Kookoskaramelliga kohvijäätis

Vot see on juba kookose ja karamelli maailmas täiesti uus tase. Ise ka ei usu, et midagi nii ägedat pähe tuli. Natuke netis surfamist paljastas mulle kookospiimast tehtud karamelli valmistamise võlumaailma ning minu kookos- ja kohvimaias aju tegi edasise töö ise. See on võrdlemisi töömahukas ja võtab kauem aega kui mu tavaline šokolaadi-koorejäätis, mille valem on lihtne: vahukoor suhkru/muu magustajaga keema, kuni suhkur sulab, kakaopulber sisse uhada ja segu maha jahutada. Ütleme nii, et vahel tuleb aga midagi keerulisemat teha ja horisondi piire kombata. Kuigi… seda karamelli tehes hakkas kannatus pisut katkema. Kui sinu kannatus pole jämedam kui peenike juuksekarvake, võta parem kohe algul paksemat sorti kookospiim appi, kulub vähem aega vedeliku väljaaurutamisele. Muidu mulle see Tesco kookospiim täitsa meeldib, hind meeldib eriti.

Karamell:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 125 ml roosuhkrut (mul suhkru-ksülitooli segu, eriti karamelline aga kookossuhkruga)
  • näpuotsatäis meresoola
  • 2 spl vett
  • 1 tl sidrunimahla

Pane väike kastrul keskmise kuumusega pliidile. Sega seal suhkur, vesi ja sidrunimahl. Lase keema. Kui segu keeb, lisa kookospiim ja meresool. Lase pliidil madalal kuumusel podiseda, kuni segu meenutab karamelli. See peaks olema pruun ja tihke. Kuna minu kookospiim sisaldas palju vett, võttis see omajagu aega, 20 minutit vähemalt. Sega aeg-ajalt. Lase jahtuda. Sellest karamellist saab hiljem jäätisele kaunid karamellitriibud.

Kookospiimast kohvijäätis:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 200 ml kanget kohvi (lasin värskelt masinast)
  • maitse järgi magustajat (steeviat kulub noaotsatäis, muid asju rohkem)

Kalla kõik komponendid kastrulisse ja aja keema. Lase podiseda, kuni segu pakseneb, saad kreemjama jäätise. Jahuta segu maha. Panin enda oma ööseks külmkappi. Hommikuks oli kookosrasv eraldunud ja peale kõva kooriku moodustanud. Lasin aknalaual päikse käes taas üles sulada, et segu oleks valatav.

Pane jäätisemasin käima ja vala jäätisemass sisse. Kui see on mõned minutid ringi käinud ja külmunud, vala hulka kookoskaramell. Sellegagi juhtus nii, et seistes hakkas kookosrasv eralduma, aga segades läks asi taas korda. Kui jäätis on piisavalt paks, pane sügavkülma edasi tahkuma. Karamelli võib samas ka jäätis kaussi/karpi kraapides lisada. Mul tõmbas see kiirelt külmaks ja jäid suured tükid. Kaussi pannes tegin tükke väiksemaks ja panin seejärel külma.

Kui masinat pole, pane jäätis sügavkülma. Kui see on natuke kõvem, aga veel segatav, sega sisse karamell. Lase veel tahkuda.

Advertisements

Sibulamaius

IMG_7930

Walesis külastasime ka umbes Tartu suurust rannikulinnakest nimega Swansea. See oli 28. märts ning reisi algusest oli möödunud juba 23 päeva, nii et ma hakkasin vaikselt ära väsima. Just selles linnas ringi jalutades tabas mind kõige suurem koduigatsus ja masendus. Kui nii kaua reisil olla, siis ühel hetkel lihtsalt ei viitsi ringi vahtida. Tahaks oma koju, oma kööki, oma tegemisi toimetama. Masendus taandus siis, kui jõudsime lõputusse liivaranda. Kaunid merekarbid, tüütu tuul, liivaväljad, päike… hakkas parem küll. Õhtusöögiks suundusime aga hispaanlanna Violeta juurde. Tutvusime 2010. aastal tudengiüritusel Kosovos, elasime juba 2011. aastal samas mereriigis (mina Bathis, tema Swanseas), kuid ei kohtunud ning alles nüüd, pärast mitmeid aastaid, saime kokku. Ta on aastaid õppinud makrobiootilist toitumist, mis keskendub lihtsatele toitudele ja on väga köögi-, puu- ja täisteraviljakeskne. Samuti rääkis ta palju toitude ja inimeste energiast ja elementide tasakaalust (liiga palju tuld, vähe metalli jne.), mis minu jaoks on natuke kosmos. Meile pakkus ta taldrikutäie igasugu erinevaid hõrgutisi nagu hautatud brokoli, küpsetatud tofu, oasalat, kleepuv riis, porgandid, porru. Ütleme nii, et komponente oli palju ja kõik oli mõnus.

IMG_7945

Violeta makrobiootiline toit

Kõige enam jäi kummitama aga sibulamoos: madalal tulel õlis hautatud sibul, mis muutub maitselt väga magusaks. Eestis tegime seda mitmel õhtul ning sõimegi vahepeal kausist lusikaga sibulat. Kui ema ja õde külla tulid, katsetasin nende peal ka täitsa magustoitu. Siin kehtib taas reegel, et on parem, kui nad ei tea, mis seal sees on. Õde jättis pool alles. See-eest ema sõi mõnuga ning me ise ka. Ja teine reegel: steeviaga ei tasu üle pingutada! Seda sai ka natuke üleliia. Aga räägime siis lähemalt sibulamaiusest. Ma olen sellest üpris vaimustuses, sest see on nii lihtne ega nõua tegelikult lisamagustajaid. Steeviat panin ka igaks juhuks. Banaanipüreega poleks seda vast vajagi.

Alguses näeb sibul välja selline. Kui näo säärase poti kohale paned, hakkavad silmad kipitama, sest sibul on veel kibe.

IMG_8045

Natuke oliiviõli ja vähemalt 30-45 minutiks hauduma, kuni sibul muutub pehmeks ja magusaks ning näeb välja selline…

IMG_8048

Säärase möksiga võib juba maiustada. Või… lisa suur peotäis mustsõstraid või muid värvilisi marju (värviline on isuäratavam) või mis iganes pehme viljalihaga puuvilja (õuna-pirniga väga ette ei kujuta), püreesta, vajadusel lisa steeviat, mett või rafineerimata suhkrut ja chia seemneid ja serveeri klaasis magustoiduna. Voila! Chia seemnete puhul tasub lasta maiusel natuke seista, et seemned vett endasse imaks ja geelja konsistentsi annaks. Chia abil saab maius natuke tahkema konsistentsi ja muutub tarretise-pudingulaadsemaks.

IMG_8053

Usun, et kui ma viimaks korraliku blenderi hangin (sau on ka võimas, aga mingite möksidega nii hästi hakkama ei saa), saab ka kõik sibulatükid purustatud ning sööjatel pole aimugi, mis nende ees laual on. Kui just nad varem blogi pole lugenud…

Kodutehtud kohukesed

IMG_7343

Väiksena sõin päris palju kohukesi ning iseäranis mõnusad tundusid kookosemaitselised maiused. Täiskasvanuna oli mul mingil hetkel Bono karamellitäidisega kohukeste periood ja siis oli ka aeg, mil ma magusad jogurtid ja kohukesed hoopistükkis igapäevaselt toidulaualt kõrvaldasin. Nüüd oleme aeg-ajalt maiustamiseks mõne kohukese ostnud, aga kindlasti mitte iga päev. Praegu eelistan pigem võimalikult naturaalseid variante ehk kõige tavalisemat vanillikohukest šokolaadiglasuuriga, kus ei oleks mingit moosiplöga, toiduvärviga mökerdatud glasuuri või lõhna- ja maitseaineid. Tõsi, ka tavalised versioonid näivad vahel liigagi magusad ning üle ühe naljalt ei söö. Samuti pole ma päris rahul šokolaadiglasuuri kvaliteediga, sest sealtki võib tihti leida hüdrogeenitud taimseid rasvasid (teisisõnu: transrasvad).

Paar aastat tagasi kogusin minagi tühjakssaanud WC-paberi rulle, lõikasin need pooleks ja proovisin ühe tollal toidumaailmas menuka õpetuse järgi neid vormidena kasutades kohukesi kokku mökerdada. Idee seisis selles, et rullile tuli panna foolium, selle peale šokolaadiglasuur, siis kohupiim ja uuesti šokolaadi. Päris täpselt ei mäleta, aga midagi sinnakanti oli. No ei tulnud välja. Ja nüüd tuli taipamine, et saab ju ka teisiti, lihtsamalt. Kohupiim iseenesest on pehme, aga kui see sügavkülmutada, saab ju küll parajad kangid, mida siis sulašokolaadi sisse kasta… Ja nii mõttest teod saidki.

Osised

  • kohupiima

  • magustajat: näiteks steevia või mesi

  • mõnusaid lisandeid: kookoshelbed, marjad, chia seemned jne.

  • glasuuriks: kookosrasva, kakao- või kaarobipulbrit ja meelepärast magustajat

  • peale: kookoshelbeid, mooniseemneid, pähklipuru või muud pudi

IMG_7338Kõigepealt on vaja kokku segada kohukese tuumik ehk kohupiimamass. Kalla kohupiim kaussi, lisa magustajad ja lemmiklisandid. Kasutasin ise natuke mett ja natuke steeviat, et steevia ehk suhkrulehe vänge maitse liiga domineerima ei hakkaks. Kohupiimaga sobivad ka igasugused marjad või isegi kuivatatud-jahvatatud marjapulbrid (idee tulevikuks!) ning väiksemat sorti seemned (moon, chia). Päris põnev oleks massi hulka ka näiteks puuviljapüreed (nt banaan) segada. Mina proovisin jõhvikaid, kookoshelbeid ja chia seemneid. Kui mass valmis ja parajalt magus, aseta see küpsetuspaberile ja vormi midagi ristkülikutaolist. Paksus võiks olla selline, nagu sa oma kohukeselt ootad. Edasise protsessi hõlbustamiseks, tõmba noaga lõikejooned sisse. Pane mass sügavkülma tahkuma.

IMG_7341Olen külmutatud kohupiimamassil lasknud pisut sulada, sest tõtt-öelda on selle jäise purika lahtikangutamine keeruline ülesanne. Igatahes, kui mass on piisavalt kõva, et vormi hoida, aga nii palju sulanud, et on võimalik seda murda-lõigata, siis lõika kohukesekangid valmis. Sulata glasuuriks kookosrasv, sega hulka mõru kakao- või loomulikult magus kaarobipulber ning vajadusel natuke veel magustajat (eriti, kui kasutad kakaod), näiteks steeviat.

IMG_7350Kalla ühele taldrikule või kaussi kookoshelbeid, pähklipuru, väiksemat sorti seemneid või mida iganes, millega sa oma kohukesi katta sooviksid. Võta kohukesekang, kasta see sulašokolaadi ja viimasena puru sisse. Aseta küpsetuspaberile tahkuma. Tihti on ka nii, et külm kohuke tahkestab šokolaadi juba üpris kiirelt, nii et ei pea enam külmkappi panemagi. Kuna kohukesed on seest kõvad ja külmad, siis on söömiseks vaja need pigem välja jätta. Need, mida soovid hiljem mekkida, pane tavalisse külmkappi. Ütleme nii, et mänguruumi on kohukestel palju, nii et ruttu katsetama!

Paksud vahvlid

image

Kui võileivagrillil rauad ära vahetada, moondub see justkui imeväel vahvlimasinaks, mis küpsetab pontsakaid belgia vahvleid. Ma ei ole see inimene, kes igapäevaselt vahvlitega maiustaks, aga kui ühel õhtul kari füsiosid külla tuli, siis tekkis küll mõte, et prooviks üle pika aja teha. Külalistest on tavaliselt nii palju kasu, et lauale jõuavad tavapärasest pisut erilisemad road ning tihti saab ka millegi uue ja põnevaga katsetatud. Värske vetikatega salat ja ahjujuurikad polnud midagi üllatavat ning kaarobišokolaade olen ka juba ette ja taha teinud, aga vahvlid olid kraadikese erilisemad. Täna, 14. veebruaril, mil mul on 15 km jooksu seljataga ning ootan Sanderit, et ta oma 32 km ringilt naaseks (ma jooksin üleeile selle pika otsa), tuli taas tahtmine midagi erilist teha. Ja seekord kirjutan ka retsepti üles, olgugi et see on iga kord tehes erinev. Täna odrajahuga. Ei, nisu siit kodust otsida ei tasu (kuigi võite soovi korral sellega asendada ja siis soovitan täisteranisujahu). Eriti pärast viimase nädala avastust, et mul on vist nisutalumatus. Ma ei söö nisu iga päev, aga kui juhtub, võtan hoobilt kaks kilo juurde ja vahel läheb ka kõht tohutult punni. Nisu hoiab mul vett kinni ning isegi pärast ohtrat joomist ei taha see välja tulla… Aga jah, see selleks, pärast tsütotesti saan täpsemalt öelda. Seniks aga odravahvlid!

image

Osised:

2 muna
3 spl kookosrasva
maitse järgi steeviat
4 dl täisteraodrajahu
2 dl vett
1 dl kookoshelbeid

Klopi munad lahti, sega sulatatud kookosrasvaga. Lisa odrajahu, vesi ja kookoshelbed. Vett või jahu võib vajadusel juurde panna, et saavutada pannkoogitaignast natuke paksem konsistents. Päris voolama see tainas ei pea, aga olema parajalt vedel. Lisa steeviat ja soola, kuni tainas maitseb mõnusalt. Steeviaga tasub alustada ettevaatlikult, sest see on kange kraam. Kasutan vedelat vanillimaitselist steeviat, mille vitamiine ostes iHerbist tellisin. Soojenda vahvlirauad ja pane mõlemale rauale suur lusikatäis tainast. Küpseta, kuni vahvlid on kuldsed. Mina serveerisin marjadega, sest kapis oli nii jõhvikaid kui mustsõstraid.

image