Kookos siin ja kookos seal: üks parimaid kooke üldse

8. märtsil ei tähistanud ma niivõrd naistepäeva kui oma sünnipäeva järellainetust. Minu sünnipäev? Sel aastal üks eriti tähtis päev enam-vähem tervele Eestile, sest samal ajal toimusid ka valimised. Pärispäeval, 3. märtsil käisin ise 30-kilomeetrisel jooksul ning võõrustasin pärastlõunal peret. Kõige esimene sünnipäevaüritus oli toimunud aga juba 1. märtsil, mil Sparta jooksjatega CrossFiti trenni proovisime ja hiljem end lauamängudega lõbustasime. Järellainetus jõudis kohale aga 8. märtsil, mil paar Haapsalu viisiku sõbrannat (4 klassiõde + mina) külla tulid. Avasin enam-vähem esimest korda Inglismaalt ostetud karride raamatu ning kostitasin külalisi india roogadega, püüdes samas aga vürtsidega pisut koomale tõmmata. Ega kõik pole minusugused vürtsifännid. Magustoiduks vorpisin valmis süsivesikuvaese kookoskoogi, mille vahel eriti kreemjas kookoskreem. Ilmselgelt meeldib selline kook inimesele, kellele meeldib… kookos. Ja mina olen just selline inimene. Siis, kui kooki serveerisin, olime neljakesi ning kõik võtsid teise või kolmanda tüki. Imeline!

Internetist leitud retseptis oli esiti magusainena kasutatud erütritrooli. Kuna ma pole jõudnud kappi veel korralikult suhkrualternatiive varuda (ei leidnud ei Prismast ega e-Coopist sobivat) ning Kehra Konsum mind selles samuti ei aidanud, kasutasin magusainena nii kookospalmisuhkrut kui ka steeviat. Steevia on imeliselt magus, aga ka väga tugeva maitsega. Eelistan seda pigem natuke kasutada ja juurde tavalist suhkrut vms lisada, et maitse üle ei käiks. Kui suhkru asemel ksülitooli või erütritrooli kasutada, saab palju süsivesikuvaesema koogi. Samas andis see karamelline suhkur koogile eriti hõrgu maigu. Asendasin osa kookospiima ka kange kohviga, et oleks põnevam maitse.

Kogustest: võta 1 keskmine tass, millega mõõta, saad õiged vahekorrad.

Pilt on kohutav, suures söömistuhinas oli meeles vaid telefoniga klõps teha (fotokas oli tööl nagunii).

20190308_210055.jpg

Osised

Tainas

  • 0,5 tassi kookosjahu
  • 5 spl kookospiima
  • 5 muna, valged ja kollased eraldi
  • 0,5 tassi kookospalmisuhkrut või erütritrooli
  • 0,5 tassi (125g) võid
  • 1 dl kookoshelbeid
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 0,5 tl soola

Kreem

  • 1 spl kookospiima
  • 2 spl kanget kohvi
  • 250g toorjuustu
  • 0,5 tassi pehmet võid (hoia külmikust väljas)
  • natuke steeviat
  • 1 spl kookospalmisuhkrut

Kaunistuseks

  • kookoshelbeid

Eelkuumuta ahi 200 kraadini ja pane ahjuplaat küpsetuspaberiga valmis. Vispelda pehme või ja suhkur kausis kohevaks. Lisa munakollased, kookospiim, kookosjahu, küpsetuspulber ja sool. Sega korralikult. Teises kausis löö munavalged vahtu. Lisa vahustatud munavalged ettevaatlikult ülejäänud taignale. Liialt segades kaotad nende õhulisuse, nii et kannatust! Kalla tainas plaadile ja küpseta 20 minutit, kuni see muutub kuldpruuniks. Lase maha jahtuda.

Kui tainas on jahtunud, lõika kook keskelt pooleks ja (eeldusel, et see on üpris paks tainas) ka kaheks kihiks. Kokku peaks siis olema neli koogikihti, mille vahele kreemi määrida. Kui juhtus õhem kook tulema, siis ära hakka kihtideks lõikama, lao pooleks lõigatud koogi kihid kasvõi ülestikku. Piisab sellestki.

Kreem: sega kõik koostisosad kokku. Määri kreem koogikihtide vahele. Raputa peale kookoshelbeid. Pane kook mõneks tunniks külmikusse maitsestuma ja kreemist läbi imbuma. Mõnus!

Advertisements

Käsitöö ja kokakunst

IMG_5421

Kõigepealt tunnistan puhtsüdamlikult, et kõik köögikatsetused mul ei õnnestu. Nii mõnigi toidupeegeldus jõuab lauale läbi kõverpeegli. Tihti jalutavad toidulood ikka täiesti oma rada pidi, keeldudes allumast kontrollile, tehes ikka midagi omamoodi. Vaiksed mässulised nagu mina. Olgu, tunnistan ka seda, et üldjuhul on minu valmistatud toit söödav. Mingit suuremat krahhi ma lähiajast ei mäletagi. No, ma mõtlen midagi sellist, mille pikemalt mõtlemata ära viskaks. Vilumus on aastatega ikka tulnud.

Täna keetsin mitu purgitäit sidrunivõiet, sest on taaskord selline aasta, mil kingin toitu. Täpselt retsepti järgi, sest tean, et tegu on hää roaga. Omamoodi kummastavgi, et kasutan sama retsepti ega tee mitte ühtki muutust. Teen just nii, nagu raamatusse kirjutatud on, välja arvatud kogustega mängimine. Teen kaunist käsitööd, matkides ja peegeldades just nii, nagu autor ette nägi. Tõtt-öelda ei juhtu seda minu köögis just eriti tihti. Tavaliselt nihverdan ikka mingi omanäolise lisandi sisse või muudan koostisosi (a la suhkru asemel mesi või nisu asemel rukis). Retseptid on minu jaoks inspiratsioonikillud. See vundament, millelt hakkan oma rooga üles ehitama. Need ei ole pühad tekstid, milles isegi ühtki komakest muuta ei tohi.

Mu loov kunstnikuhing on rahul siis, kui suudab leiutada midagi täiesti uut. Siis, kui otsekui ilmutus esitleb end uus retseptihakatis, mis lausa palub, et ta lauale kantaks. Kui säärane katsetus välja tuleb ja sööjad omadega nii ametis on, et vaid mõnumõminaid kostab, siis on loovelukas rahul. Samas kogesin ma kerget rahulolu täna, kui retsepti järgi just selle õige asja valmis vaaritasin. Siis, kui tegin käsitööd, mitte kunsti. Ometigi on ka käsitöö tegemine palju meisterlikkust nõudev. Oskus ahvatlevat taldrikutäit reprodutseerida, tagasi peegeldada on igati väärt. See viibki maitsvate kõhutäiteni. Tõesõna, reprodutseerin ka iseenda üllitisi, kui kordan eelmisi roogasid, näiteks peediorsotot (mille idee kunagi tegelikult Oma Maitsest tuli). Köögis läheb vaja nii kunsti kui käsitööd, olgugi et üks teisest palju enam täiustumistunnet pakub.

Sügisõhtu jõujuurikad

Peet ja veelkord peet ja üleüldse igasugu juurikad. Aga miks? Miks ma neid juurikaid niivõrd armastan? Kunagi väiksena tekkis nende vastu paras vastumeelsus, kuna enamasti esinesid juurviljad mitte nii põnevas ühepajatoidurüüs, aga nüüd olen avastanud, et ahjus saab lihtsast ja võrdlemisi odavast toorainest igasugu imesid välja võluda. Eriti, kui mõnusate lisanditega rooga täiustada. Igatahes, käisin õega kinos ja hiljem muljetasime niisama köögilaua taga ning vehkisin meile kiirelt ühe ahjujuurikatega salati. Tema, kes muidu siiani peedi tagasihoidlikkusest väga kaugemale pole vaadanud, näis samuti mõistvat, et tegelikult on peet köögi superstaar. Salatit oli terve kausitäis ja nüüd on kogu hüva roog otsas! Soolaleival pakkusin samuti midagi sarnast.

IMG_5420

Osised:

  • 2 peeti
  • 2 porgandit
  • 1 pastinaak
  • pool punast sibulat
  • 2 küüslauguküünt
  • peotäis rukolat (60 g)
  • 1 tl seesamiseemneid
  • lonksuke balsamico äädikat
  • meresoola
  • oliiviõli
  • parmesanilaaste (minu puhul Valio Forte)

Koori ja haki juuriviljad mõnusateks ampsusuurusteks tükkideks. Väga pudiks ei pea lõikama, pisikesed sektorid ajavad asja ära. Haki ka sibul ja küüslauk. Kalla juurikad koos laukudega ahjuvormi ja vala üle oliiviõliga. Raputa peale meresoola ja sega hoolikalt läbi. Pane nii pooleks tunniks ahju 180 kraadi juurde röstima või kuni need on piisavalt pehmed. Sega ahjukraam väiksemaks rebitud rukolaga. Susa juurde ka seesamiseemned ja balsamico ning viimaks lisa mõned parmesanilaastud, et oleks mõnusalt toekas roog. Need annavad sellise mõnusa nüansi juurde! Hõõgveiniga maitseb külmal ja pimedal õhtul eriti hää.

Külmkapikombo ehk hommikuomlett

IMG_5321

Vaatame, mis kapis on ja keerame kokku – see oli tänase hommikusöögi moto. Õnneks on hommikusöögiomlett just säärane eine, kuhu sobib igasugu erinevaid osiseid susata ning tulemus jääb maitsev. Mul oli marineeritud seeni, kitsepiima, kirsstomateid, valget redist, parmesani juustu. Mõeldud-tehtud, nii lihtne!

IMG_5309

Osised (toidab ühe inimese):

  • 2 muna
  • 3 spl (kitse)piima
  • jupike valget redist
  • 1 küüslauguküüs
  • 4 kirsstomatit
  • marineeritud seeni
  • paar liistakat parmesani (Valio Forte sobib imehästi)

Viiluta redis mõnusateks ribadeks või kuubikuteks ja haki ka küüslauk väiksemateks tükkideks. Kuumuta pannil õli ja pane need praadima. Seni klopi lahti munad ja sega piimaga. Kalla munasegu pannile. Lõika tomatid sektoriteks ja viska koos seentega omleti peale. Lase mõnda aega küpseda. Võid proovida seda kupatust ümber keerata, aga mul oli selle tulemuseks paras munapuder. Isegi uus vägev pannilabidas, mis idee järgi peaks ülepannikookide ja hiigelomlettide keerutamiseks ideaalne olema, ei saanud keerulise ülesandega hakkama. Viimaks lisa parmesaniliistakad, küll need ka natuke kuuma omletiga kokku puutudes sulavad. Kui enne ära ununes nagu minul, siis raputa nüüd viimaks ka soola peale (juhul, kui tundub, et vajad seda). Söö!

IMG_5315