Variatsioone rosoljest: 2, klassikalise jälgedes

Pere jõuluistumisele otsustasin kaasa teha salati. Üleüldse näis meid ees ootavat üks keeksi- ja salatipidu, sest ka õde tahtis teha kaks salatit ning nii mina kui ema jaurasime keeksidest… Mis seal ikka, võib ka nii! See oli kindel, et keegi enam seapraadi süüa ei soovi. Mitte, et ma seda muidu väga palju sööks, aga natuke maitsesin (kalakogused mu taldrikul olid kordades suuremad).

klassikarosolje

Rosoljet planeerides võtsin esimest korda lahti ka klassikalise retsepti, et saada aimu, mis värk sellega on. Teadsin, et peet on põhiline, sest see salat peab olema roosa. Lisaks teadsin, et koostises on heeringas, kartul ja hapukurk. Mõni muu asi tuli suisa üllatusena. Kala JA keeduvorst? Milleks on vaja neid asju segada? Liiatigi on keeduvorst üks mõttetumaid asju üldse. Kui süüa liha, siis juba sellist, mis on 100% puhas liha, nt. filee, mitte mingi tööstuse poolt kokkumätsitud jura. Nii et keeduvorst jäi minu versioonist välja, kala on kasulikum niikuinii. Kastmeks valisin kergema variandi ehk maitsestamata jogurti. Rasv iseenesest pole halb, aga küllastunud rasvu (enamasti loomsed allikad, sh. piimatooted) tuleks pigem piirata. Hapukoor-majonees on rasvasemad kui jogurt. Sarnaselt esimese versiooniga, millest juba kirjutasin, jätsin sisse kikerherned, sest kaunviljade tarbimist on hea meeles pidada (hea valgu- ja kiudaineteallikas). Õun, kartul, porgand – miks ka mitte, las needki olla. Porgandit küll igas kohatud retseptis ei olnud. Ma pigem vähendasingi kartulit ja lisasin porgandit. Lisaks kartulile lisavad tummisust ju ka kikerherned. Hapukapsast mina ei loobu, see on liiga hea. Ja kasulik on just värske, sest kuumutades võivad piimhappebakterid hävida. Ja sibula panin juurde! Nonii ja siin ongi minu lähenemine klassikalisele retseptile.

  • 2 keskmist kartulit
  • 2 porgandit
  • 1 õun
  • 2 hapukurki
  • 1 pakk heeringafileed (240g)
  • 1 purk kikerherneid
  • peotäis hapukapsast
  • 2 peotäit keedetud riivpeeti
  • 1 punane sibul
  • 400 g maitsestamata jogurtit
  • maitse järgi soola
  • 1 spl balsamiäädikat
  • LISAKS (soovi korral): 1 spl tšiiaseemneid,  1 spl oliiviõli

Keeda kartulid ja porgandid, jahuta. Tõtt-öelda tegin selle protseduuri õhtul ja jätkasin salatiga hommikul. Eks ma olin päris väsinud ka. Koori. Haki kartul, porgand, õun, hapukurk, heeringas kuubikuteks. Liiga väikseid ei tasu teha, aja- ja närvikulu. Aga samas jälle nii väiksed, et ühte ampsu mahuks nii üht kui teist, st üks amps ei koosneks vaid kartulikäntsakast…

Haki sibul. Sega kõik hakitud köögiviljad ja heeringas kokku. Lisa hapukapsas, keedupeet ja nõrutatud-loputatud kikerherned. Kalla peale kastmeks tops maitsestamata jogurtit. Maitsesta soola ja balsamiäädikaga (peedile hea lisand), sega hoolega läbi. Kui tahad salati rasvhappelist koostist parandada ja saada tulemuseks veelgi tervislikuma salati, lisa ka tšiiaseemneid (oomega-3) ja oliiviõli (oomega-9).

Variatsioone rosoljest: 1

Ei ütleks, et ma oleks lapsena sõna “rosolje” kuuldes õnnest õhku hüpanud. Pigem oli see selline salat, mis mulle väga ei meeldinud. Ei teagi, kas see on seotud minu boršivõõristusega (peet mõlemas oluline komponent, rohkem ühisjooni ei leia) või oli mul mõni muu kummaline põhjus. Praegu olen aga suur peedisõber ja suskan seda nii kookidesse kui ka soolastesse toitudesse. Peet on kergelt kättesaadav igal aastaajal ja köögivilja letis üks odavamaid. Tavaliselt suurendan selle tarbimist eriti maratoninädalal, mil olen peedimahla juues ka oksendanud (värske mahl on kange kraam!), aga samas tarbin peeti tegelikult igal nädalal natuke. Tais reisil olles mitte, seal ei tundu see põhitooraine olevat. Ja Taist rääkides… jah, sellest toidust on veel palju rääkida ja kirjutada ja pilte jagada (muuhulgas käisime kokanduskursusel), aga sellest mõni teine kord…

Rosolje – ÕS-i sõnutsi “keedetud kartuli ja peedi lõikudest, heeringatükikestest, hapukoorest jm. toiduaineist koosnev külmroog” ehk roosa salat. Viimastel nädalatel on kohe eriti salatiisu olnud. Algas vast natuke enne jõule, mil tahtsin õhtuks salatit, aga ei tihanud poevariantidega riskida. Kahmasin siis kokku riivpeedi, kodujuustu, suitsukala, kreeka jogurti, konservkikerherned. Ise istusin kodus arvutiga diivanile, tegin tähtsa näoga tööd ja seletasin kallile abikaasale, milline mu salatinägemus olema peab. Ta sai väga hästi hakkama, muide.

Jõulude aegu maal olles nautisime taas rosoljet, seekord ämma ja (minu) abikaasa ühisloomingut (ehk ema ja poja ühistöö), mis oli samuti mõnus. Kiidan majoneesi asemel kreeka jogurti kasutamist, kindlasti puhtam ja lisaainevaba kaste. Kodus oleme midagi rosoljelaadset valmistanud ka pärast jõule. Ei teagi, kas on ilus seda rosoljeks nimetada… Klassikalises rosoljes on keedumuna, kartul, peet, mõnikord porgand, õun, heeringas, vorst (no kellele seda veidrat asja vaja on?), majonees. Variatsioon? Allpool ongi üks võimalik variatsioon, mis jõuluselt (kuigi me sööme hapukapsast iga ilmaga, ka lõõskava päiksega) ka hapukapsast sisaldab. Serveeritud aurutatud brokoli ja suitsukalaga. Kala võib muidugi ka salatisse segada. Ja vaadake seda brokoli värvi! Just selline peabki see pärast kuumtöötlemist välja nägema: erk ja hamba all krõmpsuv. Miks? Sest nii on maitsvam ja tervislikum, plaanin sellestki pikema postituse kirjutada. Kuidas aurutada? Pane vesi potti keema ja õisikud sõelaga selle kohale. Kõige peale kaas.

rosoljelaadne

Kogused on meelevaldsed ja sõltuvad tujust ning sööjate arvust + nende näljasuse astmest. Usun, et igaüks suudab endale sobivad kogused paika timmida!

  • kodujuustu
  • hapukapsast
  • riivitud keedupeeti
  • törts maitsestamata jogurtit
  • soovi korral (külm)suitsukala või heeringat
  • konserveeritud kikerherneid

See on kiire argipäevaõhturoog ehk… nõruta kikerherned ja sega kõige muuga kokku. Jogurtit pane nii palju, kui arvad, et kastmeks vaja läheb. Hapukapsas on tavaliselt nii tugeva maitsega, et vajadus soola järele kaob, aga vajadusel võid siiski lisada.

Sellises koosluses on paljugi head. Saad kätte oma piimaportsjoni (kuigi enamik inimesi tarbib piimatooteid soovitatust niigi rohkem), mitu hapendatud toodete portsjonit (hapukapsas, jogurt – kasulikke baktereid täis), astud sammukese lähemale köögiviljanormi täitmisele (peet, kapsas), ammutad kasulikke rasvhappeid (kui kasutad heeringat, valged suitsukalad ei pruugi alati väga rasvased olla) ja kugistad märkamatult ka kaunvilju (kikerherned). Kõigele lisaks saab kõhu täis!

P.S. Variatsioon number 2 ilmub varsti. Hakkan seda täna õhtul tegema ning see on klassikalisele lähemal. Võtsingi vahelduseks klassikalise retsepti ette ja teen nüüd oma versiooni. Homme on perega jõuluistumine (vähemalt jääb selle aastanumbri sisse!).

Paar ilusat suvist salatit

Teadupärast sööme lõunat Kardemonis. Eks vahel väsitavad need toidud ära, sest kõik on palsamiäädikaga (see pruun asi) üle valatud, kuid kvaliteet on siinkandis ikkagi parim. Pubitoit Kardemonile ikka vastu ei saa, olgugi et päevaprae jätan Kardemoniski vahele, sest piimatooteid või liha on neis palju. Kalaroogasid nii sageli ei kohta. Mõnusaid, värskest pakatavaid salateid leiab sealt aga ka ja siin jagangi kahte mereandidega salatit. Lõhesalat, kus on ka kartuleid, on pisut toekam variant. Lõhet on seal palju! Krevetisalat aga meeldivalt rohkete grillitud krevettidega rikastatud. Ma ise teeks enam-vähem samamoodi, ainult et palsamäädika jätaks välja. Selle asemel kallaks ma salati üle külmpressitud oliiviõliga.

20160506_125533

20160523_152744

Delisco, kiire lõuna Madriidis

Eile oli trenni mõttes põhimõtteliselt puhkepäev, olgugi et jooksime hommikul 4 kilomeetrit. Eks see oli pigem selline äratusjooks. Oma kodutänavatest me väga palju kaugemale ei liikunudki, sest viimaks oli aeg jalgadest ka väsimus välja puhata, et järgnevad tähtsad trennid välja tuleks. Sestap võtsime linnas ringitrampimise asemel kaasa arvutid ja otsisime õdusat kohvikut, kus natuke asjalikult artikleid kirjutada. Kodus saanuks ka, aga terve päeva ei taha ju nelja seina vahel veeta. Esmalt oli vaja leida lõunaeine ning Fuencarralil uidates silmasime päevapakkumisega Deliscot. Peale vaadates selline grillikoht ehk eelmise, taimetoidurestorani vastand, aga vahel on ka selliseid isusid.

Päevapakkumine polnud nii soodne kui imelises Vegas, aga 8.90 pole ka halb variant. Kui oleks võtnud ka eelroa, tulnuks summa ühele 11.90, aga arvasime, et saab kõhu niigi täis ja salatit oskame kodus isegi teha. Pearoog tuli siis grillilt ja nii palju, kui Googli abiga tõlgitud sain, siis olid valikus vaid liharoad. Valisime mõlemad variatsiooni “pollost” ehk kana. Mul pirakad kanafilee tükid friikartulite ja salatiga, Sanderil pannkook juustu ja kanatäidisega. Peab ütlema, et kana nad oskavad valmistada, sest see oli väga mahlane ja mõnus. Ainult need suured soolakristallid hakkasid pisut segama. Siiski ei suutnud ma seda kõike üksi ära süüa, sest ma pole eriline lihasõber, ning suskasin osa Sanderi taldrikule. Friikartulid olid üllatavalt värske maitsega ja mõnusad.

Magustoitude osas näib, et hispaanlastele meeldivad piimapõhised maiused. Riisipuding ehk magus riisipuder kerge apelsinimaigu ja kaneeliga ning flan ehk suhkur, muna, piim ära küpsetatud, põhimõtteliselt nagu jahuta kook. Väga tihti ma midagi säärast ei sööks, aga proovimise mõttes võib küll.

Eine söödud, asusime otsima mõnusat kohvikut, kus arvutitega istuda. Kuna sattusime säärase pärli otsa, mis väärib eraldi postitust ja lisakülastust, siis sellest järgmine kord. Vihjeks üks sõna: Mistura!

Taimetoit Madriidi kohalikus Kalamajas

20160316_152639

Eile kuningapaleest koju jalutades möödusime Calle de la Lunal ehk eestikeeli ümberpanduna Kuu tänaval pisikesest restoranist, millest mulle jäi peamiselt meelde nimi “Vega” ja see, et nad serveerivad taimetoitu. “Vega” viitab “veganile” ehk see taimetoidu rangem vorm, mis ei tunnista ka muna ega piima. Tatsasime koju ja lõin internetist TripAdvisori lahti. Tunnistan, et reisil olles juhindun sellest lehest väga palju ning käime palju neis paigus, mis seal eesotsas troonivad. Mingid valikud teeme kindlasti, sest muuseumide osas oleme vast vähem soodsalt meelestatud kui keskmine TripAdvisori kasutaja (samas, Prado kunstimuuseum väärib kindlasti oma esikohta Madriidi vaatamisväärsuste seas!) ning eelistame pigem looduslikke vaatamisväärsusi ja igasugu parke. Nii, TripAdvisoris oli see 15. märtsi õhtul 161. kohal (kokku 7626 söögikohta) ehk mahtus esimese 2.5% sisse. Taimetoidukohtadest esimene. Pärast seda, kui olin oma hinded andnud, troonis see juba 151. kohal, aga ehk keegi teine arvustas ka. Samas, kunagi ei tea, kui kaalukas võib olla üks hääl!

Piirkond, kus treeninglaagri ajal elame, Malasana, on põhimõtteliselt kohalik Kalamaja. Boheemlaslik rajoon, mida tasapisi siit-sealt restaureeritakse ja korda tehakse ning kus on palju omanäolisi poekesi. Ja selline pisike söögikoht (või noh, silma järgi mahutab üle 30 inimese) sobib siia ideaalselt. Kui pärast trenni lõunat sööma läksime, oli kella kolme paiku Vega üpriski täis, kuid… paaris lauas, kus istusid võhivõõrad, oli vabu kohti ning kelner saatiski meid nende juurde. “Sharing tables” ehk “jagatavad lauad”, nagu ta ise ütles. Ei tea, kas eestlastele sobiks selline kompaktne (et mitte öelda kokkupressitud) paigake, kus küünarnukitunne teravalt esile kerkib. Meile täna täitsa sobis.

20160316_144845Otsustasime proovida mitmekesist valikut ja sestap võtsimegi päevamenüü ehk väike eelroog, pearoog, magustoit ning jook. Ühe pearoaga läks säärane valik ühele maksma 7.90 eurot. Kahe pearoaga tulnuks summa 11.90. Tavamenüü oli inglise keeles, aga päevapakkumine hispaania keeles. Pearoogi oli kolm ning magustoite kaks ning neist tuli oma valik teha. “Ensalada con rucula…” oli mõistetav – salat rukkolaga ja vegan versiooniga mozzarellast, ülejäänud pearoad aga tume maa. Kuna kolmas kõlas nagu bruschetta, siis otsustasime selle saia söömata jätta (hiljem lauakaaslase taldrikut piiludes selgus, et tegu oli mingi põneva roaga, kust paistis bataatigi). Hispaanias olles on saia nagunii igal sammul. Vahel leiame poest mingi tumedama versiooni, kus on ka rukkijahu sees, kuid see pole päris see. Mitte, et peakski siin olles ainult harjumuspärast vitsutama, aga no võileiba tahaks vahel ka (või noh, juhtub nii, et peaaegu igal hommikul on ahjuvõileib juustu ja rohke salatiga).

20160316_145657Esmalt saabusid lauda joogid: mingi orgaaniline apelsinilimonaad, mis oli ainult kergelt magus. Valikus oli ka vesi. Söögiriistad toodi hoopis teistmoodi, kui oleme harjunud nägema: lihtsas klaaspurgis. Arvestades seda, kui palju mul neid endal kodus iga nurga peal vedeleb, siis väga hea viis purkide ärakasutamiseks. Ae, on mõni söögikoht, kellele ma võin hakata klaaspurke kõrvale panema? Tavaliselt viin klaaspurigd, millele ise rakendust ei leia, Hiiu staadionile klaastaara konteinerisse. Kui parajasti jõulud ukse ees ei terenda, mil kingitusteks igasugu roogasid valmistan, ei kulu ka purke eriti, nii et üle jääb neid omajagu. Suurem osa neist on muidugi Rimist saadava ökomaapähklivõi omad. Miks just see? Sest see on üks väheseid, kus pole suhkrut, ja me oleme maapähklivõi sõltlased. 350 grammi haihtub ühe õhtuga.

20160316_145717Aperitiiv ehk eelroog oli midagi supilaadset pisikeses kohvitassis. Kusjuures, see oligi mõeldud rüüpamiseks, sest lusikaid selle jaoks ei toodud. Kelner viskas möödaminnes purki ühe lusika, aga nagu hiljem välja tuli, oli see mõeldud Sanderi pearoa jaoks. Supike oli maitselt tomatine ja mõnusalt siidise tekstuuriga (ei mingeid tükke!), sees ujus ka paar idukest. Google Translate väidab, et sõime bataadi ja grillitud tomati püreed. Täitsa võimalik. See supimoodustis oli parajalt soolakas ja kerge. Sander aga pidi ka järgmise käiguna suppi lürpima, mind ootas aga… ja siit jõuamegi sujuvalt pearoogade juurde, mis eestlaste liha-kartulitkombot üleüldse ei meenuta. Tegu on hoopiski kergemate einetega, mis täidavad kõhtu parajalt, ilma et magu liigselt välja veniks.

Ennist mainitud salat rukkola, vale-mozzarella, muude salatiliste, grillitud pirni, pähklite, tomati ja rohke veiniäädikaga. See pirn, “mozzarella” ja pähklid olid lemmikud, kuid muidugi oli võrratu ka rukkola, üks mu lemmiksalatitaimi. See lihtsalt on sada korda parem kui hiina kapsas, mida paljudes söögikohtades järjekindlalt (NB! Ilma õlita, mis on katastroof!) salati pähe taldrikule topitakse. Ja muide, seesalatitaldrik oli hiiglaslik seal Vegas. Andis ikka mäluda, aga sedagi tegin suurima heameelega. Sanderi kausist vaatas vastu aga “hautatud valged oad vanaema moodi”. Njaa, kui tagantjärele vaadata, siis “blanca” viitab tõesti valgele värvile ja olles sarnaseid sõnakombinatsioone toidupoes näinud, oleks võinud aimata. Maitselt oli nagu hernesupp. Paar ampsu maitsesin, aga kuna ma suur hernesupisõber pole, siis olin oma salativalikuga väga rahul.

Finaaliks magustoidud, mis sobinuks hõlpsalt omavahel kokku segada: kook ja mousse ehk vaht, mis pigem vahukoort meenutas. Chiaseemnetega brownie ehk šokolaadikook oli mõnusa tekstuuriga, kuigi võinuks eht-brownielikult seest kohati vedelam olla. Ja see vaht, oh… väga kreemjas! Kirsiks tordil, maasikad! Mitte et me neid siin juba kilode kaupa söönud poleks, kui kilohind on 3 eurot ja üks kord isegi 1.75.

Arve serveeriti meile taaskord põnevas pakendis ehk väikses pappkarbis, kus pildi järgi oli kunagi kruvisid hoitud… Viimaselt pildilt paistab jällegi logoga aluspaberike, mis täitis laudlina aset ning mis kirjade järgi oli vanapaberist. Pärast külastaja lahkumist koristab mõni nobenäpp paberi laualt ja viskab ära. Nobenäppusid kutte silmasime Vegas 3-4 tükki, naisettekandjaid polnud ühtegi. Kogu lõunakogemus võttis meil aega 30 minutit ja kõik saabus lauda kiirelt.

20160316_152423

 

Värskendav mündi-kiivismuuti

2016-02-17 11.44.11

Roheline värv on ikka olnud värskusega seotud. Roheline on kevad, uue elu tärkamine, kuid samas ka rahulikkus, aeglane kulgemine. Just roheluses ehk looduses võtame aja maha, vaatame enda ümber ja naeratame. Roheline on ka see smuuti, mille külmal talvepäeval võib valmistada sooja veega ja lisada lusikatäie jahvatatud ingverit.

2016-02-17 11.43.26Osised
Ühele

  • 2 kiivit
  • 1 tl kuivatatud münti või peotäis mündilehti
  • peotäis salatilehti või spinatit
  • 2 tl chia seemneid
  • soovi korral 1 tl vedelat mett
  • vett soovitud konsistentsi saamiseks

Smuutide puhul on lugu lihtne: viska komponendid köögikombaini või purusta saumikseriga. Mett võid panna siis, kui sulle meeldib magusam smuuti või kui kiivid juhtuvad olema hapuvõitu. Vesi kulub ära, kui smuuti on liiga paks. Kindlasti ära unusta mõnusat salatit, sest see lisab smuutile kiudaineid. Ja kuna selles on nii kiivi kui salat, siis tõtt-öelda sobib see väga hästi magamaminekueelseks joogiks. Teadupärast on salatis oopiumilaadseid aineid, mis und soodustavad ja kiivigi on tuntud hea une tagajana.

Kuressaare number 2 – La Perla

Esimesel Kuressaare õhtul TripAdvisoris esikohta hoidev Retro, teisel pärastlõunal vastavalt teisel kohal trooniv La Perla, mis asub, üllatus-üllatus, esimese kõrvalmajas. Kolmanda koha omanikku, Saaremaa Veskit külastasime oktoobris elujooksjatega. Nagu nimigi viitab, on La Perla kujul tegu itaalia restoraniga. Lugesin enne netis menüü korralikult läbi, et uurida, kas neil on midagi sellist, kus ei ole nisu (st. mis pole pitsa ega pasta) ega liha, et mulle ka midagi süüa jääks. Oli.

Elu-olu

Nagu ka piltidelt näha, on enamik laudasid tühjad, kuid peaaegu kõigil oli silt “reserveeritud”. Huvitav, millal siis need müstilised külastajad kohale hõljuvad? Meil oli taaskord valida kahe väikse laua vahel (nagu Retros), mis kohati käiguteedele ette jäävad. Istutasime end siis baarileti lähedusse. Ideaalis olen ma tavaliselt kuskil nurgas või akna all ehk seal, kus rahumeeli toitu pildistada saab. Teenindus oli samas viisakas ja sõbralik, küsiti ka kohusetundlikult üle, kas tahame oma lattesid kohe või hiljem. Mis viib meid järgmise punktini…

Eelmaiused

20160220_151755On kujunemas traditsiooniks, et eelroaks maiustan kohvijoogiga. Jookide nimekirjast köitis pilku ka kuum siider vürtsidega, kuid sel nädalal oli meil taas füsiokogunemine, mil sai õunasiidriga nagunii maiustatud. La Perlas siis caffe latte. Vaatasin lõpuks uuesti üle, kuidas see cappuccino‘st eristub. Caffe latte – 25% espressot, 75% vahustatud piima, cappuccino – 33% espressot, 33% kuuma piima, 33% vahustatud piima. Latte on magusam, sest kuuma auruga vahustades muutub piima konsistents ja selles on vahustatud piima rohkem kui cappuccino-s. Eeldus, et itaalia kohas osatakse kohvijooke valmistada, pidas paika. Ma ei oska küll vahu kvaliteeti kirjeldada, võibolla polnud päris see, kuid maitse oli mõnus. Suhkrut pole kunagi tarvis lisada. Neid kahte kaneeliküpsist piidlesin hirmuga, kuid sõin siiski ära. Äkki nii väiksest nisukogusest jama ei teki.

20160220_152031Ka leivakorviga sai pearooga oodates maiustada. Kuna suuremast einest ehk hommikusöögist oli möödas üle 6 tunni (vahepeal pikk jooks, ujumine/saun, ühe kullaauk-kaltsuka külastus) ja vahepaladeks olid õunad ja juustupulgad, oli kõhtki parajalt tühi. Sai oli küll soe ja pehme, kuid piirdusin borodino leivaga (kus oli vist ka nisu, aga ehk vähem). Leivakorvi juurde toodi ka või, aga just see või tekitas minus enim küsimusi… Tegu oli väikestes pakkides võiga. Ses mõttes restoranile hea, et avamata pakki saab taaskasutada ning tühja pakki ei pea pesema, vaid saab ära visata. Aga… kas väikestes pakikestes pole kokkuvõttes rohkem pakkematerjali kui ühes suures võipakis (ökoloogiline jalajälg; kas võikausi/aluse pesemine kulutaks enam ressursse?) ja kas selline asi on ühele endast lugupidavale restoranile kohane? Retros oli või kaunikujuline ning eraldi valges kausikeses.

Põhivärk

Tutvusin menüüga internetis juba eelmisel õhtul ning astusin uksest sisse kindla sooviga mekkida beebiforelli. Veebruarikuises menüüs aga just seda polnudki. Nojah, kui kirjelduses on juba “suvises marinaadis”, siis ongi see vist suveroog. Selle asemel tellisin mereannisalati ja lootsin salamisi, et mereande on seal rohkem kui vaid paar salatilehe alla peidetud tibatillukest krevetti. Jess! Krevetid, tiigerkrevetid, kalmaar, neli rannakarpi… – sinna juurde mõnus salat (oliiviõli aga vist väga ei tundnud seal). Tegu oli meeldiva roaga. Pigistasin veel sidrunit peale ja nautisin värskust. Sander tellis lambalihaga lasanje, mida ka ühe ampsu proovisin. Rikkalik ja rammus roog, kus palju nii valku, rasva kui süsivesikuid. Tekitas õhtuks värske toidu isu (seda leevendasimegi hiljem õunte, viinamarjade ja kirsstomatitega). Kokkuvõttes: olime rahul!

 

Põige Pirošmani

Pirošmani asub Nõmme ja Mustamäe piiril, tegelikult napilt siiski veel Nõmmel, nii et sinna minekuks ei pidanud oma linnaosastki väljuma. Töölt on teekond võrdlemisi lihtne: tuleb vaid mäest alla minna. Kui me 12. veebruaril sellest tõusust alla ukerdasime, siis lugu nii lihtne muidugi ei olnud, sest jäite tõttu tuli pisut ka uisutada ja hoolitseda samas selle eest, et liiga suurt hoogu sisse ei saa ega ninali käi. Siinkohal tasub vist ära mainida, et oleme seal ka kolm mäkkejooksu trenni teinud (neljas ja viimane tuleb paari päeva pärast). Esimesel nädalal soojenduseks 6x200m ja 2x300m, teisel juba 8x300m ja kolmandal 10x300m (see viimane oli üks väga tugev trenninädal ka). Igatahes… Pirošmani on lähedal ja ühtlasi sai vahelduseks natuke teist teed pidi koju tatsatud ning enne koduvärava nägemist ka korra Külmallika tõusu võetud. Ei, mitte joostes, vahel me jalutame ka.

Võibolla olen ma seal kunagi ammu käinud. Võibolla. Vahepeal tekkis mulje, et tegu on lihasööjate paradiisiga, kuhu minusugusel köögiviljahoolikul ja kalamekkijal suurt asja ei ole. Kohast õhkuv lihalõhn annab säärasteks mõteteks alust küll ja veel. Olles aga Nõmme pubide menüüd netis juba mitu korda läbi kedranud ja paarist kohast “meh”-reaktsiooni tekitava toiduga keha kinnitanud, vaatasin korra otsa ka Pirošmani menüüle ja otsustasin, et sealgi tuleb korra nina ukse vahelt sisse pista. Ütleme nii, et Kardemon on tore, aga kaua sa ikka üht sama tatragaletti sööd (olgugi et ma olen väga tänulik, et neil nisuvabad soolased pannkoogid on ja mulle päriselt ka need maitsevad!) või balsamiäädikaga salatit kugistad. Tuleb käia ära, et tulla tagasi. Vahemärkus: märtsis lähme pikemale (kulinaar)reisile/treeninglaagrisse Hispaaniasse ehk sealtki võib põnevaid toidupostitusi oodata.

Elu-olu

20160212_203351

Vaade teiselt korruselt

Pirošmani on suurem, kui väljast paista laseb. Seal on suisa 2 korrust. 175 cm ja kõrged saapad tähendavad minu puhul muidugi seda, et teisel korrusel on mul madalamates kohtades (seal väike kaldenurk) pea vastu lage, kui püsti seista. Interjöör iseenesest on hubane ja väikseid armsaid vidinaid täis. Kasvõi need rippuvad taimed, mida pildiltki näha saab. Ja soe on seal ka, nii et külmal talveõhtul või mis iganes muul aastaajal, kui väljas ulub kõle tuul, tasub sinna peitu minna küll.

Eelamps

20160212_202423Esmalt jõudsid lauda pooleliitrised õlleklaasid punase gruusia õluga. Oeh. Oleks pidanud kahepeale ühe võtma, sest niivõrd palju vedelikku oli suisa raske alla kugistada. Ütleme nii, et pärast oli halb olla. Tahtsime ju vaid proovida, mis värk selle õluga on. Muidu võtsime eelampsuks šampinjonid või peenema nimega soko. Tegelikult üritas Sander sulguni juustu tellida, aga näitas menüüs vale nime peale. Pildid-nimed olid kuidagi nihkes omavahel (jah, igast toidust saab enne pilti vaadata). Kes teab, ehk olid šampinjonid isegi parem valik. Mõnus kindlapeale. Kui nimedest veel rääkida, siis leiab menüüst igasugu põnevaid elukaid nagu kalakuri (praetud seened, küüslauk jne.), baže (praetud kanafilee kreeka pähkli kastmes), hereti (praetud kanafilee, peekon jm.), šavi lomi (veisefilee salat), kutš-matši (praetud kanamaks ja süda kreeka pähklitega… Ütleme nii, et praadimine on väga levinud valmistamisviis, mida ma ise koduköögis üleliia tarvitada ei tavatse.

Peamine kõhutäis

20160212_202603

Kanašašlõkk ja salatihakatis

Sander tellis kanašašlõki, sest teadupärast oskavad grusiinid lihaga grillil ümber käia. Ütleme nii, et liha oskavad jah enam-vähem teha, olgugi et need kergelt kõrbenud kohad oleks võinud olemata olla, aga korralikust salatist neil aimu pole. No see ei ole salat, kui sa lõikad ühe tomati pooleks ja lisad paar kurgiviilu. See on lihtsalt fantaasiavaesus! Ma jään vist toidukohtade kohutavate salatite üle igavesti virisema. Miks? Sest mulle meeldib salat ja mul on jube kahju, et enamik kohti seda üleüldse valmistada ei oska ning niiviisi suure enamiku inimeste jaoks köögiviljasöömise päris ära rikuvad. Kes seda igavat plõkerdist tahaks, eks? Salatis peavad olema põnevad rohelised nagu kergelt sinepise hõnguga rukola, mahlakas jääsalat või krõmpsuv frillis, kvaliteetne oliivi- või pähkliõli, tugevama maitsega viljad nagu kirsstomatid või paprika ja pisut seemneid-pähkleid. Ohjah…

20160212_202554Adžapandsali ehk maakeeli hautis praetud baklažaanidest (küll neile ikka meeldib kõike praadida!), kartulist ja mitmesugustest köögiviljadest peitus minu kausis. Iseenesest ju mõnus ja parajalt vürtsikas, aga seda meelt olen küll, et kõike ei pea alati päris pehmeks hautama. Natuke krõmpsumist tuleb alati kasuks, sest siis on lootust, et ka rohkem vitamiine on alles jäänud. Lisaks peab keha seedimiseks pisut rohkem tööd tegema ehk imendumine on aeglasem ja kõht püsib kauem täis (kuigi pärast seda toitu oli kõht nagunii mitu tundi liigagi täis). Kokkuvõttes nõretas see toit ka õlist, ni iet pisut raske oli kõike ära süüa. Andsingi Sanderile. Ja muidugi olid need hiiglaslikud õlleklaasid ka veel… See, et Sander oma kartulipüreed ei saanud (unustati ära, aga arvele lisamist siiski ei unustanud), oli võibolla isegi hea, sest lõpuks ägasime toidu raskuse all mõlemad.

Forelliceviche mõnusa salatiga

image

Võtsin ette Jamie Oliveri raamatu “Everyday superfood” ja hakkasin sealt järjest retsepte katsetama. Nii palju mõnusat ja põnevat, nii palju ideid! Kaua ikka sama salati ja juurikate peal elada, eks? Valentinipäeva óhtul maiustasime ceviche’iga. Tsitrusemahlas marineeritud toores kala, juurde värviline salat. Kunagi iidsetel aegadel, mil kala mu igapäevane sõber veel ei olnud, katsetasin millegi sarnasega ja kukkusin läbi… Ei mäletagi täpswlt miks, aga tollal toores kala nii väga ei isutanud. Retseptis vähendasin tšillikogust ja jätsin ära koriandrilehed, muidu sama. Ja riisi panin lihtsalt kõrvale, ei hakanud palle vorpima.

Osised:
1 punane sibul
2 sidrunit
1 laim
1 granaatõun
1 küüslauguküüs
pool kauna tšillit
pool kurki
paar tomatit
200g forelli- või lõhefileed
100g pruuni täisterariisi

Pane riis soolavette keema ja asu seejärel salatiga tegelema. Haki sibul õhukesteks viiludeks ja pane kaussi. Pigista peale sidruni- ja laimimahl ja lisa paar näpuotsatöit soola (soolakoguse pärast ei tasu muretseda, sest vedeliku kallad hiljem ära). Lõika granaatõun pooleks: poolest pigista mahl välja (kasutasin sedasama läsipressi, millega ka tsitruselisi pressisin), teisest poolest irgitse välja seemned ja kalla samuti kaussi.
Haki küüslauk ja tšilli väikesteks tükkideks, lisa kaussi. Haki ka kurk, tomatid ja avokaado, lisa salatisse. Lõika kalafilee väikesteks kuubikuteks (1×2 cm). Lisa kala salatisse ja sega hoolikalt, nii et kala saab vedelikuga kaetud. Jäta veerand tunniks maitsestuma, et mahlad kala marineeriksid. Kalla enamik vedelikku ära. Serveeri pruuni riisiga.

Omlett, kus munal on kõrvalroll

20160215_084902Kui mõelda omletile, siis meenub esimese asjana see, et selle jaoks on vaja muna. Ometigi võib muna ka võrdlemisi tagasihoidliku rolli võtta ning lasta hoopis muudel komponentidel täies hiilguses särada.Nii juhtus näiteks Jamie Oliveri köögiviljaomletiga (raamatust “Everyday superfood”), mille puhul hakkasin korra juba juurdlema, et kas see kõik mahub ikka väiksele pannile ära. Tegu on imelise viisiga hommikuks märkamatult hunnik köögivilju ära süüa. Kui piirduda ainult munaga, siis mõnda aega on kõht küll täis (rasv ja valk vajavad seedimiseks aega), kuid paari tunni pärast tekib nälg. Köögiviljad annavad ka süsivesikuid ning energiatase püsib esimese keskhommikuse vahepalani stabiilsemana. Allpool siis retsept, minupoolsete väikeste mööndustega. Originaalis oli näiteks 4 muna, aga meil oli kapis vastu vaatamas vaid kaks. Aga… piisab ka neist! Šampinjone Jamiel samuti polnud, aga meie külmikus ootasid 4 õnnetut jäänukit kulinaarseks kunstiteoseks saamist, nii et nemadki leidsid tee pannile.

Osised:

  • 2 keskmist kartulit
  • 1 punane sibul
  • 1 suur paprika
  • paar šampinjoni
  • jupike tšillit
  • oliiviõli
  • 2 muna
  • maitseks soola

Kuumuta pannil oliiviõli. Lõika kartulid kuubikuteks ja sibul väikesteks tükkideks, vala pannile keskmisel kuumusel küpsema. Tükelda paprika, šampinjonid ja tšilli, lisa pannile. Lase kaane all 10-15 minutit küpseda, kuni kartul muutub parajalt pehmeks. Klopi munad kausis hoogsalt lahti, kalla köögiviljadele, maitsesta natukese soolaga. Kaas peale ja küpsema, kuni muna on tahkunud. Praadimise ajal võid valmis teha ka mõnusa salati, sest lisaks kuumutatud köögiviljadele on oluline ka palju toorest süüa (vitamiinid on paremini säilinud). Selleks hakkisin täna salati ja tomati ning kallasin üle oliiviõliga. Serveerimisel peale ka pisut Parmesani juustu ja maitseks näpuotsatäis soola.