Köögiviljade sissetung

Mulle maitsevad köögiviljad. Päriselt. Krõmpsud, mahlased, mitte-kuumusega-ära-tapetud köögiviljad. Jah, mulle meeldib ahjubaklažaan. Ja ahjubataat. Ja vokiroad pannilt. Ja püreesupid. Aga mulle ei meeldi üleliia kuumutatud plögastatud köögiviljad. Ehk siis: mulle ei meeldi tüüpilised sööklaroad. Millegipärast ei osata seal köögiviljadega eriti hästi ringi käia. Pole siis ime, et näiteks enamike laste jaoks on hautatud lillkapsas justkui tegelane õudusfilmist. Meie kontori lähiümbruses on Sparta hetkel küll ainus koht (ja ma ei räägi seda suurest patriotismist, mida koduklubi vastu tunnen), kus osatakse köögivilju austada. Praelisandina on need alati pisut krõmpsud, pole oma värvi kaotanud ja maitsevad hästi.

Toitumisnõustajana räägin klientidele alati ka seda, et krõmpsud köögiviljad on kehasõbralikumad: kõht püsib kauem täis, sest keha peab seedimiseks rohkem vaeva nägema (närima jne.) ja veresuhkur tõuseb aeglasemalt ja stabiilsemalt. Samuti on neis säilinud rohkem vitamiine (eriti näiteks kuumatundlikku C-vitamiini).

Selge pilt, mulle meeldivad köögiviljad ja kõiksugu toitumispüramiide vaadates peaks igaühele selge olema, et tasakaalustatud menüüs (mis katab keha vajadused ja hoiab meid tervena) on need aukohal. Reaalsus on muidugi selline, nagu altpoolt Tervise Arengu Instituudi uuringu põhjal kokkupandud “pärispüramiidist” näeb. Ideaalist on keskmise eestlase tegelik toitumine kaugel. Köögiviljade osa on kõhetuks tõmbunud, maitsestamata kasulike bakteritega piimatooted värviliseks muutunud ja püramiidi kaunis tipukolmnurk mingiks maiustuskatuseks moondunud.

Soovituslik ja tegelik püramiid

Nüüd aga pealkirja juurde! Ilmselgelt üritatakse rahvastiku köögiviljalembust erinevate kampaaniatega suurendada. TAI on isegi päris palju meelde tuletanud, et kaalikas kanni ei kasvata jne. Need on päris ilusad kampaaniad. Näikse, et ka tootjad on hakanud sama liini ajama. Ostan juba mõnda aega poest Juurikasaia ja Juurikapalasid, kus sees porgand-pastinaak-valge uba või peet. Köögiviljapelgurid, ei tasu ehmuda! Sai ja leivake nagu ikka, maitsevahet oluliselt ei ole. Vähemalt neil Fazeri omadel pole väga märgatagi, et juurikad sees oleks. No, pastinaak ja valge uba kaovad kergelt ära, mõned oranžid porganditäpid on jäänud.

Avastasin, et lisaks Fazerile on ka Eesti Pagar pilgu köögiviljadele pööranud. Nende Pehmik oli oluliselt soodsam kui Juurikapala, muide. Peedi-porgandi-pastinaagi-pihlaka – kõlab juba päris ägedalt! Ja näeb ka kirevam välja. Selle suutsin pildilegi püüda. Jällegi, mingit tohutut peedimaiku üle ei käi. Minu peedi-šokolaadikoogil on kindlasti tugevam maitse. Treenitud maitsemeel aimab võibolla kergelt pastinaaki, aga muidu on täitsa pagaritoote maitsega. Aga palju ilusam kui tavaline sai, mida ma ausalt öeldes ei ostagi. Välja arvatud… gruusia “leib”.

20170418_155014

Võiks loota, et on pisut tervislikum kui tavaline sai. Muidugi on kurb, kui köögivilja ainult sellisel ülitöödeldud kujul süüa suudetakse… kuumutamisel on ju paljugi kaduma läinud. Ja noh, päevast köögiviljanormi saia süües siiski täis ei saa. Enne lähevad teraviljaportsjonid lõhki.

Köögiviljad muudavad pagaritooted mahlasemaks ja just sel põhjusel olen endagi küpsetistes neid kasutanud. Vahel ei saa arugi, et valminud keeks on näiteks suvikõrvitsat täis tuubitud. Fazeri saiu vaadates tundub, et kasutatakse mingit köögiviljajahu ehk siis kuivatatud ja jahvatatud köögivilju, Eesti Pagari omas olid konkreetselt juurikatükid näha.

Teise huvitava tootena on poodidesse tekkinud porgandiga hakkliha. Ma ise söön palju köögivilja, aga nende jaoks, kes peavad oma viit köögi-puuviljaportsjonit tikutulega taga ajama, on see heaks abimeheks. Kiikasin Selveris pakendit: 80% hakkliha, 20% porgandit, muud ei midagi. Hoobilt langeb lõpptoote rasvasisaldus, sest porgand tõmbab seda alla. Mitte et porgandil mingid imevõimed oleks, lihakogus on lihtsalt väiksem… Iseenesest ju tore, teadupärast on porgandis leiduv A-vitamiin rasvlahustuv ja parim omandada kuumutatuna ning… hakkliha ju kuumutatakse. Aga… kilohind on kallim. Ühest küljest võiks ju olla odavam kui tavaline hakkliha, aga ei ole. Porgand, kaalikas, kartul, peet on aastaringselt köögiviljaletis saadaval ja kilohind alla 40 sendi. Hakklihal pigem sinna 4-5 euro kanti või enamgi. Vast on selle uue segu hind kallim, sest porgandi riivimine ja kokkusegamine ja üleüldse kuskilt hankimine lisab kulutusi ja näiteks hügieeninõudeid (tuleb ju säilitada teisiti kui liha vms.). Siiski tore, et on olemas ja loodetavasti ei jää kallima hinna tõttu poelettidele konutama… Selveris olid päris mitmed sellised hakklihapakid 50% allahinnatud, sest kuupäev kukkumas. Kui mul oleks täna õhtul hakkliha vaja, siis miks ka mitte, aga nädalamenüüs on pisut teised road ootamas.

Advertisements

Variatsioone rosoljest: 2, klassikalise jälgedes

Pere jõuluistumisele otsustasin kaasa teha salati. Üleüldse näis meid ees ootavat üks keeksi- ja salatipidu, sest ka õde tahtis teha kaks salatit ning nii mina kui ema jaurasime keeksidest… Mis seal ikka, võib ka nii! See oli kindel, et keegi enam seapraadi süüa ei soovi. Mitte, et ma seda muidu väga palju sööks, aga natuke maitsesin (kalakogused mu taldrikul olid kordades suuremad).

klassikarosolje

Rosoljet planeerides võtsin esimest korda lahti ka klassikalise retsepti, et saada aimu, mis värk sellega on. Teadsin, et peet on põhiline, sest see salat peab olema roosa. Lisaks teadsin, et koostises on heeringas, kartul ja hapukurk. Mõni muu asi tuli suisa üllatusena. Kala JA keeduvorst? Milleks on vaja neid asju segada? Liiatigi on keeduvorst üks mõttetumaid asju üldse. Kui süüa liha, siis juba sellist, mis on 100% puhas liha, nt. filee, mitte mingi tööstuse poolt kokkumätsitud jura. Nii et keeduvorst jäi minu versioonist välja, kala on kasulikum niikuinii. Kastmeks valisin kergema variandi ehk maitsestamata jogurti. Rasv iseenesest pole halb, aga küllastunud rasvu (enamasti loomsed allikad, sh. piimatooted) tuleks pigem piirata. Hapukoor-majonees on rasvasemad kui jogurt. Sarnaselt esimese versiooniga, millest juba kirjutasin, jätsin sisse kikerherned, sest kaunviljade tarbimist on hea meeles pidada (hea valgu- ja kiudaineteallikas). Õun, kartul, porgand – miks ka mitte, las needki olla. Porgandit küll igas kohatud retseptis ei olnud. Ma pigem vähendasingi kartulit ja lisasin porgandit. Lisaks kartulile lisavad tummisust ju ka kikerherned. Hapukapsast mina ei loobu, see on liiga hea. Ja kasulik on just värske, sest kuumutades võivad piimhappebakterid hävida. Ja sibula panin juurde! Nonii ja siin ongi minu lähenemine klassikalisele retseptile.

  • 2 keskmist kartulit
  • 2 porgandit
  • 1 õun
  • 2 hapukurki
  • 1 pakk heeringafileed (240g)
  • 1 purk kikerherneid
  • peotäis hapukapsast
  • 2 peotäit keedetud riivpeeti
  • 1 punane sibul
  • 400 g maitsestamata jogurtit
  • maitse järgi soola
  • 1 spl balsamiäädikat
  • LISAKS (soovi korral): 1 spl tšiiaseemneid,  1 spl oliiviõli

Keeda kartulid ja porgandid, jahuta. Tõtt-öelda tegin selle protseduuri õhtul ja jätkasin salatiga hommikul. Eks ma olin päris väsinud ka. Koori. Haki kartul, porgand, õun, hapukurk, heeringas kuubikuteks. Liiga väikseid ei tasu teha, aja- ja närvikulu. Aga samas jälle nii väiksed, et ühte ampsu mahuks nii üht kui teist, st üks amps ei koosneks vaid kartulikäntsakast…

Haki sibul. Sega kõik hakitud köögiviljad ja heeringas kokku. Lisa hapukapsas, keedupeet ja nõrutatud-loputatud kikerherned. Kalla peale kastmeks tops maitsestamata jogurtit. Maitsesta soola ja balsamiäädikaga (peedile hea lisand), sega hoolega läbi. Kui tahad salati rasvhappelist koostist parandada ja saada tulemuseks veelgi tervislikuma salati, lisa ka tšiiaseemneid (oomega-3) ja oliiviõli (oomega-9).

Variatsioone rosoljest: 1

Ei ütleks, et ma oleks lapsena sõna “rosolje” kuuldes õnnest õhku hüpanud. Pigem oli see selline salat, mis mulle väga ei meeldinud. Ei teagi, kas see on seotud minu boršivõõristusega (peet mõlemas oluline komponent, rohkem ühisjooni ei leia) või oli mul mõni muu kummaline põhjus. Praegu olen aga suur peedisõber ja suskan seda nii kookidesse kui ka soolastesse toitudesse. Peet on kergelt kättesaadav igal aastaajal ja köögivilja letis üks odavamaid. Tavaliselt suurendan selle tarbimist eriti maratoninädalal, mil olen peedimahla juues ka oksendanud (värske mahl on kange kraam!), aga samas tarbin peeti tegelikult igal nädalal natuke. Tais reisil olles mitte, seal ei tundu see põhitooraine olevat. Ja Taist rääkides… jah, sellest toidust on veel palju rääkida ja kirjutada ja pilte jagada (muuhulgas käisime kokanduskursusel), aga sellest mõni teine kord…

Rosolje – ÕS-i sõnutsi “keedetud kartuli ja peedi lõikudest, heeringatükikestest, hapukoorest jm. toiduaineist koosnev külmroog” ehk roosa salat. Viimastel nädalatel on kohe eriti salatiisu olnud. Algas vast natuke enne jõule, mil tahtsin õhtuks salatit, aga ei tihanud poevariantidega riskida. Kahmasin siis kokku riivpeedi, kodujuustu, suitsukala, kreeka jogurti, konservkikerherned. Ise istusin kodus arvutiga diivanile, tegin tähtsa näoga tööd ja seletasin kallile abikaasale, milline mu salatinägemus olema peab. Ta sai väga hästi hakkama, muide.

Jõulude aegu maal olles nautisime taas rosoljet, seekord ämma ja (minu) abikaasa ühisloomingut (ehk ema ja poja ühistöö), mis oli samuti mõnus. Kiidan majoneesi asemel kreeka jogurti kasutamist, kindlasti puhtam ja lisaainevaba kaste. Kodus oleme midagi rosoljelaadset valmistanud ka pärast jõule. Ei teagi, kas on ilus seda rosoljeks nimetada… Klassikalises rosoljes on keedumuna, kartul, peet, mõnikord porgand, õun, heeringas, vorst (no kellele seda veidrat asja vaja on?), majonees. Variatsioon? Allpool ongi üks võimalik variatsioon, mis jõuluselt (kuigi me sööme hapukapsast iga ilmaga, ka lõõskava päiksega) ka hapukapsast sisaldab. Serveeritud aurutatud brokoli ja suitsukalaga. Kala võib muidugi ka salatisse segada. Ja vaadake seda brokoli värvi! Just selline peabki see pärast kuumtöötlemist välja nägema: erk ja hamba all krõmpsuv. Miks? Sest nii on maitsvam ja tervislikum, plaanin sellestki pikema postituse kirjutada. Kuidas aurutada? Pane vesi potti keema ja õisikud sõelaga selle kohale. Kõige peale kaas.

rosoljelaadne

Kogused on meelevaldsed ja sõltuvad tujust ning sööjate arvust + nende näljasuse astmest. Usun, et igaüks suudab endale sobivad kogused paika timmida!

  • kodujuustu
  • hapukapsast
  • riivitud keedupeeti
  • törts maitsestamata jogurtit
  • soovi korral (külm)suitsukala või heeringat
  • konserveeritud kikerherneid

See on kiire argipäevaõhturoog ehk… nõruta kikerherned ja sega kõige muuga kokku. Jogurtit pane nii palju, kui arvad, et kastmeks vaja läheb. Hapukapsas on tavaliselt nii tugeva maitsega, et vajadus soola järele kaob, aga vajadusel võid siiski lisada.

Sellises koosluses on paljugi head. Saad kätte oma piimaportsjoni (kuigi enamik inimesi tarbib piimatooteid soovitatust niigi rohkem), mitu hapendatud toodete portsjonit (hapukapsas, jogurt – kasulikke baktereid täis), astud sammukese lähemale köögiviljanormi täitmisele (peet, kapsas), ammutad kasulikke rasvhappeid (kui kasutad heeringat, valged suitsukalad ei pruugi alati väga rasvased olla) ja kugistad märkamatult ka kaunvilju (kikerherned). Kõigele lisaks saab kõhu täis!

P.S. Variatsioon number 2 ilmub varsti. Hakkan seda täna õhtul tegema ning see on klassikalisele lähemal. Võtsingi vahelduseks klassikalise retsepti ette ja teen nüüd oma versiooni. Homme on perega jõuluistumine (vähemalt jääb selle aastanumbri sisse!).

Kivi Paber Käärid viisikuga

Kivi Paber Käärid on üks neist paljudest põnevatest söögikohtadest, mida leiab Telliskivi loomelinnakust. Suundusin oma viisikuga veebruari lõpus sinna väikest viisi sünnipäeva tähistama ja kokkuvõtlikult oli meil heast toidust hea meel. Kuna mul on vahepeal tunne, et jahun väljassöömiste postitustes liiga pikalt, siis seekord oleks paslik pigem pilte nautida. Ütleme nii, et oli maitsev, olgugi et ma ise teeks väiksed korrektuurid nagu pruun riis valge asemel ja steevia kasutamine magustoitudes. Vot siis oleks üpris täiuslik. Aga väga nuriseda ei saa, sest näiteks tee kõrvale oli ka meepotsik antud ning ühtlasi on tegu gluteenivaba toidukohaga. Ja kui öelda paar sõna kergelt robustse sisekujunduse kohta, siis meie oma kamba sisekujundaja arvates olid toolid tõenäoliselt kõige kallimad asjad seal ruumis ja ülejäänu oli üpris odavalt saadud. See ei tähenda, et tegu oleks koleda kohaga, tegu on iseloomuga kohaga.

This slideshow requires JavaScript.

Siit-sealt väljast

Lappasin telefoniga tehtud toidupilte ja avastasin nii mõnegi, millele konkreetset silti külge panna ei oskagi. Kus söödud? Mis see täpelt on? Kuupäev annab Googli fotodes natuke aimu, milega võiks tegu olla, aga päris kindlalt ei teagi. Väljas süües on kuidagi saanud tavaks, et teen klõpsu ära, sest “pärast saab toidublogi täiendada”. Et see kõik asjata rabelemine ei oleks, postitan vähemalt pildidki. Ja kui tean, on juures kirjas ka see, kus see söödud sai. Peab tunnistama, et hoolikalt pilte uurides tuleb nii mõndagi meelde.

Ajalugu läbi toidu: oktoober 2015 – jaanuar 2016

Inglismaa eineid ehk pitsa Manchesterist ja pastaroog viimasel õhtul Liverpoolist

Kaks taldrikutäit Blissi taimetoidu buffeest: 29. oktoober ja millalgi detsembris

Dolce Vita Tartus (TripAdvisoris number 2): Sanderi calzone ja mini pasta

Kardemoni magusad krepid ja ahjubaklažaan mozzarellaga (seda ei osata seal eriti teha, sest kaks korda on sattunud läbikülmunud baklažaan)

Türgis, Belconti hotellis söödud uusaasta galaõhtusöök, mis “galast” jäi kaugele ning pani seest jubedalt keerama. Liiga palju erinevaid asju!

Mingid müstilised toidud. Näen vana head kombinatsiooni kitsejuustust ja peedist (vist söödud Rocca al Mares pärast vana-aasta jooksu), Pärnu pisikese kohviku soojendavat karrit, restorani Aed kalarooga ja veel sääraseid, mida ei mäletagi…

 

Jälle peedi-šokolaadikook!

Peet ja šokolaad jäävad minu silmis vist igavesti kokku käima. Ja miks nad ei peakski: mõlemad on tumedad ja magusad ning täiendavad teineteist suurepäraselt. Šokolaadita oleks peet üksinda liiga läila ja peedita šokolaad liiga kuiv. Ühe koogi sees nad lihtsalt peavad koos olema! See oli sedasorti kook, mille puhul päris täpselt ei teadnudki, kuidas see välja peaks nägema: kas peet koogitaignas või kreemi sees, jahugi sort oli teadmata. Ütleme nii, et mitmeski mõttes oli see köögis leiutatud kook, olgugi et põhiained tuli varakult Võrust poest ära osta. Seal metsade vahel on vaikus (seekord küll laste hõiked ja trall) ja päikesepaiste, aga mitte ühtki poodi. Boonusena olid aga oma aia peedid. Niisiis… kogustega on nagu ikka: ise ka täpselt ei tea. Vaid võipaki suuruse, munade arvu ja kookoskreemi koguse võin peast öelda.

Ja siinkohal olgu öeldud, et tegu oli uhke juubelitordiga sellele kõige kallimale inimesele. Ja lisaks oli köögis abiks üks väga noor ja agar abiline, kellele üle kõige meeldis tainast segada ja lusikat lakkuda. Alustasin koogi tegemist nagu koheva biskviidiga, aga kuna mulle biskviit ei maitse ja ma seda nagunii teha ei oska, siis tuli viimaks lihtsalt… kook. Parajalt tihke, sest mis sa rukkijahust muud ootadki. Aga! Šokolaadikook peabki ju tummine olema.

Osised

  • 4 muna
  • 150g võid
  • paar spl pruuni suhkrut + pärast kreemi ka
  • 80 + 40 g kakaopulbrit
  • mitu dl rukkijahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • paar väikest peeti
  • mitu suurt peotäit mustsõstraid

Löö munad kaussi ja vahusta. Kui sul on usin väike köögiabiline, siis võid samal ajal või sulama panna (pliidil potis/metallkausis madalal kuumusel või kuumas veevannis). Lisa suhkur, kakaopulber, jahtunud või ning jätka vahustamist, et komponendid kenasti seguneksid. Kakaopulbri pakk oli 150-grammine ning koogiteo lõpuks oli sellest pisut alles jäänud, nii et ehk läks kokku 120 grammi. Täpsed kogused sõltuvad muidugi maitse-eelistustest ehk kui mõru kooki soovid. Rukkijahu lisa ka nii palju, et oleks paraja paksusega tainas: mitte täitsa vedel, aga selline, et saab vormi veel kallata. Ausõna ei mõõtnud koguseid, aga 3 dl tuli vast ikka ära. Kergituseks natuke küpsetuspulbrit ka, aga ega rukkikook nagunii väga õhulossi kuju võta.

Ära karda rukkijahu! See on väga mõnus ja tummises koogis mõistlik valik. Kui ma poleks öelnud, poleks need sööjad arugi saanud. Ja kook kadus kiirelt… Igatahes, kui tainas on kokku möksitud, kalla see lahtikäivasse koogivormi (mul oli selline suurepoolne, äkki 28 cm?) ja pane 180 kraadisesse ahju. Läksime köögiabilisega aiamaale mustsõstraid korjama ning pool tundi istus see ahjus kindlalt. Samal ajal podisesid ka õhtuse kartulisalati kikerherned pliidil.

Kui kook tundub valmis (=tahke) olevat, võta see välja ja lase jahtuda, enne kui üritad seda pooleks lõigata. Valmista kreem: vahusta paksem kookoskreem (Santa Maria müüb seda kookospiima nime all, Extra Creamy vms, lilla pakend; mul oli rohe-valge Malaisia toodang) pruuni suhkru ja kakaoga. Suhkru-kakao koguseid timmides saad just sulle meeldiva magususe-mõruduse kokteili. Kuna taigna tegemise hetkeks me polnud veel leiutanud, kuidas köögikombaini määrimata peeti püreeks saada, siis läks peet seekord kreemi sisse. Kõige parem on pudrustada see saumiksriga, aga meil oli mingi väike Tupperware’i imevidin, mida kondiauruga käiama pidi. Tulemuseks pisikesed peeditükid, mis õnneks ei tundunudki veidrad. Tõtt-öelda ei leidnud neid kooki süües üleski. Peeditükid ka kreemi sisse! Selleks ajaks on põhi ehk nii palju maha jahtunud, et see korraliku noaga kaheks kihiks lõigata. Niidiga lõikamine jäigi seekord proovimata, aga õnneks sai noagagi hakkama. Määri kreem vahele ja peale ning kaunista mustsõstardega. Pane paariks tunniks külmkappi läbi imbuma. Kreemi võiks isegi natuke rohkem olla, sest õhtuks oli see juba sujuvalt koogi sisse ära kadunud…

Ringiga tagasi peedi juurde ehk järjekordne šokolaadikook

IMG_5613

Peedist ei saa ma üle ega ümber, aga miks peakski, kui üks juurikas on niivõrd hõrk ja aastaringselt lihtsalt kättesaadav ja lisaks sobib nii soolastesse kui magusatesse roogadesse? Sestap ehitasingi oma sünnipäevatoidud seekord peedi ümber. Nädal enne Barcelona maratoni on peediga liialdamine veel eriti hea mitte, kuna selles sisalduvad nitraadid vähendavad lihaste hapnikunõudlust ning sama hapnikuhulgaga jaksab keha rohkem ära teha. Täna on aukohal klassikaline punapeet, kuigi pean plaani ka kollase või muude erisuguste peetide jahtimiseks. Ehk siis ühel hetkel tuleb minna Nõmme turule või kiigata talutoiduga kaubitsejate poole nagu Tagurpidi Lavka või Otse Tootjalt Tarbijale.

Peediga šokolaadikooki olen teinud varemgi ja hea põhjusega: see on maitsev! Peet annab mõnusa magususe ja mahlakuse. Kes viitsiks kuiva kooki järada? Mina igatahes mitte. Magusus tähendab ka, et muid magustajaid on vähem juurde vaja. Suhkur (demerara) sai nüüd kodus otsa ja uut pole plaanis osta. Jätkan steviaga katsetamist. Tasapisi hakkab kusjuures ära harjuma. See on ülihea uudis. Stevia on naturaalne suhkruasendaja, mis aitab vältida näkku punnide teket ega sisalda ka kaloreid. Mõtlesin mõnda aega, kas kook peaks olema ka gluteenivaba, aga sellise retsepti olen korra juba kirjutanud, nii et sedapuhku lähen odrajahu teed. Oder troonib tänases õhtus samuti, sest lauale leiavad tee nii odrakruubid (ahjujuurikate kõrvale, milles aukoht on taas peedil) kui ka odrakarask. Odra- ja peedipidu, miks ka mitte!

Osised

6 väikest peeti
4 muna
125 g võid
4 dl odrajahu
1 spl steviat
5 spl kakaopulbrit
peotäis mooniseemneid

Keeda peedid pehmeks. Eemalda koledamad kohad noaga. Ma lõikasin ära selle jämeda otsa, koorima ei hakanudki, sest enne keetmist sai neid korralikult pestud ka. Püreesta peedid saumiksriga ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil või pliidil madalal kuumusel või, kalla peedimassi hulka. Lisa munad, stevia ja kakaopulber, mooniseemned, sega hoolikalt. Steviaga tasub alati ettevaatlik olla, nii et lisa algul pigem vähem ja maitse, kas on veel normaalne. Liiga palju steviat on jõle tugeva maitsega. Jaga taigen pooleks ja kalla kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Samal ajal, kui need ahjus 180 kraadi juures küpsevad, valmista kihtide vahele minev kreem.

Kreem
Rikalik peotäis (külmutatud) mustsõstraid
250 g maitsestamata (Otto ricotta) kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
3 spl mett

Kreemi valmistamine on mõnusalt lihtne: vahusta vahukoor vedela meega (seda võid vajadusel soojaveevannis vedeldada) ning lisa vahustamise lõpuosas kohupiimakreem ja mustsõstrad. Ongi mõnus, kergelt lillakas kreem valmis. Kohupiimakreem lisab vahukoorele pisut massi ja teeb kreemi kergemaks. Kui koogipõhjad on valmis (25 minutit umbes läks) ja pisut jahtunud, lõika need pooleks, et oleks kokku 4 latakat. Siis pane kook kokku: kreem iga kihi vahele ja lõpuks peale ka. Kaunista granaatõunaseemnetega ning lase seejärel mõned tunnid külmkapis maitsestuda ja kreemil sisse imbuda.