Külalised ja gluteenivaba šokolaadikook

20170614_163404Külalised raputavad argipäevast välja. Külalised panevad kodu koristama. Külalised annavad põhjuse mõnda uudset retsepti katsetada. Mulle meeldivad külalised. Kehras käisid esimesed mittesugulastest külalised 19. mail ehk juba jupp aega tagasi. Postituse ja toidupiltide jagamiseni jõuan alles nüüd, olles puhkuse lävel. Teadagi, et enne puhkust tuleb hoolega tööd rabada. Me ju endale palgaga puhkust ei luba, nii et kulutamisraha tuleb varem välja teenida.

Ise oleme pärast kolimist üksjagu külas käinud: perevisiidid Prahasse ja Viljandisse, olengud jooksja-orienteeruja, olümpialase ja treeneri juures, minu visiit sõbranna uude koju, õhtupoolik massaažiga. Pooled külaskäigud on olnud tulvil Sparta jooksjaid ja jutt hüpelnud ikka jooksuradade ümber. Viimatine külaskäik Kakumäele avas ka välihooaja ja sai pärast Narvat mõnusalt muljetada, uusigi eesmärke seada. Ja mulle meeldib külas käia. Inimeste kodud annavad huvitavaid vihjeid nende olemuse kohta. Kirjanikulisik annab aeg-ajalt tunda, hakkan inimestest lugusid välja mõtlema. Niimoodi “päriselt” kirjutanud pole aga ammu. Blogi, tõlked, artiklid on ju hoopis teine teema. Mõtteid on mul palju, ootamas seda maagilist aega nimega “kunagi”.

Külalistel, kelle jaoks mais tube kraamisime, oli nii seda kui teist tähistada: sünnipäev, lõputöö kaante vahele saamine. Kuidagi läks suureks sahmimiseks: läksin 1 massaaži pärast tööle, uimerdasin Ülemistes liigkaua (mina toidupoes, eks…), jäin rongist maha, järgmine läks tund hiljem, tegin kiirelt mingisse tõlkesse parandused, jooksin tund aega, kohupiim ja marjad koogikihtide vahele ja külma läbi imbuma, ruttu pessu, nori-lehed sushiks välja… ja oligi esimene kohal. Eks sai siis mu lõikelauaga sõbrustada ja jälgida, kuis ise edasi sahmisin. Kuidagi valmis vaagnatäis sushit, sõbranna hakkis dippimiseks köögivilju, vuristasin blenderis tulevasele magistrandile gluteenivaba šokokoogi taigna valmis, viskasin ahju, lõikasin kihtideks, kreemi vahele ja kappi… Huh. Ja ei olnudki veel teised kohal. Kiireks läks, aga valmis sai.

20170614_163137Napoleon oli üpris klassikaline, asendasin vaid jahu gluteenivabaga ja panin mõne keedukreemikihi asemel maasikapüreed (värsketest marjadest). Hommikutuhinas keetsin isegi keedukreemi, mis kees üle ja mille jäljed alles nüüdseks pliidilt maha nühitud. Seekord jagan gluteenivaba šokolaadikoogi retsepti. Sellega petsin isegi väiksed lapsed kord ära, kui sama taigna muffinivormidesse valasin. Kaks kuud hiljem, jõulude aegu, avaldasin saladuse ja poiss ei suutnud uskuda, et ta nii suure isuga… ube sõi.

Tegelikult pidi ka napoleon gluteenita olema. 1 koolitusest kappi jäänud gluteenivaba jahu lasi end kenasti vormida ja kook tuli välja, aga… jahunappuse tõttu rullisin tainast siiski nisujahus. Ja eks nii oligi õigem, et kummalegi sõbrannale “oma” kook, mida muidugi ka teised varmalt pugisid.

Osised

  •  2 purki punaseid/musti konservube
  • 3 muna
  • 4 spl kakaopulbrit
  • 3 spl oliiviõli
  • 100 g suhkrut
  • 2 tl küpsetuspulbrit

Vahele

  • 1 toru maitsestamata kohupiimakreemi
  • 2 peotäit mustsõstraid
  • 2-3 spl suhkrut (sõltub, kui magusat tahad)

Peale

  • 50 g tumedat šokolaadi

Pese ja nõruta konservoad, nii on need paremini seeditavad. Kalla kõik taignaosised blenderisse ja purusta ühtlaseks massiks. Küpseta tainast 20 cm läbimõõduga lahtikäivas küpsetusvormis: umbes 30 minutit 180 kraadi juures. Lase natuke jahtuda. Valmista kreem: püreesta mustsõstrad (või purusta kahvliga), sega kohupiimakreemi ja suhkruga. Lõika kook pooleks, määri vahele ja peale kreemi. Kaunista šokolaaditükkidega.

Advertisements

Jälle peedi-šokolaadikook!

Peet ja šokolaad jäävad minu silmis vist igavesti kokku käima. Ja miks nad ei peakski: mõlemad on tumedad ja magusad ning täiendavad teineteist suurepäraselt. Šokolaadita oleks peet üksinda liiga läila ja peedita šokolaad liiga kuiv. Ühe koogi sees nad lihtsalt peavad koos olema! See oli sedasorti kook, mille puhul päris täpselt ei teadnudki, kuidas see välja peaks nägema: kas peet koogitaignas või kreemi sees, jahugi sort oli teadmata. Ütleme nii, et mitmeski mõttes oli see köögis leiutatud kook, olgugi et põhiained tuli varakult Võrust poest ära osta. Seal metsade vahel on vaikus (seekord küll laste hõiked ja trall) ja päikesepaiste, aga mitte ühtki poodi. Boonusena olid aga oma aia peedid. Niisiis… kogustega on nagu ikka: ise ka täpselt ei tea. Vaid võipaki suuruse, munade arvu ja kookoskreemi koguse võin peast öelda.

Ja siinkohal olgu öeldud, et tegu oli uhke juubelitordiga sellele kõige kallimale inimesele. Ja lisaks oli köögis abiks üks väga noor ja agar abiline, kellele üle kõige meeldis tainast segada ja lusikat lakkuda. Alustasin koogi tegemist nagu koheva biskviidiga, aga kuna mulle biskviit ei maitse ja ma seda nagunii teha ei oska, siis tuli viimaks lihtsalt… kook. Parajalt tihke, sest mis sa rukkijahust muud ootadki. Aga! Šokolaadikook peabki ju tummine olema.

Osised

  • 4 muna
  • 150g võid
  • paar spl pruuni suhkrut + pärast kreemi ka
  • 80 + 40 g kakaopulbrit
  • mitu dl rukkijahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • paar väikest peeti
  • mitu suurt peotäit mustsõstraid

Löö munad kaussi ja vahusta. Kui sul on usin väike köögiabiline, siis võid samal ajal või sulama panna (pliidil potis/metallkausis madalal kuumusel või kuumas veevannis). Lisa suhkur, kakaopulber, jahtunud või ning jätka vahustamist, et komponendid kenasti seguneksid. Kakaopulbri pakk oli 150-grammine ning koogiteo lõpuks oli sellest pisut alles jäänud, nii et ehk läks kokku 120 grammi. Täpsed kogused sõltuvad muidugi maitse-eelistustest ehk kui mõru kooki soovid. Rukkijahu lisa ka nii palju, et oleks paraja paksusega tainas: mitte täitsa vedel, aga selline, et saab vormi veel kallata. Ausõna ei mõõtnud koguseid, aga 3 dl tuli vast ikka ära. Kergituseks natuke küpsetuspulbrit ka, aga ega rukkikook nagunii väga õhulossi kuju võta.

Ära karda rukkijahu! See on väga mõnus ja tummises koogis mõistlik valik. Kui ma poleks öelnud, poleks need sööjad arugi saanud. Ja kook kadus kiirelt… Igatahes, kui tainas on kokku möksitud, kalla see lahtikäivasse koogivormi (mul oli selline suurepoolne, äkki 28 cm?) ja pane 180 kraadisesse ahju. Läksime köögiabilisega aiamaale mustsõstraid korjama ning pool tundi istus see ahjus kindlalt. Samal ajal podisesid ka õhtuse kartulisalati kikerherned pliidil.

Kui kook tundub valmis (=tahke) olevat, võta see välja ja lase jahtuda, enne kui üritad seda pooleks lõigata. Valmista kreem: vahusta paksem kookoskreem (Santa Maria müüb seda kookospiima nime all, Extra Creamy vms, lilla pakend; mul oli rohe-valge Malaisia toodang) pruuni suhkru ja kakaoga. Suhkru-kakao koguseid timmides saad just sulle meeldiva magususe-mõruduse kokteili. Kuna taigna tegemise hetkeks me polnud veel leiutanud, kuidas köögikombaini määrimata peeti püreeks saada, siis läks peet seekord kreemi sisse. Kõige parem on pudrustada see saumiksriga, aga meil oli mingi väike Tupperware’i imevidin, mida kondiauruga käiama pidi. Tulemuseks pisikesed peeditükid, mis õnneks ei tundunudki veidrad. Tõtt-öelda ei leidnud neid kooki süües üleski. Peeditükid ka kreemi sisse! Selleks ajaks on põhi ehk nii palju maha jahtunud, et see korraliku noaga kaheks kihiks lõigata. Niidiga lõikamine jäigi seekord proovimata, aga õnneks sai noagagi hakkama. Määri kreem vahele ja peale ning kaunista mustsõstardega. Pane paariks tunniks külmkappi läbi imbuma. Kreemi võiks isegi natuke rohkem olla, sest õhtuks oli see juba sujuvalt koogi sisse ära kadunud…

Ringiga tagasi peedi juurde ehk järjekordne šokolaadikook

IMG_5613

Peedist ei saa ma üle ega ümber, aga miks peakski, kui üks juurikas on niivõrd hõrk ja aastaringselt lihtsalt kättesaadav ja lisaks sobib nii soolastesse kui magusatesse roogadesse? Sestap ehitasingi oma sünnipäevatoidud seekord peedi ümber. Nädal enne Barcelona maratoni on peediga liialdamine veel eriti hea mitte, kuna selles sisalduvad nitraadid vähendavad lihaste hapnikunõudlust ning sama hapnikuhulgaga jaksab keha rohkem ära teha. Täna on aukohal klassikaline punapeet, kuigi pean plaani ka kollase või muude erisuguste peetide jahtimiseks. Ehk siis ühel hetkel tuleb minna Nõmme turule või kiigata talutoiduga kaubitsejate poole nagu Tagurpidi Lavka või Otse Tootjalt Tarbijale.

Peediga šokolaadikooki olen teinud varemgi ja hea põhjusega: see on maitsev! Peet annab mõnusa magususe ja mahlakuse. Kes viitsiks kuiva kooki järada? Mina igatahes mitte. Magusus tähendab ka, et muid magustajaid on vähem juurde vaja. Suhkur (demerara) sai nüüd kodus otsa ja uut pole plaanis osta. Jätkan steviaga katsetamist. Tasapisi hakkab kusjuures ära harjuma. See on ülihea uudis. Stevia on naturaalne suhkruasendaja, mis aitab vältida näkku punnide teket ega sisalda ka kaloreid. Mõtlesin mõnda aega, kas kook peaks olema ka gluteenivaba, aga sellise retsepti olen korra juba kirjutanud, nii et sedapuhku lähen odrajahu teed. Oder troonib tänases õhtus samuti, sest lauale leiavad tee nii odrakruubid (ahjujuurikate kõrvale, milles aukoht on taas peedil) kui ka odrakarask. Odra- ja peedipidu, miks ka mitte!

Osised

6 väikest peeti
4 muna
125 g võid
4 dl odrajahu
1 spl steviat
5 spl kakaopulbrit
peotäis mooniseemneid

Keeda peedid pehmeks. Eemalda koledamad kohad noaga. Ma lõikasin ära selle jämeda otsa, koorima ei hakanudki, sest enne keetmist sai neid korralikult pestud ka. Püreesta peedid saumiksriga ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil või pliidil madalal kuumusel või, kalla peedimassi hulka. Lisa munad, stevia ja kakaopulber, mooniseemned, sega hoolikalt. Steviaga tasub alati ettevaatlik olla, nii et lisa algul pigem vähem ja maitse, kas on veel normaalne. Liiga palju steviat on jõle tugeva maitsega. Jaga taigen pooleks ja kalla kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Samal ajal, kui need ahjus 180 kraadi juures küpsevad, valmista kihtide vahele minev kreem.

Kreem
Rikalik peotäis (külmutatud) mustsõstraid
250 g maitsestamata (Otto ricotta) kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
3 spl mett

Kreemi valmistamine on mõnusalt lihtne: vahusta vahukoor vedela meega (seda võid vajadusel soojaveevannis vedeldada) ning lisa vahustamise lõpuosas kohupiimakreem ja mustsõstrad. Ongi mõnus, kergelt lillakas kreem valmis. Kohupiimakreem lisab vahukoorele pisut massi ja teeb kreemi kergemaks. Kui koogipõhjad on valmis (25 minutit umbes läks) ja pisut jahtunud, lõika need pooleks, et oleks kokku 4 latakat. Siis pane kook kokku: kreem iga kihi vahele ja lõpuks peale ka. Kaunista granaatõunaseemnetega ning lase seejärel mõned tunnid külmkapis maitsestuda ja kreemil sisse imbuda.

Punasust peitev šokolaadikook

IMG_3628

Peedi ja šokolaadi armastuslugu on minu meelest üks kaunemaid. Minu koogiloomingus tähendab see muidugi ka seda, et peet naitub eriti tumeda isetehtud šokolaadiga, õigemini lausa hunniku tumeda kakaopulbriga. Peet lisab koogile mõnusat niiskust, tibake rauda ja magusust, rääkimata siis kergest tervislikkuse faktorist. See kook on gluteeni- ja laktoosivaba. Ainus piimatoode on see päris või, aga see ju puhas rasv, kus piimasuhkrust laktoosist pole halli aimugi.

IMG_3626

Koostisosad

  • 1 peet
  • 100 g kookoshelbeid
  • 100 + 50 g 82% võid
  • 3 muna
  • 4 spl  + 2 spl kakaopulbrit (või tunde järgi)
  • 4 spl + 2 spl demerara suhkrut
  • 150 ml eriti kreemjat kookospiima (Santa Maria)
  • mõned punamagusad maasikad

Pane peet potti keema, las pehmeneb! Jahvata köögikombainis või kohviveskis kookoshelbed peenemaks jahuks. Sega juurde 3 muna, 4 spl kakaopulbrit, 4 spl demerara suhkrut. Sulata 100 g võid ja lisa ka koogitaignasse. Selle ajaga peaks peet juba enam-vähem pehme olema. Pista korra külma vette, koori, lõika tiba tillemateks tükkideks ja purusta köögikombainis või riivi. Sega peedipüree taignasse. Kalla taigen silikoonist leivavormi. Mina tegin mõnusa kandilise, sellise keeksilaadse sel korral.  Pane pooleks tunniks 175-kraadisesse ahju.

Jahuta kook ja kummuta vormist välja. Valmista kreem: vahusta kookospiima, kuni ta mahus pisut juurde võtab. Lisa kakao, suhkur ja sulatatud või. Määri kreem koogikesele (ma panin vahele ka, aga tõstmisel tuli välja, et parem on mitte kooki pooleks lõigata). Kaunista maasikatega. Siis las istub kook paar tundi külmkapis ja maitsestub. Lisaks saab kreemike tahkuda ja kauni glasuuri moodustada.