Malaisia köök 2: hiina toit

20171111_140407Hiinlaste osakaal Malaisias (ja ka Singapuris) on võrdlemisi suur. Lisaks eksisteerib eraldi veel “peranakani” või “baba-nyonya” elanikkond. Külastasime päris mitut peranakani majamuuseumit, et imetleda uhkeid, feng shui põhimõtteid järgivaid maju, mis kirevaid nõusid ja ajahambale vastu pidanud kaunist mööblit täis. Peranakanid on hiina immigrantide järeltulijad, hübriidid. Kunagi rändasid hiinlased Malaisiasse ja abiellusid kohalike naistega. Tollal usku vahetama ei pidanud ja nii näeb majadeski Buddha-kultust ning islamiusku nad pole. Seda eripära üritatakse säilitada, abielludes peamiselt teiste omasugustega. Tänapäeval, nagu 1 muuseumis tõdeti, toimub aga suuremat sorti segunemine, peranakani ridadesse on imbunud ka austraallasi ja ameeriklasi. Ahjaa, peranakani mehed on “babad” ja naised “nyonyad”, toidule viidatakse ka kui “nyonya cooking”.

Niisiis, on segurahvusest hiinlasi, aga ka täisverelisi. Leiab nii peranakani (nyonya) kui ka hiina restorane. Ja muidugi pean ma restorani all silmas lihtsaid plastmasstoolidega kohakesi, mis panevad kvaliteedirõhu just toidule. Eesti Chopsticks nendega võrdlust ei kannata. Korralik hiina toit on 100x maitseküllasem. Kui kirjamärke vaadates ei saa aru, et tegu on hiinakaga, selgub see kiirelt menüüst. Malaisias kehtiv islamiusk keelab sealiha, aga hiinakaist just seda leiabki. Vürtse on natuke maha keeratud, peamise maitsena jääb keelt paitama soolane. Meeldiv soolane, mis tavaliselt tuleb sojakastmest. Hiina restoranid on ka kohad, kus köögiviljanälga leevendada. Malaisias leiab palju praetud riisi- ja nuudliroogi, aga neis pigem koonerdatakse aedviljadega. Hiinakas saab eraldi tellida kergelt keedetud/aurutatud ja heldelt maitsestatud köögivilju. See on parim viis igasugu leheliste söömiseks, mida toorelt ehk väga närima ei kipu.

20171111_141349512740224.jpg

Ipohis, mis üllatas kõnniteede (kitsastel ja tavaliselt liiklusest punnis tänavail Aasias suisa haruldane luksus!) ja turistide vähesusega, jalutasime oma ülikaunist hotellist (maksis kõigest 20 eurot, aga oli iseäranis korralik) õhtusööki mekkima Lou Wongi. Hiljem maitsesin lähedal asuvas Soybean Mountainis ka ehtsat värsket sojapiima ja oh… see on paki omaga võrreldes nagu korralik talujuust jubedate kileviilude kõrval. Imehea!

20171111_141418Lou Wongist. Menüüd seal pole, sest serveeritakse vaid 1 kuulsat rooga, tauge ayami. Otsustada tuleb vaid, kas süüa seda riisi või riisinuudlitega. Valisime nuudlid, sest need olevat piirkonna hea veekvaliteedi tõttu eriti siidised. Olid. Keedetud kanalt ma imetegusid ei oodanud, aga see oli tõesti oma kuulsust väärt. Nii hõrk ja pehme liha mõnusas puljongis. Vaid nahk vähendas isu, selle sõi Sander. Ei olnud krõbe, vaid selline kole rasvane kananahk. Kolmandal talrtikul keedetud mungoaidandite võrsed. Ma tean, et idandid on ülikasulikud, vitamiine täis, aga nende maitse on tihti toorevõitu. Kerge kuumutamine teeb aga imesid!

Georgetownis Penangi saarel veetsime viimase õhtu samuti hiina võlude rüpes restoranis Tek Sen. Esmalt valus-tõhus jalatalla refleksoloogia, et leevendada eelmise saare, Langkawi kõrgeima tipu (4287 trepiastet ja pärast alla ka) vallutamise järelmõjusid, siis läbi vihmasabina hiinakasse. Kuulus koht, ühtlane kvaliteet. Järjekord ukse taga kinnitas meie valikut. Oodates sai lapata menüüd ja maitsenäsad hõrgutisteks ette valmistada. Ootajaile anti kätte mängukaart ja kui risti neli välja hüüti saimegi pärast 15 min ootust istuma. Toitu ootasime seejärel taas umbes 15 minutit, aga arvestades, kui täis see koht oli, siis käis väga kähku. Sellal jõime kahepeale ühe Tigeri õlle ja mina lürpisin traditsioonilist ürditeed. Maitse oli naljakas, lagritsane ja suhkruga ei koonerdatud, nii et uuesti ma seda kindlasti ei telliks. Sõime hunniku mõnusaid köögivilju. Restoran oli lahti kuuest üheksani ja kui meie lahkusime, hakkasid nad taas uksi sulgema. Kvaliteet kvantiteedi asemel!

20171107_094037Melakas proovisime hiina restorani hommikusöögikohana: dim sum ehk erineva täidisega pelmeenid ja pau ehk aurutatud kuklid. See pilt kujutab küll pausid, aga need ostsime Langkawi saarel enne laeva väljumist (Penangi). Mošee vastas asuv Low Yong Moh avab uksed varahommikul ja sulgeb taas pärast keskpäeva. Dim sumi tellides tuuakse lauda hiigelkandik, millelt võib siis erinevad ampsud välja valida. Enamik sisaldab liha. Oli maitsev, aga kokkuvõttes päris rammus ja tekitas pikaks ajaks raske tunde. Sõin ka väga põnevat kleepuvat soolast riisi, millele oli lisatud liha. See oli vist isegi “pau” all kirjas. Oh, pau… aurutatud kukkel, mis on nii pehme ja kohev! Neid soovin kindlasti ka ise teha. Lõpetuseks veel väga kirevaid ja ägedaid pau-kukleid, mida kohtasime Jonkeri ööturul Melakas. Olgu mainitud, et värvid on naturaalsed: süsi jne.

20171117_191033

Advertisements

New Thai Tallinnas

Ka Eestimaal olles ei saa üle ega ümber tai toidust. Selle aasta jõuluistumine sõbrannadega toimuski New Thai restoranis ja ilmselgelt minu õhutusel. Olgugi et kõigile meist nii vürtsikad maitsed ei sobinud, siis mina jäin rahule. Köögis toimetavad Taist pärit kokad ning toidud on just sellised nagu Tais. Teisisõnu, neid pole kuidagi euroopalikumaks muudetud. Nii väidavad nad oma kodulehel. Facebookist uurisin nende kohta enne ka ning Imre Sooääre kiitev arvustus sai viimaks põhitõukeks, miks just sinna minna. Nojah, siis oli Taist paar nädalat möödas ka, aga riisinuudlite isu polnud vaibunud (samas tellisin midagi muud).

Asukoht ja välimus

Aadressiks Lastekodu 9 ehk Keskturu lähedal. Esialgu uitasin pisut Lastekodu tänaval ja pisut oli kahtlase kandi hõngugi. Maja ise on nunnu ja seestki näeb hubane välja. Soojades toonides seinad, elevandiga logo ja hämar valgustus loovad õige atmosfääri hubaseks einestamiseks.

Toit

Soolased road saab kätte 6-13 euro eest, magustoidud vahemikus 1,50-3,50 (makroonid, panna cotta, kookosjäätis). Kui köögiviljad maitsevad, siis meeldib ka see toit, sest igas roas on palju kaunist värvilist. Krevettide ja mereandidega on, nagu ikka, kallimad. Mina just krevettide peal väljas olingi. Tai võrdub minu jaoks siiamaani selle kõige esimese supiga, mida kunagi tudengiorganisatsiooni AEGEE päevil isekorraldatud kokandusklubis valmistasime. Tom Yum Goong, supp, kus tasakaalus peavad olema nii hapu, vürtsikas, magus, soolane. Tai toidukoha headust näitabki see, kui hästi nad seda suppi valmistada oskavad. See pole lihtsalt külmutatud köögiviljade kiire vokkimine natukese riisinuudlitega, see supp nõuab juba oskusi. Ja mind ei häiri, et pean välja koukima sidrunheina, galangali, krevetikooriku ja muud osad, mis on leemele maitse andmiseks, aga mitte allaneelamiseks, rääkimata närimisest.

tom-yum

Supp oli kõike seda, mida ma ootasin. Ja nina sai lahti ja põsed õhetama: tõesti vürtsikas! Ühel sombusel talvesarnasel õhtul ju igati hea valik. Tollal oli õues lihtsalt pime, ilma igasuguse lumevalguseta. Mu kaaslannad tellisid nuudleid ja tooreid kevadrulle. Toit kadus taldrikutelt, järelikult maitses, kuigi ühe jaoks jäi vürtsikaks, olgugi et vürtside kogust vähendati. Selle kohta nägime ETV2-s paar päeva tagasi huvitavat saadet. Maitsetest. On inimesi, kelle keelel on rohkem maitsenäsasid kui teistel. Nad on maitsete osas tundlikumad ja soovivadki seetõttu vähem maitsestatud toitu. Arvestades minu tšillitaluvust, siis supermaitsja kategooriasse ma arvatavasti ei liigitu. Kõigi eelduste kohaselt on mul keelel vähem maitsenäsasid, mispärast talungi tugevaid maitseid paremini. Või noh, arvatavasti olen kuskil vahepeal, sest päris tuleneelaja nüüd ka pole.

Oo, jõuame magustoiduni! Mul läksid silmad punni juba päris algul menüüd lugedes. Kookosjäätis. Rohkem sõnu polegi vaja. Minu kookosearmastus pole just piiritu, aga laiutab üpris suurel maalapil küll. Miski ei saa küll võistelda Chiang Rai ööturult saadud kookosjäätisega, mis serveeriti noore kookospähkli koores, mille küljest sai veel imemaitsvat viljaliha kraapida…

 

15181711_10207848842798384_38938432718592075_n

Chiang Rai mangojäätis ja kookosjäätis

Aga… ka see kookosjäätis oli niivõrd hää, et seda taevani ülistada. Ja… kui just mitte tagasi minna (ei ole minu jaoks mugavaim asukoht), siis üritada seda ise kodus kopeerida. Jäätisemasina ma juba täna tellisin, peaks paari nädalaga kohale jõudma…

 

jaatis2

New Thai kookosjäätis

 

3 palli on päris külluslik portsjon ja ülimalt maitsev samuti!

 

Viisikuga Mimosas

Kohe kindlasti ei tule ma viielapselisest perest. Ometigi oleks mul justkui 5 õde, kellega mingis mõttes samas rütmis tiksume ja keda sestap salamisi viisikuks nimetan. Need 4 tüdrukut käisid minuga Haapsalus koos koolis ning on sellest mammutklassist (tippaegadel 36 õpilast, mis vast oligi maksimaalne lubatud arv) kõige lähedasemaks jäänud. Olgugi et eluteed on pisut lahknenud, üritame aeg-ajalt jälle ühise risttee leida. Seda enam, et kõik veel enam-vähem Tallinna naabruses toimetame. Kui kauaks, kes seda teab! Minu pereelu koos maja ja muu kaasnevaga ei hakka suure tõenäosusega üldsegi mitte Tallinnas, vaid hoopis Viljandis toimuma. Vot nii.

Seekord kohtusime enam-vähem keskel ehk Järve Selveri kandis Mimosa restoranis. Olin ühtteist lugenud Facebooki Nõmmekate grupist ja kuklas tiksus teadmine, et säärane koht on olemas. Nüüdseks ka siis ära proovitud ja naeratusega lahkutudki.

Atmosfäär

Kui vaid sees istuda, siis on selles puumajas kindlalt õdus, nagu nende kodulehtki lubab. Tõtt-öelda ei saagi väga vinguda, sest aiaski on ruumi laialt ja naaberlaud parajal kaugusel, et kõiki salajutte ei kuuleks. Valjemad kilkamised püüab kõrv ikka kinni. Hoov on avar ja mõnus ning okkaks jääbki vaid asukoht Viljandi maantee ääres, mis tähendab, et autod vuravad mööda võrdlemisi tihedalt ning kohati hakkab lärm segama. Tasub muidugi märkida, et meie laud oligi liiklusele kõige lähemale, paarkümmend meetrit maja pool on ehk mõnusam. Sees tundus küll hubane ja soe, eriti kui tulid õuest, kus juba jahedaks kippus. Õnneks olid saadaval ka pleedid, nii et sai sooja! Ja teenindaja pakkus neid lahkelt juurdegi.

Teenindus

Üldjuhul ma teenindusele suurt tähelepanu ei pööra: peaasi, et tuuakse õiged asjad ega viivitata liiga kaua. Või siis pööran küll. Igatahes, meid koheldi väga hästi ja koduselt. Kohati tüütas võibolla see pidev “kuidas maitses” ja “kas kõik on korras” küsimine ära ka, aga eks neile on juhised kätte antud, kuidas tegutseda. Teenindaja tundis menüüd hästi ja oskas kirjeldada portsjonite suurust, nii et sai hea selge pildi ette. Ja muidugi oleme tänulikud selle koheva sepiku eest, mida ta meile lausa kaks korda nosimiseks tõi.

Toit

Toit! Lemmikosa! Ütlen julgelt välja, et olen pirtsakas sööja, kuna ei soostu igasugu jama endale sisse toppima. Ma otsin kvaliteeti. Ja üldjuhul lihavabasid roogi ja palju köögivilju (mida pole ülipehmeks keedetud) ja põnevaid salateid (kurk-tomat-hiina kapsas on õudus) ja julgeid kombinatsioone. Uurisin menüüd juba enne ning kuna esimene roog algas sõnaga “peet”, siis tundsin ära “oma koha”. Kahju ainult, et seda peedihummust saiaga serveeriti. Sestap valisingi värske salati forelli ja sidruni-meekastmega. Olles äsja puhastanud kodus 3-kilose lõhe ja peamiselt seda söönudki, siis oli forell mõnus vaheldus. Ja nüüd saan ma ka nende kergest maitsevahest aru. Kui salati kallal pisut vinguda, siis soovinuks peale lehekeste veel midagi, aga muidu oli mõnus.

Roogadega jäid rahule teisedki. Kuna üks hilines, siis ei hakanud tema toitu pärast enam pildistama, aga siin tulevad nüüd järjest: värske salat praetud seente ja ahjutomatikastmega, pastinaagikreemsupp ja madalal temperatuuril küpsetatud veis kollase peedi püree ja punaveini-kukeseenekastmega.

Ka kohv oli mõnus, olgugi et kõrvalistuv kohviekspert kirus vahumullide kuju. Teed serveeriti mingites huvitavates paberümbrikutes, kust seda puru natuke väljagi tuli. Moodsad teesõelaasendajad vast.

Uue aasta suured praed ehk kodukoha Babyback

1. jaanuaril olime veel mõlemad tiba haiged lõputuna kestvast kurguinfektsioonist ning suurt midagi teha ei soovinudki. Ometigi on lapsepõlvest kummitama jäänud, et see, mida teed 1. jaanuaril, seda teed terve aasta. Hommikusöögiks nautisime vana-aastaõhtu pearoa jääke ehk odrakruupe ja ahjujuurikaid. Neist imelistest jõujuurikatest ja maailma parimast ahjupotist pean veel kindlalt kirjutama. Vaatasime ETV-st ära eesti filmi “Meeletu” ja otsustasime, et peaks korraks ikka õue ka minema, kurguvalule leevendusrohtusid ostma ja natukene jalutama. Säärased trikid nagu hakitud sibula ja mee segu ohtralt sisseahmimine, taruvaigu pihustamine, tee asemel Theraflu joomine ning peediviilaka kurgu peal hoidmine, kuni see rohekaks muutub, olid juba ära proovitud. Oli vaja korraliku ravimit! Enne aga läksime välja sööma. Kõigest 500 meetri kaugusel asuvasse Pääsküla Babybacki, millest jooksudel ja poeskäikudel mitmeid kordi möödunud olime. Jõulude aegu mähkus see maja kaunitesse värvilistesse tuledesse ning oli kaugelt märgatav. Ega enne suurt midagi peale välismulje ei teadnudki. Vana-aastaõhtul kuulsime veel, et suured portsud pidid olema ja sellele ka vastavad hinnad, aga kindlalt ka seda väärt.

Pean tõdema, et suhtusin Babybacki kerge eelarvamusega. Mingi ameerika koht, kus on peamiselt liha. On jah ameerika koht, aga selline mõnusalt autentne, mitte kahtlane nurgatagune. Plakatid ja fotod seintel tekitasid mõnusa olemise ning istumiskohadki olid mugavad ja pehmed. Õdus valgus andis ka atmosfäärile juurde. Kui meie sinna jõudsime, oli kell neli ehk õues juba pime.

Jõime mahedamaitselist caffe lattet ja tellisime üüratud pearoad. Korra liikus mõte wrapile, aga otsustasin ikkagi suure sooja prae võtta ja oi, küll see oli alles suur! Menüüs oli ka igasugu burgereid, aga ei viitsinud hakata saia närima. Olgugi et söön üldiselt vähe liha, tellisin seekord ingverimarinaadis kana. Kõrval mõned grillitud suvikõrvitsa-, paprika- ja baklažaaniviilud, täidetud küpsetatud tomat ning rikkalik kausitäis lisandit ehk küüslaugust kartulipüreed. Kana oli pehme, köögiviljad mõnusad ning püree viis oma kreemisusega lausa keele alla. Sellest ja Sandri abistavast kahvlist hoolimata jäi umbes pool kausitäit alles. Seda kõike oli lihtsalt liiga palju.

image

Sandri taldrikul olid natuke väiksema kujutlusvõimega valmistatud porgandi-brokkoli-lillkapsatükid (aurutatud või hautatud, nägid võrdlemisi tavalised välja) ning tüüpiliselt sitke veisetükike. Üldmulje jäi maitsev. Tal oli seal taldrikul veel pisut kapsasalatit (coleslaw) ning ahjukartul.

20150101_163945

Küüslaugune kartulipüree ja muud toredused minu taldrikul

Sirvisin natuke menüüd, seal oli ka rikkalikke magustoite, aga nendeni me ei jõudnudki, sest pärast seda suurt taldrikutäit ei mahtunud küll midagi sisse. Igasugu jäätisekokteilid olid nimistus igatahes esindatud. Üldmulje jäi hubane, aeg-ajalt võib eriti tühja kõhu puhul sinna ju sisse astuda, kui parajasti lihaisu peale tuleb. Toite ootasime võibolla umbes 20 minutit. Väga palju rahvast polnud, aga mingi liikumine ikka toimus. Pooltäis, ma arvan. Lapsed hullasid liumäel. Neil on Babybackis päris mõnus ikka käia. Kujutan ette, et suvel terrassil on ka mõnus õhtut mööda saata. Samas, suure tõenäosusega hakkame ka kodus rõdul istuma, sest seal on lausa nii palju ruumi, et soojema ilmaga võin oma joogamati seal lahti rullida ja südamerahus päikesetervitusi teha.

Inimese ja taldriku suuruse võrdlus ehk hiiglaslikud praed

Inimese ja taldriku suuruse võrdlus ehk hiiglaslikud praed

Selleks, et neid hiiglaslikke portse endast maha raputada ning kõhtu pisut meeldivamat tunnet tekitada, jalutasime pärast lauast tõusmist läbi lörtsise Nõmme 5,7 kilomeetrit Järve keskuseni, et kurgurohtusid osta. Siis tagasi koju, väike jooga, saun koos saunakassi Miuga ning õhtu lõpetuseks telekast veel üks eesti film, “Kertu”.

Taldrik tulvil ilu

image

Selline oli minu tänane eine: värviline, ise kokkupandud, meeldivalt vürtsikas, parajalt eksootiline ja taimne. Kuna olin nagunii Mahemarketisse kikerhernejahile minemas, otsustasin sealsamas lähedal Blissis einestada. Olin nii palju kuulnud, et sel uuel kohal on pakkuda nii mitmeidki erinevaid taimetoite ning et valik on samas ka soodne. Sissepääsu juures anti pihku Vapianostki tuttav kiipkaart, mida kandikule toitu kuhjates teenindajaile näidata ja mille alusel siis viimaks enne väljumist tasuda. Mulle see süsteem meeldib. Haarasin sooja taldriku ja suundusin buffet-letti, kus saab taldriku ise head-paremat täis laduda. Valik oli kirjum kui pildil nähtav tulemus. Igatsesin sooja ning seepärast külmast salatiletist midagi ei haaranudki, välja arvatud vasakul asetsev kinoa-mandli-rosina salat ja erkroheline wakame, merevetikas. India, hiina, lihtsalt idamaine – praakisin välja soja sisaldavad road (sh tofu), taimse vahukoore ja suures osas ka kartulid ning ladusin ja ladusin. Porgandid kookoskoores, grillpaprika, ahjubaklažaan, läätsepallid – need suudan pildilt mälu järgi tuvastada. 654 grammi ja peagu 10 eurot, sest 100 grammi maksab 1,50. Imestasin, et see kokku nii palju kaalub. Enda arvates ei krabanudki nii hullupööra. Mul oli ka imemaitsev valge oa püreesupp, mille 100 grammi hind oli 80 senti. Vesi on tasuta, aga ei tundnudki vedelikuvajadust. Joogatee maksis 2,50.

Olen rahul, sest sain süüa asju, mis mulle enam-vähem sobivad. Viimasel ajal üritan toituda vastavalt oma ayurveda kehatüübile (kapha), et tasakaalustada energist ning taasleida sisemine motivatsioon. Toidukombinatsioonid olid huvitavad, aga kahjuks üleliis palju meelde ei jäänud, et ise katsetama hakata. Igal juhul meelierutavam kui tavaline restoranimenüü! Bliss ise oli suur ja avar, päikest täis ja hea koht istumiseks. Neil on ks väike pood ja toitu saab kaasa osta. Siis hinnad isegi soodsamad. Wifi oli vaid parooli taha ära peidetud ja mängis kahtlaselt vale muusika, mingi kiire disko. India ja joogarütmid sobinuks paremini. Hindan kogemust.