Malaisia köök 2: hiina toit

20171111_140407Hiinlaste osakaal Malaisias (ja ka Singapuris) on võrdlemisi suur. Lisaks eksisteerib eraldi veel “peranakani” või “baba-nyonya” elanikkond. Külastasime päris mitut peranakani majamuuseumit, et imetleda uhkeid, feng shui põhimõtteid järgivaid maju, mis kirevaid nõusid ja ajahambale vastu pidanud kaunist mööblit täis. Peranakanid on hiina immigrantide järeltulijad, hübriidid. Kunagi rändasid hiinlased Malaisiasse ja abiellusid kohalike naistega. Tollal usku vahetama ei pidanud ja nii näeb majadeski Buddha-kultust ning islamiusku nad pole. Seda eripära üritatakse säilitada, abielludes peamiselt teiste omasugustega. Tänapäeval, nagu 1 muuseumis tõdeti, toimub aga suuremat sorti segunemine, peranakani ridadesse on imbunud ka austraallasi ja ameeriklasi. Ahjaa, peranakani mehed on “babad” ja naised “nyonyad”, toidule viidatakse ka kui “nyonya cooking”.

Niisiis, on segurahvusest hiinlasi, aga ka täisverelisi. Leiab nii peranakani (nyonya) kui ka hiina restorane. Ja muidugi pean ma restorani all silmas lihtsaid plastmasstoolidega kohakesi, mis panevad kvaliteedirõhu just toidule. Eesti Chopsticks nendega võrdlust ei kannata. Korralik hiina toit on 100x maitseküllasem. Kui kirjamärke vaadates ei saa aru, et tegu on hiinakaga, selgub see kiirelt menüüst. Malaisias kehtiv islamiusk keelab sealiha, aga hiinakaist just seda leiabki. Vürtse on natuke maha keeratud, peamise maitsena jääb keelt paitama soolane. Meeldiv soolane, mis tavaliselt tuleb sojakastmest. Hiina restoranid on ka kohad, kus köögiviljanälga leevendada. Malaisias leiab palju praetud riisi- ja nuudliroogi, aga neis pigem koonerdatakse aedviljadega. Hiinakas saab eraldi tellida kergelt keedetud/aurutatud ja heldelt maitsestatud köögivilju. See on parim viis igasugu leheliste söömiseks, mida toorelt ehk väga närima ei kipu.

20171111_141349512740224.jpg

Ipohis, mis üllatas kõnniteede (kitsastel ja tavaliselt liiklusest punnis tänavail Aasias suisa haruldane luksus!) ja turistide vähesusega, jalutasime oma ülikaunist hotellist (maksis kõigest 20 eurot, aga oli iseäranis korralik) õhtusööki mekkima Lou Wongi. Hiljem maitsesin lähedal asuvas Soybean Mountainis ka ehtsat värsket sojapiima ja oh… see on paki omaga võrreldes nagu korralik talujuust jubedate kileviilude kõrval. Imehea!

20171111_141418Lou Wongist. Menüüd seal pole, sest serveeritakse vaid 1 kuulsat rooga, tauge ayami. Otsustada tuleb vaid, kas süüa seda riisi või riisinuudlitega. Valisime nuudlid, sest need olevat piirkonna hea veekvaliteedi tõttu eriti siidised. Olid. Keedetud kanalt ma imetegusid ei oodanud, aga see oli tõesti oma kuulsust väärt. Nii hõrk ja pehme liha mõnusas puljongis. Vaid nahk vähendas isu, selle sõi Sander. Ei olnud krõbe, vaid selline kole rasvane kananahk. Kolmandal talrtikul keedetud mungoaidandite võrsed. Ma tean, et idandid on ülikasulikud, vitamiine täis, aga nende maitse on tihti toorevõitu. Kerge kuumutamine teeb aga imesid!

Georgetownis Penangi saarel veetsime viimase õhtu samuti hiina võlude rüpes restoranis Tek Sen. Esmalt valus-tõhus jalatalla refleksoloogia, et leevendada eelmise saare, Langkawi kõrgeima tipu (4287 trepiastet ja pärast alla ka) vallutamise järelmõjusid, siis läbi vihmasabina hiinakasse. Kuulus koht, ühtlane kvaliteet. Järjekord ukse taga kinnitas meie valikut. Oodates sai lapata menüüd ja maitsenäsad hõrgutisteks ette valmistada. Ootajaile anti kätte mängukaart ja kui risti neli välja hüüti saimegi pärast 15 min ootust istuma. Toitu ootasime seejärel taas umbes 15 minutit, aga arvestades, kui täis see koht oli, siis käis väga kähku. Sellal jõime kahepeale ühe Tigeri õlle ja mina lürpisin traditsioonilist ürditeed. Maitse oli naljakas, lagritsane ja suhkruga ei koonerdatud, nii et uuesti ma seda kindlasti ei telliks. Sõime hunniku mõnusaid köögivilju. Restoran oli lahti kuuest üheksani ja kui meie lahkusime, hakkasid nad taas uksi sulgema. Kvaliteet kvantiteedi asemel!

20171107_094037Melakas proovisime hiina restorani hommikusöögikohana: dim sum ehk erineva täidisega pelmeenid ja pau ehk aurutatud kuklid. See pilt kujutab küll pausid, aga need ostsime Langkawi saarel enne laeva väljumist (Penangi). Mošee vastas asuv Low Yong Moh avab uksed varahommikul ja sulgeb taas pärast keskpäeva. Dim sumi tellides tuuakse lauda hiigelkandik, millelt võib siis erinevad ampsud välja valida. Enamik sisaldab liha. Oli maitsev, aga kokkuvõttes päris rammus ja tekitas pikaks ajaks raske tunde. Sõin ka väga põnevat kleepuvat soolast riisi, millele oli lisatud liha. See oli vist isegi “pau” all kirjas. Oh, pau… aurutatud kukkel, mis on nii pehme ja kohev! Neid soovin kindlasti ka ise teha. Lõpetuseks veel väga kirevaid ja ägedaid pau-kukleid, mida kohtasime Jonkeri ööturul Melakas. Olgu mainitud, et värvid on naturaalsed: süsi jne.

20171117_191033

Advertisements

Kivi Paber Käärid viisikuga

Kivi Paber Käärid on üks neist paljudest põnevatest söögikohtadest, mida leiab Telliskivi loomelinnakust. Suundusin oma viisikuga veebruari lõpus sinna väikest viisi sünnipäeva tähistama ja kokkuvõtlikult oli meil heast toidust hea meel. Kuna mul on vahepeal tunne, et jahun väljassöömiste postitustes liiga pikalt, siis seekord oleks paslik pigem pilte nautida. Ütleme nii, et oli maitsev, olgugi et ma ise teeks väiksed korrektuurid nagu pruun riis valge asemel ja steevia kasutamine magustoitudes. Vot siis oleks üpris täiuslik. Aga väga nuriseda ei saa, sest näiteks tee kõrvale oli ka meepotsik antud ning ühtlasi on tegu gluteenivaba toidukohaga. Ja kui öelda paar sõna kergelt robustse sisekujunduse kohta, siis meie oma kamba sisekujundaja arvates olid toolid tõenäoliselt kõige kallimad asjad seal ruumis ja ülejäänu oli üpris odavalt saadud. See ei tähenda, et tegu oleks koleda kohaga, tegu on iseloomuga kohaga.

This slideshow requires JavaScript.

Herman ja Kõhule Pai ehk Haapsalu toiduelamused

Oli kord Haapsalus selline koht nagu Hermannuse maja. Teadsin, et seal midagi enam-vähem söödavat vast on. Eelmisel aastal sõin seal korra päris mõnusat kitsejuustusalatit. Sel aastal sattusin augustis sinna aga lausa kaks korda ja nautisin ülimõnusaid smuutisid. Tegelikult sõin ikka ka, aga just nimelt smuutid jätsid sügavama mulje.

Pictures

Hermannusest on saanud popi ja noortepärase nimega Herman ja toiduvalikki on muutunud hõrgutavamaks. Augusti algul suvitasime ühe ööpäeva Sandriga Haapsalus: 25-kilomeetrine jooks ümber Haapsalu ja lähikandi metsades ja õhtul mõnus jalutuskäik väikelinna tänavail. Kui päev varem olime ekselnud Tallinna vanalinnas toidu otsinguil (kõik kohad olid täis ja viimaks leppisime pisut vaimuvaese toiduga Telliskivi Reval Cafés), siis sarnane saatus ähvardas meid ka Haapsalus tabada. Enamik kohti oli sel soojal pühapäevasel õhtupoolikul täis või ei meelitanud eriti. Kiikasime ka korra taimetoidukohvikusse Kõhule Pai, kuhu olingi soovinud väga minna, aga kuna tol hetkel olid õues lauad täis ja sees lösutasid diivanitel ilmselt omanikud (ja seletasid eksinud turistidele, kuidas mere äärde saada, ise samal ajal edasi lösutades), mis ei näinud väga kutsuv välja, siis lahkusime sealt. Ehk seletab seda meeskonnavahetus, sest aasta tagasi oli seal küll mõnusam õhkkond. Vaatasime tänaval edasi. Ei Dietrichi ega Talukõrtsi menüü polnud päris see ja pitsat ei tahtnud ja Müüriääreski oli varem käidud, nii et viimaks maandusimegi Hermanis.

LõheliblikasVäliterrassil värvilisel toolil lappasin menüüd ja ennäe, väga palju selliseid roogi, mida hea meelega sisse vitsutaks: tatrasalat, marineeritud lillkapsas, kitsejuust… Toitumisnõustamist õppides olen üha enam pöördunud kalausku ja jõudnud järeldusele, et sööme liiga vähe kala. Liha on vaja ehk paar korda kuus (ausalt öeldes pole väga isugi), aga kala on selles sisalduvate kasulike rasvhapete tõttu vaja lausa 5 korda nädalas. Nüüdseks sööme õnneks päris palju kala ja tegime Youtube’i video abil läbi ka terve suure lõhe tükeldamise, nii et sügavkülm on paraja suurusega kalapalu nüüd täis (või noh, hakkab juba tühjaks saama, tükeldus oli kuu aega tagasi). Pika jutu lõpetuseks: meie lauale maandusid lõheliblikas (lõhefilee, riis, röstitud köögiviljad, passionivilja kaste) ja riisinuudlipasta lõhega (lõhe, suvikõrvits, riisinuudlid, kirsstomat). Imeilusad road ja Sandri lõheliblikas oli ikka tõeliselt suur kalakamakas!

Riisinuudlipasta lõhega

Enne veel, kui need kaunid kalaroad lauda saabusid, mekkisime ülimõnusaid smuutisid. Mahedamaitseline “Hommikune ärataja”, kombinatsioon banaanist, kookospiimast ja vürtsidest ning pulbitsev vitamiinipomm “Igavese nooruse allikas”, kus ohtralt mustikaid, vaarikaid ja maiustamiseks mett, banaani ja vahtrasiirupit. Need joogid olid oma hinda väärt. Kui mangopüree poleks parajasti otsas olnud, lürpinuks ma tõenäoliselt mango-passioni-banaanimaiust. Oli tunda, et neisse jookidesse oli ikka helde peoga head ja paremat sisse valatud. Ka järgmisel külaskäigul burleskilaagri ajal jõin sedasama igavese nooruse allikat ja suurest entusiasmist ka ise igavesti kaunis olla tellis seda ka üks mu lummavatest kaaslannadest. Tol viimasel korral söödud vegetaarne kookospiimas küpsetatud karri (suvikõrvits, baklažaan, paprika, spinat) nii sügavat jälge mu mällu ei vajutanud. Ega see valge riis ole sama mõttetu kui magusamaailmas valge suhkur. Eelistan iga kell pruuni, mis on põhimõtteliselt rafineerimata valge ja imendub aeglasemalt, tõstes ka veresuhkrut stabiilsemalt. Ja see riis oli pisut üle keedetud ka tagatipuks.

Burleskilaagri ajal õnnestus ka Kõhule Pai taimetoitu nautida. Ühel kaunil lõunal, kui mõned trennid juba seljatatud olid ja mitu veel eeski ootas (+ õhtune esinemine), suundusime kosutavat lõunaeinet otsima. Õhtul Uriah Heepi kontsert ja kaunis laupäev – muidugi oli peatänav rahvast pungil ning enamik toidukohti täis tuubitud. Kõhule Pai asub õnneks natuke peidetud kohas nurga taga ja sestap ei pidanud üldse ootama. Lisaks on neil juba väike valik mõnusaid roogi valmis ka. Väike taldrik 4 ja suur 6,5 eurot, pane ise lemmikasjad kokku! Pilt seda maitset vast edasi ei anna, kuna suutsin kinoa-köögiviljapaja kookose-avokaadokastmega korralikult üle valada, aga oli hää! Kõrvale veel värsket salatit rukolaga ja tomatine läätsemöks.

Ja mida ma jõin? Rabarberilimonaadi, mis koosnes rabarbist, maasikamahlast ja mineraaliderohkest Värska veest. Kergelt soolakas limonaad, aga just need soolad temast väärtusliku toitja tegidki. Igapäevaselt olen ma pigem Vytautase jooja, kuna seal on rohkem mineraalaineid, aga seetõttu on ta ka soolasem ega limonaadi sisse ei sobikski. Magustoiduks nautisin vägagi tummist ja talvist peedi-šokolaadikooki ning siis mõtlesin küll, et väiksest taldrikust soolasest oleks piisanud. 2.50 eest oli kooki enam kui küll ning lisaks oli see äärmiselt rammusa maitsega. Tuleb välja, et ma pole ainus inimene, kes peeti šokolaadiga paaritab. See kombinatsioon töötab! Päriselt! Katteks paks šokolaadikiht ka veel peal. See on talveõhtul nautimise kook, aga sobis ka suvepäeval kosutamiseks.