekkis vajadus. Tatrapasta maitseb kõige paremini (mõnusalt pähkline), aga täisteranisupasta läheb ka sisse. Ainult mitte liiga suurtes kogustes, sest siis hakkab kõht valutama. All retsept, kergelt muudetud kujul

Kogus: kahele

  • 200g ricottat
  • 2 küüslauguküünt
  • pool tšillikauna
  • kuivatatud tüümianit
  • 1 sidrun
  • 250 g kirss- või ploomtomateid
  • rukolat
  • oliiviõli
  • peotäis täisteraspagette (või siis 160 g)

See roog algas päris kummaliselt, sest esmalt oli vaja ahjus ära küpsetada ricotta. Kõlab, nagu oleks tegu suuremat sorti mässamisega, aga mõnusa maitse nimel soovitan pingutada. On küll seda väärt.

IMG_6865

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Sega 2 spl oliiviõli kausis kuivatatud tüümiani, peeneks hakitud küüslaugu ja väikeste tšillitükikestega. Pese sidrun hoolikalt ja riivi koor kaussi, sellesama möksi juurde. Lisa ka natuke meresoola ja musta pipart (klassikaline Jamie!). Mökerda ricotta selle seguga kokku ja aseta ahjuvormi. Sinna lähevad ka tomatid. Ülejäänud möksi võidki üritada tomatitele määrida. Ülevalt pildilt näed, kuidas see mul väla tuli. Lisa vormi ka sorts vett. 45 minutiks ahju!

Kui ricotta ja tomatid on 35 minutit ahjus olnud, keeda soolases vees valmis pasta. Mina mõõdan kahe inimese koguseid silma järgi ehk võtan lihtsalt pakist peoga spagette nii palju, kui pihku jääb. Jäta pasta keeduveest umbes pool tassitäit alles.

Võta roog ahjust välja, lisa pasta keeduvesi ja raputa õrnalt, et põhjast kogu mõnusat kraami kätte saada. Kalla nõrutatud pasta ahjuvormi, pigista peale poole sidruni mahl, maitsesta soola-pipraga ja murra ricotta pasta peale tükkideks. Lisa rukola ja sega hoolikalt läbi. Mõnus itaaliapärane söök!

IMG_6872

Bataadisalat umbrohuga

Maguskartul ehk bataat – tõtt-öelda ei arvanud ma sellest viljast tükk aega mitte kui midagi. Ei ole ma kaungi suurem asi kartulisõber ja olen alles nüüd avastanud, et tegelikult on kartuliga vägagi palju mängimisvõimalusi. Salatis, supis, pürees, pirukas – kartulit leiab mitmetest roogadest. Maguskartul aga on veelgi põnevam, kuna tema mahe maitse sobiks idee poolest ka magusatesse kookidesse. Seekord kombineerisin teda umbrohuga. Esialgu võtsin hoopiski ette bataadi-rukola-kitsejuustu salati retsepti, aga kuna aknalaual rukola liiga hästi veel ei kasva ning kitsejuustu asemel tulin poest rohelist värvi basiilikujuustuga, siis oli tulemus täitsa teistsugune. Seda enam, et praegu leiab juba metsa alt söödavat umbrohtu, nagu näiteks naati. Selleks nädalaks olin ostnud ka ühe kapsapea, mida siis jao pärast salatitesse hakkida.

Sõime kahekesi lõunaks, kõrvalroana jaguks ehk suuremale hulgale. Kõrvale veel paar viilu Vändra ökopagari leiba kodutehtud hummusega.

Osised

  • 1 bataat
  • 1 punane sibul
  • peotäis noori naadilehti (poolavanenud pisemad lehed)
  • paar kapsalehte
  • mõned redised
  • 2 keskmise suurusega või 1 hiiglaslik tomat
  • 75 g kõva juustu
  • sidrunimahla
  • oliiviõli
  • suur lusikatäis päevalilleseemneid
  • soola, pipart, vahemereürte (basiilik, tüümian, pune jne. – saadaval segudena, nt. Provance’i või kreeka ürdisegu)

Koori bataat ja sibul. Tükelda bataat kuubikuteks ja prae keskmisel kuumusel õlis, kuni see pehmeneb. Haki sibul ja lisa bataadile. Mida hiljem lisad, seda kirbemaks see jääb ehk säilitab oma iseloomuliku maitse. Kui sulle meeldib väga vänge sibul, võid selle üldse tooreks jätta. Originaalretseptis läks bataat veel ahju, aga minu jaoks tundus see liigne mässamine.

Haki naadi- ja kapsalehed väiksemateks tükkideks. Seda on eriti hea teha köögikääridega. Haki ka redised ja tomatid ning tee juustust kuubikud. Viska kogu värske kraam ja lisaks pannilt tulnud bataat ja sibul kaussi. Lisa kastmeks õli ja sidrunimahla, maitsesta. Lisa ka päevalilleseemned ja sega korralikult läbi. Ja valmis ta ongi.