Hubane Classic Kuressaares

Kuressaarest lahkudes tegime teel bussijaama kõrvalepõike koogimaailma ja astusime ühte kohvikusse nimega Classic. Esmalt sirvisin menüüd ja plaanisin isegi mõne salati söömist, sest teadupärast on praamitoidud kohutavad (pärast Saaremaa jooksu sõin seal elu halvima lõhesalati siniseks keedetud muna, maitsetu hiina kapsa ja rõveda majoneesikastmega). Siiski-siiski, sellest kujunes pigem maiustamine ning soolasemat kraami ehk juustupulki ostsime hoopis poest.

Pühapäeval viibivad saarlased vist kodudes, sest kohvik oli võrdlemisi tühi. Paar klienti tekkis pärast meid veel juurde. Olemine oli seal hubane ja tegin sisekujundusest ka paar udust mobiiliklõpsu. Silma hakkasid omapärased maalid ja mulle kui salakäikude armastajale pakkus heameelt pitsanurga leidmine. Nimelt on kohvikul kaks osa ja kaks sissepääsu. Pizzeria asub mööda kitsast käiku minnes pisut eraldi. Sattusin sinna WC-otsinguil. Sopistunud ruumid teevad mul iga kell tuju heaks!

Mida siis sõime? Minu tüüpilist magustoitu ehk lattet ja kooki, Sander pistis pintslisse ka ühe kiluleiva. Mandli-iirisekook, mis oli meeldivalt karamelline (küllap ka suhkrune, aga mis seal ikka), üllatas ka sellega, et kandis silti „gluteenivaba“. Sanderi kohupiima-õunakook võlus aga mahlakusega. Vot nii. Ja siis me Kuressaarest ka lahkusime.

Kuressaare number 2 – La Perla

Esimesel Kuressaare õhtul TripAdvisoris esikohta hoidev Retro, teisel pärastlõunal vastavalt teisel kohal trooniv La Perla, mis asub, üllatus-üllatus, esimese kõrvalmajas. Kolmanda koha omanikku, Saaremaa Veskit külastasime oktoobris elujooksjatega. Nagu nimigi viitab, on La Perla kujul tegu itaalia restoraniga. Lugesin enne netis menüü korralikult läbi, et uurida, kas neil on midagi sellist, kus ei ole nisu (st. mis pole pitsa ega pasta) ega liha, et mulle ka midagi süüa jääks. Oli.

Elu-olu

Nagu ka piltidelt näha, on enamik laudasid tühjad, kuid peaaegu kõigil oli silt “reserveeritud”. Huvitav, millal siis need müstilised külastajad kohale hõljuvad? Meil oli taaskord valida kahe väikse laua vahel (nagu Retros), mis kohati käiguteedele ette jäävad. Istutasime end siis baarileti lähedusse. Ideaalis olen ma tavaliselt kuskil nurgas või akna all ehk seal, kus rahumeeli toitu pildistada saab. Teenindus oli samas viisakas ja sõbralik, küsiti ka kohusetundlikult üle, kas tahame oma lattesid kohe või hiljem. Mis viib meid järgmise punktini…

Eelmaiused

20160220_151755On kujunemas traditsiooniks, et eelroaks maiustan kohvijoogiga. Jookide nimekirjast köitis pilku ka kuum siider vürtsidega, kuid sel nädalal oli meil taas füsiokogunemine, mil sai õunasiidriga nagunii maiustatud. La Perlas siis caffe latte. Vaatasin lõpuks uuesti üle, kuidas see cappuccino‘st eristub. Caffe latte – 25% espressot, 75% vahustatud piima, cappuccino – 33% espressot, 33% kuuma piima, 33% vahustatud piima. Latte on magusam, sest kuuma auruga vahustades muutub piima konsistents ja selles on vahustatud piima rohkem kui cappuccino-s. Eeldus, et itaalia kohas osatakse kohvijooke valmistada, pidas paika. Ma ei oska küll vahu kvaliteeti kirjeldada, võibolla polnud päris see, kuid maitse oli mõnus. Suhkrut pole kunagi tarvis lisada. Neid kahte kaneeliküpsist piidlesin hirmuga, kuid sõin siiski ära. Äkki nii väiksest nisukogusest jama ei teki.

20160220_152031Ka leivakorviga sai pearooga oodates maiustada. Kuna suuremast einest ehk hommikusöögist oli möödas üle 6 tunni (vahepeal pikk jooks, ujumine/saun, ühe kullaauk-kaltsuka külastus) ja vahepaladeks olid õunad ja juustupulgad, oli kõhtki parajalt tühi. Sai oli küll soe ja pehme, kuid piirdusin borodino leivaga (kus oli vist ka nisu, aga ehk vähem). Leivakorvi juurde toodi ka või, aga just see või tekitas minus enim küsimusi… Tegu oli väikestes pakkides võiga. Ses mõttes restoranile hea, et avamata pakki saab taaskasutada ning tühja pakki ei pea pesema, vaid saab ära visata. Aga… kas väikestes pakikestes pole kokkuvõttes rohkem pakkematerjali kui ühes suures võipakis (ökoloogiline jalajälg; kas võikausi/aluse pesemine kulutaks enam ressursse?) ja kas selline asi on ühele endast lugupidavale restoranile kohane? Retros oli või kaunikujuline ning eraldi valges kausikeses.

Põhivärk

Tutvusin menüüga internetis juba eelmisel õhtul ning astusin uksest sisse kindla sooviga mekkida beebiforelli. Veebruarikuises menüüs aga just seda polnudki. Nojah, kui kirjelduses on juba “suvises marinaadis”, siis ongi see vist suveroog. Selle asemel tellisin mereannisalati ja lootsin salamisi, et mereande on seal rohkem kui vaid paar salatilehe alla peidetud tibatillukest krevetti. Jess! Krevetid, tiigerkrevetid, kalmaar, neli rannakarpi… – sinna juurde mõnus salat (oliiviõli aga vist väga ei tundnud seal). Tegu oli meeldiva roaga. Pigistasin veel sidrunit peale ja nautisin värskust. Sander tellis lambalihaga lasanje, mida ka ühe ampsu proovisin. Rikkalik ja rammus roog, kus palju nii valku, rasva kui süsivesikuid. Tekitas õhtuks värske toidu isu (seda leevendasimegi hiljem õunte, viinamarjade ja kirsstomatitega). Kokkuvõttes: olime rahul!

 

Retrohöngu!

Jah, just nimelt höngu, sest kohvik Retro asub Kuressaares, kus elul on pisut teine tempo ja õ-lainekesed on tõmmatud sirgeks ja hakitud kaheks. Kaheks mönusaks täpiks. Veebruari kolmandal nädalavahetusel otsustasime oma Saaremaa jooksu kiireima paari auhinna viimaks välja võtta: leidsin sobiva Lux Expressi kampaania, ostsin 5-eurosed piletid ülimugavas bussis ning vurasimegi mandrilt minema, et kohalikus spaas liguneda, vahelduseks ka natuke teises kohas trenni teha ja saaretoitu süüa.

Elu-olu

Retrosse tahtsin minna juba oktoobris, mil saare peal rekordeid tulistasin ning viimaks ometi normaalse tempoga võistlema õppisin. Siis oli Kuressaares jooksjate (loe: inimeste) kontsentratsioon niivõrd kõrge, et meie sinna kohvikusse ei mahtunudki. Pole ime, sest Tripadvisori edetabelis on see number üks. Reede õhtu suhtelises vaikuses jalutasime siis mööda lörtsiseid tänavaid keskväljaku poole, kus vaid mõned kuud tagasi finišikoridori sai kihutatud. Üldiselt näib, et siinkandis söögikohti on, kuid kas ka sööjaid? Retros igatahes oli enamik laudasid reserveeritud (mitte et tegu oleks hiiglasliku kohaga, mis pool Eestit ära mahutab), meil oli valida kahe vahel: kas istuda undava joogikülmiku kõrval või ronida seinal oleva teleka alla, kus kedrati “Nu pogodit”. Istutasime end teleka alla. Hääl oli maas ja tõtt-öelda seda multikat väga tähele ei pannudki, st segama ei hakanud. Atmosfäär oli hubane: laudadel kirjud lillelised laudlinad, siin-seal vanakooli esemeid nagu näiteks kummimänguasjad, hämar valgus, laual küünlake.

Magustoit

latte

Jah, ma söön magustoitu vahel enne pearooga, sest niiviisi on see seedesüsteemi suhtes kõige leebem. Mulle meeldib maiustada kohvijookide, eriti lattega. Kusjuures, suhkrut ei taha ma sinna kunagi, sest suur piimakogus teeb joogi juba piisavalt mesiseks. Esimeste asjadena saabusidki meie sinikirjule laualinale kakao ja latte. Loota võib, et Sanderi kakao oli ehk grammike parem kui see, mida ma praami peal seirasin (seal sai ise puru tassi kallata): suhkur kolmel kujul ja igasugu lisaaineid ka peoga peale puistatud. Esmase trennijärgse nälja sai selle kauni tassitäiega kustutatud ja seejärel hakkasime põnevusega ootama oma eelroogasid.

Eelroad

vutimuna

Marineeritud vutimuna

Kuna just päev varem panin kõrva taha selle tarkuse, et vutimunad ja -liha on väga puhtad, sest vutt on igasugu mürkide osas tundlikud, siis tellisin esimeseks ampsuks marineeritud vutimuna. Kui see üksik munake lilledega desserttaldrikul lauda jõudis, oli Sanderil päris hea teiselt poolt lauda oma Retros küpsetatud taluvöiga kahe leivaviilu tagant hõigata: “Noh, oled kindel, et leiba ei taha?” Pisike ja nunnu, aga ega ühe euro eest rohkem vast ei saagi (10 vutimuna maksab turul/poes vist muidu alla 2 euro siiski, polegi ammu ostnud).

leib

Retro omaküpsetatud leib taluvöiga

Õnneks oli ta piisavalt lahke, et seda kohevat ja magusa mekiga leiba jagada. Mmm, oli veel soegi. Ärge saage valesti aru, ma ei kahetse seda muna! Oli hää, aga padunäljastele ei piisaks. Oli tunda, et suhkrut oli selles leivas ka, aga loota võiks, et mitte nisu (eks vaatame, kas mul on hommikuks kõht suuremaks paisunud). Samuti pakkusid meeldivat äratundmist koriandriseemned. Otsustasin, et järgmise leiva rikastan koriandriseemnetega. Tõepoolest, ma ei pea neid ju ainult karriretseptidesse uhama. Üldjuhul troonivad minu leibades köömned, aga las siis olla vaheldust ka!

Peaampsakud

Tükk aega kaalutlesin, kas maiustada kõrvitsaorsottoga (röstitud juurviljad ja kitsejuust!!), kuid Saaremaal olles tuleks ikka kala kasuks otsustada (mitte et ma mandril midagi väga teisiti teeks, sest liha tellin haruharva ja siis samuti vaid kana).

suitsutuur

Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga

Tunnistan üles, et Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga oli ampsamist väärt. Kala oli pisut soolane, aga kõik muu kiiduväärt. Uurisin, et tuur on suur röövkala, kes elab rannalähedases merevees ning on Läänemeres haruldane. Õnneks oli aias kasvavast kraamist peale kartuli ka rohelist salatit, nii et ei olnud ainult kala-muna-kartul roog, vaid midagi hõrgumat. Rukola, spinat, redis, sibul – jah, nii on mõnus. Kartul oli hakitud pisikesteks kuubikuteks, nii et ära jäi ka kuiva kartuli järamine, sest need tükid olid mahlased. See müstiline vaht taldrikul tuli 64 kraadi munast – vedelast kooreta keedumunast, mis oma voolava kreemisusega ka kastme rolli täitis. Ma olen igasuguste tooreste munade osas tavaliselt skeptiline, aga maitses! Sõin terve taldriku mõnust mõmisedes tühjaks.

burger

Haugiburger

Sanderi haugiburger (valikus oli ka lambalihaga variant) oli rikkalik ning just selline, millest iga burgeritegija õppust võiks võtta. Taldrikul oli ka kuhjaga salatit, nii et sai ka köögiviljanormi täidetud. Mina isiklikult jätaks ära selle valge saia ja katsetaks kasvõi rukkiga (tuleb välja, et minu kehale nisu ei meeldi, võtan hoobilt mitu kilo juurde) või asendaks vähemalt täisterakukligagi. Aga kõik muu oli võrratu. Paar paksu ahjukartuli viilakat, kogukas haugikotlet… loodame, et sinna siis riivsaia ei peidetud!

Teenindus

Kaks sõna siis teenindusest ka. Toidud olid meeliülendavad, nii et võib inimliku faktori unustada, kuid sedagi tasub meeles pidada. Tore, soe ja sõbralik! Tundsime, et oleme sinna oodatud. Lõpuks valmistas üllatuse ka arve serveerimise viis: tšekk plekist konservikarbis. Lõbus! Õnneks seda avajaga urgitsema ei pidanud. Vaatasin, et kõrvallauas oli mingi säärane huvitav eelroog tellitud, kus pidi esmalt ise konservi avama. Kahtlustaks, et marineeritud angersäga konserv omaküpsetatud leiva ja kartuli-kodujuustu salatiga.

arve

Arve on seal sees

Leivasoovitus: kolmnurkne porgandileib

Ühel ilusal päeval sattusin Pääsküla toidupoodi ja avastasin, et seal leidub mitmeidki põnevaid tooteid. Näiteks seesama loodustoodete lett oli päris hurmav ja külluslik. Kiita tahan aga just üht mõnusat rukkileiba, mis minu silmis just selle “õige” rukkileiva alla liigitub. Nimelt on paljudes “rukkileibades” tegelikult nisu sees. Kodus leiba tehes ma küll nisujahu ei lisa, olgugi et just see on kohevama lõpptulemuse saladus. Ei, leib peab olema ikka üdini ja viimse kübemekeseni leib ja las ollagi siis tihkem – peaasi, et leib! Karja pagariäri porgandileib valiti 2011. aastal ka Lääne-Eesti väikeettevõtete kategoorias parimaks tooteks ja ega seda ilmaasjata tehtud! See leib on pehme ja sisaldab natuke ka porgandit. Iseäranis tuleb ära mainida ka selle huvitav kuju – kolmnurksed viilud! Võileivatordiks mitte just kõige praktilisem, aga dekoratiivseteks võileibadeks ideaalne!