Kookoskaramelliga kohvijäätis

Vot see on juba kookose ja karamelli maailmas täiesti uus tase. Ise ka ei usu, et midagi nii ägedat pähe tuli. Natuke netis surfamist paljastas mulle kookospiimast tehtud karamelli valmistamise võlumaailma ning minu kookos- ja kohvimaias aju tegi edasise töö ise. See on võrdlemisi töömahukas ja võtab kauem aega kui mu tavaline šokolaadi-koorejäätis, mille valem on lihtne: vahukoor suhkru/muu magustajaga keema, kuni suhkur sulab, kakaopulber sisse uhada ja segu maha jahutada. Ütleme nii, et vahel tuleb aga midagi keerulisemat teha ja horisondi piire kombata. Kuigi… seda karamelli tehes hakkas kannatus pisut katkema. Kui sinu kannatus pole jämedam kui peenike juuksekarvake, võta parem kohe algul paksemat sorti kookospiim appi, kulub vähem aega vedeliku väljaaurutamisele. Muidu mulle see Tesco kookospiim täitsa meeldib, hind meeldib eriti.

Karamell:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 125 ml roosuhkrut (mul suhkru-ksülitooli segu, eriti karamelline aga kookossuhkruga)
  • näpuotsatäis meresoola
  • 2 spl vett
  • 1 tl sidrunimahla

Pane väike kastrul keskmise kuumusega pliidile. Sega seal suhkur, vesi ja sidrunimahl. Lase keema. Kui segu keeb, lisa kookospiim ja meresool. Lase pliidil madalal kuumusel podiseda, kuni segu meenutab karamelli. See peaks olema pruun ja tihke. Kuna minu kookospiim sisaldas palju vett, võttis see omajagu aega, 20 minutit vähemalt. Sega aeg-ajalt. Lase jahtuda. Sellest karamellist saab hiljem jäätisele kaunid karamellitriibud.

Kookospiimast kohvijäätis:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 200 ml kanget kohvi (lasin värskelt masinast)
  • maitse järgi magustajat (steeviat kulub noaotsatäis, muid asju rohkem)

Kalla kõik komponendid kastrulisse ja aja keema. Lase podiseda, kuni segu pakseneb, saad kreemjama jäätise. Jahuta segu maha. Panin enda oma ööseks külmkappi. Hommikuks oli kookosrasv eraldunud ja peale kõva kooriku moodustanud. Lasin aknalaual päikse käes taas üles sulada, et segu oleks valatav.

Pane jäätisemasin käima ja vala jäätisemass sisse. Kui see on mõned minutid ringi käinud ja külmunud, vala hulka kookoskaramell. Sellegagi juhtus nii, et seistes hakkas kookosrasv eralduma, aga segades läks asi taas korda. Kui jäätis on piisavalt paks, pane sügavkülma edasi tahkuma. Karamelli võib samas ka jäätis kaussi/karpi kraapides lisada. Mul tõmbas see kiirelt külmaks ja jäid suured tükid. Kaussi pannes tegin tükke väiksemaks ja panin seejärel külma.

Kui masinat pole, pane jäätis sügavkülma. Kui see on natuke kõvem, aga veel segatav, sega sisse karamell. Lase veel tahkuda.

Advertisements

Krõbedad kevadrullid

Vietnami kevadrullidest olen juba kirjutanud. Need on traditsiooniliselt “toored” ehk nõuavad vaid riisipaberi leotamist ja täidisega koos kokkukeeramist. Tahtsin aga midagi teisiti teha ja viskasin kevadrullid sügavale pannile õli sisse küpsema. Õli polnud üle mõistuse palju nagu fritüüris, rullid kaetud polnud. Sestap ei olnud tulemus samuti üleni kuldne. Samas, selline poolkrõbe-poolvärske mulle maitsebki. Kasutasin oomega-9 rikast oliiviõli, rapsiõli sobiks ka hästi (neutraalne maitse), päevalilleõli ei soovita ma keskmisel eestlasel üldse koju osta (oomega-6, mida nagunii igalt poolt, eriti loomsest toidust, saab). Oliiviõli talub kuumutamist hästi ja mul on kodus ainult külmpressi õli. Fritüüri tasemele seda kuumutada samas ei tasu ja ega seda ma teinudki.

Kogused on vaja tunde järgi paika saada. Võivad kõikud, sõltub, kui tihedalt täis tuubitud rullid kokku suudad rullida. Komponente võib varieerida. Põhimõtteliselt sobivad igasugu piklikud asjad (kirsstomatit raske rullida, proovi parem kurgi- või porgandiribadega).Katsetamise vaev!

Osised

  • Peotäis riisinuudleid
  • Pool paprikat
  • Helde peotäis hapukapsast
  • Riisipabereid (müüakse nii 10tk kui 50tk pakkidena, mul väiksemad Vietnamese Choice’i omad)
  • Õli

Keeda riisinuudlid soolvees pakendi õpetuste järgi. Peenemate nuudlite puhul piisab ka kuuma vee pealevalamisest, minu paksud lintnuudlid tahtsid 3-4minutit podiseda. Kurna ja jäta jahtuma.

Pane lõikelauale või taldrikule valmis täidiseained: viiluta paprika peeneteks sirgeteks ribadeks (lõika kumerad jõnksud ära), aseta sinna ka hapukapsas ja jahtunud nuudlid. Porgandi-kurgiribad ja roheline sibul on samuti head lisandid.

Võta appi sügavam taldrik, kus riisipaberit leotada-pehmendada. Täida see veega. Ava riisipaberi pakend ja leia koht, kuhu valmiskeeratud rulle panna. Oledki valmis alustama!

Pane riisipaber 10 sekundiks või kauemaks likku. See peab muutuma pehmeks ja elastseks, täitsa kanga moodi. Kui asja käppa saad, võid rullimise ajaks jua uue paberi vette panna, hea kohe võtta.

Aseta valmis paber lõikelauale või taldrikule. Pane ülaservast natuke allapoole täidiseaineid. Jäta servadest ruumi.

Keera ülaserv täidisele peale ja rulli pisut edasi. Rulli tihedalt. Märg paber kleepub ise kokku.

Voldi küljed keskosale peale, jätka rullimist.

Lõpuks peaksid saama igast küljest suletud võimalikult tihke rulli. Kui täidisega liiga heldelt ümber käisid, ei pruugi koos püsida. Rulli lahti, vähenda täidist ja proovi uuesti!

Valmis rullid aseta kuhugi küpsetamist ootama. Liiga lähestikku ei tasu toppida, kleepuvad kokku. Kui kõik rullitud, asu praadima. Kuumuta sügaval pannil õli. Terve põhi peaks kaetud olema, aga rulle üleni katma ei pea, see pole õlivann. Prae kuldseks, pööra tangide abil vahepeal teine külg. Naudi!

Tervislikud maiusepallid

Kui hakata toiduteemalisele säästmisele mõtlema, siis esimese asjana pean oma poenimekirjast ilmselgelt koristama igasugused tervislikud batoonid. Nagu näiteks Nakd, Loodusväe mõnusad batoonid, Ampstükid jne. Need on head, kindel see, aga samas ka hõlpsalt ise tehtavad, kui esmasest laiskusest üle saada. Peamisteks koostisosadeks on midagi rasvast ehk pähklid või seemned ja midagi magusat ja kleepuvat ehk kuivatatud puuviljad. Kõlab ju lihtsalt, kui päris aus olla? Poes on selle lihtsuse kilohinnaks 45-50 eurot. Võrdluseks võin tuua, et viimati ostsin paki india pähkleid kilohinnaga 14.60 ja paki datleid, mille kilohind kuskil 8 euro kandis. Kui need 2 põhikomponenti kokku liita: 22.60 ja jagada tulemuse kahega, et leida keskmine kilohind, oleks see 11.30. Kordades väiksem. Kui kohalikust Pääsukese poest datleid ostan, siis parimad on 6 eurot kilo (aga tuleb eemaldada kivid) või suisa 3 euro kanti. Igal juhul tuleb toorainet ostes ja ise tehes soodsam. Piisab juba kahest komponendist ja heast blenderist/saumiksrist! Valmistasin selliseid maiuseid päris palju ka jõulukingitusteks. Lapsed kippusid välja sülitama (kurb), aga täiskasvanud mugisid kahe suupoolega.

Mis on siis sellise lihtsa ja mõnusa maiuse saladus? Nagu enne mainisin, on vaja vaid kahte komponenti, aga võid kasutada ka rohkem, et katsetada erinevate põnevate maitsetega. 1 oluline osis on pähkel, teine kuivatatud puuvili. Teisisõnu, midagi rasvast ja midagi kleepuvat ja magusat. Ja kindlasti on vaja piisavalt võimsat masinat, mis selle kõik ühtlaseks massiks purustaks.

Midagi rasvast:

  • india pähklid
  • maapähklid (ilmselt odavaim variant)
  • sarapuupähklid
  • mandlid
  • pekaanipähklid
  • kreeka pähklid
  • kookoshelbed
  • seesamiseemned
  • kõrvitsaseemned jne.

Eelista kooritud pähkleid, need hakkavad purustatuna paremini kokku. Või… kasutades mulle meeldivamat sõna: pakivad paremini! Lumigi ei hakka vähemalt minu maailmas kokku, vaid ikka pakib. Lääne-Eesti juured!

Midagi kleepuvat ja magusat:

  • datlid
  • kuivatatud aprikoosid
  • rosinad
  • kuivatatud jõhvikad (kui soovid hapumat tulemust)
  • viigimarjad

Ma panen mõlemat komponenti tavaliselt pooleks, magusat võibolla isegi natuke vähem. Eks kogused sõltuvad sellest, kui magusad maiused sulle meeldivad. Eri puuvilju ja pähkleid võib segada, ei pea olema vaid 2 osist, kasvõi 4 või enamgi võib olla: nt india pähklid ja mandlid + aprikoosid ja datlid. Siis võib juhtuda vaid see, et igaühe maitset neist ei tunnegi. Aga seda nippi on samas üpris hea kasutada siis, kui näiteks su lemmikpähkel on kallis ja ei taha seda liiga palju panna. Siis saadki lisada natuke mõnda muud, mis parajasti soodsam. Pähklite puhuks peaks muidugi alati veenduma, et nendes olevad rasvad pole rääsunud. Näiteks kreeka pähklid on oomega-3 rikkad, aga need rasvhapped on rääsumisele eriti tundlikud. Kibe kreeka pähkel pole enam õige.

Head kombinatsioonid on:

  • india pähkel + datlid (Nakd helesinine batoon täpipealt sama)
  • kookoshelbed + aprikoos
  • sarapuupähklid + rosinad + jõhvikad (natuke hapukas ja jõululik)

Kombinatsioonid on muidugi lõputud ja eri maitseaineid lisades saab väga ägedaid tulemusi! Üks mu lemmikuid on Nakdi kollane batoon, kus on lisaks datlitele, mandlitele, kookoshelvestele, rosinatele ja india pähklitele veel natuke sidrunikoort. See muudabki batooni eriti hõrguks. Tasub proovida ka apelsini- ja laimikoorega.

20171224_111229

Pildil: aprikoos + india pähkel

Kuidas teha?

Viska 2 põhikomponenti blenderisse ja purusta, kuni mass “pakib” ehk saad vormida pallikesi või batoone. Kui liiga usinalt purustada, on tulemuseks määre… Vormi pallikesed, neid võib ka mingis purus/seemnetes veeretada. Kui aega vähem pressi kogu mass näiteks küpsetuspaberile ja lõika pitsalõikuri või noaga kandilised batoonid. Mina peitsin pallikesed sügavkülma (india pähkel + dattel) sügavkülma, sest siis on need eriti tahked ja natuke ebamugavamad kiirelt süüa = ei saa 10 minutit pärast valmimist otsa!

Kukeseene-sibulapirukad

20170916_182231

Tõtt-öelda ma õieti ei mäletagi, mil viimati mõne retsepti üles kirjutasin, mil viimati mõne köögiloomingu saavutuse üle nii uhke olin, et seda jagada soovisin. Või mil selleks mahti oli. Ei saa öelda, et aega pole. Aja kasutamine on ikka enda teha. Pool tundi kiireks blogipostituseks leiab alati aega. Alati. Kui ei leia, siis järelikult on puudu tahtmisest. Muud asjad hõivavad tähelepanu nii täielikult, et lubadus postitus kirjutada ununeb. Lubadus. Iseendale antud lubadus. See kõige olulisem tõotus, et homme teen seda või toda. Neid lubadusi on lihtne murda. See pole veel see homme. Järgmine homme.

Üleüldse on mu peamine taak see, et kipun kiirelt asjadest vaimustuma. Ulatan sõrme ja lasen käe kaasa haarata, pakkudes samal ajal juba teisele poole sõrme, pea pööratud ära, unustades, et tuleb ka esimese lubadusega tegeleda. Nii ootab meid novembris näiteks ees mitmenädalane retk Aasiasse, soojuse ja rikaste maitsete maale, elamusi koguma! Aga… ühtlasi tähendab see 3 puudutud nädalat ja on plaanide sobitamisega tekitanud mulle mitu prisket peotäit stressiseemneid. Lennupileteid ostes polnud mul õrna aimugi, et paar kuud hiljem tekib mul ühtäkki tahtmine ülikooli minna. Veel üks magister? Miks ka mitte! Katse tagasi kirjutamise juurde tulla. Natuke küll ringiga, aga siiski: kirjandusteadust tudeerides on küll loovkirjutamise seminar ainekavas (lemmik, olgugi et teised natuke seda siunavad, sest nii raske on ju tükikest endast teistega avalikult jagada), aga lisaks sellele tuleb tutvuda regivärsi ja kirikulaulude keelega, teha selgeks hermeneutika mõiste, kanda ette Lotmani teooriaid… Aga… see paneb mu aju õigel sagedusel tööle, sunnib mõtlema kirjutamisele, selle mehhaanikale, autorile, kirjandusvooludele. Nii saab minust parem inimene. Ma hakkan kirjutama. Ma järgin oma ammust unistust.

Pirukad. Tuleks ikkagi tagasi retsepti juurde. Kaua siin muude asjade juures ikka hõljuda. Nende pirukate lugu algas enam kui nädal tagasi, kui pärast SEB maratoni Lõuna-Eestisse väiksele puhkusele sõitsime. Tegelikult istusin päris palju toas ja raiusin teed läbi keeruliste tekstide võsa, püüdes olla usin üliõpilane. Ma olengi usin üliõpilane. Keskkoolis nohik, õpetajate lemmik, olümpiaadide väisaja. Ülikoolis kõrgete keskmiste hinnetega tudeng, kohusetundlik püüdleja. Ja mis siis? See on mu enda jaoks. Ma olen alati õppinud seda, mida tahan. Miks ma peaks seda poolikult tegema? Kui ma oleks tahtnud reede hommikuti kauem magada (kool algab 8.15, ärkan 6.20, et 7.17 rongile jõuda) ning tekstide kallal mitte pusida, poleks ma ju ülikooli astunud. Ma tahan ja ma teen seda. Igatahes, maal olles jõudsin teha ka esimesed pisut vaevalised jooksusammud ja ühtlasi ka metsas seenel käia. Kukeseeni, pilvikuid ja puravikke ikka tunnen, osa imelikku kraami pidi ämm siiski ära viskama. Sellest külaskäigust jäidki meile kukeseened, mis nädal tagasi leidsid tee pirukaisse. Sest meil olid külalised. Nagu olen varemgi öelnud, siis mulle meeldivad külalised. Mulle meeldib, kui inimesed mu toitu söövad. Ise külas käies saan tihti kõhuvalu: liiga palju erinevat kraami, tihti ka liiga vähe värsket. Külalised annavad tõuke midagi uut proovida, oma loomingulisi piire kombata. Olen ka köögis võrdlemisi loominguline, uidates retseptiradadelt tihti kaugele. Pireti-Indreku jaoks meisterdasin mõnusaid värskeid kevadrulle, seenepirukad, tagurpidi õunakoogi (ainus retsept, mida ei muutnud). Ja sellest õhtust jäid enim meelde seenepirukad. Taigen hüppas välja “Kuldse kokaraamatu” lehtedelt (parim sünnipäevakink!), hüljates kitsejuustupirukate retsepti ja adapteerudes minu peas millekski uueks. See näis niivõrd lihtne ja geniaalne. See, et ma täna, nädal hiljem, järjekordsel laupäeval sarnaseid pirukaid meisterdan, näitab, et tegu oli millegi iseäranis mõnusaga.

20170916_182336

Osised (8 pirukat)

Taigen

  • 250 g nisujahu (natuke üle 4 dl)
  • 3 spl/45 ml oliiviõli
  • 6 spl vett
  • meresoola

Täidis

  • peotäis kukeseeni
  • 1 spl võid või külmpressitud kookosrasva
  • 1 väike sibul
  • veerand paprikat
  • 2 spl riivitud parmesani
  • meresoola
  • 1 muna

Taigen: sõelu jahu kaussi. Sega õli, vee ja soolaga ühtlaseks tainaks. Vormi palliks, mässi toidukilesse ja jahuta 1 tund külmkapis.

Täidis: haki sibul, kukeseened ja paprika väiksemateks tükkideks. Kuumuta pannil kookosrasv/või ja prae esmalt sibulat ja kukeseeni. Need hakkavad vedelikku eraldama ja oluline ongi lasta neil piisavalt kaua küpseda, et täidis taignasse pannes liiga niiske poleks ega pirukaid ära lõhuks. Kui seened ja sibul on enam-vähem valmis, lisa paprika ja kuumuta veel paar minutit. Sega sooja taignasse parmesani juust. Maitsesta soolaga. Kuna juust on soolane, siis pole palju soola võibolla vajagi. Lase täidisel jahtuda.

Kokkupanemine: jaga taigen 8 osaks. Rulli iga taignatükk jahusel pinnal ovaaliks, paksusega umbes 3 mm. Aseta igale pirukale natuke täidist, jäta servad tühjaks. Klopi muna lahti, sega natukese veega. Pintselda taignaservi munaseguga. Tõsta tainas üle täidise ja pigista servad sõrmedega kokku. Aseta pirukad ahjuplaadile. Originaalis tuli pirukaid pintseldada oliiviõliga ja liimimiseks kasutati vaid munavalget. Kuna ma võtsin terve mmuna ja segu sai seepärast rohkem, pintseldasin ka pirukad munaga. Pane pirukad 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni need on kuldpruunid. Need saavad valmis umbes 10 minutiga.

Hommikusöögisupp

Sel nädalal toitume taas menüü järgi. See tähendab, et pühapäeval panin põhitoidukorrad paberile kirja, koostasin ostunimekirja ja naasesin poest raske kotiga. Tavaliselt lappan menüüd tehes kokaraamatuid. Nii saabki neid raamatuid ära kasutada, muidu ilutsevad niisama riiulil. Hea võimalus uute maitsekombinatsioonide proovimiseks. 100% ma retsepte kunagi ei järgi, need on pigem nagu kaunistamist ootav tort, mida muudan oma käe järgi isikupärasemaks.

Täna hommikul pidanuksime sööma spargli-kitsejuustuomletti. Spargel on aga poodidest ära kadunud, vist sai hooaeg läbi. Kuna eile jõudsime nii hilja koju (kell 21), et sõime tee peal wrappe ja kodus vaid apelsine, siis jäi ka eilne õhtusöök ripakile. Kõik vahendid olid olemas, nii et sujuvalt sai sellest hommikusöögisupp. Miks ka mitte? Hommikul võib ju ka mõnusat soojendavat suppi lürpida. Külmikus ootas ka isekeedetud puljong. Sain poes puljongipakendeid lugedes taas vapustuse ja podistasin pühapäeval potitäie ise valmis. Pisikeste silikoonist leivavormide sees ootab enamik sellest sügavkülmas oma aega.

Raamatus nägi supp selline välja

Läätse-ürdisupp (kahele)

Minu supp

Osised

  • 2 spl oliiviõli
  • 1 porgand
  • 1 sellerivars
  • 1 väike sibul
  • jupike porrut (valge osa)
  • 1 küüslauguküüs
  • näpuotsatäis rosmariini
  • näpuotsatäis tüümiani
  • natuke tšillihelbeid
  • 4 dl köögiviljapuljongit
  • helde peotäis poolitatud punaseid läätsesid
  • soola
  • idandeid

Haki sibul, porru, porgand, seller ja küüslauk. Kuumuta potipõhjas õli, lisa köögiviljad ja rosmariin, tüümian Hauta kaane all 5-7 minutit, kuni sibul on pehme. Köök saab mõnusat lõhna täis!

Lisa tšillihelbed, puljong ja läätsed. Lase supp keema ja kuumuta kaane all 10-15 minutit, kuni läätsed on pehmed. Maitsesta vajadusel soolaga (sõltub puljongi soolasusest). Pane kaussi ja kaunista idanditega.

Inspiratsioon Anjum Anandi raamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”.

Liha või siiski mitte?

img_8542

Mõista-mõista, mis on selle fooliumipaki sees! Fooliumis saab küpsetada nii mõndagi ja tihti leiab sealt liha või siis näiteks kala. Sedapuhku aga mässisin fooliumisse hoopis midagi muud. Idee ise pärineb Jamie Oliveri telesaatest “Soodsalt ja maitsvalt Jamiega”. Tihti mängivad Jamie saadete salvestused niisama taustaks, luues mõnusa loova ja toidust pakatava õhkkonna. Vahel on mõni idee säärane, mis kõnetab ja kutsub end järele proovima. Seesama retsept oli niivõrd geniaalne, et peagi leidsin end pühapäevaselt turult juursellerit otsimas. Just nii, juursellerit. Aga selles alumiiniuminutsakas ei peitu ometigi juurseller.

img_8544

See on kaalikas! Juurikas, mis on küpsetatud nii, nagu tavaliselt küpsetatakse liha. Jamiegi sõnas, et kohelge seda samasuguse austuse ja hoolega nagu lihatükki ja maitsestage samamoodi. Juursellerit turul polnud, sestap proovisin kaalikaga. Ega väga vist vahet pole, milline juurikas valida. Eesti poodides ja turul on juurviljad saadaval aastaringselt ja sestap hea odav alternatiiv lihale. Lapsena polnud ma suurem asi juurikasööja, lausa vihkasin ühepajatoitu. Ega ühepajatoit mulle praegugi väga maitse, sest tavaliselt on juurikad liiga pehmeks hautatud ja maitse on … noh, litsalt mingi kahtlane kapsamaitse. Aga… neid saab valmistada nii, et need viivad keele alla. Talvel võtame välja Fontignaci ahjupoti, mida olen juba taevani kiita jõudnud, ja põhitoiduks saavad ahjujuurikad. Halvaks pole ükski potitäis läinud, sest sööme need ikka väga kiirelt ära. Isegi siis, kui teeme suurema koguse, et ka järgmisteks päevadeks jätkuks, on enamik sama õhtuga… haihtunud. Piisavalt õli, soola ja ürte ning tulemus on võrratu. Nii, aga mis värk selle kaalikaga nüüd oli? See ju ei käinud potis?

Ei, potis see kaalikas ei käinud. Küll aga fooliumis. Mul on fooliumi osas mõned kahtlused. Kas alumiinium satub mu toidu sisse? Samas lohutan end sellega, et iga päev seda ei kasuta. Igal juhul vajab teema rohkem süvenemist.

Osised

  • 1 kaalikas/juurseller
  • oliiviõli
  • 2 küüslauguküünt
  • punet, tüümiani või muid ürte
  • paar loorberilehte
  • soola

Võta suur leht fooliumit ja aseta korralikult küüritud kaalikas selle keskele. Küürimine on oluline, sest kes meist siis mulda tahaks süüa! Kaalikas saab hiljem söödud kogu täiega ehk koos koorega ja uskuge mind, see koorik on parim osa! Kalla kaalikale heldelt oliiviõli, raputa peale soola. Jamie pani koorimata küüslauguküüned lauale ja virutas neile rusikaga, väites, et koorimata küünte puhul on maitse mahedam ja et see rusikaga lömastamine aitab mahladel voolata. Telekas nägi see muidugi tore ja lihtne välja, aga… mina ei tea, mis terasest tema rusikad tehtud on, aga mul oli valus! Ühe küüne sain lömastatud, teise hakkisin.

Nonii, kui käed on vigastatud, võta ürdid, loorberilehed ja küüslauk ja hakka kaalikat hõõruma. Õli, sool, ürdid, küüslauk – kõik peaks kenasti terve kaalika katma. Nagu Jamie ütles, kohtle seda juurikat nagu lambalihakäntsakat. See protseduur nägi telekas jällegi mõnusam välja. Mulle ligased käed väga ei istu, aga tehtud sai! Seejärel mässi foolium korralikult kaalika ümber – kõik maitsestajad jäävad sinna sisse. 200 kraadi juurde ahju nii umbes 2 tunniks. Sel ajal võid teha kõiki muid pooleliolevaid asju. Vahepeal võid käia noa-kahvliga torkimas, et küpsusastet kontrollida.

Kui kaalika välja võtad, viiluta seda nagu lihapraadi. Brittidel on pühapäeviti laual “Sunday roast”, mille keskmeks ongi ahjupraad. Traditsiooniliselt pandi liha ja köögiviljad ahju enne kirikusse minekut ja sealt naastes oli kõik küpsenud. Juurikas on Jamie asendus ja mõnus vaheldus. Lõika õhukesed viilud. Siia sobiks võibolla mingi kerge kaste juurde. Kui fooliumi põhjas on mingeid mahlasid, kalla kaalikale! Mul oli põhjas väike auk, mahlad voolasid ahjupannile. Küüslauguküüned soovitan ka ära süüa. Need olid eriti karamellise maigu omandanud.

img_8545

Kõrvale võib praadida näiteks seeni sibula ja porruga, nagu mina tegin. Jamie keetis veel odrakruupi, mis sobiks kindlasti ka eestlastele.

img_8549

Ja olemegi ühel pool selle juurikaga! Ise ka imestan, et nii lihtsa retsepti juurde nii palju juttu tekkis.

Mango-avokaadokastmega suvikõrvitsaspagetid

suvikorvitsaspagetid

Ausalt öeldes olen selle retsepti Alisale juba peaaegu kuu aega võlgu. Ja ausalt öeldes olen ma viimase pooleteise kuu jooksul kirjutanud väga palju retsepte ja teinud väga palju pilte. Miks aga ainult üks riisipuding siiani blogisse jõudis? Neid retsepte nuputasin lõputöö jaoks, milleks on pikamaajooksja 3 nädala menüü: 1 nädal taastavate trennide ajal, 1 raske trenni nädal, 1 võistlusnädal. Lugesin artikleid ja raamatuid, et kokku panna asjalik teooriaosa. Uppusin põnevatesse tekstidesse, lõin veidraid ja ägedaid retsepte… aga vot blogisse ei jaksanud kirjutada! Hakkan nüüd vaikselt selle töö vilju jagama, aga mitte kõike korraga. Ja varsti saab juba sedasama menüüd osta või lasta endale veel personaalsem variant teha.

Ja retsept on algselt raamatust “Jooga köögis”.

Kahele

Osised

1 suur mango

1 avokaado

2 rohelise sibula vart

0,5 laimi mahl

meresoola

1 suvikõrvits

Mango-avokaadokastmeks blenderda puhastatud-tükeldatud mango ja avokaado koos ülejäänud koostisosadega. Maitsesta meresoolaga. Suvikõrvitsaspagettide tegemiseks kasuta spiraalitajat või tõmba koorimisnoaga suvikõrvitsast õhukesed viilud. Sega kastmega kokku.