Vau! Kaks nisu- ja piimavaba küpsiseretsepti!

Kui enamike teraviljade, loomsete valkude ja piima vastu esineb talumatus, jäävad üle puu- ja köögiviljad. Suvel saab õnneks suurema vaevata toidulaua kaetud, sest igasugu mõnusat värsket kraami leidub ju lademetes. Maiustuste puhul on mu talumatustega abikaasa suundunud peamiselt datlite ja päevalillehalvaa + isetehtud pähkli-puuviljapallikeste poole, kuna kakao ehk šokolaad on samuti välistatud. Vahepeal oleme ostnud mõned pakid võimalikult naturaalseid kummikomme või käsitöösefiiri, aga need on kõik ülimalt läilad. Ja siis hakkaski ta eelmisel nädalal rääkima, et küpsise isu on. Kuna lisaks nisule on ka kaer ja tatar nn. keelatud ainete nimekirjas (head aega, kaerakäkid ja toortatrajahust küpsised!), siis jäävadki üksikud soolased riisiküpsised. Neid riisi- ja maisileivakesi ei tasu talle enam näidatagi, puhas kuiv saepuru. Rukis ja oder on mõõdukalt tarbides sobilikud, ka meie hommikupudrud on nüüd rukki- ja odrahelvestest (tellisin FreshGo e-poest, kui liitud ja kasutad koodi “siljajürs”, saad 7 eurot kulutamiseks ja mina 2% boonust). Aga kas keegi on näinud rukki- või odraküpsiseid? Näkileivad – olemas, aga küpsised? Maitseks liiga leiva moodi? Või oleks imeliselt mõnusad? Tegelikult peaks kasvõi odraga proovima, seda jahu meil kapis leidub.

Riisijahust snickerdoodle küpsised

Mais ja riis on aga sellised teraviljad, millele on antud roheline tuli ehk neid võib mees süüa. Sestap ootab täna õhtul taas kord ees kevadrulliesmaspäev (riisipaber!) ja katsetan veel üht küpsiseretsepti. Mõned päevad varem tegin riisijahust kaneeliga snickerdoodle küpsiseid, mis on põhimõtteliselt väga lihtsad rasvaine+suhkur+jahu+(muna) tüüpi küpsised, mida veeretatakse kaneeli-suhkru segus. Madalama GK nimel (mõjutab veresuhkru taset vähem) kasutasin magusainena hambasõbralikku ksülitooli, samuti FreshGost tellitud. See on kallis magusaine, kui valge suhkruga võrrelda, aga maiustamine ei tohikski olla osa igapäevast, vaid midagi erilist ja haruldast. Kvaliteet, mitte kvantiteet!

Riisijahust kaneeli-suhkruküpsised

(nisu- ja piimavaba, soovi korral suhkruvaba)

  • 100 g margariini (või võid, kui piim probleeme ei valmista)
  • 1 dl ksülitooli või roosuhkrut
  • 1 muna
  • 2,5 dl riisijahu
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • veeretamiseks: 3 spl suhkrut + 1 spl kaneeli

Kogus: umbes 1 plaaditäis, toidab rongisõidul Tartusse paar näljast; pildile jõudsid pooled küpsised

Kuumuta ahi 180 kraadini. Aseta küpsetuspaber plaadile, puista kaneeliga veeretamissuhkur plaadile laiali.

Hõõru margariin ksülitooli/suhkruga ühtlaseks massiks. Soojal suvepäeval on see lihtne, sest rasvaine läheb ise pehmeks. Lisa muna, riisijahu ja küpsetuspulber, sega kokku.

Veereta taignast väiksed pallid, keeruta need plaadil kaneelisuhkruga kokku ja vajuta lapikuks. Kui tainas on pallide mesiterdamiseks liiga niiske, lisa jahu. Küpseta umbes 12-15 minutiga kuldseks. Lase jahtuda ja krõbista!

Asendustest

Usun, et võiga tulevad need küpsised eriti mõnusad ja kreemjad. Mina võin piima tarbida, aga abikaasa tõttu meil kodus enam võid näiteks pole. Tegelikult olen ma pigem võisõber ja margariini tarbin kortsus kulmuga. Või on või. Rõõsk koor, mille rasvasisaldus on suur. Margariin on… hunnik erinevaid komponente, nende seas ka toiduvärv. Üldiselt eelistan ikkagi vähemate koostisosadega toiduaineid. Kookosrasvaga tasub ka proovida.

Ksülitool on umbes sama magus kui suhkur, neid saab üks ühele asendada. Eelistan ksülitooli, sest 50 grammi ksülitooli mõjub veresuhkrule samamoodi kui 5 g ehk 10x vähem tavalist suhkrut. Vedelaid magusaineid (agaavisiirup) küpsistesse pigem ei paneks, äkki ei püsi koos. Küpsiseid veeretasin roosuhkrus, sest suur osa sellest jäi pärast plaadile niikuinii ja tundus jubeda laristamisena selleks ksülitooli raisata.

Maisijahust ingveri-sidruniküpsised

Pärast esimest küpsisetegu uuesti poodi sattudes pakkusin abikaasale, et võtame vahelduseks maisijahu ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Kuna mais ja kaneel kombineerituna on minu arvates sama veidrad kui abikaasa üllitised stiilis troopiline mango ja põhjamaised mustsõstrad karuse odrahelbepudru sees, siis otsisin maisile uusi sõpru. Mais on kollane. Ingver on kollane. Sidrun on kollane. Kollased on sõbrad, eks? Tõenäoliselt saavad paremini läbi kui meie kassid, keda ühendab must kasukas (Mjauki tahab sõber olla, aga Miu püüdleb üksiku hundi staatuse poole). Igatahes, ingver ja sidrun annavad mõnusa särtsu ja äratavad muidu igavavõitu plönnid ellu!

  • 100 g margariini/võid
  • 1 dl ksülitooli/roosuhkrut
  • 1 muna
  • 2,5 dl maisijahu
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • 3 cm jupp ingverit
  • 1 sidruni riivitud koor

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Hõõru pehme rasvaine suhkruga ühtlaseks massiks. Klopi sisse muna, lisa maisijahu, küpsetuspulber, kooritud ja väikesteks juppideks lõigatud ingver ning riivitud sidrunikoor. Tillukesed ingveritükid on mõnusad ja lisavad hamba alla sattudes särtsu, nii et valisin selle tee. Neid küpsiseid ei hakka kuskil suhkrus veeretama, tee lihtsalt väiksed pallid ja vajuta plaadil lapikuks. Küpseta kuni 15 minutit, kuni on kuldsed. Jahuta ja krõmpsuta!

Väga vale napoleonikook

Aeg-ajalt lööb napoleonikiiks ikka korralikult pähe ja otsustan sellele isule ka anduda. Kuidas? Eks ikka nii, et teen oma versiooni. Olen katsetanud keedukreemiga, aga see muna-piima-jahu keetmine mulle niivõrd ei istu. Eelistan pigem valgurikkamat ja lihtsamat versiooni kohupiimakreemiga. Kui kuu aega tagasi sõbrannad külas käisid, et näha, kuidas siis on elu 30-aastasena – neid kõiki ootab see mõned kuud hiljem ees, ma olen neist vanim -, püüdsin taas napoleoniga sõbrustada. Reedel oli järjekordne ülipikk koolipäev (8.15-13.45 ehk kell 6 silmad lahti) ning laupäeva hommikul sahmerdasin kodus. Mäletan, et jätsin mäkkejooksud Nõmmel vahele ja asendasin äkki 3-minutiliste kiirendustega (x10). Arvestades, et müstiline alaseljavalu (tõenäoliselt multifiduste põletik vms) oli siis vägagi aktuaalne ja Valencia poolmaratoni stardijoone, veel vähemgi finišijoone kaapimine kaheldav (kaapisin siiski kerge valu ja pisikese rekordiparandusega), siis tore oli, et hakkama sain. Külalised tekkisid ukse tah üpris kähku. Tore oli, et hommikul kiirnapoleoniga hakkama sain.

Võtsin aluseks “Vanaemade kokaraamatu” vale-napoleonikoogi retsepti ja tegin selle veelgi “valemaks”. Seal oli lihtne retsept, kus lehttainast ei kasutatud. Kuna üks külalistest nisuga sina peal polnud, asendasin riisijahuga. Nojah. Kartsin küll, et jääb rabe, aga kätte võttes pudenesid põhjad lihtsalt puruks. Gluteeni ju pole, ei püsi koos. Mis seal ikka, panin koogi klaasidesse. Dekonstrueeritud või midagi sellist, tänapäeval moodne värk. MKR-is oli ühel hooajal iga teine toit taldrikule laiali loobitud ehk dekonstrueeritud. Noh, umbes selline värk, et teed suppi, aga tegelikult paned keset taldrikut ühe klimbi, teise nurka, hakitud köögivilju, kolmandasse maitserohelist ja kannukesega kastet kõrvale. Minu napoleon oli tegelikult sedasorti supist söödavam ja täitsa mõnus. Punased apelsinid annavad võrratu värske maitse. Võis märtsiski juba kevadet ette kujutada.

Maius on gluteenivaba, laktoosivaba kohupiimapastat kasutades ka laktoosivaba (selliseid müüakse küll).

IMG_9824

Osised

Põhi/puru

  • 200 g võid
  • 2 klaasi riisijahu
  • pool klaasi külma vett
  • näpuotsatäis soola

Kreem

  • 1 pakk (300 g) maitsestamata kohupiimakreemi
  • maitse järgi suhkrut
  • 1 punane apelsin

Haki või, riisijahu ja sool ühtlaseks muredaks puruks. Lisa vesi, mätsi kokku taignaks (seda võib teha mikseri taignakonksudega) ja jaga viieks osaks. Rulli taignapallid küpsetuspaberil lahti (rulli 1. lahti, pane ahju, samal ajal rulli 2. paberil teist, võta 1. välja, rulli 1. paberil 3. jne.). Küpseta 200 kraadi juures kuni 10 minutit, vaata, et kõrbema ei läheks. Lase jahtuda.

Kreemi jaoks riivi apelsinikoor, pressi välja mahl ja sega need kohupiimakreemiga. Lisa maitse järgi suhkrut. Väga palju polegi vaja. Pudista põhjad tükkideks. Lao kreemiga kihiti klaasidesse või magustoidupokaalidesse. Kaunista apelsiniga.