Heietusi jäätisemasinast ja kohvijäätise retsept

Läheneva sünnipäeva ootuses pühkisin tolmust puhtaks ka jäätisemasina. Rammusa šokolaadijäätis (20% toidukoor ja eriti tume šokolaad) sain valmis juba eelmisel nädalal ja panin sügavkülma oma aega ehk 1. märtsi ootama. Ei-ei, valimiste vastase protestina pole ma oma sünnipäeva kohe kindlasti 2 päeva varasemaks toonud. Valima lähen isegi, aga internetis, kohe kindlasti mitte “õigel” päeval, mis on mu sünnipäev. 1. märtsil pean põhipeo Sparta jooksjatega ning peale minu on veel üks sünnipäevalaps, kel õige päev oli hoopis 9. veebruaril. Kuna külalised meil nagunii kattuvad, võime ju koos ära teha. Ongi lõbusam. Sünnipäeva üheks osaks on ka ühistrenn.

Minu väike plärisev nunnu. Töö teeb ära kenasti.

Tagasi aga jäätisemasina juttude juurde! Toidud otsustasime ise teha, nii et nende asjadega, mida saab varem valmis teha, tuli tõesti varakult alustada. Õnneks saab jäätise vähemalt valmis teha. Nii sündiski teisipäeva õhtul koorene kohvijäätis, kus tekstuuri lisamiseks krõbedaid sarapuupähkleidki sees. Retsepti leiab postituse lõpust. Enne aga mõned tähelepanekud jäätisemasina kohta. Need ei pruugi käia kõigi masinate pihta, kehtivad aga kindlasti minu väikse nunnu sinise Andrew Jamesi külmuti puhul, mille paar aastat tagasi internetist tellisin. Kes ise jäätisemasina omanik pole, ei pruugi üldse aru saada, millest jutt käib. Soovitan siis eelnevalt pisut jäätisemasinate fotosid vaadata, et mingi ettekujutus tekitada. Vaata näiteks sedasama hägust pildikest minu isiklikust masinast. Vabandust, postitust kirjutasin õhtul ja kaamera pesitseb hetkel kontoris.

  • Külmutusanumat tasub alati sügavkülmas hoida, sest kunagi ei tea, mil tuleb tuju või vajadus jäätist tegema hakata. See on tõeliselt vajalik harjumus, kui oled spontaanse käitumisviisiga. Samas ei tasu ka niimoodi endast välja minna, nagu mina läksin, kui tulin pärast 3 kuud Suurbritannias koju ning avastasin, et ema oli selle VÄLJA tõstnud. Otse loomulikult ei olnud mul järgmise paari nädala jooksul tegelikult vaja jäätist teha, aga närvi minna oli ikka vaja.
  • Enne, kui külmutusanuma külma tõstad, kuivata see pärast pesu ikka väga korralikult ära. Olen pannud poolmärjana külma ja siis on sisepinnale külmunud pealtnäha väiksed, aga tülikad jääkristallid, mis takistavad labal liikumist.
  • Jäätisesegu peab enne masinasse valamist päriselt ka jahtunud olema. Enamik retsepte näeb ette, et segu kuumutatakse eelnevalt pliidil, et see pakseneks või muna ära küpseks (leidub palju retsepte munakollastega). Ometigi on tarvis see maha jahutada. Kui valad liiga sooja segu masinasse, sulatab see külmutusanumas oleva jahutava geeli ära ning see ei suuda enam külmutada. Jäätist sealt ei tule. Pead kõik uuesti välja kallama, anuma korralikult ära pesema, kuivatama ja sügavkülmas külmutusanumat külmutama, enne kui saad jäätisesegu uuesti sisse valada. Ah et miks tuleb segu vahepeal välja valada? Kui kogu kupatuse sügavkülma paned, külmub segu valesti ära, tekivad jääkristallid ja selles paksus massis ei suuda väike segamislaba absoluutselt ringi käia.
  • Soojast peast ehk vedela seguna ehk enne külmutamist peaks jäätis natuke liiga magus olema, sest külmudes see maitse kaob natuke. Ma ei propageeri nüüd usinat suhkrulisamist. Ei-ei, magusaks võib ka steeviaga teha. Steeviat kasutades jäta aga meelde, et sel on väga spetsiifiline maitse. Ma lisan tavaliselt natuke seda “pärissuhkrut” (mingi pruun versioon, valge mitte kunagi, sest seda meil kodus pole) ka. Magustajatest on olemas veel sellised veresuhkrusõbralikumad variandid nagu ksülitool, erütritrool ja agaavisiirup. Tasub katsetada!
  • Jäätisesegu on kõige etem masinasse valada tilaga mõõtekannust. Siis tuleb see välja ühtlase peenikese joana. Kuna külmutusanuma seinad on … (dah!)… külmad, siis hakkab segu külmuma esimesel kokkupuutel. Kui sa ei taha, et segu sissevalamisava ümbruses ummistaks ja külmuks, vala parem peene joana, nii et see segava labani jõuaks, mitte kuhugi ääremaile passima jääks.

Kui jõudsid selle tiraadi läbi lugeda, oled ära teeninud kohvijäätis retsepti. Siit ta tuleb!

Kohvijäätis röstitud sarapuupähklitega

  • 4 dl kanget kohvi
  • 4 dl toidukoort (20%)
  • steeviat
  • 0,5 dl + 0,5 dl suhkrusiirupit
  • suur peotäis sarapuupähkleid

Pane kastrulisse mõõdukale kuumusele podisema kohv, koor, suur teelusikatäis (või vähem, kui maitse meeltmööda pole) steeviat ja 0,5 dl suhkrusiirupit. Lase keema ja luba osal vedelikust aurustuda. Jälgi, et üle ei keeks. Mul peaaegu juba kees. Viimasel hetkel sain katastroofil sabast kinni. Kalla mõnda teise anumasse ja jäta jahtuma. Potist ära kallates jahtub kiiremini, sest hülgad kuuma poti. Mul näiteks oli seda potti pähklite röstimiseks ka vaja, nii et tuli vabastada.

Röstitud sarapuupähklid lisavad jäätisele tekstuuri. Haki need esmalt natuke väiksemaks. Siis kalla kastrulisse järgmised 0,5 dl siirupit ja pähklid. Sega. Kuumuta mõõdukal kuumusel. Peagi hakkab segu mullitama. Kui kõrbehaisu tunned, on juba hilja. Kui see on kaunilt kuldne, ongi enam-vähem aeg pähklid ja siirup kuhugi küpsetuspaberile valada ja tahkuma jätta. Omal ajal mängisin põhjalikult suhkruga ja sain selgeks, et eri temperatuuridel on suhkrul eri omadused. Kui jõuad kõva karamelli olekusse, siis sealt näiteks tagasiteed enam pole. Selline kuldne mullitav on just paras, tahkub kenasti ära ka. Soovitan proovida nii: tilguta segu küpsetuspaberile ja vaata, kas tahkub. Kui teed nii nagu MINA ja proovid keelega, siis võib tulemuseks olla kõrbenud keeleots ja paistes huul. Aga ma ei hakka liigselt õpetama, igaüks peab ise oma vitsad kätte saama.

Kui jäätisesegu on jahtunud, võta sügavkülmast külmutusanum, aseta see masinasse, pane paika laba, kinnita pealmine osa, pane masin seina. Kalla sisse jäätisesegu. Lase masinal oma tööd teha. Nii pool tunnikest. Kui masin seda massi enam segada ei jaksa, hakkab ta jõnksutama või jääb seisma, kuidas kellelgi. Sega jäätise sisse röstitud pähklid. Pane jäätisekarp külma oma aega ootama ja edasi külmuma.

Ja miks on vaja jäätisemasinat? Sest nii on tulemuseks kohev maius! Vanakooli meetodil käiks asi nii: teed segu valmis ja paned sügavkülma. Iga poole tunni tagant käid kahvliga surkimas ja läbi segama, et ometigi jääkristalle ei tekiks. Masin segab ja külmutab korraga ja see tekstuur on minu meelest masina hinda väärt küll.

Maapähklivõi-šokolaadiruudud

Aasta lõpus haaras mind millegipärast koorekompveki ehk fudge‘i isu. Tüüpiline retsept sisaldab peamiselt kondenspiima, suhkrut ja võid. Harva süües võib endale sedagi lubada, aga miski sundis mind edasi kaevuma, et uurida, kas on teisigi variante. Avastasin põneva suhkruvaba maapähklivõiga koorekompveki retsepti ja kasutasin seda inspiratsioonina. Pean tunnistama, et mina kasutasin suhkrusiirupit, aga seda on kindlasti kordades vähem kui traditsioonilistes retseptides. Piparkoogiteost oli siirup kapis juba olemas ja otsustasin natuke ära kasutada. Originaalis oli riisilinnase siirup, aga kahtlen, kas sedagi päris “suhkruvabaks” tituleerida saab. Ikkagi siirup, ikkagi magustaja. Veresuhkru tase tõuseb niikuinii. Põhimõtteliselt on see ülitöödeldud riis, mille glükeemiline indeks hullemgi kui suhkrul. Võib küll tunduda ahvatlev, aga ausalt öeldes on rahakotisõbralikum juba tavaline suhkrusiirup osta. Kusjuures, nägin poes ka ökosuhkrust tehtud siirupit. Dansukkeri oma vist oli.

Siinkohal olgu öeldud, et ma pole alustanud ristisõda suhkru vastu. Arvan lihtsalt, et saab ka väiksemate kogustega elada ja toidul on tihti parem ja puhtam maitse, kui suhkruga pole liialdatud.

maapahklifudge

Retsepti autorid keelitavad sama retsepti ka päris ilma magustajata proovima. Kuna see koosneb suures osas maapähklivõist, siis… võib isegi päris hea olla. Ma lisasin ka pisut šokolaadi, olgugi et tumedat, nii et sealtki tuli pisut magusust.

  • 3 spl kookosrasva
  • 1 dl suhkrusiirupit
  • 1 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Creamy)
  • 350 g maapähklivõid VÕI 350 g soolatud röstitud maapähkleid
  • 50 g tumedat šokolaadi

Kui kasutad maapähklivõid, jäta see lõik lugemata. Mina tegin maapähklivõi ise. Lihtne põhjus: kohalikus Comarketis müüakse mingeid rõvedaid maapähklivõisid, mis pole 100% maapähkel, vaid maapähkli, palmiõli ja suhkru segu. Jällegi, see pole ristisõda suhkru vastu. Koos suhkruga ei maitse maapähklid lihtsalt enam nii hästi kui ilma. Mu isiklik lemmik on Rimi I Love Eco sarja maapähklivõi, aga Rimisse ei olnud aega minna. Otsustasin, et mul on pigem aega köögikombainiga läbirääkimisi pidada ja üritasin ise võid teha. Niisiis… et kogu maius liiga soolane ei jääks, loputasin pooled soolapähklid sõelal. Röstitud pähkleist saab parima või, toored on lihtsalt toore maitsega, kuigi ka see värskem maitse võib mõnele meeldida. Viskasin kõik pähklid (nii loputatud kui loputamata) köögikombaini (tegelikult blenderisse) ja panin käima. Mitu korda tuli blender kinni panna ning lusikaga järele aidata ja pähkleid keskmesse lükata. Lisasin natuke vett, siis läks kergemaks. Viimaks oli ilus või valmis, mõned tükid jätsin sisse.

Pane kookosrasv ja siirup kastruliga madalale kuumusele. Sega korralikult, kuni on segunenud. Lisa kookospiim, maapähklivõi ja šokolaaditükid. Sega uuesti, kuni segu on ühtlane. Segu võib natuke mullitama hakata. Suhkruga ongi see lõbus värk, et kuumutades selle omadused muutuvad. Samas tuleb olla ettevaatlik, muidu lõpetad kõva karamelliga… ja sealt tagasiteed ei ole.

Vooderda klaasvorm või muu lai äärrega alus küpsetuspaberiga ja kalla mass sinna peale. Pane vähemalt paariks tunniks külmkappi. Lõika tahkunud maius meelepärase suurusega tükkideks. Soovitan enne serveerimist ka külmas hoida, sest muidu muutub üpris pehmeks. Kookosrasva sulamistemperatuur on ju madal ja muu seda väga koos ei hoia.