Piirangute poolt

Tunnistan ausalt öeldes, et kord nädalas ostan piruka-saiakese. Kõige tõenäolisemalt on tegu karjala piruka või täisteracroissandiga, mõnikord ka spinatistruudliga. Tavaliselt on see soolane pirukas, kuigi mul on kerge nõrkus ekleeride ja kohupiimataskute vastu. Saiakesed-pirukad ei ole tervisliku toitumise suurimad sõbrad, sest sisaldavad üldiselt palju kaloreid, mis kipuvad nö. tühjad olema. See tähendab, et nende toodete toiteväärtus (vitamiinid-mineraalid) on madal. Need täidavad küll kiirelt kõhtu ja kustutavad esmase nälja, aga üldiselt on see küllastustunne lühiajaline, sest kui veresuhkur kiirelt üles läheb, tuleb see hiljem ka kiiresti alla. Lõputu karusell, mis on paljude tervisehädade ja üleüldise ebamugava enesetunde (pahurus, unehäired) põhjuseks. See selleks.

2019. aastast tahetakse koolikohvikutes madala toiteväärtusega asjad ära keelata. Teisisõnu: head aega, kommid, limonaadid, saiakesed! Sirvisin rongis ajalehte, kus 20-aastane noor võttis sõna, et tema tahab Eestist ära minna, sest siin otsustati noorte vabasid valikuid piirama hakata ja keegi soovib tema eest mõelda, mida süüa tohib… Mida veel? Mina olen täiesti poolt, et koolikohvikutest, aga palun, ka ülikoolikohvikutest ja spordiklubide söögikohtadest (seal võiks eriti tervislikku ja maitsvat toitu pakkuda) igasugune jama ära kaotatakse. Ei pea olema nii lihtsalt kättesaadav. Suurtes poodideski oleks parem, kui neid pagarilette poleks. Need lõhnavad vastikult hästi ja meelitavad oma lõksu ja olen isegi nende haardesse langenud. Tänapäeval on inimestel ju nii kibekiire, et kiputakse just selline saiake haarama, mis ruttu nälja kustutab, aga tegelikult suuremat toiteväärtust (v.a. hunnik kaloreid) ei oma.

Inimesed on inimesed ja nõrkustki peetakse inimlikuks. Saiakestel on mingi maagiline omadus sõltuvust tekitada. Kuidas on kõige parem oma sõltuvust ravida ja parema tervise poole püüelda? Kindlasti mitte end pidevalt piitsutades ja piineldes. Lihtsam on täielik vältimine, ahvatluste silme alt eemal hoidmine. Sestap ei osta me näiteks koju kommi ja muud magusat. Õhtuti maiustame hoopis kirsside, maasikate, murelite, viinamarjade, arbuusi, meloni ja muude puuviljade-marjadega. Lihtsad maitsvad toidud, mis toidavad magusasoont, kuid sisaldavad ka ohtralt vett, vitamiine ja mõningaid mineraale.

Vaatan vahel õudusega, mida lapsed poest ostavad. Pudel limonaadi, kõrvale pakk krõpse ja teine komme. Enamike söögikohtade menüüd ei pea samuti lapsi normaalseteks inimesteks. Miks muidu koosneb “Lastemenüü” peaasjalikult mingitest jubedatest pooltoodetest nagu friikartulid, viinerid ja lihapallid? Kas tänapäeva lapsed ei vaja vitamiine-mineraale nagu täiskasvanud, kes heal juhul natuke rohkem mõtlevad, mida nad taldrikusse kuhjavad? Kas tänapäeva lapsed ei söö enam värsket ja täisväärtuslikku toitu? Ma pole küll lapsevanem, aga usun, et kui kodus lapsi harjutada, siis küll nad söövad porgandit ja õuna ja marju ja korralikke pearoogi, mitte mingit friika-ketšupi plökerdist. Kui meil viimati sugulased väikeste lastega külas käisid, vitsutasid need suurima hea meelega taldrikult porgandid sisse.

Ma ei arva, et kõiki saiakesi-pirukaid peaks vihkama. Arvan, et need ei peaks niivõrd kättesaadavad olema, eriti lastele. Bioloogiatunnist on meelde jäänud, et rasvarakud tekivad lapseeas. Hiljem võib muutuda nende suurus. Teisisõnu: kui oled lapsed ülekaaluline, tekib sul palju rasvarakke ja kui vahepeal võtadki alla, siis on sul ikkagi terve elu tervisliku kaalu säilitamisega probleeme. Need rasvarakud ei kao kuhugi, alla võttes muutuvad lihtsalt väiksemaks ja uuesti juurde võttes suuremaks. Ei ole nii, et “laps kasvab sellest välja”. Kui ta on väiksena ülekaalus, on tal terve elu raskem. Sõna otseses mõttes. Statistika sõnul on kolmandik lastest ülekaalulised. Päris jube…

Pagariärisid ei pea kindlasti sulgema. Neil on oma koht, aga mitte igapäevas. Korralikud küpsetised (ehk sellised, mis on tehtud puhtast toorainest ega ole värv- ja lõhnaaineid täis) on pidupäevalaual igati teretulnud. Need ei tohiks olla aga igapäevane toit, ka mitte soolased saiakesed. Me saame ju ilma nendeta elada. Heitke korra pilk suvalisele toitumispüramiidile: alumine ehk kõige laiem korrus on ikkagi värviline ja tulvil köögi-puuvilju. Nii palju, kui toitumisnõustajana klientide menüüsid analüüsinud olen, siis pole vast kedagi, kes suudaks vajalikud kogused täis süüa. Neid juhtumeid, kus päeva jooksul 4-5 saiakest ära süüakse, on aga küll ja veel. Ei saa inimesed ise aru, mis täpselt valesti on. Ikka peab keegi teine neile ütlema ja puust ja punaseks selgeks tegema. Paljude jaoks on tabeli kujul menüüanalüüs olnud üpris silmiavav. Üks klient näiteks ei teadvustanudki, et tarbib päevas üle 20 portsjoni magusat ja on niiviisi teismeliste poistega ühel pulgal… Soovituslik on maksimaalselt 4.

Oh, olgem mõistlikud! Las lastel olla käepärast tervislikud valikud ja küll nad sööma hakkavad. Muidugi ei väsi kordamast, et kõik algab kodunt, nii et ka täiskasvanud võiks oma menüü kriitilise pilguga üle vaadata.

Advertisements

Laupäevane õunapirukas

On unine laupäev. Täpselt selline energiakogumise päev, mil pisut laiselda, sest ees on ootamas pühapäev ja Rapla Selveri suurjooks. Paljude jaoks on see isegi võibolla hooaja algus. Minu hooaeg on avatud, 10K ja maratoni uued rekordidki joostud, aga mitmeski mõttes tundub, et õige möll hakkab ikka alles homme pihta. Rapla on sel aastal 7. võistlus ja ütleme nii, et lootused on suured. Viimaks ometi on ilm ju ideaalne ning vormgi on nii ajastatud, et kiirel rajal ilus 10K aeg napsata.

mureountükk

Homme tahan tunda, kuidas ma elan. Tunda, kuidas ma jaksan. Tunda, kuidas hingeldan, aga samas ka naudin pingutust. Tunda õnnepisaraid pärast finišijoont ületades. Tunda tühjaksjooksmise ja endast kõikandmise tunnet. Täna aga soovin jagada üht õunapiruka retsepti. Kaevasin selle välja 2001. aastal sünnipäevaks saadud küpsetiste raamatust. Isalt. Pühendusega. Et ma leiaks meelekibeduse hetkedel alati midagi head ja magusat. Retsept on omamoodi muretaigen vahukoore ja pärmiga. Täidiseks hunnik õunu! Toidutalumatuse testist ja oma kogemusest tean, et palju õunu ma tegelikult süüa ei tohiks, aga kui need on kuumutatud ehk ahjust läbi käinud, on neid üpris kerge seedida ja piruka kannatab keha välja. Muudatus: kasutan täisterajahu, et veresuhkrut stabiilsemana hoida. Variant on ka tavalist ja täistera omavahel segada. Eks see täistera maitseb natuke teistmoodi.

Taigen

  • 150 g võid
  • 4,5 dl täisteranisujahu
  • 1 spl suhkrut
  • 2 dl vahukoort
  • 1 tl presspärmi

Sega jahu ja suhkur pehme võiga. Mugavaim oli seda teha miksri taignakonksudega, kuigi raamat käskis käsitsi toimetada. Lahusta pärm natukeses vahukoores, lisa koos ülejäänud vahukoorega taignale. Sega ühtlaseks. Pane taigen toidukilesse, vajuta lapikuks (nii pidavat kiiremini tahenema) ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Jaga taigen 2 osaks. Rulli esimene küpsetuspaberil ruudukujuliseks leheks (30×30 cm kanti). Lohista küpsetuspaberiga koos ahjuplaadile.

Täidis

  • 2 suurt õuna
  • 1 dl suhkrut + pealepuistamiseks
  • kaneeli

mureounapirukasViiluta õunad õhukesteks sektoriteks, laota taignapõhjale. Kui õunaviile on nii palju, et teed mitu kihti, raputa nende vahele kaneeli ja suhkrut. Raputa kaneeli-suhkrut ka viimase õunakihi peale. Rulli lahti ülejäänud tainas. See võib olla natuke servadest suurem kui põhi. Tõsta tainas õunte peale. Esialgu tundus just see ülesanne keeruline, aga tõstsin koos silikoonist rullimisalusega tagurpidi peale ja hiljem koorisin aluse taigna pealt maha.

mureounVajuta taignaservad kahvliga kinni. Pinnale võid teha mustri. Mul on üks mustrirull, millega paar korda üle tõmbasin. Kui kuskilt servadest on tainast üle jäänud, võid keskele panna nunnu mummukese. Puista peale pisut suhkrut. Küpseta 200 kraadi juures alumisel siinil 25-30 minutit. Pöördõhuga läheb muidugi kiiremini.

Enne lahtilõikamist tasub natuke oodata, et pirukas pärast ahjust väljavõtmist taheneks. Arvatavasti saaks siit vähemalt 8 inimese jaoks kena väikse koogitüki. Meie sõime selle kahekesi ühe õhtuga ära… Mõnus isetehtud kreemjas vanillijäätis sobiks kõrvale.

 

Brokoli-lillkapsapirukas

20170108_101342

Eile oli üks võrdlemisi uimane päev, mil pistsin nina toast välja alles kell neli. Ilmselgelt ma sel päeval trenni ei teinud, sest nii hilja ma enam ei viitsiks, kui on töövaba päev. Nädalavahetusel ikka enne keskpäeva rajale ja rahu majas. Väsimus oli peal, nii et kasutasin oma plaanis ettenähtud puhkepäeva natuke varem ära ja lükkasin pika trenni pühapäeva. Päris lakke siiski ei vahtinud. Kolimiseks valmistudes sorteerisin taas natuke riideid ja avastasin suure rõõmuga, et veel on, mida ära anda. Ehk on veel lootust, et oma asjadega uude kodusse ka ära mahume. Samas, mõned ruutmeetrid on rohkem, peaks mahtuma! Köögis tuleb ka suur inventuur teha. Kõiki neid nõusid ja muid vidinaid pole ju vaja… Tegelikult tahan mõne asja juurde osta, aga eks nende jaoks tuleb ka ruumi teha.

Igatahes, koristusmaania ja feng shui raamatu sirvimise (käivad aktiivsed kodukujundusplaanid) kõrvalt tekkis ühtäkki mõte, et õhtul tuleb teha köögiviljapirukat. Vaiba peal võimeldes hakkas raamaturiiulist silma “Kuldne kokaraamat”. Sealt sain vaid põhjaliku muretaigna tegemisõpetuse, täidise mõtlesin ise välja. Kapis konutas üks nukker lillkapsapoolik, mis püreesupist üle jäänud, aga kokaraamat pakkus välja igasugu uhkemaid pirukaid nagu quiche Lorraine, kitsejuustu-mündikorvid, quiche suvikõrvitsaõitega (no kust sa talvel neid saad?), tarte tatin ja bastelo (Maroko pirukas). Lillkapsale ei midagi. Mõnes mõttes isegi tore, sai ajurakukesed taas tööle panna ja leiutama hakata.

Retk K-Rautasse tapeete ja värve vahtima, jalutuskäik Magistrali keskusesse, põige tööle (ettevõtjad teevad ka nädalavahetusel tööd!) harjutusvideosid nikerdama (üle hulga aja suutsime Teraapialaeka kanalisse paar tükki lisada), läbi tuisu koju ja kell oligi juba kaheksa. Piruka tegin valmis, pistsin ahju, masseerisin abikaasat, vaatasime filmi, võtsin piruka välja… ja maitsesime alles hommikul. Mõnes mõttes hea, kui pühapäevahommikul pirukas juba ootab. Ei pea midagi tegema hakkama, saab kohe süüa ja kiiremini seedimisega alustada. Sest… kui kõht juba parajalt tühi on, ootab ees pikk jooks, nii 20 km kanti.

Osised (muretaigen)

  • 3,5 dl täisteranisujahu (või odrajahu vms)
  • 0,5 tl soola
  • 125 külma magedat võid
  • 3 spl külma vett

Olen pidevalt mõelnud, et mis värk on muretaigna ja külmaga. Miks peavad kõik komponendid külmad olema ja taigen külmikus tahenema? “Kuldne kokaraamat” on piisavalt abivalmis, et see lahti seletada. Nii on tulemuseks krõbe ja õhuline tekstuur, sest gluteen vabaneb jahust aeglasemalt (huvitav, mis gluteenivaba jahu puhul juhtub, kui sama meetodit kasutada?). Võimalus on veel äädikat või sidrunimahla lisada, et gluteeni eraldumine veel aeglasem oleks. Ja tainast tuleb võimalikult vähe sonkida/töödelda, kui tahad muredamat küpsetist. Külmkapis konutades vabaneb gluteen. Natuke vastuoluline… esmalt tehakse külm taigen, et see aeglasemalt vabaneks ja siis pannakse kappi ootele, et gluteen siiski vabaneda saaks. Väike müsteerium.

Aga taigna juurde! Vahemärkuseks veel see, et talvel õuest tulles on hea taignateoga alustada, siis on käed (vähemalt minul) külmad. KÄSITSI tehes näpi jahu-sool ja või kausis sõmeraks seguks. KÖÖGIKOMBAINIGA toimetades töötle tainast sõmera segu saamiseks umbes 10 sekundit. Mul on blender, mitte kombain (kombaini lubasin hankida, kui saame suurema köögi), nii et tegin käsitsi. Järgmine samm on mõlemal juhul vee lisamine ja kiire segamine. Siinkohal võib lisada ka 1 tl sidrunimahla või siidriäädikat (ma ei teinud seda). Kui tainas valmis, läheb see vähemalt tunniks külmikusse. Samal ajal võid näiteks täidisega tegeleda. Külmikus võib see raamatu sõnul istuda kuni kaks päeva, nii et kui külalised on tulemas, võid taigna mõned päevad varem valmis teha.

Täidis

  • veerand suurest lillkapsapeast
  • pool brokolipead
  • pool kollast paprikat
  • 1 keskmine sibul
  • 3 muna
  • 2 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Smooth)
  • soola
  • pitsaürte/vahemeremaade ürte
  • rosmariini
  • 9 õhukest juustuviilu

Rebi lillkapsast ja brokolist väiksed õisikud, haki varred, kui neid on. Haki paprika ja sibul, sega lillkapsa-brokoliga. Maitsesta soola, pitsaürtide ja rosmariiniga. Kogused on maitse järgi.

Klopi munad lahti, sega kookospiimaga, lisa natuke soola. Soolaga ei tasu üle pingutada, sest seda on köögiviljade peal ka, aga ei saa ka päris koonerdada, sest muidu on tulemuseks maitsetu toit.

Ahi 200 kraadi peale! Seejärel pane pirukas kokku. Vooderda lahtikäiv ümmargune koogivorm (mul hetkel pirukavormi polnud, see läks kunagi katki) küpsetuspaberiga (panin selle ainult põhja, ei jäänud väga kinni). Ma ei viitsinud rullimisega end vaevata, surusin taigna vormi põhja ja natuke külgedele ka. Siis pane taignale 3 juustuviilu (võid kasutada väherasvasemat sorti, et küllastunud rasvu vähem oleks).

20170107_204409

Aseta peale pool köögiviljadest, kalla peale pool muna-kookospiima segust. Pane vahele kaks juustuviilu, seejärel uuesti köögiviljad ja muna-kookospiim.

20170107_204658

Kõige peale aseta 4 juustuviilu. Pirukas ahju ja mine tee vahepeal muid asju (nt mudi abikaasat). Algul panin puupliidi ahju, aga see ei toiminud väga hästi, hiljem kolis tavaahju. Seepärast läks üle tunni, aga muidu peaks umbes tunniga hakkama saama. Kui juust on pealt kuldne ja pirukas tundub tahe, ongi valmis. Kuna kell oli üle kümne ja kõhud täis, jätsime selle jahtuma ja hommikut ootama. Jahtununa hoiab pirukas kindlasti paremini kuju ka.

Ja lõpptulemus siin!

20170108_102951_001

Mitme juustuga peedipirukas

IMG_5579

Peet on üks imeline vili, mis polegi õigupoolest vili, vaid juurikas. See on üks neist toiduainetest, mis külmkapis alati olemas peab olema. Kui me ei tea, mida süüa teha, teeme tavaliselt potis ahjujuurikaid ning peedil on alati sooloroll. Ütleme nii, et teised juurikad lisavad natuke värvikirevust ning aitavad peedil silma paista. Samuti on peet ideaalne magusates roogades, kuna ta on juba loomulikult magus. Olen täiesti veendunud, et šokolaadikoogile annab peet paljugi mõnusat mahlakust juurde. Täna mõlkus mõtteis üks kosutav pirukalaadne küpsetis, kus oleks nii peeti kui juustu. Kes Nami-Namiga tuttav, on kindlasti kohtunud peedi ja sinihallitusjuustu ruudukestega lehttaignapõhjal. Ütleme nii, et see oli alginspiratsioon, aga lehttainast ei teinud ning juustudki olid teist sorti. Kokkuvõttes valmis just selline kosutav roog, millega tundide kaupa Xdreamil punkte jahtinud väsinud ja külmunud mees vastu võtta (ise jooksin ka tuulise ja vihmase i!maga kaks tundi, nii et olen ka paar ampsu ära teeninud). Ja mees sai kolmanda koha, nii et tasub uhke olla.

Põhi:
50 g võid
2,5 dl odrajahu
1 muna
soola

Sisu:
1 suur peet
250 g kodujuustu
2 muna
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
1 selleripulk
100 g sulatatud juustu (Kaval Ants või ka Merevaik)
palsamiäädikat
ürte
paar viilu juustu

Sulata või ja sega põhjaained ühtlasrks massiks. Suru ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja. Mul oli umbes 22 cm läbimõõduga vorm. Panin põhja ka küpsetuspaberit, et pärast paremini lahti tuleks.

Pane peet keema, kui sa seda juba teinud pole või kui kasutad keedupeeti. Mul on tavaliselt kodus hunnik tooreid ning pean seegs natuke keetma. Ahjus küpseb õnneks edasi. Sellal valmista täidis: haki köögiviljad ning sega kogu sisukraam, välja arvatud peet ja juustuviilud kokku. Kalla põhjale. Koori keedupeet, kui see on pisut jahtunud, ning laota viilud täidise peale. Kalla peale pisut palsamiäädikat. Maitsesta ürtidega. Igasugused prantsuspärased segud sobivad imejästi. Mul oli seekord kreeka segu, aga põhimõtteliselt sama. Aseta peale juustuviilud ning siis 180-kraadisesse ahju. Mul oli vist umbes 40 minutit. Kui on kenasti küpsenud ja hoiab vormi, ongi valmis.