Põige Pirošmani

Pirošmani asub Nõmme ja Mustamäe piiril, tegelikult napilt siiski veel Nõmmel, nii et sinna minekuks ei pidanud oma linnaosastki väljuma. Töölt on teekond võrdlemisi lihtne: tuleb vaid mäest alla minna. Kui me 12. veebruaril sellest tõusust alla ukerdasime, siis lugu nii lihtne muidugi ei olnud, sest jäite tõttu tuli pisut ka uisutada ja hoolitseda samas selle eest, et liiga suurt hoogu sisse ei saa ega ninali käi. Siinkohal tasub vist ära mainida, et oleme seal ka kolm mäkkejooksu trenni teinud (neljas ja viimane tuleb paari päeva pärast). Esimesel nädalal soojenduseks 6x200m ja 2x300m, teisel juba 8x300m ja kolmandal 10x300m (see viimane oli üks väga tugev trenninädal ka). Igatahes… Pirošmani on lähedal ja ühtlasi sai vahelduseks natuke teist teed pidi koju tatsatud ning enne koduvärava nägemist ka korra Külmallika tõusu võetud. Ei, mitte joostes, vahel me jalutame ka.

Võibolla olen ma seal kunagi ammu käinud. Võibolla. Vahepeal tekkis mulje, et tegu on lihasööjate paradiisiga, kuhu minusugusel köögiviljahoolikul ja kalamekkijal suurt asja ei ole. Kohast õhkuv lihalõhn annab säärasteks mõteteks alust küll ja veel. Olles aga Nõmme pubide menüüd netis juba mitu korda läbi kedranud ja paarist kohast “meh”-reaktsiooni tekitava toiduga keha kinnitanud, vaatasin korra otsa ka Pirošmani menüüle ja otsustasin, et sealgi tuleb korra nina ukse vahelt sisse pista. Ütleme nii, et Kardemon on tore, aga kaua sa ikka üht sama tatragaletti sööd (olgugi et ma olen väga tänulik, et neil nisuvabad soolased pannkoogid on ja mulle päriselt ka need maitsevad!) või balsamiäädikaga salatit kugistad. Tuleb käia ära, et tulla tagasi. Vahemärkus: märtsis lähme pikemale (kulinaar)reisile/treeninglaagrisse Hispaaniasse ehk sealtki võib põnevaid toidupostitusi oodata.

Elu-olu

20160212_203351

Vaade teiselt korruselt

Pirošmani on suurem, kui väljast paista laseb. Seal on suisa 2 korrust. 175 cm ja kõrged saapad tähendavad minu puhul muidugi seda, et teisel korrusel on mul madalamates kohtades (seal väike kaldenurk) pea vastu lage, kui püsti seista. Interjöör iseenesest on hubane ja väikseid armsaid vidinaid täis. Kasvõi need rippuvad taimed, mida pildiltki näha saab. Ja soe on seal ka, nii et külmal talveõhtul või mis iganes muul aastaajal, kui väljas ulub kõle tuul, tasub sinna peitu minna küll.

Eelamps

20160212_202423Esmalt jõudsid lauda pooleliitrised õlleklaasid punase gruusia õluga. Oeh. Oleks pidanud kahepeale ühe võtma, sest niivõrd palju vedelikku oli suisa raske alla kugistada. Ütleme nii, et pärast oli halb olla. Tahtsime ju vaid proovida, mis värk selle õluga on. Muidu võtsime eelampsuks šampinjonid või peenema nimega soko. Tegelikult üritas Sander sulguni juustu tellida, aga näitas menüüs vale nime peale. Pildid-nimed olid kuidagi nihkes omavahel (jah, igast toidust saab enne pilti vaadata). Kes teab, ehk olid šampinjonid isegi parem valik. Mõnus kindlapeale. Kui nimedest veel rääkida, siis leiab menüüst igasugu põnevaid elukaid nagu kalakuri (praetud seened, küüslauk jne.), baže (praetud kanafilee kreeka pähkli kastmes), hereti (praetud kanafilee, peekon jm.), šavi lomi (veisefilee salat), kutš-matši (praetud kanamaks ja süda kreeka pähklitega… Ütleme nii, et praadimine on väga levinud valmistamisviis, mida ma ise koduköögis üleliia tarvitada ei tavatse.

Peamine kõhutäis

20160212_202603

Kanašašlõkk ja salatihakatis

Sander tellis kanašašlõki, sest teadupärast oskavad grusiinid lihaga grillil ümber käia. Ütleme nii, et liha oskavad jah enam-vähem teha, olgugi et need kergelt kõrbenud kohad oleks võinud olemata olla, aga korralikust salatist neil aimu pole. No see ei ole salat, kui sa lõikad ühe tomati pooleks ja lisad paar kurgiviilu. See on lihtsalt fantaasiavaesus! Ma jään vist toidukohtade kohutavate salatite üle igavesti virisema. Miks? Sest mulle meeldib salat ja mul on jube kahju, et enamik kohti seda üleüldse valmistada ei oska ning niiviisi suure enamiku inimeste jaoks köögiviljasöömise päris ära rikuvad. Kes seda igavat plõkerdist tahaks, eks? Salatis peavad olema põnevad rohelised nagu kergelt sinepise hõnguga rukola, mahlakas jääsalat või krõmpsuv frillis, kvaliteetne oliivi- või pähkliõli, tugevama maitsega viljad nagu kirsstomatid või paprika ja pisut seemneid-pähkleid. Ohjah…

20160212_202554Adžapandsali ehk maakeeli hautis praetud baklažaanidest (küll neile ikka meeldib kõike praadida!), kartulist ja mitmesugustest köögiviljadest peitus minu kausis. Iseenesest ju mõnus ja parajalt vürtsikas, aga seda meelt olen küll, et kõike ei pea alati päris pehmeks hautama. Natuke krõmpsumist tuleb alati kasuks, sest siis on lootust, et ka rohkem vitamiine on alles jäänud. Lisaks peab keha seedimiseks pisut rohkem tööd tegema ehk imendumine on aeglasem ja kõht püsib kauem täis (kuigi pärast seda toitu oli kõht nagunii mitu tundi liigagi täis). Kokkuvõttes nõretas see toit ka õlist, ni iet pisut raske oli kõike ära süüa. Andsingi Sanderile. Ja muidugi olid need hiiglaslikud õlleklaasid ka veel… See, et Sander oma kartulipüreed ei saanud (unustati ära, aga arvele lisamist siiski ei unustanud), oli võibolla isegi hea, sest lõpuks ägasime toidu raskuse all mõlemad.

Forelliceviche mõnusa salatiga

image

Võtsin ette Jamie Oliveri raamatu “Everyday superfood” ja hakkasin sealt järjest retsepte katsetama. Nii palju mõnusat ja põnevat, nii palju ideid! Kaua ikka sama salati ja juurikate peal elada, eks? Valentinipäeva óhtul maiustasime ceviche’iga. Tsitrusemahlas marineeritud toores kala, juurde värviline salat. Kunagi iidsetel aegadel, mil kala mu igapäevane sõber veel ei olnud, katsetasin millegi sarnasega ja kukkusin läbi… Ei mäletagi täpswlt miks, aga tollal toores kala nii väga ei isutanud. Retseptis vähendasin tšillikogust ja jätsin ära koriandrilehed, muidu sama. Ja riisi panin lihtsalt kõrvale, ei hakanud palle vorpima.

Osised:
1 punane sibul
2 sidrunit
1 laim
1 granaatõun
1 küüslauguküüs
pool kauna tšillit
pool kurki
paar tomatit
200g forelli- või lõhefileed
100g pruuni täisterariisi

Pane riis soolavette keema ja asu seejärel salatiga tegelema. Haki sibul õhukesteks viiludeks ja pane kaussi. Pigista peale sidruni- ja laimimahl ja lisa paar näpuotsatöit soola (soolakoguse pärast ei tasu muretseda, sest vedeliku kallad hiljem ära). Lõika granaatõun pooleks: poolest pigista mahl välja (kasutasin sedasama läsipressi, millega ka tsitruselisi pressisin), teisest poolest irgitse välja seemned ja kalla samuti kaussi.
Haki küüslauk ja tšilli väikesteks tükkideks, lisa kaussi. Haki ka kurk, tomatid ja avokaado, lisa salatisse. Lõika kalafilee väikesteks kuubikuteks (1×2 cm). Lisa kala salatisse ja sega hoolikalt, nii et kala saab vedelikuga kaetud. Jäta veerand tunniks maitsestuma, et mahlad kala marineeriksid. Kalla enamik vedelikku ära. Serveeri pruuni riisiga.

Omlett, kus munal on kõrvalroll

20160215_084902Kui mõelda omletile, siis meenub esimese asjana see, et selle jaoks on vaja muna. Ometigi võib muna ka võrdlemisi tagasihoidliku rolli võtta ning lasta hoopis muudel komponentidel täies hiilguses särada.Nii juhtus näiteks Jamie Oliveri köögiviljaomletiga (raamatust “Everyday superfood”), mille puhul hakkasin korra juba juurdlema, et kas see kõik mahub ikka väiksele pannile ära. Tegu on imelise viisiga hommikuks märkamatult hunnik köögivilju ära süüa. Kui piirduda ainult munaga, siis mõnda aega on kõht küll täis (rasv ja valk vajavad seedimiseks aega), kuid paari tunni pärast tekib nälg. Köögiviljad annavad ka süsivesikuid ning energiatase püsib esimese keskhommikuse vahepalani stabiilsemana. Allpool siis retsept, minupoolsete väikeste mööndustega. Originaalis oli näiteks 4 muna, aga meil oli kapis vastu vaatamas vaid kaks. Aga… piisab ka neist! Šampinjone Jamiel samuti polnud, aga meie külmikus ootasid 4 õnnetut jäänukit kulinaarseks kunstiteoseks saamist, nii et nemadki leidsid tee pannile.

Osised:

  • 2 keskmist kartulit
  • 1 punane sibul
  • 1 suur paprika
  • paar šampinjoni
  • jupike tšillit
  • oliiviõli
  • 2 muna
  • maitseks soola

Kuumuta pannil oliiviõli. Lõika kartulid kuubikuteks ja sibul väikesteks tükkideks, vala pannile keskmisel kuumusel küpsema. Tükelda paprika, šampinjonid ja tšilli, lisa pannile. Lase kaane all 10-15 minutit küpseda, kuni kartul muutub parajalt pehmeks. Klopi munad kausis hoogsalt lahti, kalla köögiviljadele, maitsesta natukese soolaga. Kaas peale ja küpsema, kuni muna on tahkunud. Praadimise ajal võid valmis teha ka mõnusa salati, sest lisaks kuumutatud köögiviljadele on oluline ka palju toorest süüa (vitamiinid on paremini säilinud). Selleks hakkisin täna salati ja tomati ning kallasin üle oliiviõliga. Serveerimisel peale ka pisut Parmesani juustu ja maitseks näpuotsatäis soola.

Kardemon. Salatid. Nämm.

Kui mõnda aega tagasi kirjutasin Kardemonist, siis heietasin veel sedagi, et mingil hetkel tuleks nende meelitavaid salateid proovida. Suured salatid, mida nad soovitavad prae asemel süüa, täidavad kõhtu tõepoolest ja lisaks sisaldavad igati mõnusaid komponente. Ühel reedel, mil pidime teineteisele massaaži tegema (massöörid vajavad ka ise hooldust!), näpistasime massaažiajast väikse tüki ära ja täitsime esmalt kõhtusid. Siin ei olegi vaja pikka juttu teha, vaid kohe piltide imetlemise juurde asuda! Ja siit nad tulevadki: hiidkrevetid vokitud ja värskete köögiviljadega…

…ja … soe lõhesalat vokitud ja värskete köögiviljadega (tõeliselt toitev!)!

Muidugi on Kardemonis ka võrdlemisi muljetavaldavad smuutid. All pildil mangosmuuti, kus mangodega kokku hoitud ei ole.

Viisikuga Mimosas

Kohe kindlasti ei tule ma viielapselisest perest. Ometigi oleks mul justkui 5 õde, kellega mingis mõttes samas rütmis tiksume ja keda sestap salamisi viisikuks nimetan. Need 4 tüdrukut käisid minuga Haapsalus koos koolis ning on sellest mammutklassist (tippaegadel 36 õpilast, mis vast oligi maksimaalne lubatud arv) kõige lähedasemaks jäänud. Olgugi et eluteed on pisut lahknenud, üritame aeg-ajalt jälle ühise risttee leida. Seda enam, et kõik veel enam-vähem Tallinna naabruses toimetame. Kui kauaks, kes seda teab! Minu pereelu koos maja ja muu kaasnevaga ei hakka suure tõenäosusega üldsegi mitte Tallinnas, vaid hoopis Viljandis toimuma. Vot nii.

Seekord kohtusime enam-vähem keskel ehk Järve Selveri kandis Mimosa restoranis. Olin ühtteist lugenud Facebooki Nõmmekate grupist ja kuklas tiksus teadmine, et säärane koht on olemas. Nüüdseks ka siis ära proovitud ja naeratusega lahkutudki.

Atmosfäär

Kui vaid sees istuda, siis on selles puumajas kindlalt õdus, nagu nende kodulehtki lubab. Tõtt-öelda ei saagi väga vinguda, sest aiaski on ruumi laialt ja naaberlaud parajal kaugusel, et kõiki salajutte ei kuuleks. Valjemad kilkamised püüab kõrv ikka kinni. Hoov on avar ja mõnus ning okkaks jääbki vaid asukoht Viljandi maantee ääres, mis tähendab, et autod vuravad mööda võrdlemisi tihedalt ning kohati hakkab lärm segama. Tasub muidugi märkida, et meie laud oligi liiklusele kõige lähemale, paarkümmend meetrit maja pool on ehk mõnusam. Sees tundus küll hubane ja soe, eriti kui tulid õuest, kus juba jahedaks kippus. Õnneks olid saadaval ka pleedid, nii et sai sooja! Ja teenindaja pakkus neid lahkelt juurdegi.

Teenindus

Üldjuhul ma teenindusele suurt tähelepanu ei pööra: peaasi, et tuuakse õiged asjad ega viivitata liiga kaua. Või siis pööran küll. Igatahes, meid koheldi väga hästi ja koduselt. Kohati tüütas võibolla see pidev “kuidas maitses” ja “kas kõik on korras” küsimine ära ka, aga eks neile on juhised kätte antud, kuidas tegutseda. Teenindaja tundis menüüd hästi ja oskas kirjeldada portsjonite suurust, nii et sai hea selge pildi ette. Ja muidugi oleme tänulikud selle koheva sepiku eest, mida ta meile lausa kaks korda nosimiseks tõi.

Toit

Toit! Lemmikosa! Ütlen julgelt välja, et olen pirtsakas sööja, kuna ei soostu igasugu jama endale sisse toppima. Ma otsin kvaliteeti. Ja üldjuhul lihavabasid roogi ja palju köögivilju (mida pole ülipehmeks keedetud) ja põnevaid salateid (kurk-tomat-hiina kapsas on õudus) ja julgeid kombinatsioone. Uurisin menüüd juba enne ning kuna esimene roog algas sõnaga “peet”, siis tundsin ära “oma koha”. Kahju ainult, et seda peedihummust saiaga serveeriti. Sestap valisingi värske salati forelli ja sidruni-meekastmega. Olles äsja puhastanud kodus 3-kilose lõhe ja peamiselt seda söönudki, siis oli forell mõnus vaheldus. Ja nüüd saan ma ka nende kergest maitsevahest aru. Kui salati kallal pisut vinguda, siis soovinuks peale lehekeste veel midagi, aga muidu oli mõnus.

Roogadega jäid rahule teisedki. Kuna üks hilines, siis ei hakanud tema toitu pärast enam pildistama, aga siin tulevad nüüd järjest: värske salat praetud seente ja ahjutomatikastmega, pastinaagikreemsupp ja madalal temperatuuril küpsetatud veis kollase peedi püree ja punaveini-kukeseenekastmega.

Ka kohv oli mõnus, olgugi et kõrvalistuv kohviekspert kirus vahumullide kuju. Teed serveeriti mingites huvitavates paberümbrikutes, kust seda puru natuke väljagi tuli. Moodsad teesõelaasendajad vast.

Kardemon Nõmme südames

Täna tahan kirjutada Kardemonist, söögikohast, mis Teraapialaekast peaaegu aknast võiks paista, kui meil aknad teises kohas oleks. Põhimõtteliselt asub see aga nii lähedal, et tuleb trepist alla minna, uksest välja, oodata rohelise tule süttimist ja ületada ristmik. Nimelt on Kardemoni näol tegemist uuendatud kultuurikeskuse kohvikuga. Kui ma Nõmme kultuurikeskuse KuKost pärast ilmselgelt pulbrist tehtud seenepüreesuppi suurt midagi ei arvanud, siis Kardemon on sootuks hõrgum ja kõditab meeli. Sellised menüüd, kus ma iga teise asja peale “vau!” ütleks, on tõtt-öelda suhteliselt harvad, sest olen aja jooksul muutunud pirtsakaks sööjaks. Aga niipea, kui lisada menüüsse põnevad kohvijoogid, mõned puuviljased smuutid, kitsejuust ja tatrajahu, on minu süda põhimõtteliselt võidetud.

Koogid-pirukad

Porgandipirukat olen Kardemonis paar korda söönud, aga täna hommikul tööle jalutades nägin, et ukse ette oli pargitud Europagari kaubik. Kui pirukad hoopis seal tulevad, siis väga ei tõmba. Ägedam ja parem oleks kindlasti kohapeal küpsetatud kraam. Samas ei saanud väga hästi aru ka, kust see pirukas võiks pärit olla, nägi pisut teistmoodi (heas mõttes!) välja küll. Ja nii palju, kui ma kooke seal proovinud olen (ampsanud Sandri kõrvalt napoleoni ja mingit porgandikooki ning ise matsutanud toscakooki), siis need olid ka mõnusad. Tahaks loota, et kohvikukooke pole veel päris ära käkitud ning koostisosad on siiski päris toiduained. Poekookidest käin mööda suure kaarega, sest neis on tõelist heal juhul vaid noaotsaga maitseks lisatud. Poe omadest tundubki kõige sümpaatsem meekook ja just nimelt oma väheste komponentide tõttu.

Supid-salatid

Kardemonis on iga päev valikus mingi püreesupp, mida siiani tellinud pole. Ühel korral oleks äärepealt selleni jõudnud, aga siis taipasin, et kell pole veel 12 ning enne keskpäeva suppi ei serveeritagi. Suppide nimed tunduvad samas ahvatlevad ja 2.50 ka mõistliku hinnana. Tükk aega olen suud vesistanud ka nende suurte salatite nimesid lugedes. Mandlitega paneeritud kitsejuust! Soe lõhesalat! Hiidkrevetid!

Tatrajahust pannkoogid galetid!

Mida ma seal siis söönud olen? Tatrajahust galette ehk õhukesi pannkooke, mida küpsetatakse kuumal pannil ilma rasvata. Ma ei ole suurem asi nisujahusõber, aga tatart armastan, nii et säärane uudsus on igati tervitatav. Kes soovib, võib ka nisujahust versiooni küsida, aga ma ei näe selleks küll mingit vajadust, kui tatrajahuversioonid niivõrd hästi maitsevad. Pisut olen piilunud ka magusate pannkookide poole, sest tumeda šokolaadi, toormoosi või meelisandid panevad suu vett jooksma küll, aga siiani on südame võitnud ikka soolased tatragaletid ja magusad seni proovimata. Ja all siis pilt ka 3 sorti galettidest, mida kahepeale proovinud oleme. Suitsulõhe-murulaugukreemi ja kitsejuustu-pähklivahu galetid kuuluvad ilmselgelt minu taldrikule, kuid Sandri kana-mozzarella-basiilikukreemi üllitis maitses samuti hää.

Desktop2

Kohvijoogid ja smuutid

Tunnistan siinsamas ausalt üles, et mul on kerge kohvisõltuvus. See ei ole selline sõltuvus, et ma ei saa hommikul ilma tassi kofeiinita silmi lahti, vaid pigem nagu vajadus rituaali järele. Ja kohv meeldib mulle alati kitsepiima, vahukoore või kookospiimaga. Kui magusa järele vajadus tekib, siis kas tume roosuhkur või hoopis lusikatäis mett. Samuti viivad mul jalad alt igasugused vürtsikad kohvijoogid nagu chai latte. Geniaalne! Või siis espressokakao, mis on võrratu kombinatsioon kohvist ja šokolaadise maitsega kakaost. Kardemonis olen lürpinud jäist kohvijooki, kus muuhulgas sees ka maasikad. Nii lahe, et julgetakse maitsetega katsetada!

Palju kiidusõnu on saanud ka Kardemoni smuutid ja mitte ilmaaasjata. Neid juues on päris puuvilja maitse tõepoolest tunda. Mangosmuuti oli niivõrd täidlane ja siidine ja kõhtu täitev, et sain Sandri peale lausa korraks kadedaks. Ise jõin sel päeval keefiriga metsamarjasmuuti, mis jäi meelde pigem oma kerge hapukuse poolest. Ka troopiliste viljade smuuti täitis ootusi ja klaasi põhjast võis leida veel puuviljatükikesi. Smuutisid ja kohvijooke saab nautimiseks ka kaasa osta. Usun, et kui läheksin oma tassiga (Teraapialaekas on mul ka 2 kaanetatud termoskruusi), täidaksid nad ka selle. Need plastmasstopsid, mis nende ilusatelt fotodelt silma hakkavad, mulle väga ei istu.

Aga jah, Kardemoni lähen tagasi. Lähedal ja mõnus!

Bataadisalat umbrohuga

Maguskartul ehk bataat – tõtt-öelda ei arvanud ma sellest viljast tükk aega mitte kui midagi. Ei ole ma kaungi suurem asi kartulisõber ja olen alles nüüd avastanud, et tegelikult on kartuliga vägagi palju mängimisvõimalusi. Salatis, supis, pürees, pirukas – kartulit leiab mitmetest roogadest. Maguskartul aga on veelgi põnevam, kuna tema mahe maitse sobiks idee poolest ka magusatesse kookidesse. Seekord kombineerisin teda umbrohuga. Esialgu võtsin hoopiski ette bataadi-rukola-kitsejuustu salati retsepti, aga kuna aknalaual rukola liiga hästi veel ei kasva ning kitsejuustu asemel tulin poest rohelist värvi basiilikujuustuga, siis oli tulemus täitsa teistsugune. Seda enam, et praegu leiab juba metsa alt söödavat umbrohtu, nagu näiteks naati. Selleks nädalaks olin ostnud ka ühe kapsapea, mida siis jao pärast salatitesse hakkida.

Sõime kahekesi lõunaks, kõrvalroana jaguks ehk suuremale hulgale. Kõrvale veel paar viilu Vändra ökopagari leiba kodutehtud hummusega.

Osised

  • 1 bataat
  • 1 punane sibul
  • peotäis noori naadilehti (poolavanenud pisemad lehed)
  • paar kapsalehte
  • mõned redised
  • 2 keskmise suurusega või 1 hiiglaslik tomat
  • 75 g kõva juustu
  • sidrunimahla
  • oliiviõli
  • suur lusikatäis päevalilleseemneid
  • soola, pipart, vahemereürte (basiilik, tüümian, pune jne. – saadaval segudena, nt. Provance’i või kreeka ürdisegu)

Koori bataat ja sibul. Tükelda bataat kuubikuteks ja prae keskmisel kuumusel õlis, kuni see pehmeneb. Haki sibul ja lisa bataadile. Mida hiljem lisad, seda kirbemaks see jääb ehk säilitab oma iseloomuliku maitse. Kui sulle meeldib väga vänge sibul, võid selle üldse tooreks jätta. Originaalretseptis läks bataat veel ahju, aga minu jaoks tundus see liigne mässamine.

Haki naadi- ja kapsalehed väiksemateks tükkideks. Seda on eriti hea teha köögikääridega. Haki ka redised ja tomatid ning tee juustust kuubikud. Viska kogu värske kraam ja lisaks pannilt tulnud bataat ja sibul kaussi. Lisa kastmeks õli ja sidrunimahla, maitsesta. Lisa ka päevalilleseemned ja sega korralikult läbi. Ja valmis ta ongi.