Fritüüritud Mars või siiski mitte?

See oli vist pärast Narva poolmaratoni treeneri juures grillides, kui keegi mainis meie eelseisvat (nüüdseks juba möödunud) reisi silmas pidades, et Šotimaal friteeritakse Marsi šokolaadibatoone. Muidugi laitsin ma mõtte sellest kohe maha ega pidanud seda millekski, mida ma proovida sooviks. Mars on neist batoonišokolaadidest (Snickers, Twix, Bounty, Tupla jne.) minu arvates kõige jõledam, sest see on lihtsalt vastikult magus. Ma talun väikses koguses Snickersit (just selle pistsime nahka präast 15 km ratastega mäkkesõitu ja 6,6-kilomeetrist mägimatka Dublinis, selles väikses putkas mäe jalamil olid muud asjad poole kallimad), mõnikord harva pulgakese Twixi või ampsu Tuplat ja Bountyt (kookoshelbed tekitavad minus muidugi sõltuvust; kodus tehtud Bounty on aga alati 10x parem). Üldiselt on need šokolaadid liiga magusad. Siin on valmistajad natuke õndsuspunktist (ingl. k. “bliss point” – just see kogus suhkrut, mille juures on toode vastupandamatu, ei vähem ega rohkem) mööda jooksnud.

Fritüüritud Marsibatoon sai alguse just neist samadest kohtadest, kus kuuma õli ja taignaga palju mässatakse. Ei, see pole uusim hooaeg “My Kitchen Rulesi” sarjast… neil oli üks hooaeg, kus osalejad pidevalt toitu fritüürisid, sest “siis maitseb kõik paremini”. Ütleme nii, et olen saanud tõesti häid frititud roogasid, aga enamik on vastiku, vana rasva maitsega. Aga Tais osatakse frittida! Nii… Marsi batoonikest hakati taignasse ja seejärel õlisse kastma tüüpilistes Suurbritannia saarekese kala-krõbekartuli putkades. Õpilasena inglise keele tunnis tundus merekaldal ajalehepaberisse mässitud “fish and chipsi” söömine päris põneva ja romantilisena. Vanemaks saades taipasin, et tegu on lihtsalt friikate ja paneeritud kalaga. Sellise asja peale läheb mul küll kõht kinni, ei midagi värsket ja mõnusat. Kindlasti annaks seda rooga ägedamaks muuta… bataadifriikad ja mõnus värske salat juurde, mmm… Võibolla kunagi? Aga… Šotimaal väljendab seesama Marsiplönn ka nende üldist ebatervislikku toitumist. 18. juunil tähistati seal isadepäeva ja Glasgow’s nägime plakateid samal päeval toimuva jooksu kohta. Juures ka märge, et šoti meeste eluiga on Euroopas üks lühimaid. No, kui nad Marsi, friikaid ja burgereid (õllega muidugi) kogu aeg näost sisse ajavad, pole ka ime.

Mars ise pole seda imeasjandust aga toetanud, sest ei pidavat nende tervisliku ja aktiivse elustiili toetamise põhimõtetega kokku minema. Lubage naerda, Mars toetab tervislikkust? Oma üliimalate šokolaadidega, mida šokolaadiks nimetada on suisa patt, kakaoprotsent ju suisa olematu? Heh.

Igatahes, esmaspäeval (19.06) Edinburghis silmasin Marsi plakatit ühel kala-friika poeaknal (chip shop). Olime parajasti Sandemani tasuta linnatuuril (giid annab endast parima, et lõpus siiski hea jootraha saada), nii et lähemalt uurida ei õnnestunud, aga selle hetkega oligi idee frititud Marsist end mu kuklasse istutanud. Mõtlesin, et pean seda blogi pärast proovima. Isegi, kui see on nii jõle, et tahan enamiku ära visata… Hiljem järjekordses Wetherspoonis (The Standing Order; eks nendest pubidest tuleks veel eraldi pajatada) õhtustades otsisin netist Marsi pakkuvad kohad välja ja kuna üks neist jäi meile koduteele, astusimegi läbi. Nonii… selline see Café Piccante siis eemalt välja näebki.

20170619_193224

Kas pole huvitav, et maja ees seisab, nagu tellitult, ka üks paks mees? Eks enamik keskealisi britte-šotlasi näevad kahjuks sellised välja, ajad on juba sellised, mil mugavus on üle kõige ja end suudetakse üpris ebamugavalt suureks süüa (misläbi elamise mugavus küll natuke kahaneb).

20170619_194203

 

Ja nüüd kutsuv Marsi plakat natuke lähemalt ka. Pean mainima, et ühes teises kohas oli palju luitunum plakat aknale kleebitud. Samas ei anna kumbki edasi frititud Marsibatooni tõelist olemust, sest et… no vaadake järgmist pilti.

20170619_193812

 

Pehmelt öeldes ei ole need enam batoonid, vaid mingid kahtlased junnid, mida serveeritakse pealekauba jõledal plastalusel, juures ka salvrätik ja nuga-kahvel. Ja tõele au andes on siin pildil frititud Bounty batoonid. Mars lihtsalt ei meeldi mulle kohe üldse ja Bounty on mitu korda vastuvõetavam. Mis teha, mul on kookosega oma kiiks. Tainast sel junnil väga ümber ei olegi. Aru ma ei saa, miks selliste junnide eest lausa 3 naela rööviti! Šokolaad poes maksab mingi 50 penni äkki? Aga noh, oli ju vaja ära proovida.

20170619_193849

Selline näeb siis üks frititud Bountyke välja seestpoolt. Tegelikult saan ma isegi aru, miks kuumutatud šokolaad massidele peale läheb. See on mõnusalt soe ja sulanud ning külmema ilmaga arvatavasti paras lohutus. Kuigi too päev oli üldjoontes päikseline, siis õhtuks keeras jälle väga tuuliseks ja see peatus meie teekonnal andis tegelikult mõnusa sooja jälle sisse.

Lõpetuseks ütlen enda õigustuseks, et tegelikult sõime reisil päris palju kohalikke marju (maasikad, vaarikad, mustikad), erinevaid puuvilju (aprikoosid, nektariinid, apelsinid) ja köögivilju. Värske kraami valik on poodides ju suurepärane! Lisaks pakutakse väga palju erinevaid toorbatoone, mis sisaldavad kuivatatud puuvilju ja pähkleid või kaerahelbeid.

Šoti soolased kaeraküpsised

021523_a

Nairn’si kaeraküpsised (inglise keeles “oatcakes”) maitsesid mulle juba siis, kui Inglismaal elasin (2011-2012). Esmamulje võib olla isegi petlik ja küpsised tunduda liiga lihtsad, aga just siin peitubki võlu. Need õiged šoti kaeraküpsised ei sisalda ei midagi muud kui kaerajahu, natuke soola, vett ja rasvainet. Kõik. Kui 2015. aasta oktoobris Inglismaal käisime, tarbisime päris mitu pakki küpsiseid ja tuhnisime mitmed poed läbi, et saada just neid õigeid, kuhu poleks kellegi kuri käsi ohtralt suhkrut sisse puistanud. Jah, kahjuks on ka selliseid päris palju. Nairn’si omad on aga “ohutud”. Jah, olen suhkrule sõja kuulutanud ja selle oma menüüst enam-vähem välja juurinud. Siinkohal on paslik viidata ka ühele toredale suhkruteemalisele raamatule “That Sugar Book”, millest olen juba kirjutanud.

Eesti kaeraküpsised on traditsiooniliselt magusad ja omal ajal olen neidki kahe suupoolega matsutanud (nüüd on plaan ise suhkruvaba retsept luua). Šoti omad on soolased või tegelikult suisa neutraalsed, sest idee poolest võiks ka moosi või marjapüreed neile määrida. Mina söön tavaliselt niisama või siis hummuse või maapähklivõiga. Šotimaal on need niivõrd menukad just šotlaste kaeralembuse tõttu. Muud teraviljad seal külmas põhjamaises kohas väga hästi kasvama ei pidanudki (tegelikult Eestiga samal laiuskraadil). Ka enamike briti kaerahelveste pakkidelt leiab sõna “Scottish”, nt “Scottish porridge oats” jne. Britid ise nii suured pudrusõbrad ei ole. Eks see ole pigem siis meie laiuskraadi rida. Aga kaeraküpsised on olemas üle terve Inglismaa. Isegi kuninganna pidi neid hommikuti krõbistama. Eestis leiab Nairn’si kaeraküpsiseid Selveri gurmeeletist. Üks pakk maksab natuke üle 2 euro, mis on pisut kallim kui nende kodumaal. Või noh, olenevalt poest, ka poole kallim. Õnneks on võimalik nii lihtsa küpsetisega ka ise hakkama saada!

Kaera glükeemiline koormus on madal, mis tähendab, et see hoiab veresuhkru stabiilsena. Kaerast vabaneb energia aeglaselt ja kõht on pikaks ajaks täis. Kasutan Kaarli talukauba (sealt tellisin lausa 28 kg jagu kuivaineid) kaerajahu. Jämedam jahvatus = rohkem tekstuuri. Esimese katsetuse tegin peenema jahvatusega, aga arvan, et jämedamaga on mõnusam. Sel juhul on ka GK madalam. Näiteks Patrick Holfordi GK-dieedi raamatus olid välja toodud ka Nairn’si kaeraküpsiste GK väärtused: peenemast jahust 3 GK-d ühe küpsise kohta, jämedamast 2 GK-d. Olgu öeldud, et veresuhkru stabiilsuse seisukohalt on vahepalaks lubatud 5 GK-d. No ütleme, et 3 jämedamast jahust kaeraküpsist, kuhu on kuhjaga hummust peale määritud (hummust võib selle raamatu järgi üpris lõputult süüa, sest 5 GK täis saamiseks tuleks süüa lausa 765 g, nii et natuke pealemääritud hummust ei anna eriti midagi). Kes ei saa aru, mis GK-jama, ma siin ajan, guugeldage või tulge nõustamisele.

Esimest korda proovisin kaeraküpsiseid teha “Scottish Cooking” raamatu õpetuste järgi. Tegelikult arvan, et kergitusainet pole üldse vaja. Küpsistele jäi kerge ebameeldiv soodamaitse ning … miks need üldse kerkima peaksid? Need peavadki olema lapikud plönnid! Alumisel pildil siis esimese katsetuse viljad. Ütleme nii, et kõik said ära söödud…

IMG_6858

Esimese küpsiseteo viljad

Allpool siis uus, täiendatud retsept ehk teise katsetuse vili. Tõtt-öelda on selle retsepti koostisosi naljakas kirja panna, sest neid on lihtsalt nii vähe. Aga tulemus on imeline!

  • kaerajahu
  • paar spl kookosrasva/võid/oliiviõli muud meelepärast rasvainet
  • soola

Tegemine on sama lihtne, kui osiste nimekirja läbilugemine: kaerajahu kaussi, keskele lohk ja sinna lohku natuke vedelas olekus rasvainet ja vett. Sega, sega, sega, vajadusel lisa vett. Maitsesta soolaga. Võid lisada ka ürte, kui soovid pisut põnevamaid küpsiseid. Või ingverit. Või kaneeli. Või mida iganes. Variatsioonid on lõputud. Konsistents peab olema selline, et tainas on elastne ja rullitav. Rulli jahusel pinnal lahti, lõika meeldiva kujuga küpsised. Plaadile ja ahju! Traditsiooniliselt tuleks pliidil metallrestil küpsetada, aga see tähendaks mitmes jaos tegemist ja läheks liiga keeruliseks.