Kaarobišokolaad

Viimasel ajal olen päris palju kaarobit kokku ostnud ja mitte ainult seetõttu, et Tervisekooli jaoks just sellest toiduainest referaadi kirjutasin. Meie köögist leidis seda IMG_7276ennegi ja pärast Türgis käiku, kus seda mõnusat vilja kauna kujul järada sai, muutus see eriti armsaks. Kaarob ehk jaanikaun on looduslikult magus ja sisaldab lisaks ka suurel hulgal kiudaineid (100 grammi kohta 39 grammi, mis on enam kui päevanorm), kaltsiumit ja B-grupi vitamiine. Lausa lust seda süüa!

Teraapialaekal on praegu sünnipäevanädal ja selle raames üritame igaks päevaks midagi maitsvat lauale panna. Õigel sünnipäeval ehk 9. veebruaril alustasime just kaarobišokolaadidega, mida oleme ka kodustele külalistele päris palju pakkunud ning mis on magusaisu tekkides alati esimene valik. Koostisosad võivad olla täpselt nii lihtsad kui kaarob ja kookosrasv, aga võid mängida ka erinevate lisanditega. Koguseid ei ole, tulebki maitsta ja tunde järgi teha. Lase loovus valla!

Osised:

  • kookosrasva või kakaovõid
  • kaarobipulbrit (saadaval lahtisena Mahemarketist)
  • meelepäraseid lisandeid (kookoshelbed, seemned, pähklid, marjad)

Sulata kookosrasv veevannis. Õnneks sulab see rasvaine üpris kiirelt ja saab kohe järgmise sammu juurde minna. Lisa sulanud rasvainele kaarobipulbrit. Segu peaks olema piisavalt vedel, et seda saaks kallata, aga mitte liiga pealetükkiva rasvamaitsega, vaid kergem. Maitse pidevalt, et timmida õige konsistents. Kalla šokolaadimass vormidesse. Kaunite silikoonvormide abil on šokolaaditegu väga lihtne. Neid saad näiteks Selverist, Kaubamajast, Koduekstrast, Prismast, Apelsinist või muust kodupoest. Maksavad 5-10 eurot. Soovi korral pane vormi ka lisandeid: mina kasutasin sedapuhku kõrvitsaseemneid ja kookoshelbeid. Pane vormid külmkappi tahkuma. Tunniga või kiireminigi on šokolaadid valmis. Enne serveerimist on tark külmas hoida, sest toatemperatuuril hakkab kookosrasv kergelt sulama (olles 25 kraadi juures juba päris sula).

That Sugar Book -kuidas end “tervislikust” haigeks süüa

115487964 Manchesteris reisil olles tabas mind ühtäkki raamatute tellimise hoog ja nii ma Amazoni lahti lõingi. See kõik algas Jamie Oliveri uuest raamatust, mida olin seal poes näinud. Tellisin selle ja siis veel mõne… Muidugi sai valituks ka Patrick Holfordi GK-dieeti tutvustav “piibel” ja seesama, millest nüüd kirjutan: “That Sugar Book”. Damon Gameau raamat, millest on tehtud ka suhkrust nõretav ja (loodetavasti) silmiavav film.

Damon oli juba mitu aastat vägagi normaalset toitu söönud, olles suhkrukoguseid tugevalt vähendanud. Lihtsalt selleks, et ühele naisele meeldida, võttis ta alla ja tundis end väga hästi. Tema menüü oli põhimõtteliselt paleo-toit, mis sisaldas 50% rasva, 26% valku ja 24% süsivesikuid. See ei ole kindlasti menüü, mida ma isiklikult soovitas. Eriti just kõrge valgusisalduse tõttu (kurnab neerusid, luude hõrenemine, kuna Ca viiakse luudest välja) ja seepärast, et nii vähe süsivesikuid süües võib aju kergelt nälga jääda ja vastupidavussportlased sellel kaua vastu ei peaks. Siiski on see parem variant kui enamike inimeste igapäevamenüü, kuna sisaldab palju maitsvat rohelist kraami, seemneid, pähkleid, avokaadot, hummust ja päris liha (kanafilee, mitte kahtlased lihapallid).

20151207_182326

Raamatu jaoks tehtud eksperimendis sõi Damon 60 päeva ehk 2 kuud järjest iga päev 40 teelusikatäit suhkrut (Austraalia keskmine). Trikk seisnes selles, et ta tarbis nn. tervislikke toite, mille puhul inimesed ei adugi, et need üleüldse suhkrut sisaldaks. Olen isegi märganud, et inimesed ei saa aru, kui palju nad tegelikult suhkrut sisse söövad. Tihti mõeldakse, et väike šokolaad ei ole midagi, kuna muidu väga ei maiusta, aga siis ongi tähelepanuta jäänud salajased hiilijad nagu suhkruga leib (poes on heal juhul 2-3 leiba, kus ei ole suhkrut; tavaliselt on koorikleivad suhkruvabad), heeringafilee õlis (jah, soolasel fileel on suhkur hulgas, isegi õrnasoolalõhe pole sellest pääsenud, tomatikastmes kalast rääkimata), “ülitervislikud” müslibatoonid, hommikusöögihelbed, mahlad (mahlajoogid ja nektarid neist kõige jubedamad), magustatud jogurtid, soolased kastmed, purgisupid, puuviljakonservid, maksapasteet… Kes silte tähelepanelikult ei loe või suuremat osa toidust ise toorainetest kokku ei sega, õgib märkimisväärse koguse suhkrut. Käige üks kord niimoodi poes, et loete silte. Võite üllatuda. Ja suhkrul on muidugi ka sada erinevat nime: glükoosisiirup, sukroos, sahharoos, dekstroos (väga kiirelt imenduv viinamarjasuhkur), maltoos (teraviljasuhkur) …

 

20151207_185325

Killuke suhkru perekonnast

 

Üldjuhul on petlikud ka enamik tumedaid šokolaade. Šokolaadi puhul ei piisa sellest, et pakendil on “tume” või “dark”. Kui kakao protsenti antud pole, siis on esimene koostisosa (ehk mida ongi tootes kõige rohkem) suhkur. Kui pakendil on kirjas 70% vms, siis on esimene koostisosa kakaomass ja tegu on normaalse šokolaadiga.

Tagasi raamatu juurde… Ka mahlu juues tasub meeles pidada, et klaas õunamahla ei võrdu neli õuna, vaid neljas õunas sisalduv suhkur. Kas see polegi siis naturaalne? Jah, on, aga ka fruktoos tõstab veresuhkru taset ja toob kaasa muud hädad. Mahlast on kiudained eemaldatud. Kui ise mahla pressid, siis jääb ju kiuline möks alles. Kuhu see läheb? Tavaliselt prügikasti. Sestap tasub pigem smuutisid teha, sest sinna läheb terve puuvili (võimalusel ära koori!).

 

20151207_190209

Tüüpilised toidud eksperimendi ajal

 

Mis juhtus eksperimendi ajal Damoni kehaga? Meeles tasub pidada, et ta jättis oma päevase kaloraaži muutmata, muutes vaid menüüs olevaid toite. Ta tegi eksperimendi ajal mitmeid analüüse. Tervest inimesest oli saamas diabeetik, maksanäitajad olid kohutavad (rasvunud maks), testosteroon (ehk ka viljakus) läks alla, isud täitsa sassis, ta võttis mitu kilo kaalus juurde ja kasvatas korraliku kõhu. Vaid kahe kuuga ja nn. tervislikke toite süües. Enamik inimesi annab igapäevaselt ka oma lastele magusaid jogurteid. Asi pole rumaluses, vaid teadlikkuses. Kes meist poleks siis meedia kaudu kuulnud, et jogurt on kasulik, kuna sisaldab kõhule häid baktereid? Jah, sisaldabki, aga parem on võtta maitsestamata jogurt ja lisada sinna näiteks peotäis mustikaid. Harjumise asi! Peagi tunduvad enne maitsenud suhkrulurrid päris jubedana…

Kui eksperiment lõppes, pöördus mees oma endise toitumise juurde ja tervislik seisund paranes kiirelt ja märgatavalt. Raamatu viimases osas on päris palju ägedaid retsepte, mis annavad tõuke mõnusate roogade valmistamiseks. Pole jõudnud veel ise ühtegi proovida, aga hakkan pärast seda postitust nädalamenüüd kokku panema ja põhinen seekord sel raamatul. Jah, ma oskan ise toite välja mõelda, aga vahel on väga värskendav teiste retsepte inspiratsiooniallikana kasutada.

Mulle meeldis see raamat väga, olgugi et ma kõigi toitumissoovitustega (liialt valku, vähe süsivesikuid) ei nõustu. See on väga värviline ja mõneti lõbus, seletades samal ajal ära ka kogu olulise teadusliku poole, nt insuliini olemuse. Damon illustreerib mitmeidki asju vahvate piltidega ja need jäävad meelde. Kui raamatu läbi sain, oli mu esimene reaktsioon: selle peab eesti keelde tõlkima! Võimalik, et kirjastuseplaanid lähevad varsti käiku… Elame-näeme!

 

20151207_185354

Sedasorti lihtsad pildid seletavad keerulisi asju.

 

Ja lõpetuseks paar hädaabiampsu, mis suure suhkrunälja peletavad. Mõni neist võib kõlada veider, aga autor lubab, et töötavad. Olen mitmeid proovinud ja nõustun!

  • lusikatäis kookosrasva
  • peotäis pähkleid
  • pool avokaadot
  • lonks õunaäädikat
  • soe maguskartul
  • kookospiimas või vees leotatud chia seemned
  • L-glutamiini pulber veega

Jälle peedi-šokolaadikook!

Peet ja šokolaad jäävad minu silmis vist igavesti kokku käima. Ja miks nad ei peakski: mõlemad on tumedad ja magusad ning täiendavad teineteist suurepäraselt. Šokolaadita oleks peet üksinda liiga läila ja peedita šokolaad liiga kuiv. Ühe koogi sees nad lihtsalt peavad koos olema! See oli sedasorti kook, mille puhul päris täpselt ei teadnudki, kuidas see välja peaks nägema: kas peet koogitaignas või kreemi sees, jahugi sort oli teadmata. Ütleme nii, et mitmeski mõttes oli see köögis leiutatud kook, olgugi et põhiained tuli varakult Võrust poest ära osta. Seal metsade vahel on vaikus (seekord küll laste hõiked ja trall) ja päikesepaiste, aga mitte ühtki poodi. Boonusena olid aga oma aia peedid. Niisiis… kogustega on nagu ikka: ise ka täpselt ei tea. Vaid võipaki suuruse, munade arvu ja kookoskreemi koguse võin peast öelda.

Ja siinkohal olgu öeldud, et tegu oli uhke juubelitordiga sellele kõige kallimale inimesele. Ja lisaks oli köögis abiks üks väga noor ja agar abiline, kellele üle kõige meeldis tainast segada ja lusikat lakkuda. Alustasin koogi tegemist nagu koheva biskviidiga, aga kuna mulle biskviit ei maitse ja ma seda nagunii teha ei oska, siis tuli viimaks lihtsalt… kook. Parajalt tihke, sest mis sa rukkijahust muud ootadki. Aga! Šokolaadikook peabki ju tummine olema.

Osised

  • 4 muna
  • 150g võid
  • paar spl pruuni suhkrut + pärast kreemi ka
  • 80 + 40 g kakaopulbrit
  • mitu dl rukkijahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • paar väikest peeti
  • mitu suurt peotäit mustsõstraid

Löö munad kaussi ja vahusta. Kui sul on usin väike köögiabiline, siis võid samal ajal või sulama panna (pliidil potis/metallkausis madalal kuumusel või kuumas veevannis). Lisa suhkur, kakaopulber, jahtunud või ning jätka vahustamist, et komponendid kenasti seguneksid. Kakaopulbri pakk oli 150-grammine ning koogiteo lõpuks oli sellest pisut alles jäänud, nii et ehk läks kokku 120 grammi. Täpsed kogused sõltuvad muidugi maitse-eelistustest ehk kui mõru kooki soovid. Rukkijahu lisa ka nii palju, et oleks paraja paksusega tainas: mitte täitsa vedel, aga selline, et saab vormi veel kallata. Ausõna ei mõõtnud koguseid, aga 3 dl tuli vast ikka ära. Kergituseks natuke küpsetuspulbrit ka, aga ega rukkikook nagunii väga õhulossi kuju võta.

Ära karda rukkijahu! See on väga mõnus ja tummises koogis mõistlik valik. Kui ma poleks öelnud, poleks need sööjad arugi saanud. Ja kook kadus kiirelt… Igatahes, kui tainas on kokku möksitud, kalla see lahtikäivasse koogivormi (mul oli selline suurepoolne, äkki 28 cm?) ja pane 180 kraadisesse ahju. Läksime köögiabilisega aiamaale mustsõstraid korjama ning pool tundi istus see ahjus kindlalt. Samal ajal podisesid ka õhtuse kartulisalati kikerherned pliidil.

Kui kook tundub valmis (=tahke) olevat, võta see välja ja lase jahtuda, enne kui üritad seda pooleks lõigata. Valmista kreem: vahusta paksem kookoskreem (Santa Maria müüb seda kookospiima nime all, Extra Creamy vms, lilla pakend; mul oli rohe-valge Malaisia toodang) pruuni suhkru ja kakaoga. Suhkru-kakao koguseid timmides saad just sulle meeldiva magususe-mõruduse kokteili. Kuna taigna tegemise hetkeks me polnud veel leiutanud, kuidas köögikombaini määrimata peeti püreeks saada, siis läks peet seekord kreemi sisse. Kõige parem on pudrustada see saumiksriga, aga meil oli mingi väike Tupperware’i imevidin, mida kondiauruga käiama pidi. Tulemuseks pisikesed peeditükid, mis õnneks ei tundunudki veidrad. Tõtt-öelda ei leidnud neid kooki süües üleski. Peeditükid ka kreemi sisse! Selleks ajaks on põhi ehk nii palju maha jahtunud, et see korraliku noaga kaheks kihiks lõigata. Niidiga lõikamine jäigi seekord proovimata, aga õnneks sai noagagi hakkama. Määri kreem vahele ja peale ning kaunista mustsõstardega. Pane paariks tunniks külmkappi läbi imbuma. Kreemi võiks isegi natuke rohkem olla, sest õhtuks oli see juba sujuvalt koogi sisse ära kadunud…

Kodune kamašokolaad ehk miks on masendav poes käia

Mida enam ma raamatuid lugedes ja koolis käies (õpin toitumisnõustamist) toitumisteemasse süvenen, seda masendavamaks muutub poeskäimine. Nüüd ütlen ausalt ja häbenemata, et olen pirtsakas sööja. Ma ei aja niisama moe pärast nina püsti, vaid seetõttu, et ma pole nõus endale igasugu jama sisse toppima. Ma ei pea koormama oma keha suhkrulademete ja kes teab mis veidrate lisaainetega. Ma tahan, et mul oleks kerge ja mõnus olla ning et mu keha peaks vastu rasketele füüsilistele koormustele ja tagatipuks funktsioneeriks laitmatult veel pikki aastaid. Olen täiesti veendunud, et mida enam trenni teha, seda tasakaalustatum ja läbimõeldum peab olema menüü. Trenn kulutab ja kurnab keha ning tekitab vabu radikaale. Tasakaalustatud (värviline ja palju värsket sisaldav) toit kosutab ja taastab, andes jõudu uuteks katsumusteks.

Igatahes on poes käimine muutunud katsumuseks ja ristiretkeks. Retkeks, mille käigus üritan leida normaalset toitu, mida poleks liigselt töödeldud ega kes-teab-millega “rikastatud”. Väga palju meie kodusest toidust tuleb Nõmme turult ja sealgi on mul alles need oma lemmikletid välja kujunemas. Kindlasti astume aeg-ajalt sisse Talukohupiimade putkasse, sest sealsed kreemid on tõesõna suurepärased ning samuti leiab sealt köömnejuustu (mis olemas ka poodides), taluvõid ning muid piimatooteid. Leiba leiab siseruumidest – Vändra Ökopagari suhkru, nisujahu ja pärmita leib, kus ainsad osised ongi rukkijahu, vesi ja sool. Sealtsamast hangime ka küüslauguvõiet, mis on tegelikult küüslauguga segatud kohupiimapasta (Nopri).

Nii… kipub laiali valguma, sest hea ja puhta toidu leidmine on väga hingelähedane teema. Tagasi šokolaadi juurde! Kahjuks on enamik poes olevaid tahvleid mitte šokolaadid, vaid suhkruplökerdised. Isegi nn. tumedad šokolaadid on sageli liiga magusad ning esimeseks koostisosaks on suhkur. Sõna “tume” või “dark” ei taga, et kakao oleks šokolaadis esikohal. Isegi 56% Bitter pole päris õige mõru kraam. Usaldada saab äärmisel juhul selliseid šokolaade, kus on 70% kakaod või, mis on hoopiski ise tehtud. Sellest kõigest inspireerituna proovisingi uuesti kamatahvleid valmistada.

Osised (meelevaldsetes kogustes)

  • kookosrasv
  • magustaja (suhkur ja stevia seekord)
  • kakaopulber (mida rohkem, seda tumedam šokolaad)
  • natuke lahustuvat kohvi
  • rukkikama
  • soovi korral päevalilleseemneid

Minu šokolaaditegu käib alati klaasist mõõtenõus, mille asetan metallrestiga pliidiplaadi kohale. Veevann on ohutum ja kindlam variant. Eriti, kui kasutad näiteks plastmasskaussi, mis pliidi peal ära sulaks või pole anuma kuumuskindluses veendunud. Esmalt sulata rasvaine ja sega seejärel sisse ülejäänud osised. Maitse pidevalt ja timmi vastavalt oma eelistustele. Mängisin seekord tükk aega magustajatega. Steviaga tuleb ju ülimalt ettevaatlik olla, sest üledoseerimise korral on tulemus lihtsalt jälk. Kokkuvõttes läkski seda umbes kolmveerand teelusikatäit ning pehmendasin maitset tumeda suhkruga. Kui segu maitseb mõnusalt, kalla šokolaadi- või kommivormidesse. Mul on selline tore vorm, millega saab teha 3 tahvlit. Erinevalt paljudest teistest kodus olevatest vormidest polegi see vist eBayst tellitud, vaid hoopiski Suhkrukunstist ostetud. Raputasin kõgie peal veel päevalilleseemneid. Ja siis külmkappi tahenema! Tunni pärast on maius ehk valmis (sõltub külmkapi võimsusest muidugi ka). Olgugi et minu šokolaad maitses pisut mõru, oli see päris kiirelt kadunud: võtsin hommikul välja ja lõunaks läinud.

Proovisin seekord Tartu Milli uut toodet rukkikama. Kama nagu kama ikka, ainult et nisu asemel on rukis ehk 50% ongi rukis. Meeldetuletuseks, traditsiooniline kama sisaldab nisu, rukist, otra ja hernest, rukkikama aga ainult rukist, otra ja hernest. Maitsevahest ei saagi aru, aga eks ta toredam ja kasulikum ole kui nisuga kama. Suur nisusõber ma nagunii ei ole.

Ringiga tagasi peedi juurde ehk järjekordne šokolaadikook

IMG_5613

Peedist ei saa ma üle ega ümber, aga miks peakski, kui üks juurikas on niivõrd hõrk ja aastaringselt lihtsalt kättesaadav ja lisaks sobib nii soolastesse kui magusatesse roogadesse? Sestap ehitasingi oma sünnipäevatoidud seekord peedi ümber. Nädal enne Barcelona maratoni on peediga liialdamine veel eriti hea mitte, kuna selles sisalduvad nitraadid vähendavad lihaste hapnikunõudlust ning sama hapnikuhulgaga jaksab keha rohkem ära teha. Täna on aukohal klassikaline punapeet, kuigi pean plaani ka kollase või muude erisuguste peetide jahtimiseks. Ehk siis ühel hetkel tuleb minna Nõmme turule või kiigata talutoiduga kaubitsejate poole nagu Tagurpidi Lavka või Otse Tootjalt Tarbijale.

Peediga šokolaadikooki olen teinud varemgi ja hea põhjusega: see on maitsev! Peet annab mõnusa magususe ja mahlakuse. Kes viitsiks kuiva kooki järada? Mina igatahes mitte. Magusus tähendab ka, et muid magustajaid on vähem juurde vaja. Suhkur (demerara) sai nüüd kodus otsa ja uut pole plaanis osta. Jätkan steviaga katsetamist. Tasapisi hakkab kusjuures ära harjuma. See on ülihea uudis. Stevia on naturaalne suhkruasendaja, mis aitab vältida näkku punnide teket ega sisalda ka kaloreid. Mõtlesin mõnda aega, kas kook peaks olema ka gluteenivaba, aga sellise retsepti olen korra juba kirjutanud, nii et sedapuhku lähen odrajahu teed. Oder troonib tänases õhtus samuti, sest lauale leiavad tee nii odrakruubid (ahjujuurikate kõrvale, milles aukoht on taas peedil) kui ka odrakarask. Odra- ja peedipidu, miks ka mitte!

Osised

6 väikest peeti
4 muna
125 g võid
4 dl odrajahu
1 spl steviat
5 spl kakaopulbrit
peotäis mooniseemneid

Keeda peedid pehmeks. Eemalda koledamad kohad noaga. Ma lõikasin ära selle jämeda otsa, koorima ei hakanudki, sest enne keetmist sai neid korralikult pestud ka. Püreesta peedid saumiksriga ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil või pliidil madalal kuumusel või, kalla peedimassi hulka. Lisa munad, stevia ja kakaopulber, mooniseemned, sega hoolikalt. Steviaga tasub alati ettevaatlik olla, nii et lisa algul pigem vähem ja maitse, kas on veel normaalne. Liiga palju steviat on jõle tugeva maitsega. Jaga taigen pooleks ja kalla kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Samal ajal, kui need ahjus 180 kraadi juures küpsevad, valmista kihtide vahele minev kreem.

Kreem
Rikalik peotäis (külmutatud) mustsõstraid
250 g maitsestamata (Otto ricotta) kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
3 spl mett

Kreemi valmistamine on mõnusalt lihtne: vahusta vahukoor vedela meega (seda võid vajadusel soojaveevannis vedeldada) ning lisa vahustamise lõpuosas kohupiimakreem ja mustsõstrad. Ongi mõnus, kergelt lillakas kreem valmis. Kohupiimakreem lisab vahukoorele pisut massi ja teeb kreemi kergemaks. Kui koogipõhjad on valmis (25 minutit umbes läks) ja pisut jahtunud, lõika need pooleks, et oleks kokku 4 latakat. Siis pane kook kokku: kreem iga kihi vahele ja lõpuks peale ka. Kaunista granaatõunaseemnetega ning lase seejärel mõned tunnid külmkapis maitsestuda ja kreemil sisse imbuda.

Kamašokolaadid astelpaju ja mustsõstraga

IMG_5590

Vabariigi aastapäeva puhul kraamisin sahtlist välja kommivormid ning sedapuhku valmistasin kamajahu ning heade eesti marjadega maiuseid. Kindlasti aitas sellise idee sünnile kaasa ka hiljutine kamašokolaadi mugimine. Kui umbes kuu aega järjest on igas poes juust alla hinnatud olnud, siis praegusel nädalal näib, et järg on kamatahvli käes. Kama on iseenesest ju mõnus, annab šokolaadile hea meki juurde. Retseptis kindlaid koguseid pole, sest šokolaadi teen ma täesti tunde ja suva järgi. Vahepeal peab kindlasti maitsma. Põhimõtteliselt on see sama lihtne kui iga šokolaaditegu.

Osised

  • kookosrasv
  • kakaopulber
  • mesi
  • kamajahu
  • mustsõstrad, astelpajumarjad

Minu šokolaaditegu käib klaasist mõõtekannus, kuna selles on mõnus aineid sulatada ning hiljem vormidesse ümber valada. Esimese asjana sulatangi kookosrasva, sulatamise lõpus lisan mee, et see ka natuke ära sulaks. Siis juurde kakaopulber ja kamajahu. Kogused täitsa maitse järgi. Segu peab muidugi aga üpris tumedaks muutuma, et ikka õige tummine šokolaad oleks. Šokolaadivormi abil on edasine lihtne: marjad vormi ja šokolaadimass peale. Kuna kamajahu kipub kannu põhja jääma, tuleb lusikaga natuke tagant aidata. Siis šokolaadid mõneks ajaks külma ja varsti saabki nautida.

Vana-aastaõhtu šokolaadikook

Selles retseptis on mängus Jamie Oliveri käsi. Nagu tema tean minagi, et šokolaad ja peet on ideaalne kombinatsioon. Tegin selle koogi vana-aastaõhtuks. Oi, rammus, väga rammus ja külluslik maitse. Kõhu saab täis ning lisaks säilib tunne, et oled iseendale midagi head teinud, kuna koogi magustajaks on mesi ja jahu pole siin üldse. Kohutav margariin pole siia kooki samuti pääsenud. Või, üks maailma parimaid toidukomponente troonib selles koogis aukohal.

2013-12-31 23.33.59

  • 200 g võid/kookosrasva
  • 5-6 splkakaopulbrit
  • 1 toores peet
  • 4 suurt muna
  • 1 dl mandlijahu/jahvatatud mandleid
  • 5-6 kuhjaga spl mett

Sulata kookosrasv/või. Mina kasutasin nende kahe segu, kusjuures võid oli rohkem kui kookosrasva. Kuni rasv sulab, koori ja riivi peet. Püreesta köögikombainis. Kui sul on vägev köögikombain, võid ka riivimata peedi ehk peeditükid purustada. Mul on vaja enne natuke riivida ka. Sulanud rasvale lisa kakaopulber. Vala 3/4 sellest segust peedi juurde, ülejäänust saad teha hiljem koogile kaunistused. Eralda munavalged -kollastest ja sega munakollased suures kausis peediga. Lisa segule mesi ja mandlijahu. Vahusta munavalged teravate tippude tekkimiseni, lisa ettevaatlikult taignale. Liigne segamine kaotab õhulisuse. Vala koogitainas ümmargusse lahtikäivasse vormi ja küpseta 180-kraadises ahjus umbes 45 minutit. Lase jahtuda ja kaunista šokolaadiga. Kui jätsid enne osa segust alles, saad hõlpsalt seda peale niristada. Tegin spetsiaalselt ilusaid šokolaadikujukesi, aga asetasin need lõikelauaga jahtuva koogi peale ning nii need taas pehmeks sulasid. Kraapisin siis noaga natuke tumedat šoksi peale hoopis.