Mitme juustuga peedipirukas

IMG_5579

Peet on üks imeline vili, mis polegi õigupoolest vili, vaid juurikas. See on üks neist toiduainetest, mis külmkapis alati olemas peab olema. Kui me ei tea, mida süüa teha, teeme tavaliselt potis ahjujuurikaid ning peedil on alati sooloroll. Ütleme nii, et teised juurikad lisavad natuke värvikirevust ning aitavad peedil silma paista. Samuti on peet ideaalne magusates roogades, kuna ta on juba loomulikult magus. Olen täiesti veendunud, et šokolaadikoogile annab peet paljugi mõnusat mahlakust juurde. Täna mõlkus mõtteis üks kosutav pirukalaadne küpsetis, kus oleks nii peeti kui juustu. Kes Nami-Namiga tuttav, on kindlasti kohtunud peedi ja sinihallitusjuustu ruudukestega lehttaignapõhjal. Ütleme nii, et see oli alginspiratsioon, aga lehttainast ei teinud ning juustudki olid teist sorti. Kokkuvõttes valmis just selline kosutav roog, millega tundide kaupa Xdreamil punkte jahtinud väsinud ja külmunud mees vastu võtta (ise jooksin ka tuulise ja vihmase i!maga kaks tundi, nii et olen ka paar ampsu ära teeninud). Ja mees sai kolmanda koha, nii et tasub uhke olla.

Põhi:
50 g võid
2,5 dl odrajahu
1 muna
soola

Sisu:
1 suur peet
250 g kodujuustu
2 muna
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
1 selleripulk
100 g sulatatud juustu (Kaval Ants või ka Merevaik)
palsamiäädikat
ürte
paar viilu juustu

Sulata või ja sega põhjaained ühtlasrks massiks. Suru ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja. Mul oli umbes 22 cm läbimõõduga vorm. Panin põhja ka küpsetuspaberit, et pärast paremini lahti tuleks.

Pane peet keema, kui sa seda juba teinud pole või kui kasutad keedupeeti. Mul on tavaliselt kodus hunnik tooreid ning pean seegs natuke keetma. Ahjus küpseb õnneks edasi. Sellal valmista täidis: haki köögiviljad ning sega kogu sisukraam, välja arvatud peet ja juustuviilud kokku. Kalla põhjale. Koori keedupeet, kui see on pisut jahtunud, ning laota viilud täidise peale. Kalla peale pisut palsamiäädikat. Maitsesta ürtidega. Igasugused prantsuspärased segud sobivad imejästi. Mul oli seekord kreeka segu, aga põhimõtteliselt sama. Aseta peale juustuviilud ning siis 180-kraadisesse ahju. Mul oli vist umbes 40 minutit. Kui on kenasti küpsenud ja hoiab vormi, ongi valmis.

Sibulaheeringad

IMG_5486

Esmakordselt valmistasin neid maitsvaid heeringaid jõulukingiks. Lihtne teha ja pealekauba viivad keele ka alla. Retsept on originaalis sellisest toredast raamatust nagu “Vürtsid toidus”, aga olen seda vastavalt enda vajadustele päris palju kohandanud, jättes välja mõttetu suhkru ja  leeskputke, mida ma ei oska kuskilt hankida, ning vähendades koguseid, sest originaali järgi saab vist päris mitu purki, aga ma tahaks ühte korraga. Soola pole retseptile lisanud, kuna heeringafilee on poest üldjuhul saadaval nagunii kergelt soolatuna. Nii usin ma veel pole, et ostaks terve heeringa ja puhastaks siis seda, aga selle jätan tuleviku tarbeks siiski võimaluseks.

IMG_5484

Osised

  • 200 g heeringafileed
  • 2 väikest sibulat

Marinaadiks:

  • 1 dl vett
  • 0,5 dl õunaäädikat
  • 4 vürtsitera
  • 8 roosa pipra tera

Esmalt aja marinaad väikses potis keema ja lase sellel jahtuda. Jahtumise ajal lõika heeringafilee pisikesteks, ampsusuurusteks tükkideks. Koori ja haki sibulad. Lao sibulad ja heeringas kihiti klaaspurki. Kalla peale jahtunud marinaad. Lase vähemalt üks ööpäev külmkapis maitsestuda.

IMG_5485

Ahjupoti kiituseks ehk minu armulugu Fontignaciga

IMG_5430

Kui esimest korda sinise Fontignaci ahjupotiga kohtusin, ei osanud ma temast suurt midagi arvata peale selle, et “noh, eks sellega on ju ka tore ahjujuurikaid teha”. Sel sügistalvel on mul nimelt tekkinud suur lembus ahjus küpsetatud juurikate vastu. Koorin ära, hakin väiksemaks, lükkan oliiviõli ja maitseainetega ahju ning mõne aja pärast on krõmps ja tervislik roog valmis. Olgu, see “mõni aeg” kestab ikka tunnikese. Selle potiga saab tegelikult aga grammi võrra kiireminigi. Nimelt küpsetasin enne oma peete-porgandeid-pastinaake-kaalikaid lahtises ahjuvormis. Tulemuseks olid küll krõmpsud juurikad, aga jube kaua võttis aega ka. Siis tõi õde ära tädi kingitud ahjupoti ning sealt algas imeline teekond! See pott on parajalt sügav, et ka näiteks Elujooksjate viieteistkümnepealine seltskond ära toita (meil oli jõulupidu minu juures). Lisaks jäävad selles tehtud toidud mõnusalt mahlased. Liha ega kala pole veel proovinud, kuna neid väga ei söö, aga usun, et need õnnestuvad potis võrratult!

Salamisi olen mõelnud ka sellele, et Fontignaciga saaksin korrata oma soolaleivapidustuse veinipirne, mis madalamas ahjuvormis teps mitte nii hästi püsti ei püsinud. Ja kui veel kaas ka peale panna, peaks need eriti mõnusalt pehmeks küpsema! Igal juhul tasub proovida ning ootan juba, et saaks läbi see nädal, mil lubasin suhkrut, kaasa arvatud puuvilju mitte tarbida. Lihtsalt, et näha, mis siis juhtub. Kui nädal saab läbi, tuleb koju ka Sander ning mõnusad veinipirnid oleme pärast tegusat lahusoldud perioodi ikka ära teeninud.

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Kui tulevad külalised, pakume tavaliselt ahjujuurikaid. Kui teeme endale süüa, teeme tavaliselt ahjujuurikaid. Kui viin kuhugi roa kaasa, on selleks tavaliselt ahjujuurikad. Saate aru, milline suhe mul selle potiga on? Praegu üksi olles ei hakanud juurikatega jändama, tegin hoopis püreesuppi, sest valusa kurguga on seda hõlpsam neelata. Mida vähem närimist, seda kergem elu. Vähemalt praegu. Aga olen päris kindel, et selle nädala jooksul võtan poti veel kapi otsast alla, et… teha ahjujuurikaid! Võimalused-kombinatsioonid ja maitsenüansid on lihtsalt lõputud ning pealegi maitseb see roog ka Sandrile. Peas hakkab kuju võtma pilt tugevamaitselistest juurikatest, esikohal peet palsamiäädikaga… Aga seniks avaldan siis, kuidas tavaliselt juurikaid teen.

Koostisosad

  • juurikad: peet, kaalikas, kartul, pastinaak, porgand
  • maitseandjad: sibul, küüslauk, juurseller
  • muud köögiviljad: paprika, lillkapsas, suvikõrvits
  • oliiviõli või muu õli, millega potti määrida
  • maitseained: sool, pipar, prantsuse ürdisegu, karri vms.

Esmalt koori juurikad ja lõika need viilakateks. Võid proovida ka sektoreid või muid toredaid kujundeid. Olen mõelnud, et väiksemad peedid võiks lausa neljaks lõigata, mitte iga kord nende viilutamisega mässata. Määri ahjupott õliga, et juurikad põhja kinni ei jääks. Viska juurikad sisse. Haki ka maitseandjad ning topi juurikate vahele. Olen avastanud, et Pääsküla poest leitud juurseller (enne ma polnud säärast juurikat proovinudki) annab ka mõnusa maitsenüansi. Kalla peale õli ja maitseaineid ning sega hoolikalt. Olen vahel mõelnud, et võibolla saaks ka täitsa ilma õlita, aga samas on enamik köögiviljades olevaid vitamiine rasvlahustuvad ning seega on rasvaine olemasolu tähtis. Kui tahad, et kogu potitäis ei oleks roosakaslilla, siis hoia peeti eraldi nurgas ja sega ettevaatlikult. Pane potile kaas peale ja lükka 180-200 kraadisesse ahju. Kui juurikad on pehmemaks küpsenud, lisa muud hakitud köögiviljad. Need lähevad seepärast hiljem sisse, et vajavad küpsemiseks vähem aega. Hiljemalt tunni jooksul peaks kõik mõnusalt läbi küpsenud olema. Ma pole ausalt öeldes eriti kella vaadanud, võtan aeg-ajalt välja ja suskan kahvliga, kas on piisavalt pehme. Järele mõeldes arvan, et läheb vähemgi kui tund. Eriti siis, kui sulle meeldivad pigem pisut krõmpsud juurikad. Minu arvates on potijuurikad niivõrd head, et midagi muud väga kõrvale ei vajagi, aga me oleme söönud näiteks tatra, läätsede või odrakruupidega.

Sügisõhtu jõujuurikad

Peet ja veelkord peet ja üleüldse igasugu juurikad. Aga miks? Miks ma neid juurikaid niivõrd armastan? Kunagi väiksena tekkis nende vastu paras vastumeelsus, kuna enamasti esinesid juurviljad mitte nii põnevas ühepajatoidurüüs, aga nüüd olen avastanud, et ahjus saab lihtsast ja võrdlemisi odavast toorainest igasugu imesid välja võluda. Eriti, kui mõnusate lisanditega rooga täiustada. Igatahes, käisin õega kinos ja hiljem muljetasime niisama köögilaua taga ning vehkisin meile kiirelt ühe ahjujuurikatega salati. Tema, kes muidu siiani peedi tagasihoidlikkusest väga kaugemale pole vaadanud, näis samuti mõistvat, et tegelikult on peet köögi superstaar. Salatit oli terve kausitäis ja nüüd on kogu hüva roog otsas! Soolaleival pakkusin samuti midagi sarnast.

IMG_5420

Osised:

  • 2 peeti
  • 2 porgandit
  • 1 pastinaak
  • pool punast sibulat
  • 2 küüslauguküünt
  • peotäis rukolat (60 g)
  • 1 tl seesamiseemneid
  • lonksuke balsamico äädikat
  • meresoola
  • oliiviõli
  • parmesanilaaste (minu puhul Valio Forte)

Koori ja haki juuriviljad mõnusateks ampsusuurusteks tükkideks. Väga pudiks ei pea lõikama, pisikesed sektorid ajavad asja ära. Haki ka sibul ja küüslauk. Kalla juurikad koos laukudega ahjuvormi ja vala üle oliiviõliga. Raputa peale meresoola ja sega hoolikalt läbi. Pane nii pooleks tunniks ahju 180 kraadi juurde röstima või kuni need on piisavalt pehmed. Sega ahjukraam väiksemaks rebitud rukolaga. Susa juurde ka seesamiseemned ja balsamico ning viimaks lisa mõned parmesanilaastud, et oleks mõnusalt toekas roog. Need annavad sellise mõnusa nüansi juurde! Hõõgveiniga maitseb külmal ja pimedal õhtul eriti hää.

Loovgeniaalsuse harjutused vokkpanniga

Ostsin panni
ja kolisin vanni.

Päris nii ei ole, aga panni ostsin tõepoolest. Keraamilise vokkija, mida juba ammu ühe silmaga poes piidlemas olen käinud. Mu eelmine vokk (mitte see ketramisriist, vaid pann ikka) oli säärane kahtlane metallist isend, kes kogu aeg rooste läks, kui teda pärast pesemist kohe õliga uuesti ei kuumutanud. Sestap saatsingi ta parematele jahimaadele ehk panipaika kopitama. Ja siis ühel õhtul tuli esmalt ahjujuurikate isu, mis üsna kiirelt hoopiski vokiroaihaluseks muundus ning nii oligi aeg uue panni häädus ära katsetada. Tsahh-tsahh juurika ribadeks ja õliga praadima. Külmkapis on loovimpulssi ootav kookoskoor? Pannile! Tahaks rooga natuke tummisemaks teha ja kapist vaatavad vastu nöbininasid meenutavad punased läätsed? Pannile! Külmikuriiulis on ehtne tai tšillipasta? Pannile! Tõesõna, seda rooga luues tundsin end imeliselt ilusa ja elusana ning teadsin, et vähemalt tol hetkel olin köögikunstnik. Aga nüüd siis retsept ka! Ärge pange tähele, et see vokikas tsipa naljakas välja näeb, maitselt mõnusalt koorene ja kergelt vürtsikas. Kaks keskmise isuga inimest saavad söönuks. Mina sõin seda õhtuks ja järgmiseks hommikuks.

 

Osised

  • veerand lillkapsast
  • 3 porgandit
  • poolik valge redis
  • pisike sibul
  • killuke ingverit
  • õli
  • 200 ml kookoskoort
  • peotäis läätsesid
  • ürdisoola (seekord Jamie sool ingveri ja miski eksootilise pipraga)

Lammuta lillkapsas väiksemateks juppideks. Viiluta redis ja porgand mõnusateks ribadeks, mida hää ampsata. Kui meeldib, võid ka kuubikuid teha. Haki sibul ja ingver väikesteks tükkideks. Kalla pannile tibake õli, lisa köögiviljad ja lase neil kõrgel temperatuuril pisut praadida. 5 minuti pärast alanda kuumust ja kalla juurde kookoskoor. Seejärel kasuta oma geniaalsust ja kalla juurde läätsed, mis vedelikus kiirelt pehmeks küpsevad. Roog ongi valmis, kui läätsed on valmis. Köögiviljad võivad ka pisut krõmpsuvaks jääda. Maitsesta ürdisoolaga või susa juurde karripulbrit.

Hakklihakotletid

Pihvi isu närib hinge,
poes sisse hiilib pinge.
Kas annan alla tootjaile
või löön ise liha pannile?

IMG_1361

   Nii on, et viimasel ajal tahaks pihvi või kotletti. Olen mitmelgi korral poes      silte uurinud ja alati peab tõdema, et muidu hõrgutavasse lihakooslusesse       on hiilinud riivsai või sojavalk. Ei ole vaja seda liigset ballasti, tahan               puhtaid toiduaineid ja puhtaid maitseid. Sestap ostsingi hoopis hakkliha ja     muna ning otsustasin iseendale heameelt teha. Paariks päevaks on nüüd     rahu majas, siis on uut laari vaja. Kes teab, ehk tuleb järgmine ports   katsetamise mõttes kalahakklihast?

 Koostisosad:

  • 500 g hakkliha
  • 2 muna
  • 1 punane sibul
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl mandlijahu/jahvatatud mandleid
  • garam masala maitseainesegu, karrimaitseainet, soola
  • praadimiseks õli või muud rasva

Kuidas teha?

Lihtne. Haki sibul ja küüslauk väikesteks tükkideks. Möksi kõik ained kokku, maitsesta vastavalt oma teravuseelistustele. Mul oli mõnusat segu ja karrit, mis andsid kotlettidele hõrgu idamaise hõngu, kuid kindlasti on need ka lihaürtidega võrratud. Mätsi väiksed kotletikesed ja prae õlis kuldpruuniks. Naudi aeglaselt ja mõnuga!

Halli päeva roosa supp

Hall. Udu. Puhkepäev. Kosutus. Roosa. Supp. Peet. Paprika. Sibul. Lihtne. Nauding. 3 punast + vahukoor annavad kokku roosa.

IMG_0936

Koostisosad:

  • 1 punane peet
  • 1 punane paprika
  • 1 punane sibul
  • oliiviõli
  • 1-2 spl tšillikastet (kasutasin isevalmitatut)
  • 200 ml vahukoort
  • pipart, soola

Valmistamine

Tükelda peet väiksemaks ja keeda 25 minutit, et ta pehmemaks muutuks. Koori pärast keetmist, siis tuleb koor paremini lahti. Peet kaotab ka natuke värvi, aga kokkuvõttes on supp ikka kaunilt roosa-lilla. Haki sibul ja paprika, prae ohtras oliiviõlis. Kalla köögiviljad köögikombani või purusta saumiksriga püreeks. Enne püreestamist lisa ka natuke vett või muud vedelikku. Lisa püreele vahukoor ja kuumuta 5-10 minutit pliidil. Maitsesta tšillikastme ja pipra-soolaga. Törts palsamiäädikat ei tee samuti paha.

IMG_0938

Vürtsikas aasiapärane supp kookospiimaga

Õhtune supp

Ma olen see
ja teine,
tulvil vürtse,
soolasust,
hapukust,
magusust.
Mitmekülgne.

Ma soojendan
su keha,
su hinge,
poen sügavale.

Tee minuni
ei ole käänuline,
vaid lühike.
Ootan sind köögis,
peidus
mitmes purgis.
Ava, sega, naudi!

Tom kha ja tom yum goong on ühed väga võrratud supid aasia köögist. Maitsed on tasakaalus. Need supid soojendavad, teevad vihmasel õhtul tuju heaks. Sööks veel ja veel. Sain inspiratsiooni ja tegin mingi hübriidvariandi, kus oluline koht kookospiimal ja konservivedelikel. Olen varemgi konservivedelikku kasutanud, eriti pärlsiblate oma, sest sel on hea tugev maitse, mis nii mõnegi kastme põnevaks on teinud. Väärt kraami ju ometigi minema ei visata. Nutikas ja samas kiire, kuna enamik komponente on kellegi teise pooltjuba hakitud. Argiõhtutel tore kiire vaheldus ja hüva võimalus oma ellu natuke eksootikat lisada. Tiigerkrevettidega oleks vast kõige oivalisemgi. Oo, ja järgmisel korral tuleks ka küüslauku lisada, et see supp oleks veelgi võimsam immuunsuse tõstja!

Retsept

  • 1 purk kookospiima (400 ml)
  • 1 purk pärlsibulaid koos vedelikuga (280 g)
  • 1 purk viilutatud konserveeritud šampinjone
  • 1 dl tomatipüreed
  • 3 cm ingverijuurt
  • 200 g kooritud krevette
  • laimimahla
  • kalakastet
  • jalapenosid või hakitud tšillit

Kalla potti kookospiim, pärlsibulate ja šampinjonide vedelik. Aja keema. Vahepeal võid kõik muud komponendid ette valmistada: ingveri ja jalapeno/tšilli õhukesteks viiludeks/tükkideks lõigata, kõik pakid avada ja valmis panna. Kui otsustad kasutada tavalist sibulat, haki see. Sel juhul tuleb sibulavedeliku asemel natuke vett lisada Kui kasutad värskeid šampinjone, on vaja ka neid tükeldada. Kui vedelik keeb, kalla sisse ingveritükid, tomatipüree, šampinjonid ja sibulad. Lase paar minutit podiseda, siis lisa krevetid. Krevette ei tohiks väga kaua keeta, muidu tõmbavad kummiseks. Mõnest minutist või vähemastki piisab. Kui krevetid sees, võid kohe ka maitsestamisega alustada. Lisa laimimahla (hapu), kalakastet (soolane) ja jalapenosid/tšillit (terav) ning maitse pidevalt, et kindlustada maitsete tasakaal. Reguleeri vastavalt oma eelistustele. Ja siis ongi valmis! Võid lisavammused seljast visata ning loota supi soojendavale toimele.

Kassi unistus veisepasteedist

Image

Miu sirutas oma käpa pikalt välja ja keeras end küljele, kui ühtäkki tungis ta ninna hõrgutav lõhn, mis ta korraga virgeks tegi. Nüüd oli ununenud pehme sulepadi, kus ta muidu enamik oma päevadest veetis, kui perenaine korteri tema käsutusse jättis. Sellelt padjalt jälgis ta ilmaelu: õues jalutavaid inimesi ja koeri ning … kui mõni linnuke mööda lendas, krapsas püsti ja unistas, et talgi tiivad oleks.

Miu jooksis nõtkel sammul kööki, libisedes kergelt mööda  kõigist esikunurkadest. Perenaine hakkis veisemaksa. Miu toetus tagakäppadele ja kaapis esikäppadega köögikappi, anuv pilk suunatud ülespoole ja lasi välja ühe nõudliku mjäu. Terve ta keha oli tahtmisest pingul, ta oli juba terve nädala kuivi kassikrõbinaid muginud.

“Oi, kas sa tahad maksa?” küsis perenaine ja viskas väikese killukese kassile põrandale. Miu ahmis selle aplalt sisse ja võttis siis taas sama nõudliku poosi sisse. Mõnda aega ei teinud perenaine teda märkamagi, muudkui praadis ja vuristas ja segas, kuni viimaks pasteedi purki kaapis. Siis võttis kätte leivanoa ja määris paksu kihi leivale. Miu limpsas keelega üle mokkade. Perenaine vaatas talle otsa, naeratas ja võttis siis uue noatäie pasteeti.

“Et sul ka ilus päev oleks,” lausus ta, kui noa Miu poole sirutas ja kass ennastunustavalt sealt pealt pasteeti lakkus. Oli ilus päev. Oli ilus õhtu. Miu ja perenaine sõid ka hiljem koos pasteeti. Tänu kassi silmis oli siiras.

Image

Retsept

  • 50 g võid
  • 250 g veisemaksa
  • 1 punane sibul
  • 10 kuivatatud musta ploomi
  • 5 päikesekuivatatud tomatit
  • tüümiani

Kuidas teha?

Pane kuivatatud ploomid kuuma vette likku ning nõruta päikesekuivatatud tomatid õlist. Haki veisemaks väiksemateks tükkideks. Lõika ka sibul väikesteks tükkideks. Sulata pannil või ja prae selles kiirelt veisemaksa tükid ja sibul. Kalla maks ja sibul köögikombaini, lisa sinna ka ploomid ja tomatid ning püreesta ühtlaseks massiks. Lõpuks lisa väiksed tüümianitükid, soovi korral purusta kombainiga väiksemateks tükkideks. Pasteedi osised on nii tugeva maitsega, et soola ega pipart ei pidanudki üldse lisama.

Image