Toiduainete inventuur säästmise nimel

Viimasel ajal olen üha enam mõelnud säästmisele. Miks? Selleks, et oleks hiljem võimalus teatud asjadele kulutada! Näiteks oma majale ja reisimisele. Mõne päeva olen lugenud ka “Rikkaks saamise õpikut”, mõelnud üle oma eesmärgid ja mitmedki neist kirja pannud. Eelarvet/kulude tabelit hakkasin Excelis ühe klassiõe blogist innustununa pidama juba novembri lõpust. Ütlen ausalt, see on õudne! Toidule kulub ikka päris korralikult. Ja meie, kes me üldiselt väljas ei söö, oleme arvestatava summa suutnud ka väljas lihtsalt maha laristada. Kindlasti on asi selles, et detsembris reisisime Inglismaale. Oli küll paaripäevane Hurtsi kontserdikülastus, aga väljas sai söödud omajagu. Jaanuaris aga oli mul tööl paar kiiret/laiska päeva, mil ise süüa ei teinud ja kasutasin Tellitoit.ee teenuseid. Sahmerdasin ja õppisin. Tõsi, kõndisin küll 400 m kaugusele Pärnu mnt Ampsu ise toidule järele ja kullerile sealt viiekat ei tulnud.

Paar päeva tagasi lisasin Excelisse iga reisi jaoks eraldi lehe, et saaks üksikasjaliku ülevaate, kui palju me reisimisele tegelikult kulutame. Need kulud on mitme kuu peale hajutatud, aga kuna pidevalt järgmisi reise planeerin, siis ostan igal kuul mõne lennupileti või broneerin majutust. Kulusid tuleb ja tuleb. Endale näib, et odavad piletid ja hoolikalt valitud majutus säästab meile palju raha, aga tegelikult seda kõike kokku lüües pani ikka mõtlema küll… Juba esimesel poolaastal on 4 reisi: jaanuaris ema ja õega väike sutsakas Põhja-Itaaliasse, märtsis Valencia poolmaraton JA sinna otsa Portugalis Sparta jooksugrupi laager (see on paras logistikaime: Tallinn-Riia-Barcelona-Valencia-Lissabon-Albufeira-London(!)-Tallinn), aprillis paaripäevane reis Krakowi maratonile, juunis matk Inglismaa edelaosas South West Coast Pathil + sporditoitumise koolitus. Huh. Seda kõike tabelis nähes pani ikka mõtlema. Samas pean tõdema, et reisimine on minu jaoks ülimalt loomulik ja selleta ma lihtsalt ei saagi. Eks suvel tiirutame mööda Eestimaad, peamiselt ühelt jooksuvõistluselt teisele.

Igatahes, sattusin täna Facebookis sellise grupi peale nagu Kogumispäevik. Liitusin. Esimesel kuul on ülesandeks oma toiduarveid vähendada. Tšekke panen juba kirja, nädalamenüüd olen harrastanud… Plaan on nädalamenüü juurde tagasi liikuda. Esmalt otsustasin aga kappides inventuuri teha ja tarbida seda, mis meil on. Enne mingeid kuivaineid juurde ei osta, kui igast kategooriast on 50% läinud! Teadsin, et see on silmiavav kogemus. Oli 10x silmiavavamgi. Oh, mis imeasju küll kuivainete seast välja koorus! Mõni oli ka selline, mida olin poes paar korda silmitsenud, mõeldes, et “oh, seda pole, võiks  ju osta”, aga tegelikult on kodus olemas! Kord kvartalis peaks sellise inventuuri kindlasti tegema. Ja asuma siis olemasolevat tarbima. Enne pole mõtet poest sama kraami juurde hankida.

Inventuuri tulemused:

Lõin olulisemad kategooriad ja panin nende kaupa kappides leiduva kirja.

Tangained ja muud peamiselt süsivesikuid andvad toiduained:

  • tatrapasta fusilli (50% tatrajahu, ülejäänu täisteranisu, mõnus!)
  • jämedad kaerahelbed
  • neljaviljahelbe krõbuskid (Balsnack)
  • toortatratang (2 poolikut pakki – kuidas nii palju?)
  • maisimanna (ilmselt ühe kohupiimakoogi põhjamaterjaliks ostetud)
  • pikateraline riis (Tesco)
  • hirss
  • pruun riis
  • odrakruubid
  • täisteraspagetid
  • kinoa (2 erinevas pakendis! Ja mina arvasin, et meil pole üldse…)
  • paar spl pudruriisi (sushiteost)
  • kakaopulber
  • roosuhkur

Sorteerisin need asjad nii, et aknalauale korvi jätsin hommikusöögiasjad (peamiselt pudrukraam), lahtitõmmatavasse kappi asetasin nn. lõuna- ja õhtusöökide toormaterjali. Varem hoidsin suurt osa kuivaineid kõrge kapi otsa, milleni ulatumiseks pidin vähemalt mina taburetti kasutama (kui ei soovinud endale midagi pähe kukutada). Pole siis ime, et sinna nii mõndagi elutsema jäi.

Pähklid/seemned:

  • datlid (ostsin hiljuti maiuste tegemiseks)
  • india pähklid (jälle maiuste jaoks)
  • sarapuupähklid (ema tõi)
  • soolased maapähklid (plaan vist ise maapähklivõid teha vms)
  • natuke kookoshelbeid
  • mooniseemned
  • kuivatatud barbariss ehk kukerpuumarjad (tõstsin nähtavasse kohta, et kasutada putrudel)
  • päevalilleseemned
  • kanepiseemned
  • linaseemned
  • tšiiaseemned
  • seesamiseemned

Kaunviljad:

  • kõigest suur hunnik kuivatatud kikerherneid

Jahud:

  • rukkilinnasejahu (kunagi tegin tihti koduleiba)
  • tempurajahu (gluteenivabade toitude koolitusel jagati tasuta)
  • rukkikama

Maitseained:

Pigem soolastele toitudele:

  • sinepiseemned (mida ma nendega veel tegema peaks??)
  • tüümian (suur kotike lemmikut, kui arvasin, et pole üldse…)
  • basiilik
  • köömned (leivateo päevilt)
  • tšillihelbed
  • apteegitill
  • aniis
  • vürtsköömned
  • must pipar (nii teradena kui jahvatatult)
  • roheline pipar
  • roosa pipar
  • kalale sobiv maitseainesegu (Türgist turult)
  • roosa sool
  • kadakamarja-rosmariinisool (soolaleivakink sõbrannalt)
  • Provencale ürdisegu (lemmik!)
  • Peruu maitseainesegu: tšilli + laim
  • India tandoorisegu
  • kurkum
  • koriander
  • petersell
  • Maggi sidruni-ürdikana maitseaine (kust see küll tuli? Ma selliseid jõledusi üldiselt ei osta, ülemaitsestatud ja kahtlast kraami täis. Arvatavasti mingi auhind vms.)
  • BBQ Rub ürdisegu (kuskilt võistluselt seisma jäänud auhind)
  • rosmariin
  • till
  • Skandinaavia metsa segu (porgand, kadakamarjad jne.)
  • Jamie Oliveri segu: tšilli, Szechuani pipar, sool, ingver
  • mingi tundmatu ürt
  • tomati-küüslaugupulber

Ei kuhugi kuuluv küpsetuspulber.

Pigem magusatele roogadele:

  • vanillimaitseline steevia (vedel, üks mu lemmikuid)
  • vanillikaun
  • kaneel (mitu varianti)
  • roosi õielehed (kingitud)
  • lavendel (palju… toidus veider, peaks kuhugi padja sisse toppima ja riidekappi)
  • kaneelikoor
  • tähtaniis (kingitud)
  • vürtspipar
  • kardemonikuprad
  • piparkoogimaitseaine (3 pakki)
  • roosivesi (huh, pole suurim sõber, sai kunagi liialdatud)
  • pomerants
  • steeviapulber

Tee/kohv:

  • karkade ehk hibiskus (liiga palju)
  • must tee metsmaasika maitsega (see puru on mul juba terve igaviku olnud)
  • Tess ingveri-mojito roheline pakitee (maitsestatud rohelised on mu nõrkus, kuigi tean, et pakikas pole kõige kvaliteetsem ja samalaadset saaks puruna)
  • Tess Pina Colada maitseline roheline pakitee (kohalikus Konsumis oli)
  • Tiger Spice chai latte (läila lurr, saadud auhinnaks)
  • Dilmahi must pakitee (iidamast-aadamast)
  • Jõulusoojuse taimetee
  • must purutee passioniviljaga
  • Hyleys roheline tee piparmündiga (mõttetu, münti ei tunne üldse)
  • Golden Tips must purutee
  • Taist ostetud roheline tee jasmiiniga (otse istandusest!)
  • Assami roheline tee Taist
  • White Dancing valge purutee
  • kummel
  • piparmünt
  • lahustuv viljakohv
  • kohvioad (külmkapis)

Veidramat sorti kraam, mis otseselt kuhugi ei kuulu:

  • ränivetikajahu (sigines kappi sellal, kui ema meie kodu valvas; peaks küsima, mida sellega teha saab)
  • riisipaber (kevadrullideks!)
  • norilehed (sushiks, 2 poolikut pakki)
  • kaarobipulber (väga mitmes pakis, saab palju maiuseid teha)
  • must küüslauk
  • kodused kuivatatud õunad
  • klorellapulber (vetikas, mineraalide allikas)
  • MSM pulber (kibe pulber liigeste tervise nimel sissevõtmiseks)
  • ISO Drink rohelise õuna spordijoogipulber (auhind)
  • mingi veider apelsinimaitseline spordijoogipulber (võistlustelt üle jäänud, korraldaja kinkis)
  • herne-kanepi-riisivalgupulber (vot, seda peaks pärast pikki jookse smuutisse panema; magustamata)
  • söögisooda
  • küpsetusšokolaad (saime jõuludeks)
  • rohelise tee pulber (Taist; võib panna jäätisesse, aga ka soolastesse toitudesse)
  • psülliumikestad (kiudained)
  • roheline kohviuba (kuidas tarbida??)
  • apelsinimarmelaad (auhind; suhkrut täis, ei taha tarbida, on jäänud seisma)

Kastmed, õlid, muud maitsestajad:

  • külmpressitud rapsiõli
  • külmpressitud oliiviõli
  • palsamiäädikas
  • õunaäädikas
  • 30% söögiäädikas
  • tai kalakaste
  • gluteenivaba sojakaste
  • Tabasco kaste
  • sinep (jõuludest, ise ei ostaks, aga õde tõi)
  • tomatipüree,
  • sidrunhein (jõululaual oli uhke tai supp)
  • ingverijupp

Köögiviljad:

  • porgand
  • peet
  • pastinaak
  • värske till
  • lillkapsas
  • hapukapsas
  • sibul
  • frillise salat

Loomne kraam külmkapis:

  • kanafilee
  • piim (kasutame ainult kohvil)
  • veisehakkliha
  • ökokanamunad
  • vutimunad
  • viilutatud juust

Alkohol (kõik saadud kingitusena ja jäänud meie vähese tarbimise tõttu seisma):

  • poolik šampus (uuel aastal läks 3 peale pool pudelit, neljas oli roolis)
  • mingi hõõgvein
  • Blossa kollases pudelise Glögg

+ 2 purki laimiga Coca-Colat – auhind ja seisab juba enam kui kuu aega, sest ei taha eriti

Sügavkülmas (ei olegi märkimisväärseid varusid):

  • isetehtud puljongikuubikud (silikoonvormides)
  • paar külmutatud tortillat (saime paki auhinnaks, ei jaksanud kõiki korraga ära süüa)
  • maasikad
  • kirsid
  • mustad sõstrad
  • jõhvikad
  • astelpajumarjad
  • Härmavili panniroog
  • metsaseened
  • krevetid (jõuluõhtu vürtsikast supist ülejääk)

Nagu näha, saab aeg-ajalt ka võistlustelt mingeid toiduaineid auhinnaks. Tavaliselt pärinevad Saaremaalt nt Santa Maria maitseained ja vana-aasta jooksult või mõnelt muult Stamina ürituselt võib ära jalutada kasti Coca-Colaga. Sedapuhku võtsin viimasel korral vaid ühe purgi seda limonaadi, teine tuli igale lõpetajale jagatud nännikotist suvest oli nagunii juba hunnik seisma jäänud. On ka toredaid toiduauhindu, näiteks kohvioad, aga need on juba ära kulunud.

Esimesed sammud:

  • panin kogu kikerhernehunniku kaussi likku, hiljem keedan ära ja teen suure koguse hummust, mille osa topin sügavkülma, et oleks kogu aeg määrimiseks võtta; kasulik, odav ja maitsev määre (kui ise teha)!
  • teen kaarobipulbrist ja soolapähklitest maiuseid, pisikesi palle, millest osa samuti sügavkülma pista
  • rahuldan oma tohutut piparkoogiisu (olen ju otsustanud suhkrut pigem mitte süüa ja seega piparkooke niivõrd-kuivõrd vältinud) ja valmistan piparkoogimaitselisi pallikesi: india pähklid + datlid + piparkoogimaitseaine (neid oli 3 pakki!)
  • hakkame ülepäeviti hommikuti kohvi asemel teed jooma, sest teed on liiga palju kogunenud ja kohvioad on kallid

Täna õhtul sõime vahelduseks kinoad – unustatud ja taasavastatud!

Lillkapsa-porgandi-pastinaagi-kinoapada

  • 20180119_2056503 porgandit
  • 1/3 lillkapsapead
  • 1 pastinaak
  • maitseks paar küünt musta (või tavalist) küüslauku
  • vürtsköömneid
  • indiapärast vürtsisegu
  • soola
  • peotäis kinoad
  • 100 g veisehakkliha
  • oliiviõli
  • peotäis päevalilleseemneid

Pane kinoa potti natukese soolaga keema, nii et vett on poole rohkem. Las podiseb madalal tulel. Kinoa on valmis, kui seemnetel tulevad välja väiksed sabad.

Samal ajal valmista ette köögivilja-hakklihapada. Haki köögiviljad meelepärasteks tükkideks (kangid, seibid, kitsad liistakad, mis iganes). Kuumuta sügaval pannil keskmisel kuumusel natuke oliiviõli (peaks katma panni põhja). Prae selles kiirelt minutike hakkliha, lisa hakitud köögiviljad. Kui kasutad tavalist küüslauku, haki see ja kuumuta kohe alguses koos hakklihaga. Kuumuta kaane all, kuni köögiviljad on pehmemad, aga veel pisut krõmpsud. Maitsesta vürtsköömnete, soola ja india vürtsiseguga. Kasutasin Santa Maria Tandoorisegu, mis mind kapis ootas. Lisa hakitud must küüslauk, kui sulgi peaks seda kapis olema. Lisa päevalilleseemned, sega.

Kurna kinoa ja sega paja sisse. Söö kohe!

Advertisements

Köögiviljade sissetung

Mulle maitsevad köögiviljad. Päriselt. Krõmpsud, mahlased, mitte-kuumusega-ära-tapetud köögiviljad. Jah, mulle meeldib ahjubaklažaan. Ja ahjubataat. Ja vokiroad pannilt. Ja püreesupid. Aga mulle ei meeldi üleliia kuumutatud plögastatud köögiviljad. Ehk siis: mulle ei meeldi tüüpilised sööklaroad. Millegipärast ei osata seal köögiviljadega eriti hästi ringi käia. Pole siis ime, et näiteks enamike laste jaoks on hautatud lillkapsas justkui tegelane õudusfilmist. Meie kontori lähiümbruses on Sparta hetkel küll ainus koht (ja ma ei räägi seda suurest patriotismist, mida koduklubi vastu tunnen), kus osatakse köögivilju austada. Praelisandina on need alati pisut krõmpsud, pole oma värvi kaotanud ja maitsevad hästi.

Toitumisnõustajana räägin klientidele alati ka seda, et krõmpsud köögiviljad on kehasõbralikumad: kõht püsib kauem täis, sest keha peab seedimiseks rohkem vaeva nägema (närima jne.) ja veresuhkur tõuseb aeglasemalt ja stabiilsemalt. Samuti on neis säilinud rohkem vitamiine (eriti näiteks kuumatundlikku C-vitamiini).

Selge pilt, mulle meeldivad köögiviljad ja kõiksugu toitumispüramiide vaadates peaks igaühele selge olema, et tasakaalustatud menüüs (mis katab keha vajadused ja hoiab meid tervena) on need aukohal. Reaalsus on muidugi selline, nagu altpoolt Tervise Arengu Instituudi uuringu põhjal kokkupandud “pärispüramiidist” näeb. Ideaalist on keskmise eestlase tegelik toitumine kaugel. Köögiviljade osa on kõhetuks tõmbunud, maitsestamata kasulike bakteritega piimatooted värviliseks muutunud ja püramiidi kaunis tipukolmnurk mingiks maiustuskatuseks moondunud.

Soovituslik ja tegelik püramiid

Nüüd aga pealkirja juurde! Ilmselgelt üritatakse rahvastiku köögiviljalembust erinevate kampaaniatega suurendada. TAI on isegi päris palju meelde tuletanud, et kaalikas kanni ei kasvata jne. Need on päris ilusad kampaaniad. Näikse, et ka tootjad on hakanud sama liini ajama. Ostan juba mõnda aega poest Juurikasaia ja Juurikapalasid, kus sees porgand-pastinaak-valge uba või peet. Köögiviljapelgurid, ei tasu ehmuda! Sai ja leivake nagu ikka, maitsevahet oluliselt ei ole. Vähemalt neil Fazeri omadel pole väga märgatagi, et juurikad sees oleks. No, pastinaak ja valge uba kaovad kergelt ära, mõned oranžid porganditäpid on jäänud.

Avastasin, et lisaks Fazerile on ka Eesti Pagar pilgu köögiviljadele pööranud. Nende Pehmik oli oluliselt soodsam kui Juurikapala, muide. Peedi-porgandi-pastinaagi-pihlaka – kõlab juba päris ägedalt! Ja näeb ka kirevam välja. Selle suutsin pildilegi püüda. Jällegi, mingit tohutut peedimaiku üle ei käi. Minu peedi-šokolaadikoogil on kindlasti tugevam maitse. Treenitud maitsemeel aimab võibolla kergelt pastinaaki, aga muidu on täitsa pagaritoote maitsega. Aga palju ilusam kui tavaline sai, mida ma ausalt öeldes ei ostagi. Välja arvatud… gruusia “leib”.

20170418_155014

Võiks loota, et on pisut tervislikum kui tavaline sai. Muidugi on kurb, kui köögivilja ainult sellisel ülitöödeldud kujul süüa suudetakse… kuumutamisel on ju paljugi kaduma läinud. Ja noh, päevast köögiviljanormi saia süües siiski täis ei saa. Enne lähevad teraviljaportsjonid lõhki.

Köögiviljad muudavad pagaritooted mahlasemaks ja just sel põhjusel olen endagi küpsetistes neid kasutanud. Vahel ei saa arugi, et valminud keeks on näiteks suvikõrvitsat täis tuubitud. Fazeri saiu vaadates tundub, et kasutatakse mingit köögiviljajahu ehk siis kuivatatud ja jahvatatud köögivilju, Eesti Pagari omas olid konkreetselt juurikatükid näha.

Teise huvitava tootena on poodidesse tekkinud porgandiga hakkliha. Ma ise söön palju köögivilja, aga nende jaoks, kes peavad oma viit köögi-puuviljaportsjonit tikutulega taga ajama, on see heaks abimeheks. Kiikasin Selveris pakendit: 80% hakkliha, 20% porgandit, muud ei midagi. Hoobilt langeb lõpptoote rasvasisaldus, sest porgand tõmbab seda alla. Mitte et porgandil mingid imevõimed oleks, lihakogus on lihtsalt väiksem… Iseenesest ju tore, teadupärast on porgandis leiduv A-vitamiin rasvlahustuv ja parim omandada kuumutatuna ning… hakkliha ju kuumutatakse. Aga… kilohind on kallim. Ühest küljest võiks ju olla odavam kui tavaline hakkliha, aga ei ole. Porgand, kaalikas, kartul, peet on aastaringselt köögiviljaletis saadaval ja kilohind alla 40 sendi. Hakklihal pigem sinna 4-5 euro kanti või enamgi. Vast on selle uue segu hind kallim, sest porgandi riivimine ja kokkusegamine ja üleüldse kuskilt hankimine lisab kulutusi ja näiteks hügieeninõudeid (tuleb ju säilitada teisiti kui liha vms.). Siiski tore, et on olemas ja loodetavasti ei jää kallima hinna tõttu poelettidele konutama… Selveris olid päris mitmed sellised hakklihapakid 50% allahinnatud, sest kuupäev kukkumas. Kui mul oleks täna õhtul hakkliha vaja, siis miks ka mitte, aga nädalamenüüs on pisut teised road ootamas.

Ahjupoti kiituseks ehk minu armulugu Fontignaciga

IMG_5430

Kui esimest korda sinise Fontignaci ahjupotiga kohtusin, ei osanud ma temast suurt midagi arvata peale selle, et “noh, eks sellega on ju ka tore ahjujuurikaid teha”. Sel sügistalvel on mul nimelt tekkinud suur lembus ahjus küpsetatud juurikate vastu. Koorin ära, hakin väiksemaks, lükkan oliiviõli ja maitseainetega ahju ning mõne aja pärast on krõmps ja tervislik roog valmis. Olgu, see “mõni aeg” kestab ikka tunnikese. Selle potiga saab tegelikult aga grammi võrra kiireminigi. Nimelt küpsetasin enne oma peete-porgandeid-pastinaake-kaalikaid lahtises ahjuvormis. Tulemuseks olid küll krõmpsud juurikad, aga jube kaua võttis aega ka. Siis tõi õde ära tädi kingitud ahjupoti ning sealt algas imeline teekond! See pott on parajalt sügav, et ka näiteks Elujooksjate viieteistkümnepealine seltskond ära toita (meil oli jõulupidu minu juures). Lisaks jäävad selles tehtud toidud mõnusalt mahlased. Liha ega kala pole veel proovinud, kuna neid väga ei söö, aga usun, et need õnnestuvad potis võrratult!

Salamisi olen mõelnud ka sellele, et Fontignaciga saaksin korrata oma soolaleivapidustuse veinipirne, mis madalamas ahjuvormis teps mitte nii hästi püsti ei püsinud. Ja kui veel kaas ka peale panna, peaks need eriti mõnusalt pehmeks küpsema! Igal juhul tasub proovida ning ootan juba, et saaks läbi see nädal, mil lubasin suhkrut, kaasa arvatud puuvilju mitte tarbida. Lihtsalt, et näha, mis siis juhtub. Kui nädal saab läbi, tuleb koju ka Sander ning mõnusad veinipirnid oleme pärast tegusat lahusoldud perioodi ikka ära teeninud.

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Kui tulevad külalised, pakume tavaliselt ahjujuurikaid. Kui teeme endale süüa, teeme tavaliselt ahjujuurikaid. Kui viin kuhugi roa kaasa, on selleks tavaliselt ahjujuurikad. Saate aru, milline suhe mul selle potiga on? Praegu üksi olles ei hakanud juurikatega jändama, tegin hoopis püreesuppi, sest valusa kurguga on seda hõlpsam neelata. Mida vähem närimist, seda kergem elu. Vähemalt praegu. Aga olen päris kindel, et selle nädala jooksul võtan poti veel kapi otsast alla, et… teha ahjujuurikaid! Võimalused-kombinatsioonid ja maitsenüansid on lihtsalt lõputud ning pealegi maitseb see roog ka Sandrile. Peas hakkab kuju võtma pilt tugevamaitselistest juurikatest, esikohal peet palsamiäädikaga… Aga seniks avaldan siis, kuidas tavaliselt juurikaid teen.

Koostisosad

  • juurikad: peet, kaalikas, kartul, pastinaak, porgand
  • maitseandjad: sibul, küüslauk, juurseller
  • muud köögiviljad: paprika, lillkapsas, suvikõrvits
  • oliiviõli või muu õli, millega potti määrida
  • maitseained: sool, pipar, prantsuse ürdisegu, karri vms.

Esmalt koori juurikad ja lõika need viilakateks. Võid proovida ka sektoreid või muid toredaid kujundeid. Olen mõelnud, et väiksemad peedid võiks lausa neljaks lõigata, mitte iga kord nende viilutamisega mässata. Määri ahjupott õliga, et juurikad põhja kinni ei jääks. Viska juurikad sisse. Haki ka maitseandjad ning topi juurikate vahele. Olen avastanud, et Pääsküla poest leitud juurseller (enne ma polnud säärast juurikat proovinudki) annab ka mõnusa maitsenüansi. Kalla peale õli ja maitseaineid ning sega hoolikalt. Olen vahel mõelnud, et võibolla saaks ka täitsa ilma õlita, aga samas on enamik köögiviljades olevaid vitamiine rasvlahustuvad ning seega on rasvaine olemasolu tähtis. Kui tahad, et kogu potitäis ei oleks roosakaslilla, siis hoia peeti eraldi nurgas ja sega ettevaatlikult. Pane potile kaas peale ja lükka 180-200 kraadisesse ahju. Kui juurikad on pehmemaks küpsenud, lisa muud hakitud köögiviljad. Need lähevad seepärast hiljem sisse, et vajavad küpsemiseks vähem aega. Hiljemalt tunni jooksul peaks kõik mõnusalt läbi küpsenud olema. Ma pole ausalt öeldes eriti kella vaadanud, võtan aeg-ajalt välja ja suskan kahvliga, kas on piisavalt pehme. Järele mõeldes arvan, et läheb vähemgi kui tund. Eriti siis, kui sulle meeldivad pigem pisut krõmpsud juurikad. Minu arvates on potijuurikad niivõrd head, et midagi muud väga kõrvale ei vajagi, aga me oleme söönud näiteks tatra, läätsede või odrakruupidega.

Sügisõhtu jõujuurikad

Peet ja veelkord peet ja üleüldse igasugu juurikad. Aga miks? Miks ma neid juurikaid niivõrd armastan? Kunagi väiksena tekkis nende vastu paras vastumeelsus, kuna enamasti esinesid juurviljad mitte nii põnevas ühepajatoidurüüs, aga nüüd olen avastanud, et ahjus saab lihtsast ja võrdlemisi odavast toorainest igasugu imesid välja võluda. Eriti, kui mõnusate lisanditega rooga täiustada. Igatahes, käisin õega kinos ja hiljem muljetasime niisama köögilaua taga ning vehkisin meile kiirelt ühe ahjujuurikatega salati. Tema, kes muidu siiani peedi tagasihoidlikkusest väga kaugemale pole vaadanud, näis samuti mõistvat, et tegelikult on peet köögi superstaar. Salatit oli terve kausitäis ja nüüd on kogu hüva roog otsas! Soolaleival pakkusin samuti midagi sarnast.

IMG_5420

Osised:

  • 2 peeti
  • 2 porgandit
  • 1 pastinaak
  • pool punast sibulat
  • 2 küüslauguküünt
  • peotäis rukolat (60 g)
  • 1 tl seesamiseemneid
  • lonksuke balsamico äädikat
  • meresoola
  • oliiviõli
  • parmesanilaaste (minu puhul Valio Forte)

Koori ja haki juuriviljad mõnusateks ampsusuurusteks tükkideks. Väga pudiks ei pea lõikama, pisikesed sektorid ajavad asja ära. Haki ka sibul ja küüslauk. Kalla juurikad koos laukudega ahjuvormi ja vala üle oliiviõliga. Raputa peale meresoola ja sega hoolikalt läbi. Pane nii pooleks tunniks ahju 180 kraadi juurde röstima või kuni need on piisavalt pehmed. Sega ahjukraam väiksemaks rebitud rukolaga. Susa juurde ka seesamiseemned ja balsamico ning viimaks lisa mõned parmesanilaastud, et oleks mõnusalt toekas roog. Need annavad sellise mõnusa nüansi juurde! Hõõgveiniga maitseb külmal ja pimedal õhtul eriti hää.