Maisijahust sidrunikeeks

Olime 10.-26. märtsil Portugali lõunaosas jooksulaagris, mis tähendas, et päevad möödusid ohtralt jooksukilomeetreid neelates, teistele jooksjatele massaaži tehes, kergelt päikse käes praadides (ma pole suurem asi päevitaja), lõunaund magades ja iseendale kokates. Alpinuse hotellis, mis asub Acoteiases, on mõnusad suured korterid. Meie 1 elutoa, 1 magamistoa, vannitoa ja avatud köögiga korter oli ruutmeetritelt suisa sama suur kui meie Eestimaa pesa. Kuna me otsustasime hotelli buffee-restorani vältida nagu tuld, siis tegime ise süüa. Tulevikus tuleb võibolla siiski ka hotelli köögi toitu tarbida, aga sel juhul mõistusega, st. kuhjata taldrikule palju köögivilju ja kala. Lootsin, et buffeest kaarega mööda kõndides olen ülesöömisele ja kaalutõusule immuunne. Aga ei. Trenni sai tehtud nii palju, et kõht oli kogu aeg tühi. Tõenäoliselt sai libastumisel oluliseks see hetk, kui hotell pani alla fuajeesse tasuta jäätisetopsid, mida piiramatult kaasa võis ahnitseda. Ja see karamellijäätis oli kohvimaitseline!! Tõeline nõrkus!

Esimesel treeningnädalal mäkerdasin kaarobiküpsistega, mille abikaasa küll kahe suupoolega kiirelt sisse vohmis, aga mis mulle piisavalt muljet ei avaldanud, et blogisse jõuda. Instagramist on näha küll foto, kuidas ma mökerdatud kätega naeratan. Päevake hiljem leiutasin aga koheva ja mõnusa sidrunikeeksi, mis niiske toorjuustuglasuuriga või näiteks sidrunimahlast läbiimbununa olnuks veelgi ägedam, aga oli ka oma ehtsas lihtsuses üpris hea. Boonuseks veel gluteeni puudumine, kuna kasutasin maisijahu. Pool sõime ise ära, ülejäänud poolega jõudsin basseini äärde sõpru toitma.

Esiti hakkas mind kummitama mõte nn. “pound cake‘ist”. Ehk siis sedasorti keeksist, kus iga koostisosa on ühe naela jagu ehk umbes-täpselt 450 grammi. Tõtt-öelda ma midagi väga mõõtma ei hakanudki, tassidega natuke möllasin. Jahu läheb mahuliselt rohkem, kuna see on kohevam kui näiteks margariin ja kaalub vähem. Viimaks kallasin jahu vist isegi pisut juurde, et tainas liiga vedel ei jääks. Igatahes leiab allpoolt ühe õnnestunud koogi õpetuse!

Mõõtmiseks võta “keskmine” tass, selline, mis mahutab umbes 2,5 dl.

Maisijahust sidrunikeeks

Maisijahust kollane sidrunikeeks

Osised

  • 5 muna
  • 0,5 tassi maitsestamata jogurtit
  • 0,5 tassi sulatatud margariini/võid
  • 2 suurt sidrunit
  • 0,5 tassi kookoshelbeid
  • 1,5 tassi maisijahu
  • 1 tass demerara või roosuhkrut
  • 2 tl küpsetuspulbrit

Sega omavahel kookoshelbed, maisijahu, küpsetuspulber. Vahusta muna suhkruga kohevaks. Lisa munavaht kuivainetele. Seejärel lisa sulatatud rasvaine. Sega ettevaatlikult, et munade kohevust mitte kaotada. Pese sidrunid hoolikalt. Riivi koor, lisa taignale. Pressi välja mahl ja lisa samuti keeksitaignale. Kalla ahjuvormi ja küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit või kuni see on pealt kuldne.

Juhtumisi elust

Koogitaigna sain valmis ja vormi just selliseks ajaks, mil igapäevased külalised – koristajad – saabusid. Lükkasin keeksi ahju ning lahkusime korterist. Siis algas meil mõlemal ka massaaž, nii et ka massaažikliendid said koogi meelitavaid lõhnu tunda. Vahepeal pidingi tai massaaži improviseeritud “matilt” (kokkumurtud tekk) püsti hüppama ja ahju välja lülitama.

Bataadisalat umbrohuga

Maguskartul ehk bataat – tõtt-öelda ei arvanud ma sellest viljast tükk aega mitte kui midagi. Ei ole ma kaungi suurem asi kartulisõber ja olen alles nüüd avastanud, et tegelikult on kartuliga vägagi palju mängimisvõimalusi. Salatis, supis, pürees, pirukas – kartulit leiab mitmetest roogadest. Maguskartul aga on veelgi põnevam, kuna tema mahe maitse sobiks idee poolest ka magusatesse kookidesse. Seekord kombineerisin teda umbrohuga. Esialgu võtsin hoopiski ette bataadi-rukola-kitsejuustu salati retsepti, aga kuna aknalaual rukola liiga hästi veel ei kasva ning kitsejuustu asemel tulin poest rohelist värvi basiilikujuustuga, siis oli tulemus täitsa teistsugune. Seda enam, et praegu leiab juba metsa alt söödavat umbrohtu, nagu näiteks naati. Selleks nädalaks olin ostnud ka ühe kapsapea, mida siis jao pärast salatitesse hakkida.

Sõime kahekesi lõunaks, kõrvalroana jaguks ehk suuremale hulgale. Kõrvale veel paar viilu Vändra ökopagari leiba kodutehtud hummusega.

Osised

  • 1 bataat
  • 1 punane sibul
  • peotäis noori naadilehti (poolavanenud pisemad lehed)
  • paar kapsalehte
  • mõned redised
  • 2 keskmise suurusega või 1 hiiglaslik tomat
  • 75 g kõva juustu
  • sidrunimahla
  • oliiviõli
  • suur lusikatäis päevalilleseemneid
  • soola, pipart, vahemereürte (basiilik, tüümian, pune jne. – saadaval segudena, nt. Provance’i või kreeka ürdisegu)

Koori bataat ja sibul. Tükelda bataat kuubikuteks ja prae keskmisel kuumusel õlis, kuni see pehmeneb. Haki sibul ja lisa bataadile. Mida hiljem lisad, seda kirbemaks see jääb ehk säilitab oma iseloomuliku maitse. Kui sulle meeldib väga vänge sibul, võid selle üldse tooreks jätta. Originaalretseptis läks bataat veel ahju, aga minu jaoks tundus see liigne mässamine.

Haki naadi- ja kapsalehed väiksemateks tükkideks. Seda on eriti hea teha köögikääridega. Haki ka redised ja tomatid ning tee juustust kuubikud. Viska kogu värske kraam ja lisaks pannilt tulnud bataat ja sibul kaussi. Lisa kastmeks õli ja sidrunimahla, maitsesta. Lisa ka päevalilleseemned ja sega korralikult läbi. Ja valmis ta ongi.