Southend-on-Sea – toidusaatest inspireeritud reis

Inglismaa rannikulinnakesed on kõik üpris sarnased. Kitsas rannariba, lai kõnniteega promenaad, lõbustuspark, mitmed-mitmed mänguautomaadid ja muud neoontuledega vilkuvad agregaadid, kindlasti üks poode tulvil High Street, mõned pubikesed, paneeritud kala ja friikaid (fish and chips) serveerivad kohakesed mere lähedal… Kui oled üht näinud, oled kõiki näinud? Päris nii siiski ei ole, igaühes on midagi avastamisväärset. Sellest annavad tunnistust ka kohalikud, kes soojematel kuudel hordidena nende poole sammud seavad. Inglismaal ülikoolis käies külastasin Portisheadi  (jah, see kuulus bänd on sealt pärit) ja Weston-Super-Mare’i, need olid kevadtalvel pisut nukrad, aga siiski oma võluga. Neisse läksin suurest uudishimust, sest kui oled ikka kuude kaupa bussijaamas näinud sinna suunduvaid busse, siis tahaks korra isegi minna ja oma silmaga kaeda. Olen põgusalt ka lõunarannikul käinud. Ah, lõputud matkarajad kaljudel! Soovinimekirjas on mul ka Southwest Coast Pathi läbimine. Isegi vastavad rajakaardid ootavad riiulis! Pidimegi juunis minema, aga härra ravib oma kanda ega saa liigesid koormusi (30-40 km matka päevas) endale lubada. Nii et… see jääb tulevikku, aga mitte liiga kaugesse. Ah jaa, eelmisel aastal käisime Readingi muusikafestivalil Muse’i kuulamas ja hüppasime ka Brightonist läbi. Oli vahva, seal on mõnus kaldapealne jooksu/matkarada.

Miks Southend?

Suures plaanis oli meil seekord tegu Londoni reisiga. Saabusime 19. juuni õhtul. Mul oli 20. juunil sporditoitumise koolitus (Institute of Optimum Nutrition – mu ammune unistus!) ja õhtul väike viieka võistlus Victoria Parkis (juhuu, elus esimest korda võitsin “külajooksu” ja suisa Londonis!), Sander haris end Achilleuse kõõluse tendinopaatia ja plantaarfastsiidi (füsiovärk) alal 23. juunil. See kõik aga tähendas, et 21. keskpäeval oli vägagi paslik oma kodinad kokku korjata ja Londoni kergelt ebamugavast (voodi pani selja valutama) majutusest välja kolida, et nautida sama raha eest mõnusamaid kohti. London on majutuse osas kallis, tõsi. Soodsamad kohad on ikka sellised, mis suunurgad pisut alla tõmbavad. Ei midagi kohutavat muidugi, meil oli isegi kapisuurune privaattualett, aga nett ei toiminud (kellelgi oli vaja jalgpalli vahtida) ja voodil purunes pealeistumisel lihtsalt paar lippi ära (nii rasked me nüüd ka ei ole, et puhtalt meie süüks ajada), rääkimata olematutest patjadest. Londonist välja minnes saab sarnase summa eest aga palju ägedamaid pesasid.

Meie Southendi pesa, Plesant Court Guesthouse, lasi küll maanteemüra pisut tuppa, aga kvaliteetne voodi, kaks (!) kvaliteetset kõrget patja kummalegi, kohev tekk, külmkapp, sissehitatud (taaskord rohkem kapi mõõtu, aga ikkagi olemas) tualett-duširuum, korralik telekas (minuga reisis jalgpallifänn) ja puhtus kaalusid selle väikse miinuse üles. Ja Southendi ostsin rongipiletid Trainline’i kaudu kuskil mais, makstes inimese kohta edasi-tagasi 12 eurot. Pole paha tunnise sõidu kohta Londoni lähiümbruses. Jah, Southend on paljude pealinlaste meelispaik, Liverpool Street Stationist saab sinna rongiga hõlpsalt.

Soodne eine Bella Italias

Kuna tegu on peaasjalikult toidublogiga, räägime siis vahelduseks mõne toidujutu ka. Reisil olles on väljas söömine meie jaoks alati paras peavalu, sest ostsime piisavalt soodsat kohta, mis samas ka meile meeldivat ja tervislikku toitu pakuks. Eelistame palju ka ise süüa teha. Londonis olid meil mõlemal korral köögiga korterid (umbes 50 eurot/öö, aga teistes tubades teised turistid, 3-4 tuba korteris), Southendis aga külalistemaja, kus vaid külmkapp, kiirveekeedukann ja kohvitassid. Sestap otsisingi Grouponist restoranikupongi. Groupon on nagu meie Chili või muu koht, kust sooduskuponge osta. Inglismaale minnes soovitan proovida! Sellega saab nautida nii üritusi, mõnusat toitu, atraktsioone (nt. Londoni loomaaed) kui ka spaasid ja jõusaale. Suurbritannia külastajale kindlasti kasulik koht. Kvaliteet võib kõikuda nagu Eestis, aga vähemalt ei kuluta tervet varandust ära. Mis kvaliteet? No näiteks sõime poole hinnaga tapas baaris (La Tasca) kõhud täis ja nautisime Londoni vaadet Vertigo 42 restoranist, kus istusime natuke kehvas kohas nurga taga… aga käisime ka veidras keldris hiina meditsiini akupunktuuri (nõelad) ja kuppe proovimas (King’s Cross, London). Jummel, see oli küll odav, aga ei jätnud head maiku. Tavahinda (£55) küll ei maksaks (maksime £19). Hiina tohter tegi ohtralt märkmeid, ta vist ei saanud aru, et meil pole kavas tagasi tulla. Tahtis, et me ikka sõpradele soovitaks jne.

Londonis jooksmas

Southendis käisime Grouponiga Bella Italias. Olen neid restorane siin-seal näinud ja seda kupongigi oleks võinud põhimõtteliselt 104 eri kohas kasutada. Ostsin kahekäigulise eine kupongid. Kiusatus oli 3 käiku võtta, aga tore, et seda ei teinud. Tõsi, samal hommikul tegime Londonis veel 15-kilomeetrise aeroobse jooksu (mõõdukas tempo, on pisut raske, aga mitte lõõtsutavalt raske nagu lõikude ajal) ja energiat oli kulunud palju. Tõsiasi oli aga see, et 2 käikugi oli pisut liiast. Kodus ei söö ma lõunaks kahte käiku! Need 2 käiku olid eelroog ja pearoog, otsustasime mitte magusast end punni süüa (2 eelmisel päeval suutsin mina 200 g flapjack‘i ja Sander 500 g flapjack‘i ära süüa – jäta veel meest koolituse ajaks üksi, eks!).

Tegelikult ei alustanud me mitte eelroogade, vaid suurte cappuccinodega. Suuri piimakohvisid tellin tavaliselt magustoidu aseainena, sedapuhku jõudsid need aga kõige esimesena lauda, sest muud me juua ei soovinud. See tassitäis oli suisa kaunitar. Hommikuse trenni ja eelmise õhtu võistlus hakkasid tunda andma. Rongis söödud kaeraküpsised ohtra hummusega päeva päris ei päästnud. Aga no, vaadake, kui kaunis kohvitass! Loobun hea meelega magustoidust ja lürbin seda. Kusjuures, suhkrut ma ei lisa. Kuum piim on juba piisavalt magus. Tõsi, kofeiin on stimulant ja tõstab ka lihtsalt mustana veresuhkrutaset, kuigi praktiliselt kaloreid ei sisalda, aga koos piimaga on toime leebem (valk, rasv, pikem seedimisaeg). Joon kohvi, sest see maitseb mulle. Paar hommikut olime lahustuvat jura joonud, oligi aeg üks korralik tassike tellida.

20180621_133047

Järgmisena jõudsid lauda eelroad. Sander valis mahlased lihapallid ja mina kosutasin end päevasupiga, milleks oli sedapuhku läätsesupp.  Ütleme nii, et valiksin iga kell pigem püreesupi, aga see oli isegi üpris lohutav, kuigi minu maitsele natuke liiga hernene (mul on hernetalumatus, läätsed ja kikerherned sobivad, aga herneid väldin).

 

Mereannisõbrana tellisin mina pearoaks mereannirisoto. Oi isver, see oli oodatust kõvasti suurem. Õnneks ka krevette ja korralikke rannakarpe (karbiga!) ning kalmaaritükke (mis üllatavalt polegi oomega-3 allikad, nagu koolitusel kuulsin, ja mille tarbimisega ei tasuks hulluks minna) täis. Aga see riis… liiga palju. Lõuna lõpuks lihtsalt ägisesin ega tahtnud enne õhtut toitu nähagi. Sander tellis lasanje. Tore küll, veel üks hakkliha + nisu roog, on mees! Ja endale tegelikult ei sobi need toidud (talumatuse test jne.). Aga oli hea. Tema sai oma taldriku enne tühjaks kui mina. Piltidelt väga aru ei saa, sest teenindaja riivis meie innukate noogutuste peale mingi pool kilo parmesani toidule. Nojah.

 

Kõhu sai nii punni, aga kas see kõik ka ära tasus? Ma usun küll. Kohvi eest maksime küll pisut peale (£5 kokku), aga vaatasin pärast väljas ka hindadega menüüd ja selgus, et olime kahepeale einestanud £37 eest. Minu hiiglaslik riisiroog oli kõige kallim pearoog. Nojah, rannakarbid ja krevetid ja muud mereelukad, eks. Groupon kahele maksis £18. Hetkel on kurss üpris euro kasuks, kulutasin siis 20.5 eurot ja sõime 42 eest. Võib küll rahul olla.

Korraliku voodiga külalistemaja!

Mõtted läksid Grouponi ja muude asjadega suisa uitama. Tegelikult tahtsin ma esialgu üleüldse maailma pikimast kaist ja ühest telesaatest kirjutada. Aga enne kui selleni jõuan, võiks mainida, et meie külalistemaja oli ülimalt mõnus! Ka sellest hoolimata, et seal ei saanud ise süüa teha. Seepärast nautisimegi Bella Italiat. Pleasant Court Guesthouse oli pärast Londoni korterit ja lagunevat voodit nagu taeva kingitus. Jah, vannituba oli taaskord pigem kapp ja sel oli isegi kapiukse laadne volditav uks ees, aga see-eest oli oma. Suure tee müra natuke kostis sisse, aga see mugav, mitte-äravajunud voodi heastas kõik. Ja see tekk ja kaks korralikku patja! Oh! Tekitasin endale Bonusway kontole ka järele proovitud majutusasutuste tootekollektsiooni ja lisasin selle sinna. Mis Bonusway? Põhimõtteliselt selline süsteem, et kui selle kaudu netipoodidest midagi ostad (+hotellid ja lennupiletid, aga neilt viimastelt saab väga tühise summa), siis teatud summa makstakse sulle tagasi. Kuna ma nagunii Bookingus broneerin ja iHerbist toidulisandeid tellin, siis kasutan. Ei ütleks, et ma selle pärast oleks hakanud rohkem kulutama. Booking.com broneeringute pealt saab näiteks midagi 4% kanti tagasi. Ja see koguneb ja koguneb… Kui tahad ka osa saada, võid näiteks minu Bonusway lingi kaudu liituda. Ma ei poolda liigset tarbimist, aga kui see aitab näiteks niigi igapäevastelt ostudelt kokku hoida, siis miks ka mitte. Ma olin väga õnnelik, et Booking ja iHerb nimekirjas olemas olid. Minu soovitatud majutuskohtade kohta leiad infot vastavast kollektsioonist. Kammisin kõik oma mineviku broneeringud läbi ja valisin vaid need, kuhu tagasi läheksin. 60% jätsin välja või isegi rohkem. Seal on nii Aasiat kui Euroopat.

20180621_170626

Oh ei, see pole meie külalistemaja, vaid Park Inn merekaldal. Üritan tagasi Southendi jõuda ja see suur hotell asub just selle kai lähedal, millest ma ju kirjutama pidingi. Lühidalt: esmalt sattusime Southendi läbi minu geniaalse logistikaime, mis tähendas Portugali treeninglaagrist lahkumist marsruudil Faro-Southend, öine buss Southendist Stanstedi, Stansted-Tallinn (igati sobilik 1. aprillil algavaks kojureisiks). Tol ööl jõudsime vaid Southendi pisikeses lennujaamas külmetada ja kesklinnas bussi oodates väriseda, aga noh, kui säästad kahepeale 200-300 eurot, siis mina teeks seda küll uuesti. Faro-Southend on ju mingi 20-eurone ots. Päriselt. Appi, mul oleks nii palju soodsalt reisimisest rääkida, et hakka kasvõi eraldi blogi pidama.

Nii. Southendi kai. Juba lähedal. Vaata vaid eelmisel fotol seistes vasakule ja näedki seda. Ei näe? Kuidas on võimalik mitte näha? See on ju… siinsamas. Teeme nüüd aga pausi ja jätkame kroonilise kirjutamishaiguse põdemisega järgmises postituses, läheb pikale.

20180621_170225

Advertisements

Fritüüritud Mars või siiski mitte?

See oli vist pärast Narva poolmaratoni treeneri juures grillides, kui keegi mainis meie eelseisvat (nüüdseks juba möödunud) reisi silmas pidades, et Šotimaal friteeritakse Marsi šokolaadibatoone. Muidugi laitsin ma mõtte sellest kohe maha ega pidanud seda millekski, mida ma proovida sooviks. Mars on neist batoonišokolaadidest (Snickers, Twix, Bounty, Tupla jne.) minu arvates kõige jõledam, sest see on lihtsalt vastikult magus. Ma talun väikses koguses Snickersit (just selle pistsime nahka präast 15 km ratastega mäkkesõitu ja 6,6-kilomeetrist mägimatka Dublinis, selles väikses putkas mäe jalamil olid muud asjad poole kallimad), mõnikord harva pulgakese Twixi või ampsu Tuplat ja Bountyt (kookoshelbed tekitavad minus muidugi sõltuvust; kodus tehtud Bounty on aga alati 10x parem). Üldiselt on need šokolaadid liiga magusad. Siin on valmistajad natuke õndsuspunktist (ingl. k. “bliss point” – just see kogus suhkrut, mille juures on toode vastupandamatu, ei vähem ega rohkem) mööda jooksnud.

Fritüüritud Marsibatoon sai alguse just neist samadest kohtadest, kus kuuma õli ja taignaga palju mässatakse. Ei, see pole uusim hooaeg “My Kitchen Rulesi” sarjast… neil oli üks hooaeg, kus osalejad pidevalt toitu fritüürisid, sest “siis maitseb kõik paremini”. Ütleme nii, et olen saanud tõesti häid frititud roogasid, aga enamik on vastiku, vana rasva maitsega. Aga Tais osatakse frittida! Nii… Marsi batoonikest hakati taignasse ja seejärel õlisse kastma tüüpilistes Suurbritannia saarekese kala-krõbekartuli putkades. Õpilasena inglise keele tunnis tundus merekaldal ajalehepaberisse mässitud “fish and chipsi” söömine päris põneva ja romantilisena. Vanemaks saades taipasin, et tegu on lihtsalt friikate ja paneeritud kalaga. Sellise asja peale läheb mul küll kõht kinni, ei midagi värsket ja mõnusat. Kindlasti annaks seda rooga ägedamaks muuta… bataadifriikad ja mõnus värske salat juurde, mmm… Võibolla kunagi? Aga… Šotimaal väljendab seesama Marsiplönn ka nende üldist ebatervislikku toitumist. 18. juunil tähistati seal isadepäeva ja Glasgow’s nägime plakateid samal päeval toimuva jooksu kohta. Juures ka märge, et šoti meeste eluiga on Euroopas üks lühimaid. No, kui nad Marsi, friikaid ja burgereid (õllega muidugi) kogu aeg näost sisse ajavad, pole ka ime.

Mars ise pole seda imeasjandust aga toetanud, sest ei pidavat nende tervisliku ja aktiivse elustiili toetamise põhimõtetega kokku minema. Lubage naerda, Mars toetab tervislikkust? Oma üliimalate šokolaadidega, mida šokolaadiks nimetada on suisa patt, kakaoprotsent ju suisa olematu? Heh.

Igatahes, esmaspäeval (19.06) Edinburghis silmasin Marsi plakatit ühel kala-friika poeaknal (chip shop). Olime parajasti Sandemani tasuta linnatuuril (giid annab endast parima, et lõpus siiski hea jootraha saada), nii et lähemalt uurida ei õnnestunud, aga selle hetkega oligi idee frititud Marsist end mu kuklasse istutanud. Mõtlesin, et pean seda blogi pärast proovima. Isegi, kui see on nii jõle, et tahan enamiku ära visata… Hiljem järjekordses Wetherspoonis (The Standing Order; eks nendest pubidest tuleks veel eraldi pajatada) õhtustades otsisin netist Marsi pakkuvad kohad välja ja kuna üks neist jäi meile koduteele, astusimegi läbi. Nonii… selline see Café Piccante siis eemalt välja näebki.

20170619_193224

Kas pole huvitav, et maja ees seisab, nagu tellitult, ka üks paks mees? Eks enamik keskealisi britte-šotlasi näevad kahjuks sellised välja, ajad on juba sellised, mil mugavus on üle kõige ja end suudetakse üpris ebamugavalt suureks süüa (misläbi elamise mugavus küll natuke kahaneb).

20170619_194203

 

Ja nüüd kutsuv Marsi plakat natuke lähemalt ka. Pean mainima, et ühes teises kohas oli palju luitunum plakat aknale kleebitud. Samas ei anna kumbki edasi frititud Marsibatooni tõelist olemust, sest et… no vaadake järgmist pilti.

20170619_193812

 

Pehmelt öeldes ei ole need enam batoonid, vaid mingid kahtlased junnid, mida serveeritakse pealekauba jõledal plastalusel, juures ka salvrätik ja nuga-kahvel. Ja tõele au andes on siin pildil frititud Bounty batoonid. Mars lihtsalt ei meeldi mulle kohe üldse ja Bounty on mitu korda vastuvõetavam. Mis teha, mul on kookosega oma kiiks. Tainast sel junnil väga ümber ei olegi. Aru ma ei saa, miks selliste junnide eest lausa 3 naela rööviti! Šokolaad poes maksab mingi 50 penni äkki? Aga noh, oli ju vaja ära proovida.

20170619_193849

Selline näeb siis üks frititud Bountyke välja seestpoolt. Tegelikult saan ma isegi aru, miks kuumutatud šokolaad massidele peale läheb. See on mõnusalt soe ja sulanud ning külmema ilmaga arvatavasti paras lohutus. Kuigi too päev oli üldjoontes päikseline, siis õhtuks keeras jälle väga tuuliseks ja see peatus meie teekonnal andis tegelikult mõnusa sooja jälle sisse.

Lõpetuseks ütlen enda õigustuseks, et tegelikult sõime reisil päris palju kohalikke marju (maasikad, vaarikad, mustikad), erinevaid puuvilju (aprikoosid, nektariinid, apelsinid) ja köögivilju. Värske kraami valik on poodides ju suurepärane! Lisaks pakutakse väga palju erinevaid toorbatoone, mis sisaldavad kuivatatud puuvilju ja pähkleid või kaerahelbeid.

Tai kokanduskoolitused

Mina olen küll arvamusel, et Tais käies tuleks alati mõni tore kokanduskoolitus läbi teha. Kasvõi selleks, et saaksid paremini aru, mida sa oma reisi ajal sööd ja oskaksid seda rohkem väärtustada ning soovi korral ka ise järele teha. On silma jäänud, et on ka selliseid koolitusi, mis panevad ka kogenud toiduvalmistaja ärevusest higistama, aga enamik tai köögi õppetunde on tegelikult väga lihtsad. Mu abikaasa, kes natuke seda kartis, sai väga edukalt hakkama. Ta ei ole mingi kobakäpp, teeb kenasti vajadusel kodus süüa, aga no näiteks pärmitainast ta vast ei oskaks teha.

Kuidas leida Tais kokanduskoolitusi?

Siin on kõige parem sõber muidugi internet, kust minagi koolituse välja valisin. Netiavarustes ringi tuuseldades lugesin, kuidas keegi oli käinud ja kiitis Thai Farm Cooking Schooli. Kaevasin pisut edasi ning Tripadvisori ja Lonely Planeti soovitused kinnitasid, et just sinna tahangi minna. Muidugi leiab niisama linnatänavailgi kõndides mitmeid reklaame erinevate kokakoolide kohta. On ju teada, et põhimõtteliselt iga nurga peal on võimalik endale tavaliselt juba järgmiseks päevaks vahva ekskursioon või muu meelelahutus broneerida. Tänavailt broneerides jäime muude asjadega rahule. Eriti äge oli Chiang Raist alanud ja terve päeva kestnud minibussireis, mis maksis umbes 20 eurot, sisaldas lõunasöögibuffeed ja viis meid nii arhitektuuriliselt vägevasse valgesse templisse, natuke õõvastasse musta majja, oopiumimuuseumi, Kuldse Kolmnurga (koht, kus Tai, Laos ja Myanmar kohtuvad) parimatesse vaatepunktidesse… Üks teine retk, mis maksis rohkem ja viis meid Tai katusele ehk kõrgeimasse punkti (2500 m kanti) ja Doi Inthanoni rahvusparki, ei olnud nii äge, aga tasus minna ikka. Aga jah, kokanduskoolitust valides tasub lugeda Tripadvisori arvustusi. Huvitaval kombel on päris mitmed kohad juba seal kirjas.

Mida üks Tai kokanduspäev endast kujutab?

2014. aastal Koh Phangani saarel pidin ise Thongsalasse (väike linnake) kohale minema ja seejärel suundusime jalgratastega turule. Chiang Mais tuldi tüüpilise Toyota bussikesega hotelli järele (kõik ekskursioonibussid olid samasugused, aga erinevate firmade omad) ja viidi turule. Eks seal asus see farm 17 km linnast väljas ka. Sellised kokkamispäevad algavadki reegline üheskoos turu külastamisega.

Chiang Mai suurel Ruamchooki turul, mis asub linna servas, tutvusime erinevate riisisortidega, nägime, kuidas kookospiima tehakse (kookose viljaliha riivitakse ja siis pigistatakse vedelik välja, saime ka ise proovida) ja vaatasime roosasid mune. Ühtki komponenti me sealt ei ostnud, sest farmis kohapeal pidi kõik kasvama. Veerand tunnike anti ka vaba aega. Ostsime mõnusa roosa draakoniviljast smuuti ja õhukesi (riisijahust?) rohelisi (pandaniga; kohalik taim, millest saab rohelist pastat) pannkooke. Seejärel vurasime bussikesega juba farmi.

Ringkäik kohapeal

15196065_10207824962601394_8709998858977138474_oFarmis sai igaüks endale ilusa punase põlle. Esmalt pandi riis aurutisse keema ja meie läksime aeda ringkäigule. Muidugi eelnes ka mõnusa sidrunheinatee joomine. Jah, isegi nii kuumas tekib isu teed juua! Ka kuumas kõrbes juuakse ju teed, et organismi sisetemperatuur vastaks enam välistemperatuurile ja kuumust oleks lihtsam taluda. Aias tutvusime kohaliku peterselli (pole üldse sama välimusega kui meil), tai basiiliku, sidrunheina, tšilli, galangali (tai versioon ingverist, natuke teise maitsega), kurkumi, aga ka kookospalmiga.

Meie naerusuine õpetaja seletas, mida nendega teha saab ja lasi meil natuke maitsta ka. Kogu tutvustust saatis natuke ulakas tai huumor. Minust sai sujuvalt Coconut Queen (ilmselgelt meeldivad mulle kookospähklid) ja Sander omandas sellest tulenevalt tiitli Coconut Man. Mingil hetkel taandusin kuidagi aga Honeybunny’ks (õpetaja viitas minule nii, kui ütles Sanderile, et anna oma honeybunny‘le midagi vms.).

Pliidi ääres!

Tai kokakoolides on üldiselt poolavatud ruumid, st. õueõhk tuleb sisse. Katus on küll peakohal, aga seinad poolikud. See tähendab aga, et kohati on päris palav. Ventilaatorid töötavad, tehes jubedalt lärmi. Need lülitatakse välja selleks ajaks, kui gaasipliidid tööle pannakse, sest muidu oleks varsti enamik turiste lihtsalt ära põlenud.

15241963_10207824963521417_7550147681471427571_n

Igaühel on oma pliidike ja tööpind. Väike potike keetmiseks, nuga, lõikelaud ja muidugi suur vokkpann – ilma viimaseta ei kujutaks tai kööki ettegi, seda näeb ka tänavail palju. Üheskoos hakatakse siis kokkama: õpetaja näitab ette ja kõik teevad kohe samas järjekorras kaasa. Keerulist pole midagi, sest kõik komponendid on juba päris õigetes kogustes kandikule valmis pandud. Tuleb vaid tähele panna ja õpetaja tegevusi korrata. Ses mõttes on tegu üpris lollikindla süsteemiga, igaüks saab hakkama. Vot maitsestamine on juba see koht, kus peab ise mõtlema: kui palju tšillit/kalakastet/soola/ingverit vms ma toidu sisse panen?

Söömine

Tegime supi valmis ja sõime… Viisime nõud tublide abitööliste kätte (no sellistes koolides ei pea ise eriti midagi tegema, täitsa laisa inimese tunne tuleb peale) pessu ja asusime uue roa kallale, mille komponendid oldi juba hoolikalt valmis pandud. Seejärel valmistasime juba mitu asja ja sõime neid ühekorraga. Papaiasalat valmis meie silme all lauas, üks ameeriklanna meie grupist pandi kastet tegema ja teised vaatasid. Selle sõime ka kohe pearoale otsa. Magustoiduks aeti meid jälle tööpindade juurde.

15232110_10207824964361438_7766428287901462355_n

India pähkli-kanavokk ja karri (riis käib karri juurde ka)

Kokkuvõtlikult võib öelda, et toimub pidev söömine ja valmistamine. Kogu valmistusprotsess ja ringkäik jaotus aga umbes 5 tunni peale, nii et vahepeal jõuab natuke seedida ka. Süüakse koos laua taga ning kasutusel on lusikas ja kahvel. Kusjuures… kahvel täidab sama rolli mis meil nuga ehk aitab toitu lusikale tõsta. Suhu pannakse ainult lusikas, kahvel on nende silmis jube terariist, mille koht ei ole suus. Umbes sama kui meie ühiskonnas endale nuga põske toppida – no ei sobi ju!

Road

Selles konkreetses koolis olid paikapandud menüüd vastavalt nädalapäevadele. Meie käisime pühapäeval, mil valik oli järgmine:

  • roheline/kollane/punane karripasta (vali üks) – hiljem läheb karri sisse
  • roheline/kollane/punane karri (kollane on kõige mahedamaitselisem)
  • tom yam goong (vürtsikas ja krevettidega) VÕI tom kha gai (kookospiima ja kanaga) supp
  • kana vokiroog india pähklitega
  • kevadrullid ja vürtsikas dipikaste
  • mango kleepuva riisiga
  • papaiasalat – selle tegemine näidatakse ette, aga maitsta saab

Kõik toidud on saadaval ka taimetoitlaste versioonidena ehk siis kana/krevetid asendatakse tofuga või pannakse rohkem köögivilju/seeni. Kõik toidud on ka piimavabad (üldse ei tule ette, et oleks Tais eriti piimatooteid kuskil toidus kohanud) ega sisalda gluteeni, kui hakata järele mõtlema. Nuudlid on alati riisinuudlid ja riisi leidub eri kujudel ka teistes roogades: kleepuv riis magustoidus, aurutatud riis karri kõrvale, riisipaber kevadrullide ümber.

15181167_10207824966641495_9041273968539611812_n

Kokaraamat

Saime kursuselt ka väga ilusad kokaraamatud koju kaasa. Mäletan, et Koh Phanganil anti kiirköitjaga retseptid kaasa. Mul on pildid enda tehtud roogadest ja varsti panen ka mõne retsepti üles. Mõte on, et teeks ühe klassikalise variandi ja teise sellise eestindatud versiooni, kus oleks mõned asendused. Eestis näiteks on ingver ju kättesaadavam kui galangal. Tõsi, tai toitude koostisosad leiab spetspoodidest ja kasvõi Prismastki, aga kui tundub kallis/ei taha? Vaatame, mis neist postitustest välja tuleb!

Reisimisest – miks minna kaugemale?

Kas reisimine on kallis? Tõtt-öelda võib vahetevahel kodumaal istumine isegi kallimaks osutuda. No näiteks siis, kui armastate väga palju väljas süüa ja igal nädalavahetusel kulub vähemalt sada eurot erinevate väljaskäikude (kino, klubi, restoran) peale. Mina eelistan raha igal juhul reisimise peale kulutada. Mis puutub väljas söömisse, siis isetehtud toit on peaaegu alati parema maitsega ja sestap teeme tihti toidu karbiga tööle kaasa. Kui veel toitumisnõustamise lõputööd treisin, kokkasin hommikuti sageli nii lõuna kui hunniku vahepalasid, sest kõigest oli ju ometigi pilti vaja teha. Nüüd on jälle natuke lihtsam ja valmistan kaasa lõuna. Vahepalaks poest-turult puuvilju, kirsstomateid, porgandeid või näiteks musta leiba korraliku (suhkruta) pasteediga. Nii, aga nüüd kaldusin algteemast kõrvale.

Reisimine on kallis, kui valida uhkeid hotelle, süüa alati väljas ja lennata nii, et ei pea lennukis kitsikusest kõhtu sisse tõmbama ega lennujaamas magama. Olen reisi nimel valmis ebamugavusteks, nii et magan vajadusel lennujaamas, kuigi viimasel ajal on sedagi vähem. Majutuse valin hoolikalt. Olen Booking.com kaudu nii palju broneerinud, et mulle pakutakse nn. Kaval-Antsu pakkumisi, mis on kohati isegi 50% odavamad. Ja kohad on sealjuures mõnusad ja korralikud, ühikatubades ei ööbi. Lisaks leiab ka Airbnb kaudu mõnusat kodumajutust, kusjuures tihti tähendab see ka tervet korterit ainult meie päralt.

Ma ei arva, et reisimine oleks kallis. Vaja vaid ette planeerida. Tõtt-öelda ei ole Aasia kallis, kui juba kohal oled. Meie lennupiletid tiiruga läbi Milaano ja Veneetsia, sest vahepeal on vaja Itaalias maraton/poolmaraton joosta, ja lõpp-punktiga Helsingis läksid maksma umbes 550 eurot/inimene. Juurde veel bussi-rongisõidud Itaalias. Eks ma mingi hetk panen täpsemad kalkulatsioonid. Ja kui Itaalias maksame ühe öö eest vahemikus 30-50 eurot, siis Tais saab sama raha eest juba terve nädala mõnuleda. Massaažikursusedki on soodsamad kui Euroopas. Näiteks on ühel massaažikoolil Berliinis harukontor. Kursused ja kontseptsioon on täpselt sama mis Tais, emamaal. Hind Berliinis: 550 eurot nädala eest. Hind Tais: 137 eurot nädala eest. Korra isegi kaalusin Berliini, aga siis lõin kokku lennu- ja majutuskulud ning tõdesin, et pikemalt kohapeal olles on Tai kindlasti soodsam ja sada korda mõnusam, sest seal on soe ja värskeid puuvilju kõik kohad täis.

Reisi ajal püüan siin ülevaate anda ja ka kulud kokku arvutada. Me ei peatu kõige jubedamates kohtades, aga ka mitte kõige uhkemates. Bangkoki jaoks valisin natuke ägedamad kohad, 20 eurot öö vms. Plaanis on 1-päevane kokakool riisipõldude vahel, 5-päevane terapeutilise tai massaaži kursus, 2-päevane jalatalla refleksoloogia kursus, päev elevandipargis (päästetud elevandid, keda õpime treenima ja keda muuseas ka peseme), templid, templid, templid ja ohtralt hea toidu nautimist! Sellele eelneb väike ringreis Põhja-Itaalias: Milaano-Bologna-Ravenna-Veneetsia – sest Milaanosse on odav Tallinnast otse lennata (+ mugav kellaaeg 11.35, mitte öösel või varahommikul; Easyjet), Bologna jääb tee peale, Ravennas jookseme kaunite medalite pärast, Veneetsia on kohustuslik ja sealt saab edasi Doha-Bangkok liinile… Vot nii. Reisiseiklused algavad juba järgmisel nädalal, 10. novembril!

Mädanenud haikala ehk räägime islandi köögist

Augustis hakkas Bardabunga vaikselt purskamise märke ilmutama, aga läks hästi, nii et meeletud tuhapilved taevast ei hägustanud ning saime Elujooksu seltskonnaga Islandil Reykjaviki maratonil ära käidud. Tuul, udu, vihm – säärane oli ilm tavaliselt. Rauane, väävline, kohati aurav – säärane oli vesi. Vaheldusrikas, ülevaatlik, kiire taastumisega – säärane oli mu maraton. Aga toit? No sellega oli meil esmalt see hirm, et toit on jubekallis. Kodus toitu kaasa pakkides tundus küll, nagu läheksime maailma kalleimasse riiki, kus moonakott peab alati ligi olema. Eks ta kallim oligi ning majutuskohtades tegime palju ise süüa, kuid osa läätsesid tassisin ikka koju tagasi. Siiski, siiski, olime ka väljas ja lühiülevaate saan islandi roogadest anda. Ütleme nii, et on mitmeid kategooriaid…

1. Kiirtoit bensiinijaamadest ja sööklatest
Siia alla kuuluvad hamburgerid, hot dogid, friikartulid, wrapid jne. Ütleme nii, et USA kultuur on saabunud ka sellele pisisaarele (3 korda vähem elanikke kui Eestis!), mis muidu hiilgab pika elueaga. Eks vahepeal läkski nende tervis kiirtoidu pärast pisut tuksi, aga islandlased on nüüdseks enam-vähem jalad jälle alla saanud. Neil pidavat olema ka erilised hot dogid, aga kuna ma eriti liha ei söö ning hot dogi kunagi armastanud pole, siis jäi proovimata. Tanklatest pidi saama ka üpris korralikke burgereid ja üldjuhul antakse juurde ka friikad ja salatike. Tegelikult sab kiirtoiduna ka päris normaalse maitsega lambahautist.

2. Aasia toit etnorestoranidest
Islandil on 8% rahvastikust immigrandid. Esikohal on vaieldamatult poolakad (neid 9000 tuuri, teine koht 1500), järgnevad leedukad, taid, lätlased ja filipiinlased. Maratoni järgselt astusime sisse kohta nimega Nings, mis serveeris aasia roogasid (vietnami). Nuudlid, köögiviljad, friteeritud toit – aasia kulinaaria oma eheduses. Aasia restoranides töötavadki immigrandid ning sestap suudavad nad head kvaliteeti pakkuda. Mulle aurutatud brokkoli maitses ja teistelgi kadusid nuudliroad taldrikult kärmelt. Aasia toidukohad olid ühed odavaimad sealses valikus ning hinnatase sarnane Eestiga.

3. Kala ja lammas pubidest
Autoga ringi tiirutades jääb suurel saarel ette vähem söögikohti. Enamasti on need pisemad kohalikud pubid, mis serveerivad kodust toitu. Samas, kui teised järasid lammast, siis mina sain taimetoidu näol kookospiimaga aasiapärase hautise, mitte just kohalik teema. Hinnatase on seal korralik, prae eest tuleb välja käia umbes 30 eurot. Ühes kohas prae juurde eriti salatit ei pandudki, taldrikul ilutses vaid lambakoib ja kartulipuder. Aga ilus oli ikka! Kohalikku kala meeldib neile ka küpsetada. Atlandi ookeanist sulpsavad taldrikule tursk ja paalia (charr ingl. k., roosa kala). Pubidest saab ka külma assortii eri lihadest ja sel taldrikul on kindlalt ka hobuseviilakad.

4. Mädahai ja muud veidrused, mida me ei leidnud
Islandlaste fantaasia on piiritu ja peale haldjate ja trollide on nad leiutanud ka kummalisi sööke. Arvan, et ongi hää, et me neid hulluseid üles ei leidnud, kirjelduski paneb sees keerama. 12 aastat mädanenud hailiha ja pullimunad. Ainult üht oleks tahtnud saada – maa all küpsetatud leiba. Seal ju ahjud otse looduses olemas.

Eraldi pean ära mainima islandi suurepärase leiva. Neile nagu minulegi meeldib seemnetega priisata ja oi, kuidas veel! Selles leivas, mille ostsin, oli tohutult palju seemneid! Ja nad teavad väga hästi, mis on rukkijahu. Nendeleib on ikka päris leib, mitte valge sai nagu mujal kipub juhtuma.