Omlett, kus munal on kõrvalroll

20160215_084902Kui mõelda omletile, siis meenub esimese asjana see, et selle jaoks on vaja muna. Ometigi võib muna ka võrdlemisi tagasihoidliku rolli võtta ning lasta hoopis muudel komponentidel täies hiilguses särada.Nii juhtus näiteks Jamie Oliveri köögiviljaomletiga (raamatust “Everyday superfood”), mille puhul hakkasin korra juba juurdlema, et kas see kõik mahub ikka väiksele pannile ära. Tegu on imelise viisiga hommikuks märkamatult hunnik köögivilju ära süüa. Kui piirduda ainult munaga, siis mõnda aega on kõht küll täis (rasv ja valk vajavad seedimiseks aega), kuid paari tunni pärast tekib nälg. Köögiviljad annavad ka süsivesikuid ning energiatase püsib esimese keskhommikuse vahepalani stabiilsemana. Allpool siis retsept, minupoolsete väikeste mööndustega. Originaalis oli näiteks 4 muna, aga meil oli kapis vastu vaatamas vaid kaks. Aga… piisab ka neist! Šampinjone Jamiel samuti polnud, aga meie külmikus ootasid 4 õnnetut jäänukit kulinaarseks kunstiteoseks saamist, nii et nemadki leidsid tee pannile.

Osised:

  • 2 keskmist kartulit
  • 1 punane sibul
  • 1 suur paprika
  • paar šampinjoni
  • jupike tšillit
  • oliiviõli
  • 2 muna
  • maitseks soola

Kuumuta pannil oliiviõli. Lõika kartulid kuubikuteks ja sibul väikesteks tükkideks, vala pannile keskmisel kuumusel küpsema. Tükelda paprika, šampinjonid ja tšilli, lisa pannile. Lase kaane all 10-15 minutit küpseda, kuni kartul muutub parajalt pehmeks. Klopi munad kausis hoogsalt lahti, kalla köögiviljadele, maitsesta natukese soolaga. Kaas peale ja küpsema, kuni muna on tahkunud. Praadimise ajal võid valmis teha ka mõnusa salati, sest lisaks kuumutatud köögiviljadele on oluline ka palju toorest süüa (vitamiinid on paremini säilinud). Selleks hakkisin täna salati ja tomati ning kallasin üle oliiviõliga. Serveerimisel peale ka pisut Parmesani juustu ja maitseks näpuotsatäis soola.

Täisterapasta tomatite ja ahjuricottaga

IMG_6868

Raamatupilt ja tegelikkus

Just sellist pilti võis ühel õhtul meie koduköögis näha. Postiga oli kohale jõudnud Jamie Oliveri suurepärane raamat “Everyday Superfood” ning ma lihtsalt pidin selle raamatu ka kuidagi teistmoodi kasutusse võtma kui ainult ilusate piltide vahtimiseks. See raamat on inspireeriv ja tõmbas enda poole juba siis, kui Inglismaal raamatupoe vaateaknast möödusime. Just selle raamatu pärast astusime sinna poodi sisse ja uitasime ikka tükk aega ringi. Aga… ei ostnud. Sealsamas Manchesteris surfasin õhtul oma tahvelarvutis ja tellisin Amazoni kaudu poole odavamalt. Olen ostnud ka kasutatud, kuid heas seisukorras raamatuid ning olen väga rahul. Eesti raamatupoes nägin sama raamatut (inglise keeles) ligi 35-eurosena, Amazonist tellisin 10 euro eest. Ja kusjuures sain uue raamatu. Ma ei arvagi, et kõik peab olema tasuta või odav ja näiteks heale toidule olen alati nõus peale maksma, aga raamatuid tellin siiski Amazonist.

Kui sellest konkreetsest raamatus rääkida, siis on tegu väga mõnusa värvilise teosega, kus on suur rõhk tervislikkusel. Sestap sisaldab raamat vägagi palju taimetoite ja põnevaid magusaalternatiive. Jamie sai 40 ning leidis, et temalgi on aeg toitumine korralikult käsile võtta. Hakkas isegi ise toitumisspetsialistiks õppima. Raamat on lõbus nagu Jamie teosed ikka ja sisaldab palju ägedaid ideid. Kindlasti soovin ma proovida sooja smuutit, mis on tehtud näiteks ingveri- või nõgesetee baasil. Kes ütles, et smuuti peab külm olema?

See oli see päev, mil ütlesin Sandrile, et vahelduseks võiks ju pastat ka süüa. Tavaliselt pole mul pastaisugi ja ma ei telli seda väljas süües peaaegu mitte kunagi, aga nüüd siis tekkis vajadus. Tatrapasta maitseb kõige paremini (mõnusalt pähkline), aga täisteranisupasta läheb ka sisse. Ainult mitte liiga suurtes kogustes, sest siis hakkab kõht valutama. All retsept, kergelt muudetud kujul

Kogus: kahele

  • 200g ricottat
  • 2 küüslauguküünt
  • pool tšillikauna
  • kuivatatud tüümianit
  • 1 sidrun
  • 250 g kirss- või ploomtomateid
  • rukolat
  • oliiviõli
  • peotäis täisteraspagette (või siis 160 g)

See roog algas päris kummaliselt, sest esmalt oli vaja ahjus ära küpsetada ricotta. Kõlab, nagu oleks tegu suuremat sorti mässamisega, aga mõnusa maitse nimel soovitan pingutada. On küll seda väärt.

IMG_6865

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Sega 2 spl oliiviõli kausis kuivatatud tüümiani, peeneks hakitud küüslaugu ja väikeste tšillitükikestega. Pese sidrun hoolikalt ja riivi koor kaussi, sellesama möksi juurde. Lisa ka natuke meresoola ja musta pipart (klassikaline Jamie!). Mökerda ricotta selle seguga kokku ja aseta ahjuvormi. Sinna lähevad ka tomatid. Ülejäänud möksi võidki üritada tomatitele määrida. Ülevalt pildilt näed, kuidas see mul väla tuli. Lisa vormi ka sorts vett. 45 minutiks ahju!

Kui ricotta ja tomatid on 35 minutit ahjus olnud, keeda soolases vees valmis pasta. Mina mõõdan kahe inimese koguseid silma järgi ehk võtan lihtsalt pakist peoga spagette nii palju, kui pihku jääb. Jäta pasta keeduveest umbes pool tassitäit alles.

Võta roog ahjust välja, lisa pasta keeduvesi ja raputa õrnalt, et põhjast kogu mõnusat kraami kätte saada. Kalla nõrutatud pasta ahjuvormi, pigista peale poole sidruni mahl, maitsesta soola-pipraga ja murra ricotta pasta peale tükkideks. Lisa rukola ja sega hoolikalt läbi. Mõnus itaaliapärane söök!

IMG_6872

Bataadisalat umbrohuga

Maguskartul ehk bataat – tõtt-öelda ei arvanud ma sellest viljast tükk aega mitte kui midagi. Ei ole ma kaungi suurem asi kartulisõber ja olen alles nüüd avastanud, et tegelikult on kartuliga vägagi palju mängimisvõimalusi. Salatis, supis, pürees, pirukas – kartulit leiab mitmetest roogadest. Maguskartul aga on veelgi põnevam, kuna tema mahe maitse sobiks idee poolest ka magusatesse kookidesse. Seekord kombineerisin teda umbrohuga. Esialgu võtsin hoopiski ette bataadi-rukola-kitsejuustu salati retsepti, aga kuna aknalaual rukola liiga hästi veel ei kasva ning kitsejuustu asemel tulin poest rohelist värvi basiilikujuustuga, siis oli tulemus täitsa teistsugune. Seda enam, et praegu leiab juba metsa alt söödavat umbrohtu, nagu näiteks naati. Selleks nädalaks olin ostnud ka ühe kapsapea, mida siis jao pärast salatitesse hakkida.

Sõime kahekesi lõunaks, kõrvalroana jaguks ehk suuremale hulgale. Kõrvale veel paar viilu Vändra ökopagari leiba kodutehtud hummusega.

Osised

  • 1 bataat
  • 1 punane sibul
  • peotäis noori naadilehti (poolavanenud pisemad lehed)
  • paar kapsalehte
  • mõned redised
  • 2 keskmise suurusega või 1 hiiglaslik tomat
  • 75 g kõva juustu
  • sidrunimahla
  • oliiviõli
  • suur lusikatäis päevalilleseemneid
  • soola, pipart, vahemereürte (basiilik, tüümian, pune jne. – saadaval segudena, nt. Provance’i või kreeka ürdisegu)

Koori bataat ja sibul. Tükelda bataat kuubikuteks ja prae keskmisel kuumusel õlis, kuni see pehmeneb. Haki sibul ja lisa bataadile. Mida hiljem lisad, seda kirbemaks see jääb ehk säilitab oma iseloomuliku maitse. Kui sulle meeldib väga vänge sibul, võid selle üldse tooreks jätta. Originaalretseptis läks bataat veel ahju, aga minu jaoks tundus see liigne mässamine.

Haki naadi- ja kapsalehed väiksemateks tükkideks. Seda on eriti hea teha köögikääridega. Haki ka redised ja tomatid ning tee juustust kuubikud. Viska kogu värske kraam ja lisaks pannilt tulnud bataat ja sibul kaussi. Lisa kastmeks õli ja sidrunimahla, maitsesta. Lisa ka päevalilleseemned ja sega korralikult läbi. Ja valmis ta ongi.

Pikantne tomatipesto

Selle retsepti sünni taga pn lihtne põhjus: tahtsin midagi head, mida odrakruupidega koos süüa. Kruubid on ju igati toredad, aga vajavad natuke maitsestamist, et neid ikka mõnusam nautida oleks. Retsepti luues lähtusin neist osistest, mis külmkapis kannatamatult oma järge ootasid. Ja just nõnda see tomatipesto siia maailma tuligi.

Osised:

1 küüslauguküüs
1 väike sibul
6 kirsstomatit
3 päikesekuivatatud tomatit
3 spl oliiviõli
helde peotäis päevalilleseemneid

Valmistamine ise on lust ja lillepidu, kui sibul-küüslauk kooritud saavad. Seejärel viska kõik komponendid köögikombaini ja töötle ühtlaseks massiks. Saumikser teeb sama töö ära. Naudi kohe või säilita purgiga nädal-kaks külmkapis.

Ahjupoti kiituseks ehk minu armulugu Fontignaciga

IMG_5430

Kui esimest korda sinise Fontignaci ahjupotiga kohtusin, ei osanud ma temast suurt midagi arvata peale selle, et “noh, eks sellega on ju ka tore ahjujuurikaid teha”. Sel sügistalvel on mul nimelt tekkinud suur lembus ahjus küpsetatud juurikate vastu. Koorin ära, hakin väiksemaks, lükkan oliiviõli ja maitseainetega ahju ning mõne aja pärast on krõmps ja tervislik roog valmis. Olgu, see “mõni aeg” kestab ikka tunnikese. Selle potiga saab tegelikult aga grammi võrra kiireminigi. Nimelt küpsetasin enne oma peete-porgandeid-pastinaake-kaalikaid lahtises ahjuvormis. Tulemuseks olid küll krõmpsud juurikad, aga jube kaua võttis aega ka. Siis tõi õde ära tädi kingitud ahjupoti ning sealt algas imeline teekond! See pott on parajalt sügav, et ka näiteks Elujooksjate viieteistkümnepealine seltskond ära toita (meil oli jõulupidu minu juures). Lisaks jäävad selles tehtud toidud mõnusalt mahlased. Liha ega kala pole veel proovinud, kuna neid väga ei söö, aga usun, et need õnnestuvad potis võrratult!

Salamisi olen mõelnud ka sellele, et Fontignaciga saaksin korrata oma soolaleivapidustuse veinipirne, mis madalamas ahjuvormis teps mitte nii hästi püsti ei püsinud. Ja kui veel kaas ka peale panna, peaks need eriti mõnusalt pehmeks küpsema! Igal juhul tasub proovida ning ootan juba, et saaks läbi see nädal, mil lubasin suhkrut, kaasa arvatud puuvilju mitte tarbida. Lihtsalt, et näha, mis siis juhtub. Kui nädal saab läbi, tuleb koju ka Sander ning mõnusad veinipirnid oleme pärast tegusat lahusoldud perioodi ikka ära teeninud.

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Kui tulevad külalised, pakume tavaliselt ahjujuurikaid. Kui teeme endale süüa, teeme tavaliselt ahjujuurikaid. Kui viin kuhugi roa kaasa, on selleks tavaliselt ahjujuurikad. Saate aru, milline suhe mul selle potiga on? Praegu üksi olles ei hakanud juurikatega jändama, tegin hoopis püreesuppi, sest valusa kurguga on seda hõlpsam neelata. Mida vähem närimist, seda kergem elu. Vähemalt praegu. Aga olen päris kindel, et selle nädala jooksul võtan poti veel kapi otsast alla, et… teha ahjujuurikaid! Võimalused-kombinatsioonid ja maitsenüansid on lihtsalt lõputud ning pealegi maitseb see roog ka Sandrile. Peas hakkab kuju võtma pilt tugevamaitselistest juurikatest, esikohal peet palsamiäädikaga… Aga seniks avaldan siis, kuidas tavaliselt juurikaid teen.

Koostisosad

  • juurikad: peet, kaalikas, kartul, pastinaak, porgand
  • maitseandjad: sibul, küüslauk, juurseller
  • muud köögiviljad: paprika, lillkapsas, suvikõrvits
  • oliiviõli või muu õli, millega potti määrida
  • maitseained: sool, pipar, prantsuse ürdisegu, karri vms.

Esmalt koori juurikad ja lõika need viilakateks. Võid proovida ka sektoreid või muid toredaid kujundeid. Olen mõelnud, et väiksemad peedid võiks lausa neljaks lõigata, mitte iga kord nende viilutamisega mässata. Määri ahjupott õliga, et juurikad põhja kinni ei jääks. Viska juurikad sisse. Haki ka maitseandjad ning topi juurikate vahele. Olen avastanud, et Pääsküla poest leitud juurseller (enne ma polnud säärast juurikat proovinudki) annab ka mõnusa maitsenüansi. Kalla peale õli ja maitseaineid ning sega hoolikalt. Olen vahel mõelnud, et võibolla saaks ka täitsa ilma õlita, aga samas on enamik köögiviljades olevaid vitamiine rasvlahustuvad ning seega on rasvaine olemasolu tähtis. Kui tahad, et kogu potitäis ei oleks roosakaslilla, siis hoia peeti eraldi nurgas ja sega ettevaatlikult. Pane potile kaas peale ja lükka 180-200 kraadisesse ahju. Kui juurikad on pehmemaks küpsenud, lisa muud hakitud köögiviljad. Need lähevad seepärast hiljem sisse, et vajavad küpsemiseks vähem aega. Hiljemalt tunni jooksul peaks kõik mõnusalt läbi küpsenud olema. Ma pole ausalt öeldes eriti kella vaadanud, võtan aeg-ajalt välja ja suskan kahvliga, kas on piisavalt pehme. Järele mõeldes arvan, et läheb vähemgi kui tund. Eriti siis, kui sulle meeldivad pigem pisut krõmpsud juurikad. Minu arvates on potijuurikad niivõrd head, et midagi muud väga kõrvale ei vajagi, aga me oleme söönud näiteks tatra, läätsede või odrakruupidega.

Sügisõhtu jõujuurikad

Peet ja veelkord peet ja üleüldse igasugu juurikad. Aga miks? Miks ma neid juurikaid niivõrd armastan? Kunagi väiksena tekkis nende vastu paras vastumeelsus, kuna enamasti esinesid juurviljad mitte nii põnevas ühepajatoidurüüs, aga nüüd olen avastanud, et ahjus saab lihtsast ja võrdlemisi odavast toorainest igasugu imesid välja võluda. Eriti, kui mõnusate lisanditega rooga täiustada. Igatahes, käisin õega kinos ja hiljem muljetasime niisama köögilaua taga ning vehkisin meile kiirelt ühe ahjujuurikatega salati. Tema, kes muidu siiani peedi tagasihoidlikkusest väga kaugemale pole vaadanud, näis samuti mõistvat, et tegelikult on peet köögi superstaar. Salatit oli terve kausitäis ja nüüd on kogu hüva roog otsas! Soolaleival pakkusin samuti midagi sarnast.

IMG_5420

Osised:

  • 2 peeti
  • 2 porgandit
  • 1 pastinaak
  • pool punast sibulat
  • 2 küüslauguküünt
  • peotäis rukolat (60 g)
  • 1 tl seesamiseemneid
  • lonksuke balsamico äädikat
  • meresoola
  • oliiviõli
  • parmesanilaaste (minu puhul Valio Forte)

Koori ja haki juuriviljad mõnusateks ampsusuurusteks tükkideks. Väga pudiks ei pea lõikama, pisikesed sektorid ajavad asja ära. Haki ka sibul ja küüslauk. Kalla juurikad koos laukudega ahjuvormi ja vala üle oliiviõliga. Raputa peale meresoola ja sega hoolikalt läbi. Pane nii pooleks tunniks ahju 180 kraadi juurde röstima või kuni need on piisavalt pehmed. Sega ahjukraam väiksemaks rebitud rukolaga. Susa juurde ka seesamiseemned ja balsamico ning viimaks lisa mõned parmesanilaastud, et oleks mõnusalt toekas roog. Need annavad sellise mõnusa nüansi juurde! Hõõgveiniga maitseb külmal ja pimedal õhtul eriti hää.

Peedihummusega rukkileivakorvid

Uus kodu, uus köök, uued ideed, aga vanad lemmikud. Ma söön peeti, kohe ikka väga palju peeti. Soolaselt, magusalt – see sobib ju nii paljudesse toitudesse. Lisaks saab sellest suurepärast mahla ja jäätist. Seekord aga hoopis hummust. Kaua neid kikerherneid ikka vitsutada jaksab? Ma tean, et kaua, aga ometigi nõuab vaim (keha saaks arvatavasti vähesema valikuga hakkama) vaheldust. Sestap lappasingi natuke kokaraamatuid ja pilk naelutus peedihummuse retseptile. Mädarõika jätsin välja, sest temaga ma veel sõprussuhteid loonud pole nagu ka sinepiga mitte. Usun, et peedihummusesse sobiks hästi ka palsamiäädikas, aga minu kodus säärast looma hetkel ei ela. Hummusega täitsin rukkileivakorvikesed. Selverites ja muudes poodides on neid sajas erinevas variandis, seekord võtsin tavalise versiooni. Neis on ka natuke nisujahu, aga olen paaris kohas silmanud ka mingit ökoversiooni, kus on ainult rukis. Tuleks nüüd vaid meelde, kus see oli. Võimalik, et Prismas.

Tõele au andes pean ütlema, et kasutasin vähem peeti ja osa korvikesi jäi ka veel kappi järgmist toidukorda ootama, aga kogusega saab alati mängida.

Osised

  • 400 g riivitud keedupeeti (või keeda ja riivi ise, kui rohkem aega on
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl külmpressitud oliiviõli
  • 1 spl seesamiseemneid
  • ürdisoola (seekord Jamie ingveri-eksootilise pipar sool) vastavalt maitse-eelistustele
  • pakk (200 g) rukkileivakorvikesi

Viska kõik hummuse komponendid (nimekiri kuni rukkileivakorvikesteni) köögikombaini ja purusta, kuni saad mõnusa määrde. Täida korvikesed hummusega. Teelusikatäis segu on täitsa paras. Lase natuke aega külmkapis seista, et korvikesed kergelt pehmeneksid. Ja nii lihtne ongi. Ma kaunistasin mõned ka neljaks lõigatud kirsstomatitega, sobis imehästi!