Siit-sealt väljast

Lappasin telefoniga tehtud toidupilte ja avastasin nii mõnegi, millele konkreetset silti külge panna ei oskagi. Kus söödud? Mis see täpelt on? Kuupäev annab Googli fotodes natuke aimu, milega võiks tegu olla, aga päris kindlalt ei teagi. Väljas süües on kuidagi saanud tavaks, et teen klõpsu ära, sest “pärast saab toidublogi täiendada”. Et see kõik asjata rabelemine ei oleks, postitan vähemalt pildidki. Ja kui tean, on juures kirjas ka see, kus see söödud sai. Peab tunnistama, et hoolikalt pilte uurides tuleb nii mõndagi meelde.

Ajalugu läbi toidu: oktoober 2015 – jaanuar 2016

Inglismaa eineid ehk pitsa Manchesterist ja pastaroog viimasel õhtul Liverpoolist

Kaks taldrikutäit Blissi taimetoidu buffeest: 29. oktoober ja millalgi detsembris

Dolce Vita Tartus (TripAdvisoris number 2): Sanderi calzone ja mini pasta

Kardemoni magusad krepid ja ahjubaklažaan mozzarellaga (seda ei osata seal eriti teha, sest kaks korda on sattunud läbikülmunud baklažaan)

Türgis, Belconti hotellis söödud uusaasta galaõhtusöök, mis “galast” jäi kaugele ning pani seest jubedalt keerama. Liiga palju erinevaid asju!

Mingid müstilised toidud. Näen vana head kombinatsiooni kitsejuustust ja peedist (vist söödud Rocca al Mares pärast vana-aasta jooksu), Pärnu pisikese kohviku soojendavat karrit, restorani Aed kalarooga ja veel sääraseid, mida ei mäletagi…

 

Advertisements

Täisterapasta tomatite ja ahjuricottaga

IMG_6868

Raamatupilt ja tegelikkus

Just sellist pilti võis ühel õhtul meie koduköögis näha. Postiga oli kohale jõudnud Jamie Oliveri suurepärane raamat “Everyday Superfood” ning ma lihtsalt pidin selle raamatu ka kuidagi teistmoodi kasutusse võtma kui ainult ilusate piltide vahtimiseks. See raamat on inspireeriv ja tõmbas enda poole juba siis, kui Inglismaal raamatupoe vaateaknast möödusime. Just selle raamatu pärast astusime sinna poodi sisse ja uitasime ikka tükk aega ringi. Aga… ei ostnud. Sealsamas Manchesteris surfasin õhtul oma tahvelarvutis ja tellisin Amazoni kaudu poole odavamalt. Olen ostnud ka kasutatud, kuid heas seisukorras raamatuid ning olen väga rahul. Eesti raamatupoes nägin sama raamatut (inglise keeles) ligi 35-eurosena, Amazonist tellisin 10 euro eest. Ja kusjuures sain uue raamatu. Ma ei arvagi, et kõik peab olema tasuta või odav ja näiteks heale toidule olen alati nõus peale maksma, aga raamatuid tellin siiski Amazonist.

Kui sellest konkreetsest raamatus rääkida, siis on tegu väga mõnusa värvilise teosega, kus on suur rõhk tervislikkusel. Sestap sisaldab raamat vägagi palju taimetoite ja põnevaid magusaalternatiive. Jamie sai 40 ning leidis, et temalgi on aeg toitumine korralikult käsile võtta. Hakkas isegi ise toitumisspetsialistiks õppima. Raamat on lõbus nagu Jamie teosed ikka ja sisaldab palju ägedaid ideid. Kindlasti soovin ma proovida sooja smuutit, mis on tehtud näiteks ingveri- või nõgesetee baasil. Kes ütles, et smuuti peab külm olema?

See oli see päev, mil ütlesin Sandrile, et vahelduseks võiks ju pastat ka süüa. Tavaliselt pole mul pastaisugi ja ma ei telli seda väljas süües peaaegu mitte kunagi, aga nüüd siis tekkis vajadus. Tatrapasta maitseb kõige paremini (mõnusalt pähkline), aga täisteranisupasta läheb ka sisse. Ainult mitte liiga suurtes kogustes, sest siis hakkab kõht valutama. All retsept, kergelt muudetud kujul

Kogus: kahele

  • 200g ricottat
  • 2 küüslauguküünt
  • pool tšillikauna
  • kuivatatud tüümianit
  • 1 sidrun
  • 250 g kirss- või ploomtomateid
  • rukolat
  • oliiviõli
  • peotäis täisteraspagette (või siis 160 g)

See roog algas päris kummaliselt, sest esmalt oli vaja ahjus ära küpsetada ricotta. Kõlab, nagu oleks tegu suuremat sorti mässamisega, aga mõnusa maitse nimel soovitan pingutada. On küll seda väärt.

IMG_6865

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Sega 2 spl oliiviõli kausis kuivatatud tüümiani, peeneks hakitud küüslaugu ja väikeste tšillitükikestega. Pese sidrun hoolikalt ja riivi koor kaussi, sellesama möksi juurde. Lisa ka natuke meresoola ja musta pipart (klassikaline Jamie!). Mökerda ricotta selle seguga kokku ja aseta ahjuvormi. Sinna lähevad ka tomatid. Ülejäänud möksi võidki üritada tomatitele määrida. Ülevalt pildilt näed, kuidas see mul väla tuli. Lisa vormi ka sorts vett. 45 minutiks ahju!

Kui ricotta ja tomatid on 35 minutit ahjus olnud, keeda soolases vees valmis pasta. Mina mõõdan kahe inimese koguseid silma järgi ehk võtan lihtsalt pakist peoga spagette nii palju, kui pihku jääb. Jäta pasta keeduveest umbes pool tassitäit alles.

Võta roog ahjust välja, lisa pasta keeduvesi ja raputa õrnalt, et põhjast kogu mõnusat kraami kätte saada. Kalla nõrutatud pasta ahjuvormi, pigista peale poole sidruni mahl, maitsesta soola-pipraga ja murra ricotta pasta peale tükkideks. Lisa rukola ja sega hoolikalt läbi. Mõnus itaaliapärane söök!

IMG_6872

Müüriääre – alati hää

Maikuu viimasel pühapäeval vajasime taaskord massaažitööst turgutust. Muidugi oleks võinud meie sihtkohaks vabalt olla ka Teraapialaegas ning me võinuks seal kordamööda laual-matil lamada, aga käed ja üldse keha olid niivõrd väsinud, et valisime siiski saunakeskuse turgutuse ja käisime Fra Mares end soojendamas. Massöörina töötades tuleb aeg-ajalt iseendalegi aega võtta, sest muidu ei jaksa ühel hetkel enam üldse massaaži teha. Kael on allavaatamisest haige, pöidlad muutuvad imelikuks, alaselg tuikab seismisest, tai massaaž kurnab randmeid – hädasid kui palju! Selleks, et vastu pidada, oleme viimased kolm nädalat end spaadega hellitanud. Mitte küll spaamassaažiga, sest säärane silitamine oleks lihtsalt igav, aga saunadega.

Käisime Haapsalus ning pärast lõõgastust jalutasime mööda mereäärset promenaadi peatänava kohvikutealleele. Imetlen neid uusi kohvikuid, mis sinna imeväel juurde on tekkinud. Lausa lust on vaadata. Tõsi, talvel ma Haapsalus ei käinud ega pole seega kursis, kuidas siis olukord on. Suvel need kohvikud igatahes õitsevad. Haapsalu Raamat, Dietrich ja mõned uuemad on veel proovimata. Seegi kord läksime vanasse lemmikusse Müüriääre kohvikusse. Ja oli hää nagu ikka! Juba see interjöör on niivõrd soe ja tore.

Kahjuks oli chai otsas, aga ka caffe latte oli mõnusalt kreemjas ja täitis toidu ootamise ajal kõhtu. Sander helpis kohvi vaniljejäätisega. Kõrvale anti roosuhkrut, nii et mina olin rahul. Piim oli samuti kaunilt vahus.

Sander sõi midagi säärast, mida meil naljalt kodus ei saa: pasta lihapallide, parmesani ja ürtidega tomatikastmes. Igasuguse pastaga pole ma enam ammu sõber, kui just tatrajahupastaga tegu ei ole. Liigne nisusöömine paneb tavaliselt suisa kõhu valutama. See pasta oli meeldivalt krõmps – selline, nagu õige pasta olema peabki. Kuna keha peab ise palju tööd selle lõhustamiseks ära tegema, siis imenduvad need süsivesikud aeglasemalt.

Grillitud baklažaani, paprika ja suvikõrvitsa ahjupirukas rohelise salatiga – minu arusaam ideaalsest pirukast. Krõbe põhi päris võist, rohke köögiviljatäidis ja suussulav juustukate, ülekallatud pikantse pestoga. Kuna salatis oli ohtralt rukolat, siis mõmisesin mõnust. Lahtised pirukad on ikka need kõige paremad, sest keskenduvad täidisele!

Pearoogadest sai kõhu võrdlemisi täis, aga premeerisime end siiski kookidega. Tavaliselt poe- ega kohvikukoogid väga head ei ole, aga Müüriääret julgen usaldada. Mulle toorjuustu-mokatort ehk meeldiva kohvimaitsega hõrgutis, Sanderile klassikaline napoleoni kook. Mokatort oli väga vahune ja täitev. Ette võiks heita vaid seda kokteilikirssi, mis polnud päris, vaid mingi suhkruasjandus. Napoleon oli äärmiselt mahlane ja väga värske maitsega. Head valikud igatpidi!