Omlett, kus munal on kõrvalroll

20160215_084902Kui mõelda omletile, siis meenub esimese asjana see, et selle jaoks on vaja muna. Ometigi võib muna ka võrdlemisi tagasihoidliku rolli võtta ning lasta hoopis muudel komponentidel täies hiilguses särada.Nii juhtus näiteks Jamie Oliveri köögiviljaomletiga (raamatust “Everyday superfood”), mille puhul hakkasin korra juba juurdlema, et kas see kõik mahub ikka väiksele pannile ära. Tegu on imelise viisiga hommikuks märkamatult hunnik köögivilju ära süüa. Kui piirduda ainult munaga, siis mõnda aega on kõht küll täis (rasv ja valk vajavad seedimiseks aega), kuid paari tunni pärast tekib nälg. Köögiviljad annavad ka süsivesikuid ning energiatase püsib esimese keskhommikuse vahepalani stabiilsemana. Allpool siis retsept, minupoolsete väikeste mööndustega. Originaalis oli näiteks 4 muna, aga meil oli kapis vastu vaatamas vaid kaks. Aga… piisab ka neist! Šampinjone Jamiel samuti polnud, aga meie külmikus ootasid 4 õnnetut jäänukit kulinaarseks kunstiteoseks saamist, nii et nemadki leidsid tee pannile.

Osised:

  • 2 keskmist kartulit
  • 1 punane sibul
  • 1 suur paprika
  • paar šampinjoni
  • jupike tšillit
  • oliiviõli
  • 2 muna
  • maitseks soola

Kuumuta pannil oliiviõli. Lõika kartulid kuubikuteks ja sibul väikesteks tükkideks, vala pannile keskmisel kuumusel küpsema. Tükelda paprika, šampinjonid ja tšilli, lisa pannile. Lase kaane all 10-15 minutit küpseda, kuni kartul muutub parajalt pehmeks. Klopi munad kausis hoogsalt lahti, kalla köögiviljadele, maitsesta natukese soolaga. Kaas peale ja küpsema, kuni muna on tahkunud. Praadimise ajal võid valmis teha ka mõnusa salati, sest lisaks kuumutatud köögiviljadele on oluline ka palju toorest süüa (vitamiinid on paremini säilinud). Selleks hakkisin täna salati ja tomati ning kallasin üle oliiviõliga. Serveerimisel peale ka pisut Parmesani juustu ja maitseks näpuotsatäis soola.

Advertisements

Külmkapikombo ehk hommikuomlett

IMG_5321

Vaatame, mis kapis on ja keerame kokku – see oli tänase hommikusöögi moto. Õnneks on hommikusöögiomlett just säärane eine, kuhu sobib igasugu erinevaid osiseid susata ning tulemus jääb maitsev. Mul oli marineeritud seeni, kitsepiima, kirsstomateid, valget redist, parmesani juustu. Mõeldud-tehtud, nii lihtne!

IMG_5309

Osised (toidab ühe inimese):

  • 2 muna
  • 3 spl (kitse)piima
  • jupike valget redist
  • 1 küüslauguküüs
  • 4 kirsstomatit
  • marineeritud seeni
  • paar liistakat parmesani (Valio Forte sobib imehästi)

Viiluta redis mõnusateks ribadeks või kuubikuteks ja haki ka küüslauk väiksemateks tükkideks. Kuumuta pannil õli ja pane need praadima. Seni klopi lahti munad ja sega piimaga. Kalla munasegu pannile. Lõika tomatid sektoriteks ja viska koos seentega omleti peale. Lase mõnda aega küpseda. Võid proovida seda kupatust ümber keerata, aga mul oli selle tulemuseks paras munapuder. Isegi uus vägev pannilabidas, mis idee järgi peaks ülepannikookide ja hiigelomlettide keerutamiseks ideaalne olema, ei saanud keerulise ülesandega hakkama. Viimaks lisa parmesaniliistakad, küll need ka natuke kuuma omletiga kokku puutudes sulavad. Kui enne ära ununes nagu minul, siis raputa nüüd viimaks ka soola peale (juhul, kui tundub, et vajad seda). Söö!

IMG_5315

Värvilisi väljassöömisi

Igapäevaselt veedan üpris palju aega TTÜ raamatukogus, olgugi et ma pole elu sees selle ülikooli tudeng olnud ja suure tõenäosusega ei saa ka selleks. Miks ma siin siis olen? Väga lihtne põhjus: internet ja suured arvutiekraanid, millega mugav tööasju toimetada, lisaks ka kodunt väljaspool paiknev keskkond. Kodus töötamine ei tule ikka üldse välja. Kindlasti on asi paljugi selles, et kodu kujundades tegin kodus töötamise võimalikult ebamugavaks ehk mul pole ei lauda ega tooli. Töö ja kodu tuleb ju ikka lahus hoida. Hetkel on mul ka arvuti katki ning nii ma mööda raamatukogusid käingi. Käisin varemgi, aga siis lohistasin oma arvutit kaasa. Tegelikult on lauaarvuti suur ekraan aga kordades mõnusam. Igatahes, see tähendab ka seda, et aeg-ajalt söön ka ülikooli sööklas. Lihtsad toidud, mis maksavad just nii palju, nagu toit minu arvates maksma peab. Maitsvad on need pealekauba. Ega ma paljusid asju siin ei söö, aga näiteks ühel hommikul kostitasin end selle kena kirju spinatiomletiga, mille hinnaks 1,20. Igapäevaseks eineks mõistlik! Valikus leidub ka erinevaid saiakesi, suppe, praade, salateid – nagu sööklas ikka. Kohv maitseb ka hää. Mäeinstituudi automaadist tuleb palju hullemat ollust, sealt väga ei soovitaks.

Maratoni eelõhtul sattusin end laadima ehk sööma aga Telliskivi tänaval asuvasse Kukekesse. Isegi Kalamaja aegadel ei olnud ma seal käinud ning seepärast oli see koht meeldiv üllatus. Menüüs oli mitmeidki roogi, mis isutasid ja seda tihti ju ei juhtu! Ka kitsejuustuga peedisalat või kinoasalat kõlasid hõrgult, aga viimaks otsustasin läätsedega vegankarri kasuks. Seal leidus veel suvikõrvitsat, porgandit, ube ja kookospiima ning maitse oli kombinatsioon kergelt magusast, soolasest ja meeldivalt vürtsikast. Hind vist 6,80, nii et ülikoolist kallim, aga seda väärt. Maratonitulemus stabiilselt aeglane ehk just see, mida oma praeguse vormituse juures oodata oskasin – 4:18.