Seesamipallikesed

Igasugused näksimiseks sobivad batoonikesed, iseäranis need tervislikumat sorti, on üritanud meie toidukulusid juba pikalt lõhki ajada. #Kogumispäeviku grupis on taas käes toidukuu, mil püütakse toidukuludelt kokku hoida. See pole peamine põhjus, miks taas pallikeste isetegemiseni jõudsin, kuigi toidukulusid tuleks meilgi kokku tõmmata. Täiesti uskumatu, kuidas me jaanuaris 145 euro eest väljas sõime (paar päeva Londonis ja kontori kolimisperioodil lõunad T1 keskuses) ning toidupoodide kassasid 372 euro võrra täitsime. Ja siis loen, kuidas suuremad pered saavad hakkama 50 euroga nädalas. Kuidas meie ei saa? Ei mugi ju ainult krevette, kalleid pähkleid ja värskeid maasikaid. Olgu, valmistoitu ega liha pooltooteid ei osta, makaronist ei toitu. Mina alustasin ju LCHF toitumise katsetustega ning abikaasal on nisutalumatus. See kena pakk Tartu Milli täisteraspagette, mille juulis õhelt jooksuvõistluselt saime, ootab siiamaani kuivainete kapis oma aega. Kõige suuremad kulutused ongi kindlasti olnud need Promos käigud, mil lähen “ainult” Vytautase 6-pakki (väga kõrge magneesiumisisaldusega mineraalvesi), tomatipüreed (hea hind) ja mõnda purki kikerherneid (25 senti odavam kui mujal ja neid meil kulub) ostma, aga korvi satub 10-20 euro eest ka pähkleid, sest kilohind on ju “nii odav”! Võrreldes muude poodidega ongi. Kust sa muidu india pähklit 12 eurot/kg saad, eks? Või mandleid sooduspakkumise ajal 9,59 EUR/kg. Pähklite kilohinnad jäävad üldiselt 18-20 euro kanti. Need on tervislikud ja kvaliteetsed, aga meie rahakotile oleks parem seda kulutust võimalikult harva teha, sest mingil kummalisel põhjusel saavad nii 150-grammised kui 1-kilosed pakid samas tempos otsa ehk siis… liiga kiiresti. Kui kilone pakk nädala vastu peab, võib juba tähistada. Sestap olen viimasel ajal seda osakonda kärpinud, ostes pigem päevalille- ja kõrvitsaseemneid, mis on odavamad, aga mida ei jaksa/taha peotäite kaupa sisse kühveldada.

Aga tagasi seesamiseemnete juurde. Nende kilohind on kogu aeg mõistlik ja igasugu maiuseid saab neistki valmistada. Kui neid saumiksriga piisavalt kaua rünnata, annavad seesamiseemned alla ja lähevad kreemjaks. Kui kaua jätkata, on tulemuseks seesamipasta tahiini, mis sobib näiteks hummuse sisse. Seesamiseemned üksi pole aga piisavalt kleepuvad, et mõnusaid palle moodustada, midagi on veel vaja. Mõne pähkliga üksi läheb ses suhtes vahel edukamalt: saab juba lisanditetagi pallikesi vormida. Kui kord ostsin Promost hea hinnaga (1 EUR/kg) kaks suurt pakki kookoshelbeid, nägin vaimusilmas juba igasuguseid ägedaid küpsetisi ja Bounty-maitselisi pallikesi. Oh jah. Vurista palju tahad, kookoshelbed ei lähe selliseks mõnusaks massiks. Lähevad küll tihkemaks, aga kleepuma ei hakka, vastikud tükid jäävad hoopis. Siiamaani imestan, kuidas mul õnnestus ühel kaunil päeval kookoshelvestest midagi maapähklivõi sarnast teha, kui asusin taas oma lemmikuid šokolaadiruute meisterdama, aga olin maapähklid unustanud. Tollal olid kapis aga kookoshelbed ja asendasin nendega, tulemuseks väga mõnus kook.

IMG_0059

Igatahes… eile õhtul asusin seesamipallikesi meisterdama. Vahepalaks midagi näksida on vaja ning poebatoonid on ebamõistlikult kallid (kilohind 30-40 EUR), igasugu suhkruseid Corny jms batoone nagunii ei osta. Seesamiseemnete juurde veel natuke kookoshelbeid, sest kilone pakk kössitas jätkuvalt kapinurgas. Magustajaks steeviat, et oleks ikka LCHF ja süsivesikuid võimalikult vähe. Viimaks tuli appi võtta aga ka mõned kuivatatud aprikoosid, et segu kleepuvamaks muutuks. Päris viimane lihv jäi andmata: oli veel plaan teha kookosrasvast ja kaarobipulbrist glasuur, kuhu sügavkülmast võetud pallikesi kasta (siis hangub glasuur kohe). Glasuur pidi hapravõitu pallikesi ka koos hoidma. Ehk järgmisel korral. Aga needki pallikesed tulid päris head. Seesamimaitse käib küll üle pea ja on selline tugevavõitu, tegu pole väga magusate pallikestega. Muidugi saab igaüks seda steevia või mõne muu magustaja lisamisega timmida. Kui ohtralt veel datleid/rosinaid/aprikoose sisse segada, siis hoiavad pallid end samuti paremini koos, aga pole enam väga LCHF.

Osised

  • seesamiseemneid
  • kookoshelbeid
  • steeviat
  • kuivatatud aprikoose/datleid/viigimarju/rosinad, muud kleepuvat

Koguseid ma kirja ei pane, sest hilisõhtul ma väga mõõtma ei kipu. Olgem ausad, kui ma just kokaraamatut ei kirjuta, nagu siin vahepeal tegin, ei kipu ma üldse midagi mõõtma. Teen tunde järgi. Koguste peale mõeldes, pea meeles, et seesamiseemned on kergelt soolase ja üldiselt väga tugeva maitsega. Kookoshelbed on pigem magusad. Steevia kui magusaine on muidugi magus ning igasugu kleepuvad puuviljad samuti magusad.

Kalla seemned-helbed-puuviljad kaussi. Purusta saumiksriga, kuni saad kleepuva ja kokkuhakkava massi. Lisa maitse järgi steeviat või muud magustajat. Kui järgid LCHF põhimõtteid, siis sobib näiteks erütritrool (suhkrualkohol). Steeviaga tuleb ettevaatlik olla. Võid seda ka osade kaupa teha. Vormi peopesade vahel väiksed pallikesed. Pane ööseks külma, muutuvad natuke tahkemaks. Järgmine samm oleks külmunud pallid tumeda šokolaadi või kaarobiglasuuriga katta. Sellest järgmisel korral!

 

Advertisements

Meepiparkoogid

Esimene piparkoogitaigna katsetus oli sel aastal steviaga. Üks väike uss kuskil kuklas küsis küsimuse, et kas see tainas püsib koos, kui kleepuv suhkrusiirup on välja jäetud. Tükk aega juurdlesin, mis selle siirupi roll taignas on ja kas see suhkur peab tõesti siirupi kujul olema või piisab magustamiseks ka valgest steviapulbrist. Kui Sander esimest taignalaari lahti rullida üritas, lagunes see koost. Jah, kleepuv siirup on oluline. Tainas läks kappi oma aega ootama. Sellest saab kunagi mingi koogi põhi. Loodetavasti veel sel aastal, sest piparkoogimaitselist tainast ei tasu lihavõteteni hoida. Läheb halvaks ka veel. Õnneks on suhkrul mitmeid eri vorme ja nii saab tavalise valge asemel taignasse mõnusamaid variante valida. Pruunid suhkrud ongi karamellisemad (aga mitte fariinisuhkur, see on tegelikult ka rafineeritud ja siis melassiga värvitud)ning sobivad taignasse imehästi. Minu järgmine katsetus tuli aga meega, kus on ka glükoosist aeglasemalt imenduvat fruktoosi. Ainus aga siinjuures oli vaid see, mis meega kuumutades juhtub, aga selle mõtte peletasin seekord eemale. Teema vajab uurimist!

Kasutan Kaarli talukaubast tellitud eestimaiseid jahusid, mis on ka mitmetes poodides saadaval. Kaerajahu on madala glükeemilise koormusega ning hoiab veresuhkru stabiilsena, kuid lisasin ka speltajahu. Mettki kasutan vaid nii palju, et tainas enam-vähem koos püsiks ja magususe tagamiseks lisan natuke looduslikku suhkruasendajata steviat. Meega kombineerituna ei tule stevia tugev maitse ka liialt esile. Tavapärasest on ka üks muna rohkem, et tainas paremini koos püsiks.

Osised

  • 3 suurt supilusikatäit mett
  • 2-3 spl piparkoogimaitseainet või isetehtud segu kaneelist, kardemonist, nelgist, vürtspiprast, ingverist ja soovi korral pomerantsist
  • 250 g võid
  • 3 muna
  • 5 dl kaera täisterajahu (Kaarli)
  • speltanisu täisterajahu (Kaarli)

Kuumuta potis mesi koos maitseainetega (ma kasutasin tegelikult 1 spl piparkoogimaitseainet ja teine spl oli kaneel ja jahvatatud ingver; kaneeli võib alati veelgi rohkem muidugi panna; samas lisasin hiljem maitseainet veel juurdegi, sest mulle meeldib vürtsikas, aga doseeri oma maitse järgi!), kuni segu hakkab mullitama. Mett ei tasu üle kuumutada! Keera kuumus maha ja lisa segule või. Lase võil sulada ja sega korralikult. Kui segu on pisut jahtunud, klopi ükshaaval juurde munad. Lisa jahud, sega veelkord hästi korralikult. Maitse. Vajadusel lisa veel maitseaineid või magususe lisamiseks noaotsaga steviat. Steviaga ole ettevaatlik, sest sellel on üpris vänge maitse! Valmis tainas näeb välja ilus läikiv ja mul tui kausi küljest kenasti lahti.

Seejärel tainas toidukilesse ja külmkappi vähemalt ööpäevaks maitsestuma. Külmas tahkub ka või ja tainas muutub kõvaks. Kui hakkad küpsetama, lase enne natuke toasoojas seista, et tainas muutuks rullitavaks. Siis ahi 180 kraadi peale, tainas õhukeseks, piparkoogid plaadile ja 8-10 minutiks ahju. Jälgi mängu ning ära neid ära kõrveta!

Pilte seekord ei ole, sest tainas pole väga fotogeeniline. Hiljem õnnestub ehk valmis piparkookidest pilti teha.

 

 

Piparkoogimaitseline Napoleoni kook

Alternatiivne jahu. Alternatiivne magustaja. Alternatiivne maitse. See on minu Napoleon. Seda nn. päris-Napoleoni teeks ma vast ainult siis, kui parima pagari võistlusele ära eksiksin, aga siis samuti vastumeelselt. Ühel pimedal ja vihmasel sügisõhtul sõin pärast mõningast suhkrupausi tüki vana head Napoleoni. Mulle meeldib selle koogi mahlasus ja need mõnusad kihid, aga see oli tõepoolest liiga magus. Ja siis tuligi mõte oma versioon teha. Tegelikult annab selle kihilise koogiga igatpidi mängida: suvel näiteks maasikatega versioon koos värskendava piparmündiga… ja nii edasi ja nii edasi. Kuna aga praegu on jõulud tulekul, siis isutab juba iseenesest vürtsika ja eriti piparkookide järele. Ma ei osta enam poest piparkooke, aga piparkoogimaitseainega saab ise kodus imesid teha. Ning muidugi kuuluvad kogu selle kupatuse juurde ka marjad: jõululikud jõhvikad ja maitsvad mustsõstrad. Sügavkülm on siinkohal hea varustaja!

Taigna retsepti võtsin “Vanaemade kokaraamatust” (seal oli nimeks “Vale-napooleonikook, jah, kahe oo-ga), kreemi puhul inspireeris Nami-Nami. Tegelikult muutsin mõlemat retsepti ikka päris palju.

Osised

Tainas:

  • 200 g võid
  • 5 dl täistera speltajahu
  • 1 muna
  • natuke soola

Kreem:

  • 5 dl kookospiima
  • 3 muna
  • steviat või mett
  • piparkoogimaitseainet
  • 1,5 spl speltajahu

Vahele veel: peotäis jõhvikaid ja 2 peotäit mustsõstraid.

Taigna puhul üritasin esmalt olla iseseisev ja tegin üldse kolmanda versiooni, mida üheski raamatus polnud. Hakkisin või väiksemateks tükkideks, nagu soovitatud, mätsisin jahuga muredaks taignaks (elutoas alljärgnev vaatepilt: telekast “Downton Abbey”kordus, mina diivanil, taignakauss süles, tainast näppimas) ning arvasin, et nüüd ongi valmis. Ah, mis mõttes lisada natuke vett? Läheb liiga märjaks see taigen ega saa rullida. Või see muna? No seisab koos küll… Tainas neljaks osaks ja ringikesteks rullima. Rullisin ühe põhja korraga, panin ahju ja rullisin samal ajal teisel küpsetuspaberi lehel järgmise.

Kui 2 esimest põhja 220-kraadises ahjus 8 minutiga (umbes) ära said küpsetatud, sain katastroofist aru. Päris hea sõna peale see jahu ja või koos ei püsi. Ma korra jõudsin isegi enne mõelda, et kas ongi võimalik, et võiks koos püsida, aga nojah… Igatahes, lisasin ülejäänud taignale 1 muna ja see tegi imet. Põhjad ei lagunenud enam ära! Oleks kohe alguses muna pannud, oleks saanud 4 kaunist põhja ja täpselt sellise kihilise koogi, nagu kavas oli.

Kreemitegu. Tunnistan, et kartsin keedukreemi, olles vägagi veendunud, et see läheb nässu ja tükki ja untsu ja kes teab mida veel. Ja siis kahtlesin, kas kookospiim käitub samamoodi nagu tavapiim. Hiljem taipasin, et põhitrikk on siin muna, mis kuumutades kreemi paksemaks muudab.

Kõigepealt lasin 2,5 dl ehk pool kookospiimast kergelt keema. Arvan, et piisaks ka 4 dl kookospiimast ehk ühest purgist, sest mul jäi viimaks kreemi üle. Ostsin Selverist selle mõnusa liitrise kookospiima paki, aga kui ostad näiteks 1 purgi (400 ml), siis piisab sellestki. Kloppisin lahti munad ja segasin ülejäänud, külma kookospiimaga. Sinna segasin ka jahu. Lisasin külma segu kuumale, alandasin kuumust ja lasin tal podiseda, ise pidevalt segades ja hirmul, et äkki läheb tükki ja tuleb munapuder… Vahepeal lisasin noaotsaga steviat ja maitsesin tihti. Steviaga tuleb alati ettevaatlik olla, sest liiga suur kogus muudab toidu lihtsalt rõvedaks. Stevia on suhkrust sadu kordi magusam, sestap ei tohi üle doseerida. Piparkoogimaitseainet läks viimaks kokku vist terve supilusikatäis. Lisasin ja maitsesin, kuni rahul olin. Kokkuvõttes väga magus kreem ei tulnudki. Kui kreem paksenenud oli, lasin enne koogi kokkupanemist sel veel jahtuda.

Lõpuks tuli siis 2 terve ja 2 rabeda põhjaga midagi välja mõelda. Võibolla oli nii isegi parem. Improviseerisin. Kuna kook sai tehtud kaasavõtmiseks, siis olekski taldrikul või muul alusel seda raske transportida. Nii sündis piklikku klaasvormi midagi Napoleoni koogi vormi laadset. Või siis hiiglaslik tassikook. Puru põhja, kreem vahele, puru peale, jälle kreem, tükkideks murtud põhjad, kreem, vahepeal ka kiht püreestatud marju, põhjatükid, kreem… kõige peale jälle puru ja mõned mustsõstrad. Ööseks külmkappi läbi imbuma.

Kaera-kohupiimapannkoogid

Toitumisnõustamist õppides tuleb ka ise kõik need dieedid läbi teha, mida kunagi klientidele välja pakkuma hakata. Tegelikult on “dieet” tobe sõna, sest mitmeski mõttes on tegu püsiva elustiiliga, mis tuleb ja jääb. Ma ei usu enam ammu imedieetidesse, sest nende toime on üldjuhul sama pikk kui dieet ise ehk vaid paar nädalat. Sestap on “toitumine” hulga parem sõna. Hetkel testingi enda peal GK-toitumist, mis tähendab, et valin suhu pistetavaid süsivesikuid hoolega ja pean nende üle arvet (2 järgneva päeva menüü on üldjuhul ette planeeritud). Muidugi jälgin ka seda, et piimatooteid üle ei tarbiks ning et valgud ja rasvad oleksid kvaliteetsed. Igapäevatoidus on aukohal seemned (chia ja lina) ning oliiviõli, nii et kasulikud ja asendamatud rasvhapped saab kätte. Süsivesikute puhul jälgin, et need veresuhkrut liigselt ei kõigutaks. Hirsipudru asemel tähendab see kaerahelbeputru, kuna hirss, olgugi et kasulik, teeb veresuhkruga õudusi. Samuti ei näksi ma enam riisileivakesi, sest needki (mis siis, et sisaldavad ainult pruuni riisi ja natuke soola) tõstavad kiirelt veresuhkrut, mis hiljem kiirelt ka langeb ja tulemuseks ongi uimasus. Selles toitumises on põhirõhk köögiviljadel, kuna neid võib peaaegu piiramatult süüa. Pakk beebiporgandeid vahepalaks on täiesti normaalne ja valkude-rasvade saamiseks võib lisaks veel paar pähklit kõrvale haarata. Ja see on maitsev! Söön ka kala, kodujuustu, maitsestamata jogurtit marjadega, hummust… mu toidulaud pole vaesem, vaid muutub iga päevaga rikkamaks!

Nii. Pannkoogid. Magustatud steviaga, sest suhkur ja mesi laksivad veresuhkru kiirelt üles. Kaerajahu, kuna kaer on GK mõistes üks parimaid teravilju. Kohupiim valgusisalduse tõstmiseks ja mõnusaks maitseks. Õun mahlasuseks ja stevia maitse peitmiseks (ikka hakkab kergelt vastu, kui üle kipun doseerima).

Osised

  • 2 muna
  • 2 spl täisterakaerajahu (Kaarli Talukaup)
  • 200 g ricotta kohupiima (Otto; vadakuvalk on kergesti omastatav)
  • 1 õun
  • steviat

Tegemine on lihtne: sega osised kokku! Mune tuleks algul natuke lahti kloppida ja õuna riivida, steviat pane nii palju, kui mõnus tundub. Prae pannil õli või kookosrasvaga mõlemalt poolt kuldseks. Kuna need pannkoogid sisaldavad palju valku, võib ka väikse virsiku või õuna kõrvale veel võtta. Marju võib pannkookidele samuti panna, kuna nende mõju GK-le on väga leebe. GK mõistes on ühel banaanil sama mõju mis 1,2 kilol maasikatel. Kumma sina valiks?

Ringiga tagasi peedi juurde ehk järjekordne šokolaadikook

IMG_5613

Peedist ei saa ma üle ega ümber, aga miks peakski, kui üks juurikas on niivõrd hõrk ja aastaringselt lihtsalt kättesaadav ja lisaks sobib nii soolastesse kui magusatesse roogadesse? Sestap ehitasingi oma sünnipäevatoidud seekord peedi ümber. Nädal enne Barcelona maratoni on peediga liialdamine veel eriti hea mitte, kuna selles sisalduvad nitraadid vähendavad lihaste hapnikunõudlust ning sama hapnikuhulgaga jaksab keha rohkem ära teha. Täna on aukohal klassikaline punapeet, kuigi pean plaani ka kollase või muude erisuguste peetide jahtimiseks. Ehk siis ühel hetkel tuleb minna Nõmme turule või kiigata talutoiduga kaubitsejate poole nagu Tagurpidi Lavka või Otse Tootjalt Tarbijale.

Peediga šokolaadikooki olen teinud varemgi ja hea põhjusega: see on maitsev! Peet annab mõnusa magususe ja mahlakuse. Kes viitsiks kuiva kooki järada? Mina igatahes mitte. Magusus tähendab ka, et muid magustajaid on vähem juurde vaja. Suhkur (demerara) sai nüüd kodus otsa ja uut pole plaanis osta. Jätkan steviaga katsetamist. Tasapisi hakkab kusjuures ära harjuma. See on ülihea uudis. Stevia on naturaalne suhkruasendaja, mis aitab vältida näkku punnide teket ega sisalda ka kaloreid. Mõtlesin mõnda aega, kas kook peaks olema ka gluteenivaba, aga sellise retsepti olen korra juba kirjutanud, nii et sedapuhku lähen odrajahu teed. Oder troonib tänases õhtus samuti, sest lauale leiavad tee nii odrakruubid (ahjujuurikate kõrvale, milles aukoht on taas peedil) kui ka odrakarask. Odra- ja peedipidu, miks ka mitte!

Osised

6 väikest peeti
4 muna
125 g võid
4 dl odrajahu
1 spl steviat
5 spl kakaopulbrit
peotäis mooniseemneid

Keeda peedid pehmeks. Eemalda koledamad kohad noaga. Ma lõikasin ära selle jämeda otsa, koorima ei hakanudki, sest enne keetmist sai neid korralikult pestud ka. Püreesta peedid saumiksriga ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil või pliidil madalal kuumusel või, kalla peedimassi hulka. Lisa munad, stevia ja kakaopulber, mooniseemned, sega hoolikalt. Steviaga tasub alati ettevaatlik olla, nii et lisa algul pigem vähem ja maitse, kas on veel normaalne. Liiga palju steviat on jõle tugeva maitsega. Jaga taigen pooleks ja kalla kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Samal ajal, kui need ahjus 180 kraadi juures küpsevad, valmista kihtide vahele minev kreem.

Kreem
Rikalik peotäis (külmutatud) mustsõstraid
250 g maitsestamata (Otto ricotta) kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
3 spl mett

Kreemi valmistamine on mõnusalt lihtne: vahusta vahukoor vedela meega (seda võid vajadusel soojaveevannis vedeldada) ning lisa vahustamise lõpuosas kohupiimakreem ja mustsõstrad. Ongi mõnus, kergelt lillakas kreem valmis. Kohupiimakreem lisab vahukoorele pisut massi ja teeb kreemi kergemaks. Kui koogipõhjad on valmis (25 minutit umbes läks) ja pisut jahtunud, lõika need pooleks, et oleks kokku 4 latakat. Siis pane kook kokku: kreem iga kihi vahele ja lõpuks peale ka. Kaunista granaatõunaseemnetega ning lase seejärel mõned tunnid külmkapis maitsestuda ja kreemil sisse imbuda.

Odrajahukarask!

Vana hea lihtne ja maitsev odrakarask külastab mind taas. Olen tavaliselt teinud kohupiimaga, aga kuna vabariigi aastapäevaks on nagunii üks suurem ja uhkem kohupiimakook plaanis, siis sedapuhku järgisin “Targalt toitudes terveks 2” (Aive Luigela raamat) retsepti ja tegin keefiriga. Tegelikult suutsin retsepti ikka päris palju muuta ning oma lemmikkraami sisse surada, näiteks marju. Suhkru asemel oli kasutusel stevia ja mee segu. Harjutan end veel stevia maitsega, nii et lisan seda tasapisi roogadesse. Raamatust lugesin ka, et oder sisaldab ohtralt kiudaineid ning on seedimisele väga kasulik. Lisaks on selles palju mineraalaineid, näiteks kaltsiumit ja magneesiumi.

Osised:
700 g odrajahu
0,5 tl soodat
1 spl steviat (ole sellega ettevaatlik, vähem on alati parem!)
1 spl kakaopulbrit
5 dl keefirit
75 g võid
2 spl mett
2 muna
1 tl köömneid
peotäis päevalilleseemneid
peotäis kõrvitsaseemneid
külmutatud marju (mustsõstrad, astelpaju)

Sega jahu sooda, stevia ja kakaopulbriga, lisa keefir ja sega. Sulata või. Ma panin või sisse ka mee, et see mõnusalt pehmeneks. Kalla või ja mesi taignasse. Klopi lahti munad ja lisa taignale. Lisa ka köömned (põnev maitsenüanss!), päevalille- ja kõrvitsaseemned. Võtsin külmikust veel peoga mustsõstraid ja astelpajumarju, et magusat karaskit veelgi hõrgumaks muuta. Kui mõnus möks valmis, määri küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja suska 20 minutiks 220-kraadisesse ahju. Ja selle retsepti puhul tasub meeles pidada, et võid stevia ja mee asemel alati suhkrut kasutada, mul lihtsalt pole suhkruga erilisi sõprussuhteid. Tõtt-öelda üritan teda maha jätta, aga kipub ikka kaasas tolknema.