Kukeseene-sibulapirukad

20170916_182231

Tõtt-öelda ma õieti ei mäletagi, mil viimati mõne retsepti üles kirjutasin, mil viimati mõne köögiloomingu saavutuse üle nii uhke olin, et seda jagada soovisin. Või mil selleks mahti oli. Ei saa öelda, et aega pole. Aja kasutamine on ikka enda teha. Pool tundi kiireks blogipostituseks leiab alati aega. Alati. Kui ei leia, siis järelikult on puudu tahtmisest. Muud asjad hõivavad tähelepanu nii täielikult, et lubadus postitus kirjutada ununeb. Lubadus. Iseendale antud lubadus. See kõige olulisem tõotus, et homme teen seda või toda. Neid lubadusi on lihtne murda. See pole veel see homme. Järgmine homme.

Üleüldse on mu peamine taak see, et kipun kiirelt asjadest vaimustuma. Ulatan sõrme ja lasen käe kaasa haarata, pakkudes samal ajal juba teisele poole sõrme, pea pööratud ära, unustades, et tuleb ka esimese lubadusega tegeleda. Nii ootab meid novembris näiteks ees mitmenädalane retk Aasiasse, soojuse ja rikaste maitsete maale, elamusi koguma! Aga… ühtlasi tähendab see 3 puudutud nädalat ja on plaanide sobitamisega tekitanud mulle mitu prisket peotäit stressiseemneid. Lennupileteid ostes polnud mul õrna aimugi, et paar kuud hiljem tekib mul ühtäkki tahtmine ülikooli minna. Veel üks magister? Miks ka mitte! Katse tagasi kirjutamise juurde tulla. Natuke küll ringiga, aga siiski: kirjandusteadust tudeerides on küll loovkirjutamise seminar ainekavas (lemmik, olgugi et teised natuke seda siunavad, sest nii raske on ju tükikest endast teistega avalikult jagada), aga lisaks sellele tuleb tutvuda regivärsi ja kirikulaulude keelega, teha selgeks hermeneutika mõiste, kanda ette Lotmani teooriaid… Aga… see paneb mu aju õigel sagedusel tööle, sunnib mõtlema kirjutamisele, selle mehhaanikale, autorile, kirjandusvooludele. Nii saab minust parem inimene. Ma hakkan kirjutama. Ma järgin oma ammust unistust.

Pirukad. Tuleks ikkagi tagasi retsepti juurde. Kaua siin muude asjade juures ikka hõljuda. Nende pirukate lugu algas enam kui nädal tagasi, kui pärast SEB maratoni Lõuna-Eestisse väiksele puhkusele sõitsime. Tegelikult istusin päris palju toas ja raiusin teed läbi keeruliste tekstide võsa, püüdes olla usin üliõpilane. Ma olengi usin üliõpilane. Keskkoolis nohik, õpetajate lemmik, olümpiaadide väisaja. Ülikoolis kõrgete keskmiste hinnetega tudeng, kohusetundlik püüdleja. Ja mis siis? See on mu enda jaoks. Ma olen alati õppinud seda, mida tahan. Miks ma peaks seda poolikult tegema? Kui ma oleks tahtnud reede hommikuti kauem magada (kool algab 8.15, ärkan 6.20, et 7.17 rongile jõuda) ning tekstide kallal mitte pusida, poleks ma ju ülikooli astunud. Ma tahan ja ma teen seda. Igatahes, maal olles jõudsin teha ka esimesed pisut vaevalised jooksusammud ja ühtlasi ka metsas seenel käia. Kukeseeni, pilvikuid ja puravikke ikka tunnen, osa imelikku kraami pidi ämm siiski ära viskama. Sellest külaskäigust jäidki meile kukeseened, mis nädal tagasi leidsid tee pirukaisse. Sest meil olid külalised. Nagu olen varemgi öelnud, siis mulle meeldivad külalised. Mulle meeldib, kui inimesed mu toitu söövad. Ise külas käies saan tihti kõhuvalu: liiga palju erinevat kraami, tihti ka liiga vähe värsket. Külalised annavad tõuke midagi uut proovida, oma loomingulisi piire kombata. Olen ka köögis võrdlemisi loominguline, uidates retseptiradadelt tihti kaugele. Pireti-Indreku jaoks meisterdasin mõnusaid värskeid kevadrulle, seenepirukad, tagurpidi õunakoogi (ainus retsept, mida ei muutnud). Ja sellest õhtust jäid enim meelde seenepirukad. Taigen hüppas välja “Kuldse kokaraamatu” lehtedelt (parim sünnipäevakink!), hüljates kitsejuustupirukate retsepti ja adapteerudes minu peas millekski uueks. See näis niivõrd lihtne ja geniaalne. See, et ma täna, nädal hiljem, järjekordsel laupäeval sarnaseid pirukaid meisterdan, näitab, et tegu oli millegi iseäranis mõnusaga.

20170916_182336

Osised (8 pirukat)

Taigen

  • 250 g nisujahu (natuke üle 4 dl)
  • 3 spl/45 ml oliiviõli
  • 6 spl vett
  • meresoola

Täidis

  • peotäis kukeseeni
  • 1 spl võid või külmpressitud kookosrasva
  • 1 väike sibul
  • veerand paprikat
  • 2 spl riivitud parmesani
  • meresoola
  • 1 muna

Taigen: sõelu jahu kaussi. Sega õli, vee ja soolaga ühtlaseks tainaks. Vormi palliks, mässi toidukilesse ja jahuta 1 tund külmkapis.

Täidis: haki sibul, kukeseened ja paprika väiksemateks tükkideks. Kuumuta pannil kookosrasv/või ja prae esmalt sibulat ja kukeseeni. Need hakkavad vedelikku eraldama ja oluline ongi lasta neil piisavalt kaua küpseda, et täidis taignasse pannes liiga niiske poleks ega pirukaid ära lõhuks. Kui seened ja sibul on enam-vähem valmis, lisa paprika ja kuumuta veel paar minutit. Sega sooja taignasse parmesani juust. Maitsesta soolaga. Kuna juust on soolane, siis pole palju soola võibolla vajagi. Lase täidisel jahtuda.

Kokkupanemine: jaga taigen 8 osaks. Rulli iga taignatükk jahusel pinnal ovaaliks, paksusega umbes 3 mm. Aseta igale pirukale natuke täidist, jäta servad tühjaks. Klopi muna lahti, sega natukese veega. Pintselda taignaservi munaseguga. Tõsta tainas üle täidise ja pigista servad sõrmedega kokku. Aseta pirukad ahjuplaadile. Originaalis tuli pirukaid pintseldada oliiviõliga ja liimimiseks kasutati vaid munavalget. Kuna ma võtsin terve mmuna ja segu sai seepärast rohkem, pintseldasin ka pirukad munaga. Pane pirukad 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni need on kuldpruunid. Need saavad valmis umbes 10 minutiga.

Mango-avokaadokastmega suvikõrvitsaspagetid

suvikorvitsaspagetid

Ausalt öeldes olen selle retsepti Alisale juba peaaegu kuu aega võlgu. Ja ausalt öeldes olen ma viimase pooleteise kuu jooksul kirjutanud väga palju retsepte ja teinud väga palju pilte. Miks aga ainult üks riisipuding siiani blogisse jõudis? Neid retsepte nuputasin lõputöö jaoks, milleks on pikamaajooksja 3 nädala menüü: 1 nädal taastavate trennide ajal, 1 raske trenni nädal, 1 võistlusnädal. Lugesin artikleid ja raamatuid, et kokku panna asjalik teooriaosa. Uppusin põnevatesse tekstidesse, lõin veidraid ja ägedaid retsepte… aga vot blogisse ei jaksanud kirjutada! Hakkan nüüd vaikselt selle töö vilju jagama, aga mitte kõike korraga. Ja varsti saab juba sedasama menüüd osta või lasta endale veel personaalsem variant teha.

Ja retsept on algselt raamatust “Jooga köögis”.

Kahele

Osised

1 suur mango

1 avokaado

2 rohelise sibula vart

0,5 laimi mahl

meresoola

1 suvikõrvits

Mango-avokaadokastmeks blenderda puhastatud-tükeldatud mango ja avokaado koos ülejäänud koostisosadega. Maitsesta meresoolaga. Suvikõrvitsaspagettide tegemiseks kasuta spiraalitajat või tõmba koorimisnoaga suvikõrvitsast õhukesed viilud. Sega kastmega kokku.

Ahjubataat ubade, värske salati ja pruuni riisiga

image

Tõtt-öelda hakkasin alles poole valmistamise pealt mõtlema, et selles roas on jube palju komponente. Raamatu fotolt mäletasin peamiselt ube ja bataati, riis jäi tagasihoidlikult varju ja salatki oli väike. Kel seedimisega probleeme, siis võib see üpris keeruline toit olla. Just nimelt seepärast, et siin on nii riis kui bataat. Piisaks ju ühestki. Minu jaoks ongi selle toidu staar bataat, kuigi see võiks ka hoopis magustoiduna soleerida. Niivõrd mõnus ja magus! Jalapeno salsaga mässama ei hakanud ning selle asemel tegin värske salati. Tervislikkuse huvides tasub kuumutatud köögiviljade juurde alati ka värsket serveerida.. Köögivilja pole kunagi liiga palju!

Osised

Kahele

2 bataati ehk maguskartulit
oliiviõli, soola
peotäis pruuni riisi
2 spl kodujuustu (võib ära jätta, kui seda kõike liiga palju tundub)

Salat:
2 tomatit
paar salatilehte
tillioksake
rohelist sibulat
oliiviõli, soola
1 spl chia seemneid

Oad:
purk ube (Jamiel mustad, mina leidsin valged)
1 punane sibul
oliiviõli
1 tl jahvatud vürtsköömneid

Peategelane bataat tuleb esmalt ahju susata. 180 kraadi, mõlemad restid kuumad. Lõikasin bataadid pooleks, et need kiiremini küpseks, asetasin klaasvormi, kallasin üle oliiviõliga ja raputasin peale soola. Ahju jäid need umbes 45-50 minutiks. Sellal tegelesin muuga.

Kohe ma söögitegu ei jätkanudki. Esmalt jooksujärgne dušš ning paar kõhu- ja seljalihaste harjutust ning alles siis järgmised sammud. Riis keema – pane nii vähe vett, et see keduaja lõpuks ära aurustuks või riisi sisse imenduks. Vett ära kallates, kallad kraanikausist alla ka vees lahustunud kasulikke aineid. Salat on lihtne: haki värske kraam ja kalla üle oliiviõliga, juurde ka chia seemned ja maitseks soola ning soovi korral kuivatatud münti (üks parimaid asju, mida Türgist ostnud olen).

Oad. Haki sibul tükkideks. Kuumuta potipõhjas oliiviõli, kalla juurde vürtsköömen ja kuumuta pool minutit. Siis lisa sibul ja sorts vett, hauta mõned minutid kaane all. Seejärel lisa oad koos vedelikuga. Siinkohal soovitaks pool vedelikku ära kallata, sest see kõik ei jõua ära aurustuda.

Serveerimine. Bataat taldrikule, peale lusikatäis kodujuustu (olin selle osas skeptiline, aga lisab kreemisust). Ja siis eri sektoritesse riis, salat ja oad. Kaunistuseks ehk ka mõned koriandrilehed (juhtusid mul aknalaual olema). Naudi… Eriti bataati.