Vahel piisab glasuurist…

Glasuuritud seesamipallid…et luua täiesti uus roog. Glasuuri puhul tasub kindlasti rääkida just maiustustest. Mida muud ikka nii väga glasuuritakse? Pildil ongi näha seesamipallid, millest kirjutasin juba eelmisel nädalal ning mida – üllatus, üllatus! – jätkuvalt kodus sügavkülmast leida võib. Eks seepärast neid vast alles ongi, et taipasin õigel hetkel sügavkülma visata. Seal näljased rotid õgimas ei käi ning toitu jätkubki kauemaks. Aga mis värk selle glasuuriga siis on? Mõneti võiks öelda, et glasuur on nagu meik. Lisakiht värvi ja tekstuuri. See miski, mis kaunile näolapile viimase viimistluse annab. Pallikeste puhul siis see maagiline miski, mis neid paremini kokku seob ja maitsesügavust lisab. Need seesamipallid kippusid natukene pudenema, kui liiga kaua külmikust väljas olid ning sestap suisa vajasid siduvat glasuuri. Muidugi ei saa mainimata jätta, et glasuur lisas toiteväärtust. Ja mitte ainult kalorite kujul. Kuna tegu on kaarobi-kookosrasva glasuuriga, siis saab sealt ka päris korraliku kaltsiumiannuse. Kaarob ehk jaanileivapuu on üks imeline aine, mis on kiudaine- ja kaltsiumirikas ning samas ka loomulikult magus. Kui seda kakao asemel šokolaaditeos kasutada, pole ühtki lisamagustajat tarviski. Kaarobist võiksin laulda pikki kiidulaule, sest omal ajal (2015) toitumisnõustamist õppides kirjutasin sellest referaadigi.

Kuidas seda glasuuri ise teha?

Koguseid ma teadupärast väga ei mõõda ja nii segasin sellegi glasuuri kokku tunde järgi. Samuti sõltuvad kogused sellest, kui palju pähkli-seemnepallikesi on vaja katta. Ehk… kui paljud on enne glasuurimiseni jõudmist ära söödud. Meil oli paar korraliku peotäit pallikesi juba otsas, aga sügavkülm suutis mõned siiski päästa. Sinna panin need ka selleks, et need tahkemaks muutuksid.

IMG_0071

Kui oled valmis glasuurima, viska sulatusanumasse hunnik kookosrasva. Lisa kaarobipulbrit. Seda on vaja nii palju, et maitstes pole segu enam ülirasvane, vaid pigem käib üle kaarobimekk. Samuti peaks segu olemas piisavalt voolav, aga mitte ülivedel. Tunnetuse ja harjutamise asi. Kui vaja võrdlusmomenti, siis võiks konsistents olla sulanud šokolaadi mõõtu. Kui õige segu on olemas, võta välja pallikesed. Ei pea olema seesamipallid, igasugused pähklipallid sobivad sama ideaalselt. Külmunud pallidel hangub glasuur eriti kiiresti ega hakka liigselt tilkuma. Kasta pallikesi ükshaaval sulaglasuuri ja aseta siis tagasi taldrikule või muule alusele tahkuma. Soovi korral veereta veel kookoshelvestes, pähklipurus või seesamiseemnetes. Pilt reedab, et mina eelistasin kookoshelbeid, sest neid läks ka pallikeste sisse.

Ma kasutan kes teab mis ajast mu köögisahtlisse tekkinud kuldseid tange, mis tegelikult on mõeldud vist vorstide tõstmiseks. Kui nüüd järele mõelda, siis need tangid olid mu köögiarsenalis juba Haapsalus ehk siis, kui veel ema ja õega koos elasin. Need tangid olid olemas juba enne 2007. aastat või veelgi varem. Pallikeste tõstmiseks ideaalsed.

Külmad pallid hanguvad kiirelt, aga võid need veel korra külmikusse panna ja sealt siis jaokaupa serveerida. Näiteks võid paar tükki tööle vahepalaks võtta. Seemned-pähklid on rammusad ning väga palju rohkem neid korraga polegi vaja süüa.

Tummine šokolaad särtsaka sidruniga

3.03 ja 30 – paras numbrimaagia, eks? Ületasin ühe aastakümne künnise, võtsin vastu õnnitlusi “juubilarile”. Kui muidu ei tundnudki väga vanana, siis “juubilar” kõlab juba küll nagu keegi, keda Vikerraadios käsitööringi memmede poolt tervitatakse. Tegelikult on kõik hästi, sest mu keha on noor ja paljud inimesed ei usugi, et ma 30 sain. Ma pole suurem asi enesesättija: külla minnes kammin juuksed ära ja panen kergelt ripsmetušši, mingit hullu üleslöömist ei harrasta. Seega ei tee meik mind eriti vanemaks ja tavaolukorras peetakse mind pigem 25-aastaseks.

20180303_204720

Igatahes püüdsin sünnipäeval pisut uusi oskusi omandada ja 1 vana kirstunaelaga maadelda. Rullbiskviit. No ei õnnestu kuidagi! Hommikul voodisse toodi 3 küünlaga poerull. Valmistajaks Lavendel ja koostisosade nimistu parajalt lühike ning igati mõistlikud osised. Esimesel kohal suisa muna ja kõik muu välja loetav ning E-ainete välimäärajata hoomatav. Tehtud päristoiduaineist! Ma ise olen suutnud sõbrustada pärmitaigna ja plaadikookidega ning samuti oskan teha jäätist ja igasugu soolaseid roogi. Aga rullbiskviit, mis on korraliku kohupiimase täidisega, on ju äge maius, mis võib olla ka tervislik. Niisiis… mul juhtus aga nii, et taigen jäi kas kauaks ahju või liiga pikalt jahtuma, nii et seda polnud võimalik enam rulli keerata. Ajaplaanerimine läks kuidagi nihu, päev hiljem sõbrannasid oodates sain palju suurema hunniku toitudega palju paremini valmis (no jäätis ootas neid juba mitu nädalat sügavkülmas). Ajanappusest tegin taas 100 asja korraga ja nii see biskviit liigpikalt jahtuski. Tõenäoliselt segasin ka taigna liiga sahmides kokku ja lõhkusin munavahu kohevuse. Kiire lahendus selle jama lahendamiseks: lõikasin neljaks ja ladusin täidise kihtide vahele. Sündis uus kook. Šokolaadi tummisus kombineerituna särtsaka sidruniga on vahva ja värske. Täpselt nagu 30: on sisu ja kogemust, aga ka nooruslikkust!

Täidisega olin loomingulisem ja tegin oma versiooni. Seal polnud minu meelest vaja enam retsepti järgida, koogikihtide vahele käiva kreemi puhul pole vaja niiviisi näpuga järge ajada, see tuleb iseenesestki välja (kui tegu pole just keedukreemiga). Originaalis oli sidrunivõie ja toorjuust ning kõlas võrdlemisi rammusalt. Samas… kui ma oleks taigna tõesti saanud rulli keerata, sobinuks tahkemavõitu toorjuust arvatavasti paremini kui kohupiimapasta. Läks aga teisiti ja tulemus oli maitsev!

Osised

  • 4 suurt muna
  • 150g peent roosuhkrut (kiusatus oli osa steeviaga asendada, aga arvasin, et siis ei tule õige konsistents)
  • 50g kakaopulbrit
  • 2 spl riisijahu
  • 60g sulatatud võid

Täidis:

  • 300g maitsestamata kohupiimapastat (mul oli 5%)
  • 1 spl roosuhkrut + maitse järgi steeviat
  • terve sidruni riivitud koor
  • poole sidruni mahl

Kaunistuseks paar šokolaaditükki

Kuumuta ahi 180 kraadini, aseta ahjuplaadile küpsetuspaber. Mikserda munad suhruga kohevaks heledaks vahuks. Sega riisijahu ja kakaopulber õrnalt munavahu hulka. Õrnalt seepärast, et vahu õhulisust mitte lõhkuda. Lisa sulatatud või, sega ühtlaseks. Vala tainas plaadile, aja laiali. Küpseta ahjus umbes 20 minutit. Ideaalis on tainas veel vetruv. Kui tahaksid seda rulli keerata, tuleks taignal lasta 5 minutit jahtuda ja seejärel tuleks see puhta köögirätiku abil esialgu ilma täidiseta rulli keerata ja jätta jahtuma, kuniks täidise kokku segad. Siis rullid uuesti lahti, määrid täidise peale ja rullid kokku. Mul läks teisiti: lõika kook 4 võrdseks osas.

Täidise osised tuleb lihtsalt kokku segada. Kasutasin looduslikku magustajat steeviat koos suhkruga. Ainutl steevia on liiga tugeva maitsega. Kui steevia ei meeldi, pane lihtsalt maitse järgi suhkrut. Sidrunimahl ja -koor annavad mõnusa värskuse. Magus ja hapu peaks olema tasakaalus. Määri kreem kihtide vahele, raputa kõige peale kreemile riivitud (noaga tahvli küljest kratsitud) šokolaadi. Pane külma. Mida kauem seista saab, seda paremini kihid läbi imbuvad ja pehmemaks kook muutub.

Tõenäoliselt maailma parimad šokolaadiruudud

Vaatasin, mida sõnastik siis “brownie” vasteks pakub, sest teadupärast ei meeldi mulle võõrapärased sõnad eestikeelses tekstis. See küpsetis peaks olema juba ka piisavalt sügavale kodukokkade retseptivihikuisse end murdnud, et omab õigust ka korralikule nimele. “Koduhaldjas”, “härjapõlvlane”, “pähklišokolaad”, “hellake” (kodutütar!?) – ei ole ikka päris see. Kiire otsing netiavarustes annab aimu, et võib ka šokolaadiruutudeks kutsuda. Miks ka mitte?

Selle retsepti otsa komistasin Facebooki reklaami kaudu. Tõestus, et igasugu imelike asjade seast leiab sealt mõnikord ka tõelisi pärleid. Kirjutasin retsepti üldjoontes maha ja siis muutsin pisut. Need šokolaadiruudud koosnevad muuseas maguskartulist ehk bataadist ja avokaadost ning on üllatavalt maitsvad. Tekstuur on samuti just see õige, niiske ja kergelt kleepuv. Ma küll usun tervislikku toitu ja selle maitsvusesse, aga nii head asja polnud enne saanudki… ja valmistamine oli samuti ülilihtne (kui maapähklivõi isetegemine sinu jaoks käkitegu on). Mõõduühikuks on siin tass. Võta oma köögist keskmist sorti tass ja kasuta seda mõõtmiseks, et koostisosade omavahelised suhted paika saada. Täppisteadust päris vaja pole.

Selle retsepti ülistuseks võin öelda, et siit saab isegi mõne köögiviljaportsjoni kätte. Maitsest ei tasu üldse rääkida, selle kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Arvan, et need ruudud sobivad ka köögiviljapõlgurile või näiteks laste ärapetmiseks. Suuremat sorti šokolaadisõber võib kvaliteetse šokolaadi tükikesi ka lisada.

Šokolaadiruudud

Osised

  • pool bataati ehk maguskartulit
  • 0,5 tassi (maa)pähklivõid
  • pool avokaadot
  • 0,25 tassi kookospiima
  • 2 spl kookosrasva
  • 2 suurt spl mett
  • 4 spl kakaopulbrit
  • (soovi korral peotäis pähkleid, peotäis rosinaid/jõhvikaid)

Lõika bataat väiksemateks tükkideks ja keeda või auruta sõelal (nt. riisi keetes selle kohal). Kui teed maapähklivõid ise, siis kasuta keeduaega selle jaoks: purusta pähkleid sauaga seni, kuni need muutuvadki määrdeks. Eemalda keedetud bataadilt koor (tuleb väga kergelt ära). Pane bataat kõigi teiste osistega blenderisse ja püreesta. Jõulude paiku tasub proovida ka pähklite ja hakitud kuivatatud puuviljadega variante. Mina proovin!

Aseta kandilisse ahjuvormi küpsetuspaber ja vala segu selle peale. Aja spaatliga laiali. Küpseta 180 kraadi juures 20-30 minutit, kuni segu on tahke, aga veel pisut niiske. Lõika pitsalõikuri või noaga ruudukesteks. Kui suudad, pane esimesest mugimisest järelejäänud ruudud külmkappi järgmisi päevi ootama.

Kuidas valida tumedat šokolaadi

Oi, olen tumeda šokolaadiga orki lennanud! Enam seda aga ei juhtu, sest loen pakendilt infot ja otsin silmatorkavat protsendimärki. Protsent on oluline! Seda just nimelt siis, kui soovid mõrumat šokolaadi, mitte seda suhkrust lurri, millel kakaomaitset peaaegu tunda polegi. Olen tähele pannud, et kui pakendilt puudub kakaoprotsent (56%, 72% jne), siis pole tegu õige tumedaga. Olgu “tume” kasvõi kümnes keeles tootenimetusse kirjutatud, 99% juhtudest on koostisosade nimistus esimene suhkur ja see pole mõnusalt tummise mekiga. Terravita piparmündišoks ja veel 1 saksamaine piparmünditäidisega tahvel on vast ainsad erandid, mis mulle protsendimärgita “tumedatest” maitsevad. Piparmünt ja kookos on 2 asja, millest mul on raske ära öelda (tegelikult on nt Bounty vastikult magus ja Raffaello kõlbab kõige paremini otse sügavkülmast võetuna).

Protsendimärk peal – tegu hea šokolaadiga!

Mitu protsenti?

56% on laiemale üldsusele arvatavasti kõige hingelähedasem tume. Mulle endale meeldib ka 90% ja vahel isegi 99% järada. Eks sõltub valmistajast ka, olen ostnud mingeid kallimaid, mõnusa kakaomaitsega. Need on täpselt sellised, mida ruuduhaaval tasapisi nautida. Neile, kes hindavad kakao mekki. Need ei kao kuhugi musta auku, nagu tavaliselt piimašokolaadiga juhtub. Piimakas on üldiselt nii magus, et seda süüaksegi pigem suhkrulaksu saamiseks, mitte suurest austusest imelise, antioksüdantiderikka kakao vastu.

70% on mõnus küpsetusšokolaad, mis ka näiteks kodujäätisele õige maigu annab. Olenevalt maiustajastaažist (ehk kui magusad asjad meeldivad) võib tunduda jubemõru või just parajalt tummine. 80% on juba tõsisematele gurmaanidele, kes on magusavõõrutusravi hilisemad staadiumid juba läbi teinud.

Kui palju on hea?

Toitumisnõustajana ütleb mu terve mõistus, et tahvel päevas (100 g) on liiga palju, isegi päris tumeda puhul. Muidugi sõltub see ka muust menüüst, aga enamik inimesi saavad juba niigi palju küllastunud rasvu, süües neid üle päevanormi. Oma klientide menüüsid analüüsides hakkab silma, et rasvad on enamikel tasakaalust väljas. Küllastunuid (loomsetest rasvane liha, piimatooted, eriti juust; taimsetest kookosrasv, kakaovõi) üleliia, heal juhul tilgake monoküllastumata oliiviõli ja kala-seemned-pähklid rindel üldiselt nukker tühjus. Eeldusel, et muid küllastunud rasvu üldse ei söö, võiks ju 50-70 grammi tahvlist pintslisse pista, aga… mida magusam šokolaad, seda kiiremini ka lubatud magusa-näkside portsjonid täis saavad. 1 portsjon on uusimate riiklike toitumisjuhiste kohaselt 40 kcal ehk umbes 8 g šokolaadi. Tavaliselt on 1 ruuduke 7 grammi kanti (Kalev). Suurem osa inimesi sööb lubatust ja tervisele kasulikemast hulgast tublisti rohkem.

Tervislik šokolaadisöömine

Muuda šokolaadielamus eriliseks. Ära osta kõige odavamat ja igavamat tahvlit, naudi gurmeemaiust. Odavad on tihti veidra maitsega ja vahel isegi kõrbenud mekiga. Vali suurema kakaosisaldusega šokolaad, mida söödki aeglasemalt. Nii tunned õige šokolaadi maitset. Muidu võiks ju samahästi ka lusikaga toosist suhkrut süüa. Mis muu see piimakas põhimõtteliselt on. Ja kindlasti vali pigem ilma lõhna-värv-maitseaineteta variant. Oled tähele pannud, et kallis ja kvaliteetne šokolaad on oma olemuselt just lihtne? Kalliks muudab selle suur kakaosisaldus. Antioksüdant. Miski, mis su keha toetab, aga mis näiteks kassidest-koertest tuleb kaugel hoida. Kahjuks: mida kasulikum meile (tumedam), seda ohtlikum neile. Isegi vähem kui pool tahvlit võib olla surmav.

Maapähklivõi-šokolaadiruudud

Aasta lõpus haaras mind millegipärast koorekompveki ehk fudge‘i isu. Tüüpiline retsept sisaldab peamiselt kondenspiima, suhkrut ja võid. Harva süües võib endale sedagi lubada, aga miski sundis mind edasi kaevuma, et uurida, kas on teisigi variante. Avastasin põneva suhkruvaba maapähklivõiga koorekompveki retsepti ja kasutasin seda inspiratsioonina. Pean tunnistama, et mina kasutasin suhkrusiirupit, aga seda on kindlasti kordades vähem kui traditsioonilistes retseptides. Piparkoogiteost oli siirup kapis juba olemas ja otsustasin natuke ära kasutada. Originaalis oli riisilinnase siirup, aga kahtlen, kas sedagi päris “suhkruvabaks” tituleerida saab. Ikkagi siirup, ikkagi magustaja. Veresuhkru tase tõuseb niikuinii. Põhimõtteliselt on see ülitöödeldud riis, mille glükeemiline indeks hullemgi kui suhkrul. Võib küll tunduda ahvatlev, aga ausalt öeldes on rahakotisõbralikum juba tavaline suhkrusiirup osta. Kusjuures, nägin poes ka ökosuhkrust tehtud siirupit. Dansukkeri oma vist oli.

Siinkohal olgu öeldud, et ma pole alustanud ristisõda suhkru vastu. Arvan lihtsalt, et saab ka väiksemate kogustega elada ja toidul on tihti parem ja puhtam maitse, kui suhkruga pole liialdatud.

maapahklifudge

Retsepti autorid keelitavad sama retsepti ka päris ilma magustajata proovima. Kuna see koosneb suures osas maapähklivõist, siis… võib isegi päris hea olla. Ma lisasin ka pisut šokolaadi, olgugi et tumedat, nii et sealtki tuli pisut magusust.

  • 3 spl kookosrasva
  • 1 dl suhkrusiirupit
  • 1 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Creamy)
  • 350 g maapähklivõid VÕI 350 g soolatud röstitud maapähkleid
  • 50 g tumedat šokolaadi

Kui kasutad maapähklivõid, jäta see lõik lugemata. Mina tegin maapähklivõi ise. Lihtne põhjus: kohalikus Comarketis müüakse mingeid rõvedaid maapähklivõisid, mis pole 100% maapähkel, vaid maapähkli, palmiõli ja suhkru segu. Jällegi, see pole ristisõda suhkru vastu. Koos suhkruga ei maitse maapähklid lihtsalt enam nii hästi kui ilma. Mu isiklik lemmik on Rimi I Love Eco sarja maapähklivõi, aga Rimisse ei olnud aega minna. Otsustasin, et mul on pigem aega köögikombainiga läbirääkimisi pidada ja üritasin ise võid teha. Niisiis… et kogu maius liiga soolane ei jääks, loputasin pooled soolapähklid sõelal. Röstitud pähkleist saab parima või, toored on lihtsalt toore maitsega, kuigi ka see värskem maitse võib mõnele meeldida. Viskasin kõik pähklid (nii loputatud kui loputamata) köögikombaini (tegelikult blenderisse) ja panin käima. Mitu korda tuli blender kinni panna ning lusikaga järele aidata ja pähkleid keskmesse lükata. Lisasin natuke vett, siis läks kergemaks. Viimaks oli ilus või valmis, mõned tükid jätsin sisse.

Pane kookosrasv ja siirup kastruliga madalale kuumusele. Sega korralikult, kuni on segunenud. Lisa kookospiim, maapähklivõi ja šokolaaditükid. Sega uuesti, kuni segu on ühtlane. Segu võib natuke mullitama hakata. Suhkruga ongi see lõbus värk, et kuumutades selle omadused muutuvad. Samas tuleb olla ettevaatlik, muidu lõpetad kõva karamelliga… ja sealt tagasiteed ei ole.

Vooderda klaasvorm või muu lai äärrega alus küpsetuspaberiga ja kalla mass sinna peale. Pane vähemalt paariks tunniks külmkappi. Lõika tahkunud maius meelepärase suurusega tükkideks. Soovitan enne serveerimist ka külmas hoida, sest muidu muutub üpris pehmeks. Kookosrasva sulamistemperatuur on ju madal ja muu seda väga koos ei hoia.

Rohkete rosinate ja pähklitega šokolaad

 

IMG_7559

Sander naudib Vicente Calderoni staadioni juures šokolaadi

Retseptiks on seda kiiret šokolaaditegu võibolla palju nimetada, aga mainin selle blogis ära. Ehk on mõnele teisele rikkaliku šokolaadi sõbrale kasuks! Tõtt-öelda paigutub see kategooriasse: kui poes ei ole, tee ise! Nimelt tekkis mööda Madriidi ringi trampides ühel hetkel rosinatest ja pähklitest pakatava tumeda šokolaadi isu. Üleüldse on pidevalt kõht tühi, sest teeme trenni (kõige lühem trenn oli puhkepäeva 4 km hommikujooks, aga tavaliselt kisub vähemalt 11 km kanti ning pikim on seni 31.5 km) ja lisaks sellele üritame ka linnast maksimumi võtta. Sestap on tähtis, et meil oleks pidevalt kaasas näksimiseks sobivad vahepalad.

 

IMG_7527

Nii aga tagasi šokolaadi juurde… Rosinad, pähklid ja tume šokolaad – ei ole ju palju tahetud? Arvestades seda, kui rikkalik valik on suurtes toidupoodides (värskete köögi- ja puuviljade absoluutne paradiis, rääkimata mereandidest), eeldaks, et säärane maiustus on olemas. Ei. Seda ON palju tahetud. Piimašokolaad rosinate-pähklitega – palun väga! Ühe sellise sõime, aga ikka jäi mingi tühi tunne ja sestap otsustasingi ise teha. Kodus oleks ma ka šokolaadi nullist valmistanud, aga ei hakanud siia kookosrasva ja kakaopulbri varusid tekitama. Hankisin poest 72% šokolaadi, paki rosinaid ja paki soolapähkleid. Just nimelt soolased pähklid annavad šokolaadile põneva lisanüansi. Ja muide, kui tahate poest osta tumedat šokolaadi, ärge mine pakendi ohvriks, mis paljutõotavalt “tumedat” šokolaadi lubab. Kogemus on näidanud, et kui selle sildiga ei kaasne numbritega protsendimärki (nt. 72%, 85% jne.), siis tegelikult ei ole tegu tumeda šokolaadiga ning esimeseks komponendiks on suhkur. Nii et otsige kindluse mõttes protsendimärki!

IMG_7558

Osised

  • 200g tumedat (72%) šokolaadi
  • 2 peotäit rosinaid
  • peotäis soolapähkleid

Pane rosinad vette likku paisuma. Sulata šokolaad vesivannil või madalal kuumusel pliidil. Pane rosinad ja pähklid käepärasesse vormi (meil siin korteris oli mingi klaasist ahjuvorm, ajas asja ära, olgugi et pärast pidi pisut noaga kaapima, et kätte saada). Eestis on mul igasugu ägedaid šokolaadivorme ootamas ja tavaolukorras teeksingi nendega. Kalla peale sulašokolaad ja sega. Pane külmkappi tahkuma. Murra tükkideks ja naudi!

P.S. Plaanisin enne Madriidis ikka korralikult toidublogi kirjtuada ja retsepte nuputada, aga enamik meie eineid on niivõrd lihtsad, et nende kohta on lausa totter postitusi teha. Mis asja ma ikka kirjutan riisist köögiviljadega, kuhu kõrvale on serveeritud värske salat? Seda peaks ju igaüks oskama teha? Samas… kui vaadata, kui jubedat toitu mõnes söögikohas pakutakse (sellises “koduses” sööklalaadses), peab tõdema, et tegelikult inimesed ikkagi ei oska normaalset salatit teha. Hea salat EI OLE kurk+tomat+hiina kapsas ning lisaks 0 grammi õli. Oeh, tundub, et tuleb ikka salatitest ka kirjutada.

Kodutehtud kohukesed

IMG_7343

Väiksena sõin päris palju kohukesi ning iseäranis mõnusad tundusid kookosemaitselised maiused. Täiskasvanuna oli mul mingil hetkel Bono karamellitäidisega kohukeste periood ja siis oli ka aeg, mil ma magusad jogurtid ja kohukesed hoopistükkis igapäevaselt toidulaualt kõrvaldasin. Nüüd oleme aeg-ajalt maiustamiseks mõne kohukese ostnud, aga kindlasti mitte iga päev. Praegu eelistan pigem võimalikult naturaalseid variante ehk kõige tavalisemat vanillikohukest šokolaadiglasuuriga, kus ei oleks mingit moosiplöga, toiduvärviga mökerdatud glasuuri või lõhna- ja maitseaineid. Tõsi, ka tavalised versioonid näivad vahel liigagi magusad ning üle ühe naljalt ei söö. Samuti pole ma päris rahul šokolaadiglasuuri kvaliteediga, sest sealtki võib tihti leida hüdrogeenitud taimseid rasvasid (teisisõnu: transrasvad).

Paar aastat tagasi kogusin minagi tühjakssaanud WC-paberi rulle, lõikasin need pooleks ja proovisin ühe tollal toidumaailmas menuka õpetuse järgi neid vormidena kasutades kohukesi kokku mökerdada. Idee seisis selles, et rullile tuli panna foolium, selle peale šokolaadiglasuur, siis kohupiim ja uuesti šokolaadi. Päris täpselt ei mäleta, aga midagi sinnakanti oli. No ei tulnud välja. Ja nüüd tuli taipamine, et saab ju ka teisiti, lihtsamalt. Kohupiim iseenesest on pehme, aga kui see sügavkülmutada, saab ju küll parajad kangid, mida siis sulašokolaadi sisse kasta… Ja nii mõttest teod saidki.

Osised

  • kohupiima

  • magustajat: näiteks steevia või mesi

  • mõnusaid lisandeid: kookoshelbed, marjad, chia seemned jne.

  • glasuuriks: kookosrasva, kakao- või kaarobipulbrit ja meelepärast magustajat

  • peale: kookoshelbeid, mooniseemneid, pähklipuru või muud pudi

IMG_7338Kõigepealt on vaja kokku segada kohukese tuumik ehk kohupiimamass. Kalla kohupiim kaussi, lisa magustajad ja lemmiklisandid. Kasutasin ise natuke mett ja natuke steeviat, et steevia ehk suhkrulehe vänge maitse liiga domineerima ei hakkaks. Kohupiimaga sobivad ka igasugused marjad või isegi kuivatatud-jahvatatud marjapulbrid (idee tulevikuks!) ning väiksemat sorti seemned (moon, chia). Päris põnev oleks massi hulka ka näiteks puuviljapüreed (nt banaan) segada. Mina proovisin jõhvikaid, kookoshelbeid ja chia seemneid. Kui mass valmis ja parajalt magus, aseta see küpsetuspaberile ja vormi midagi ristkülikutaolist. Paksus võiks olla selline, nagu sa oma kohukeselt ootad. Edasise protsessi hõlbustamiseks, tõmba noaga lõikejooned sisse. Pane mass sügavkülma tahkuma.

IMG_7341Olen külmutatud kohupiimamassil lasknud pisut sulada, sest tõtt-öelda on selle jäise purika lahtikangutamine keeruline ülesanne. Igatahes, kui mass on piisavalt kõva, et vormi hoida, aga nii palju sulanud, et on võimalik seda murda-lõigata, siis lõika kohukesekangid valmis. Sulata glasuuriks kookosrasv, sega hulka mõru kakao- või loomulikult magus kaarobipulber ning vajadusel natuke veel magustajat (eriti, kui kasutad kakaod), näiteks steeviat.

IMG_7350Kalla ühele taldrikule või kaussi kookoshelbeid, pähklipuru, väiksemat sorti seemneid või mida iganes, millega sa oma kohukesi katta sooviksid. Võta kohukesekang, kasta see sulašokolaadi ja viimasena puru sisse. Aseta küpsetuspaberile tahkuma. Tihti on ka nii, et külm kohuke tahkestab šokolaadi juba üpris kiirelt, nii et ei pea enam külmkappi panemagi. Kuna kohukesed on seest kõvad ja külmad, siis on söömiseks vaja need pigem välja jätta. Need, mida soovid hiljem mekkida, pane tavalisse külmkappi. Ütleme nii, et mänguruumi on kohukestel palju, nii et ruttu katsetama!

Kaarobišokolaad

Viimasel ajal olen päris palju kaarobit kokku ostnud ja mitte ainult seetõttu, et Tervisekooli jaoks just sellest toiduainest referaadi kirjutasin. Meie köögist leidis seda IMG_7276ennegi ja pärast Türgis käiku, kus seda mõnusat vilja kauna kujul järada sai, muutus see eriti armsaks. Kaarob ehk jaanikaun on looduslikult magus ja sisaldab lisaks ka suurel hulgal kiudaineid (100 grammi kohta 39 grammi, mis on enam kui päevanorm), kaltsiumit ja B-grupi vitamiine. Lausa lust seda süüa!

Teraapialaekal on praegu sünnipäevanädal ja selle raames üritame igaks päevaks midagi maitsvat lauale panna. Õigel sünnipäeval ehk 9. veebruaril alustasime just kaarobišokolaadidega, mida oleme ka kodustele külalistele päris palju pakkunud ning mis on magusaisu tekkides alati esimene valik. Koostisosad võivad olla täpselt nii lihtsad kui kaarob ja kookosrasv, aga võid mängida ka erinevate lisanditega. Koguseid ei ole, tulebki maitsta ja tunde järgi teha. Lase loovus valla!

Osised:

  • kookosrasva või kakaovõid
  • kaarobipulbrit (saadaval lahtisena Mahemarketist)
  • meelepäraseid lisandeid (kookoshelbed, seemned, pähklid, marjad)

Sulata kookosrasv veevannis. Õnneks sulab see rasvaine üpris kiirelt ja saab kohe järgmise sammu juurde minna. Lisa sulanud rasvainele kaarobipulbrit. Segu peaks olema piisavalt vedel, et seda saaks kallata, aga mitte liiga pealetükkiva rasvamaitsega, vaid kergem. Maitse pidevalt, et timmida õige konsistents. Kalla šokolaadimass vormidesse. Kaunite silikoonvormide abil on šokolaaditegu väga lihtne. Neid saad näiteks Selverist, Kaubamajast, Koduekstrast, Prismast, Apelsinist või muust kodupoest. Maksavad 5-10 eurot. Soovi korral pane vormi ka lisandeid: mina kasutasin sedapuhku kõrvitsaseemneid ja kookoshelbeid. Pane vormid külmkappi tahkuma. Tunniga või kiireminigi on šokolaadid valmis. Enne serveerimist on tark külmas hoida, sest toatemperatuuril hakkab kookosrasv kergelt sulama (olles 25 kraadi juures juba päris sula).

That Sugar Book -kuidas end “tervislikust” haigeks süüa

115487964 Manchesteris reisil olles tabas mind ühtäkki raamatute tellimise hoog ja nii ma Amazoni lahti lõingi. See kõik algas Jamie Oliveri uuest raamatust, mida olin seal poes näinud. Tellisin selle ja siis veel mõne… Muidugi sai valituks ka Patrick Holfordi GK-dieeti tutvustav “piibel” ja seesama, millest nüüd kirjutan: “That Sugar Book”. Damon Gameau raamat, millest on tehtud ka suhkrust nõretav ja (loodetavasti) silmiavav film.

Damon oli juba mitu aastat vägagi normaalset toitu söönud, olles suhkrukoguseid tugevalt vähendanud. Lihtsalt selleks, et ühele naisele meeldida, võttis ta alla ja tundis end väga hästi. Tema menüü oli põhimõtteliselt paleo-toit, mis sisaldas 50% rasva, 26% valku ja 24% süsivesikuid. See ei ole kindlasti menüü, mida ma isiklikult soovitas. Eriti just kõrge valgusisalduse tõttu (kurnab neerusid, luude hõrenemine, kuna Ca viiakse luudest välja) ja seepärast, et nii vähe süsivesikuid süües võib aju kergelt nälga jääda ja vastupidavussportlased sellel kaua vastu ei peaks. Siiski on see parem variant kui enamike inimeste igapäevamenüü, kuna sisaldab palju maitsvat rohelist kraami, seemneid, pähkleid, avokaadot, hummust ja päris liha (kanafilee, mitte kahtlased lihapallid).

20151207_182326

Raamatu jaoks tehtud eksperimendis sõi Damon 60 päeva ehk 2 kuud järjest iga päev 40 teelusikatäit suhkrut (Austraalia keskmine). Trikk seisnes selles, et ta tarbis nn. tervislikke toite, mille puhul inimesed ei adugi, et need üleüldse suhkrut sisaldaks. Olen isegi märganud, et inimesed ei saa aru, kui palju nad tegelikult suhkrut sisse söövad. Tihti mõeldakse, et väike šokolaad ei ole midagi, kuna muidu väga ei maiusta, aga siis ongi tähelepanuta jäänud salajased hiilijad nagu suhkruga leib (poes on heal juhul 2-3 leiba, kus ei ole suhkrut; tavaliselt on koorikleivad suhkruvabad), heeringafilee õlis (jah, soolasel fileel on suhkur hulgas, isegi õrnasoolalõhe pole sellest pääsenud, tomatikastmes kalast rääkimata), “ülitervislikud” müslibatoonid, hommikusöögihelbed, mahlad (mahlajoogid ja nektarid neist kõige jubedamad), magustatud jogurtid, soolased kastmed, purgisupid, puuviljakonservid, maksapasteet… Kes silte tähelepanelikult ei loe või suuremat osa toidust ise toorainetest kokku ei sega, õgib märkimisväärse koguse suhkrut. Käige üks kord niimoodi poes, et loete silte. Võite üllatuda. Ja suhkrul on muidugi ka sada erinevat nime: glükoosisiirup, sukroos, sahharoos, dekstroos (väga kiirelt imenduv viinamarjasuhkur), maltoos (teraviljasuhkur) …

 

20151207_185325

Killuke suhkru perekonnast

 

Üldjuhul on petlikud ka enamik tumedaid šokolaade. Šokolaadi puhul ei piisa sellest, et pakendil on “tume” või “dark”. Kui kakao protsenti antud pole, siis on esimene koostisosa (ehk mida ongi tootes kõige rohkem) suhkur. Kui pakendil on kirjas 70% vms, siis on esimene koostisosa kakaomass ja tegu on normaalse šokolaadiga.

Tagasi raamatu juurde… Ka mahlu juues tasub meeles pidada, et klaas õunamahla ei võrdu neli õuna, vaid neljas õunas sisalduv suhkur. Kas see polegi siis naturaalne? Jah, on, aga ka fruktoos tõstab veresuhkru taset ja toob kaasa muud hädad. Mahlast on kiudained eemaldatud. Kui ise mahla pressid, siis jääb ju kiuline möks alles. Kuhu see läheb? Tavaliselt prügikasti. Sestap tasub pigem smuutisid teha, sest sinna läheb terve puuvili (võimalusel ära koori!).

 

20151207_190209

Tüüpilised toidud eksperimendi ajal

 

Mis juhtus eksperimendi ajal Damoni kehaga? Meeles tasub pidada, et ta jättis oma päevase kaloraaži muutmata, muutes vaid menüüs olevaid toite. Ta tegi eksperimendi ajal mitmeid analüüse. Tervest inimesest oli saamas diabeetik, maksanäitajad olid kohutavad (rasvunud maks), testosteroon (ehk ka viljakus) läks alla, isud täitsa sassis, ta võttis mitu kilo kaalus juurde ja kasvatas korraliku kõhu. Vaid kahe kuuga ja nn. tervislikke toite süües. Enamik inimesi annab igapäevaselt ka oma lastele magusaid jogurteid. Asi pole rumaluses, vaid teadlikkuses. Kes meist poleks siis meedia kaudu kuulnud, et jogurt on kasulik, kuna sisaldab kõhule häid baktereid? Jah, sisaldabki, aga parem on võtta maitsestamata jogurt ja lisada sinna näiteks peotäis mustikaid. Harjumise asi! Peagi tunduvad enne maitsenud suhkrulurrid päris jubedana…

Kui eksperiment lõppes, pöördus mees oma endise toitumise juurde ja tervislik seisund paranes kiirelt ja märgatavalt. Raamatu viimases osas on päris palju ägedaid retsepte, mis annavad tõuke mõnusate roogade valmistamiseks. Pole jõudnud veel ise ühtegi proovida, aga hakkan pärast seda postitust nädalamenüüd kokku panema ja põhinen seekord sel raamatul. Jah, ma oskan ise toite välja mõelda, aga vahel on väga värskendav teiste retsepte inspiratsiooniallikana kasutada.

Mulle meeldis see raamat väga, olgugi et ma kõigi toitumissoovitustega (liialt valku, vähe süsivesikuid) ei nõustu. See on väga värviline ja mõneti lõbus, seletades samal ajal ära ka kogu olulise teadusliku poole, nt insuliini olemuse. Damon illustreerib mitmeidki asju vahvate piltidega ja need jäävad meelde. Kui raamatu läbi sain, oli mu esimene reaktsioon: selle peab eesti keelde tõlkima! Võimalik, et kirjastuseplaanid lähevad varsti käiku… Elame-näeme!

 

20151207_185354

Sedasorti lihtsad pildid seletavad keerulisi asju.

 

Ja lõpetuseks paar hädaabiampsu, mis suure suhkrunälja peletavad. Mõni neist võib kõlada veider, aga autor lubab, et töötavad. Olen mitmeid proovinud ja nõustun!

  • lusikatäis kookosrasva
  • peotäis pähkleid
  • pool avokaadot
  • lonks õunaäädikat
  • soe maguskartul
  • kookospiimas või vees leotatud chia seemned
  • L-glutamiini pulber veega

Jälle peedi-šokolaadikook!

Peet ja šokolaad jäävad minu silmis vist igavesti kokku käima. Ja miks nad ei peakski: mõlemad on tumedad ja magusad ning täiendavad teineteist suurepäraselt. Šokolaadita oleks peet üksinda liiga läila ja peedita šokolaad liiga kuiv. Ühe koogi sees nad lihtsalt peavad koos olema! See oli sedasorti kook, mille puhul päris täpselt ei teadnudki, kuidas see välja peaks nägema: kas peet koogitaignas või kreemi sees, jahugi sort oli teadmata. Ütleme nii, et mitmeski mõttes oli see köögis leiutatud kook, olgugi et põhiained tuli varakult Võrust poest ära osta. Seal metsade vahel on vaikus (seekord küll laste hõiked ja trall) ja päikesepaiste, aga mitte ühtki poodi. Boonusena olid aga oma aia peedid. Niisiis… kogustega on nagu ikka: ise ka täpselt ei tea. Vaid võipaki suuruse, munade arvu ja kookoskreemi koguse võin peast öelda.

Ja siinkohal olgu öeldud, et tegu oli uhke juubelitordiga sellele kõige kallimale inimesele. Ja lisaks oli köögis abiks üks väga noor ja agar abiline, kellele üle kõige meeldis tainast segada ja lusikat lakkuda. Alustasin koogi tegemist nagu koheva biskviidiga, aga kuna mulle biskviit ei maitse ja ma seda nagunii teha ei oska, siis tuli viimaks lihtsalt… kook. Parajalt tihke, sest mis sa rukkijahust muud ootadki. Aga! Šokolaadikook peabki ju tummine olema.

Osised

  • 4 muna
  • 150g võid
  • paar spl pruuni suhkrut + pärast kreemi ka
  • 80 + 40 g kakaopulbrit
  • mitu dl rukkijahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • paar väikest peeti
  • mitu suurt peotäit mustsõstraid

Löö munad kaussi ja vahusta. Kui sul on usin väike köögiabiline, siis võid samal ajal või sulama panna (pliidil potis/metallkausis madalal kuumusel või kuumas veevannis). Lisa suhkur, kakaopulber, jahtunud või ning jätka vahustamist, et komponendid kenasti seguneksid. Kakaopulbri pakk oli 150-grammine ning koogiteo lõpuks oli sellest pisut alles jäänud, nii et ehk läks kokku 120 grammi. Täpsed kogused sõltuvad muidugi maitse-eelistustest ehk kui mõru kooki soovid. Rukkijahu lisa ka nii palju, et oleks paraja paksusega tainas: mitte täitsa vedel, aga selline, et saab vormi veel kallata. Ausõna ei mõõtnud koguseid, aga 3 dl tuli vast ikka ära. Kergituseks natuke küpsetuspulbrit ka, aga ega rukkikook nagunii väga õhulossi kuju võta.

Ära karda rukkijahu! See on väga mõnus ja tummises koogis mõistlik valik. Kui ma poleks öelnud, poleks need sööjad arugi saanud. Ja kook kadus kiirelt… Igatahes, kui tainas on kokku möksitud, kalla see lahtikäivasse koogivormi (mul oli selline suurepoolne, äkki 28 cm?) ja pane 180 kraadisesse ahju. Läksime köögiabilisega aiamaale mustsõstraid korjama ning pool tundi istus see ahjus kindlalt. Samal ajal podisesid ka õhtuse kartulisalati kikerherned pliidil.

Kui kook tundub valmis (=tahke) olevat, võta see välja ja lase jahtuda, enne kui üritad seda pooleks lõigata. Valmista kreem: vahusta paksem kookoskreem (Santa Maria müüb seda kookospiima nime all, Extra Creamy vms, lilla pakend; mul oli rohe-valge Malaisia toodang) pruuni suhkru ja kakaoga. Suhkru-kakao koguseid timmides saad just sulle meeldiva magususe-mõruduse kokteili. Kuna taigna tegemise hetkeks me polnud veel leiutanud, kuidas köögikombaini määrimata peeti püreeks saada, siis läks peet seekord kreemi sisse. Kõige parem on pudrustada see saumiksriga, aga meil oli mingi väike Tupperware’i imevidin, mida kondiauruga käiama pidi. Tulemuseks pisikesed peeditükid, mis õnneks ei tundunudki veidrad. Tõtt-öelda ei leidnud neid kooki süües üleski. Peeditükid ka kreemi sisse! Selleks ajaks on põhi ehk nii palju maha jahtunud, et see korraliku noaga kaheks kihiks lõigata. Niidiga lõikamine jäigi seekord proovimata, aga õnneks sai noagagi hakkama. Määri kreem vahele ja peale ning kaunista mustsõstardega. Pane paariks tunniks külmkappi läbi imbuma. Kreemi võiks isegi natuke rohkem olla, sest õhtuks oli see juba sujuvalt koogi sisse ära kadunud…