Vahel piisab glasuurist…

Glasuuritud seesamipallid…et luua täiesti uus roog. Glasuuri puhul tasub kindlasti rääkida just maiustustest. Mida muud ikka nii väga glasuuritakse? Pildil ongi näha seesamipallid, millest kirjutasin juba eelmisel nädalal ning mida – üllatus, üllatus! – jätkuvalt kodus sügavkülmast leida võib. Eks seepärast neid vast alles ongi, et taipasin õigel hetkel sügavkülma visata. Seal näljased rotid õgimas ei käi ning toitu jätkubki kauemaks. Aga mis värk selle glasuuriga siis on? Mõneti võiks öelda, et glasuur on nagu meik. Lisakiht värvi ja tekstuuri. See miski, mis kaunile näolapile viimase viimistluse annab. Pallikeste puhul siis see maagiline miski, mis neid paremini kokku seob ja maitsesügavust lisab. Need seesamipallid kippusid natukene pudenema, kui liiga kaua külmikust väljas olid ning sestap suisa vajasid siduvat glasuuri. Muidugi ei saa mainimata jätta, et glasuur lisas toiteväärtust. Ja mitte ainult kalorite kujul. Kuna tegu on kaarobi-kookosrasva glasuuriga, siis saab sealt ka päris korraliku kaltsiumiannuse. Kaarob ehk jaanileivapuu on üks imeline aine, mis on kiudaine- ja kaltsiumirikas ning samas ka loomulikult magus. Kui seda kakao asemel šokolaaditeos kasutada, pole ühtki lisamagustajat tarviski. Kaarobist võiksin laulda pikki kiidulaule, sest omal ajal (2015) toitumisnõustamist õppides kirjutasin sellest referaadigi.

Kuidas seda glasuuri ise teha?

Koguseid ma teadupärast väga ei mõõda ja nii segasin sellegi glasuuri kokku tunde järgi. Samuti sõltuvad kogused sellest, kui palju pähkli-seemnepallikesi on vaja katta. Ehk… kui paljud on enne glasuurimiseni jõudmist ära söödud. Meil oli paar korraliku peotäit pallikesi juba otsas, aga sügavkülm suutis mõned siiski päästa. Sinna panin need ka selleks, et need tahkemaks muutuksid.

IMG_0071

Kui oled valmis glasuurima, viska sulatusanumasse hunnik kookosrasva. Lisa kaarobipulbrit. Seda on vaja nii palju, et maitstes pole segu enam ülirasvane, vaid pigem käib üle kaarobimekk. Samuti peaks segu olemas piisavalt voolav, aga mitte ülivedel. Tunnetuse ja harjutamise asi. Kui vaja võrdlusmomenti, siis võiks konsistents olla sulanud šokolaadi mõõtu. Kui õige segu on olemas, võta välja pallikesed. Ei pea olema seesamipallid, igasugused pähklipallid sobivad sama ideaalselt. Külmunud pallidel hangub glasuur eriti kiiresti ega hakka liigselt tilkuma. Kasta pallikesi ükshaaval sulaglasuuri ja aseta siis tagasi taldrikule või muule alusele tahkuma. Soovi korral veereta veel kookoshelvestes, pähklipurus või seesamiseemnetes. Pilt reedab, et mina eelistasin kookoshelbeid, sest neid läks ka pallikeste sisse.

Ma kasutan kes teab mis ajast mu köögisahtlisse tekkinud kuldseid tange, mis tegelikult on mõeldud vist vorstide tõstmiseks. Kui nüüd järele mõelda, siis need tangid olid mu köögiarsenalis juba Haapsalus ehk siis, kui veel ema ja õega koos elasin. Need tangid olid olemas juba enne 2007. aastat või veelgi varem. Pallikeste tõstmiseks ideaalsed.

Külmad pallid hanguvad kiirelt, aga võid need veel korra külmikusse panna ja sealt siis jaokaupa serveerida. Näiteks võid paar tükki tööle vahepalaks võtta. Seemned-pähklid on rammusad ning väga palju rohkem neid korraga polegi vaja süüa.

Advertisements

Seesamipallikesed

Igasugused näksimiseks sobivad batoonikesed, iseäranis need tervislikumat sorti, on üritanud meie toidukulusid juba pikalt lõhki ajada. #Kogumispäeviku grupis on taas käes toidukuu, mil püütakse toidukuludelt kokku hoida. See pole peamine põhjus, miks taas pallikeste isetegemiseni jõudsin, kuigi toidukulusid tuleks meilgi kokku tõmmata. Täiesti uskumatu, kuidas me jaanuaris 145 euro eest väljas sõime (paar päeva Londonis ja kontori kolimisperioodil lõunad T1 keskuses) ning toidupoodide kassasid 372 euro võrra täitsime. Ja siis loen, kuidas suuremad pered saavad hakkama 50 euroga nädalas. Kuidas meie ei saa? Ei mugi ju ainult krevette, kalleid pähkleid ja värskeid maasikaid. Olgu, valmistoitu ega liha pooltooteid ei osta, makaronist ei toitu. Mina alustasin ju LCHF toitumise katsetustega ning abikaasal on nisutalumatus. See kena pakk Tartu Milli täisteraspagette, mille juulis õhelt jooksuvõistluselt saime, ootab siiamaani kuivainete kapis oma aega. Kõige suuremad kulutused ongi kindlasti olnud need Promos käigud, mil lähen “ainult” Vytautase 6-pakki (väga kõrge magneesiumisisaldusega mineraalvesi), tomatipüreed (hea hind) ja mõnda purki kikerherneid (25 senti odavam kui mujal ja neid meil kulub) ostma, aga korvi satub 10-20 euro eest ka pähkleid, sest kilohind on ju “nii odav”! Võrreldes muude poodidega ongi. Kust sa muidu india pähklit 12 eurot/kg saad, eks? Või mandleid sooduspakkumise ajal 9,59 EUR/kg. Pähklite kilohinnad jäävad üldiselt 18-20 euro kanti. Need on tervislikud ja kvaliteetsed, aga meie rahakotile oleks parem seda kulutust võimalikult harva teha, sest mingil kummalisel põhjusel saavad nii 150-grammised kui 1-kilosed pakid samas tempos otsa ehk siis… liiga kiiresti. Kui kilone pakk nädala vastu peab, võib juba tähistada. Sestap olen viimasel ajal seda osakonda kärpinud, ostes pigem päevalille- ja kõrvitsaseemneid, mis on odavamad, aga mida ei jaksa/taha peotäite kaupa sisse kühveldada.

Aga tagasi seesamiseemnete juurde. Nende kilohind on kogu aeg mõistlik ja igasugu maiuseid saab neistki valmistada. Kui neid saumiksriga piisavalt kaua rünnata, annavad seesamiseemned alla ja lähevad kreemjaks. Kui kaua jätkata, on tulemuseks seesamipasta tahiini, mis sobib näiteks hummuse sisse. Seesamiseemned üksi pole aga piisavalt kleepuvad, et mõnusaid palle moodustada, midagi on veel vaja. Mõne pähkliga üksi läheb ses suhtes vahel edukamalt: saab juba lisanditetagi pallikesi vormida. Kui kord ostsin Promost hea hinnaga (1 EUR/kg) kaks suurt pakki kookoshelbeid, nägin vaimusilmas juba igasuguseid ägedaid küpsetisi ja Bounty-maitselisi pallikesi. Oh jah. Vurista palju tahad, kookoshelbed ei lähe selliseks mõnusaks massiks. Lähevad küll tihkemaks, aga kleepuma ei hakka, vastikud tükid jäävad hoopis. Siiamaani imestan, kuidas mul õnnestus ühel kaunil päeval kookoshelvestest midagi maapähklivõi sarnast teha, kui asusin taas oma lemmikuid šokolaadiruute meisterdama, aga olin maapähklid unustanud. Tollal olid kapis aga kookoshelbed ja asendasin nendega, tulemuseks väga mõnus kook.

IMG_0059

Igatahes… eile õhtul asusin seesamipallikesi meisterdama. Vahepalaks midagi näksida on vaja ning poebatoonid on ebamõistlikult kallid (kilohind 30-40 EUR), igasugu suhkruseid Corny jms batoone nagunii ei osta. Seesamiseemnete juurde veel natuke kookoshelbeid, sest kilone pakk kössitas jätkuvalt kapinurgas. Magustajaks steeviat, et oleks ikka LCHF ja süsivesikuid võimalikult vähe. Viimaks tuli appi võtta aga ka mõned kuivatatud aprikoosid, et segu kleepuvamaks muutuks. Päris viimane lihv jäi andmata: oli veel plaan teha kookosrasvast ja kaarobipulbrist glasuur, kuhu sügavkülmast võetud pallikesi kasta (siis hangub glasuur kohe). Glasuur pidi hapravõitu pallikesi ka koos hoidma. Ehk järgmisel korral. Aga needki pallikesed tulid päris head. Seesamimaitse käib küll üle pea ja on selline tugevavõitu, tegu pole väga magusate pallikestega. Muidugi saab igaüks seda steevia või mõne muu magustaja lisamisega timmida. Kui ohtralt veel datleid/rosinaid/aprikoose sisse segada, siis hoiavad pallid end samuti paremini koos, aga pole enam väga LCHF.

Osised

  • seesamiseemneid
  • kookoshelbeid
  • steeviat
  • kuivatatud aprikoose/datleid/viigimarju/rosinad, muud kleepuvat

Koguseid ma kirja ei pane, sest hilisõhtul ma väga mõõtma ei kipu. Olgem ausad, kui ma just kokaraamatut ei kirjuta, nagu siin vahepeal tegin, ei kipu ma üldse midagi mõõtma. Teen tunde järgi. Koguste peale mõeldes, pea meeles, et seesamiseemned on kergelt soolase ja üldiselt väga tugeva maitsega. Kookoshelbed on pigem magusad. Steevia kui magusaine on muidugi magus ning igasugu kleepuvad puuviljad samuti magusad.

Kalla seemned-helbed-puuviljad kaussi. Purusta saumiksriga, kuni saad kleepuva ja kokkuhakkava massi. Lisa maitse järgi steeviat või muud magustajat. Kui järgid LCHF põhimõtteid, siis sobib näiteks erütritrool (suhkrualkohol). Steeviaga tuleb ettevaatlik olla. Võid seda ka osade kaupa teha. Vormi peopesade vahel väiksed pallikesed. Pane ööseks külma, muutuvad natuke tahkemaks. Järgmine samm oleks külmunud pallid tumeda šokolaadi või kaarobiglasuuriga katta. Sellest järgmisel korral!

 

Sügisõhtu jõujuurikad

Peet ja veelkord peet ja üleüldse igasugu juurikad. Aga miks? Miks ma neid juurikaid niivõrd armastan? Kunagi väiksena tekkis nende vastu paras vastumeelsus, kuna enamasti esinesid juurviljad mitte nii põnevas ühepajatoidurüüs, aga nüüd olen avastanud, et ahjus saab lihtsast ja võrdlemisi odavast toorainest igasugu imesid välja võluda. Eriti, kui mõnusate lisanditega rooga täiustada. Igatahes, käisin õega kinos ja hiljem muljetasime niisama köögilaua taga ning vehkisin meile kiirelt ühe ahjujuurikatega salati. Tema, kes muidu siiani peedi tagasihoidlikkusest väga kaugemale pole vaadanud, näis samuti mõistvat, et tegelikult on peet köögi superstaar. Salatit oli terve kausitäis ja nüüd on kogu hüva roog otsas! Soolaleival pakkusin samuti midagi sarnast.

IMG_5420

Osised:

  • 2 peeti
  • 2 porgandit
  • 1 pastinaak
  • pool punast sibulat
  • 2 küüslauguküünt
  • peotäis rukolat (60 g)
  • 1 tl seesamiseemneid
  • lonksuke balsamico äädikat
  • meresoola
  • oliiviõli
  • parmesanilaaste (minu puhul Valio Forte)

Koori ja haki juuriviljad mõnusateks ampsusuurusteks tükkideks. Väga pudiks ei pea lõikama, pisikesed sektorid ajavad asja ära. Haki ka sibul ja küüslauk. Kalla juurikad koos laukudega ahjuvormi ja vala üle oliiviõliga. Raputa peale meresoola ja sega hoolikalt läbi. Pane nii pooleks tunniks ahju 180 kraadi juurde röstima või kuni need on piisavalt pehmed. Sega ahjukraam väiksemaks rebitud rukolaga. Susa juurde ka seesamiseemned ja balsamico ning viimaks lisa mõned parmesanilaastud, et oleks mõnusalt toekas roog. Need annavad sellise mõnusa nüansi juurde! Hõõgveiniga maitseb külmal ja pimedal õhtul eriti hää.

Peedihummusega rukkileivakorvid

Uus kodu, uus köök, uued ideed, aga vanad lemmikud. Ma söön peeti, kohe ikka väga palju peeti. Soolaselt, magusalt – see sobib ju nii paljudesse toitudesse. Lisaks saab sellest suurepärast mahla ja jäätist. Seekord aga hoopis hummust. Kaua neid kikerherneid ikka vitsutada jaksab? Ma tean, et kaua, aga ometigi nõuab vaim (keha saaks arvatavasti vähesema valikuga hakkama) vaheldust. Sestap lappasingi natuke kokaraamatuid ja pilk naelutus peedihummuse retseptile. Mädarõika jätsin välja, sest temaga ma veel sõprussuhteid loonud pole nagu ka sinepiga mitte. Usun, et peedihummusesse sobiks hästi ka palsamiäädikas, aga minu kodus säärast looma hetkel ei ela. Hummusega täitsin rukkileivakorvikesed. Selverites ja muudes poodides on neid sajas erinevas variandis, seekord võtsin tavalise versiooni. Neis on ka natuke nisujahu, aga olen paaris kohas silmanud ka mingit ökoversiooni, kus on ainult rukis. Tuleks nüüd vaid meelde, kus see oli. Võimalik, et Prismas.

Tõele au andes pean ütlema, et kasutasin vähem peeti ja osa korvikesi jäi ka veel kappi järgmist toidukorda ootama, aga kogusega saab alati mängida.

Osised

  • 400 g riivitud keedupeeti (või keeda ja riivi ise, kui rohkem aega on
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl külmpressitud oliiviõli
  • 1 spl seesamiseemneid
  • ürdisoola (seekord Jamie ingveri-eksootilise pipar sool) vastavalt maitse-eelistustele
  • pakk (200 g) rukkileivakorvikesi

Viska kõik hummuse komponendid (nimekiri kuni rukkileivakorvikesteni) köögikombaini ja purusta, kuni saad mõnusa määrde. Täida korvikesed hummusega. Teelusikatäis segu on täitsa paras. Lase natuke aega külmkapis seista, et korvikesed kergelt pehmeneksid. Ja nii lihtne ongi. Ma kaunistasin mõned ka neljaks lõigatud kirsstomatitega, sobis imehästi!