Liha või siiski mitte?

img_8542

Mõista-mõista, mis on selle fooliumipaki sees! Fooliumis saab küpsetada nii mõndagi ja tihti leiab sealt liha või siis näiteks kala. Sedapuhku aga mässisin fooliumisse hoopis midagi muud. Idee ise pärineb Jamie Oliveri telesaatest “Soodsalt ja maitsvalt Jamiega”. Tihti mängivad Jamie saadete salvestused niisama taustaks, luues mõnusa loova ja toidust pakatava õhkkonna. Vahel on mõni idee säärane, mis kõnetab ja kutsub end järele proovima. Seesama retsept oli niivõrd geniaalne, et peagi leidsin end pühapäevaselt turult juursellerit otsimas. Just nii, juursellerit. Aga selles alumiiniuminutsakas ei peitu ometigi juurseller.

img_8544

See on kaalikas! Juurikas, mis on küpsetatud nii, nagu tavaliselt küpsetatakse liha. Jamiegi sõnas, et kohelge seda samasuguse austuse ja hoolega nagu lihatükki ja maitsestage samamoodi. Juursellerit turul polnud, sestap proovisin kaalikaga. Ega väga vist vahet pole, milline juurikas valida. Eesti poodides ja turul on juurviljad saadaval aastaringselt ja sestap hea odav alternatiiv lihale. Lapsena polnud ma suurem asi juurikasööja, lausa vihkasin ühepajatoitu. Ega ühepajatoit mulle praegugi väga maitse, sest tavaliselt on juurikad liiga pehmeks hautatud ja maitse on … noh, litsalt mingi kahtlane kapsamaitse. Aga… neid saab valmistada nii, et need viivad keele alla. Talvel võtame välja Fontignaci ahjupoti, mida olen juba taevani kiita jõudnud, ja põhitoiduks saavad ahjujuurikad. Halvaks pole ükski potitäis läinud, sest sööme need ikka väga kiirelt ära. Isegi siis, kui teeme suurema koguse, et ka järgmisteks päevadeks jätkuks, on enamik sama õhtuga… haihtunud. Piisavalt õli, soola ja ürte ning tulemus on võrratu. Nii, aga mis värk selle kaalikaga nüüd oli? See ju ei käinud potis?

Ei, potis see kaalikas ei käinud. Küll aga fooliumis. Mul on fooliumi osas mõned kahtlused. Kas alumiinium satub mu toidu sisse? Samas lohutan end sellega, et iga päev seda ei kasuta. Igal juhul vajab teema rohkem süvenemist.

Osised

  • 1 kaalikas/juurseller
  • oliiviõli
  • 2 küüslauguküünt
  • punet, tüümiani või muid ürte
  • paar loorberilehte
  • soola

Võta suur leht fooliumit ja aseta korralikult küüritud kaalikas selle keskele. Küürimine on oluline, sest kes meist siis mulda tahaks süüa! Kaalikas saab hiljem söödud kogu täiega ehk koos koorega ja uskuge mind, see koorik on parim osa! Kalla kaalikale heldelt oliiviõli, raputa peale soola. Jamie pani koorimata küüslauguküüned lauale ja virutas neile rusikaga, väites, et koorimata küünte puhul on maitse mahedam ja et see rusikaga lömastamine aitab mahladel voolata. Telekas nägi see muidugi tore ja lihtne välja, aga… mina ei tea, mis terasest tema rusikad tehtud on, aga mul oli valus! Ühe küüne sain lömastatud, teise hakkisin.

Nonii, kui käed on vigastatud, võta ürdid, loorberilehed ja küüslauk ja hakka kaalikat hõõruma. Õli, sool, ürdid, küüslauk – kõik peaks kenasti terve kaalika katma. Nagu Jamie ütles, kohtle seda juurikat nagu lambalihakäntsakat. See protseduur nägi telekas jällegi mõnusam välja. Mulle ligased käed väga ei istu, aga tehtud sai! Seejärel mässi foolium korralikult kaalika ümber – kõik maitsestajad jäävad sinna sisse. 200 kraadi juurde ahju nii umbes 2 tunniks. Sel ajal võid teha kõiki muid pooleliolevaid asju. Vahepeal võid käia noa-kahvliga torkimas, et küpsusastet kontrollida.

Kui kaalika välja võtad, viiluta seda nagu lihapraadi. Brittidel on pühapäeviti laual “Sunday roast”, mille keskmeks ongi ahjupraad. Traditsiooniliselt pandi liha ja köögiviljad ahju enne kirikusse minekut ja sealt naastes oli kõik küpsenud. Juurikas on Jamie asendus ja mõnus vaheldus. Lõika õhukesed viilud. Siia sobiks võibolla mingi kerge kaste juurde. Kui fooliumi põhjas on mingeid mahlasid, kalla kaalikale! Mul oli põhjas väike auk, mahlad voolasid ahjupannile. Küüslauguküüned soovitan ka ära süüa. Need olid eriti karamellise maigu omandanud.

img_8545

Kõrvale võib praadida näiteks seeni sibula ja porruga, nagu mina tegin. Jamie keetis veel odrakruupi, mis sobiks kindlasti ka eestlastele.

img_8549

Ja olemegi ühel pool selle juurikaga! Ise ka imestan, et nii lihtsa retsepti juurde nii palju juttu tekkis.

Mango-avokaadokastmega suvikõrvitsaspagetid

suvikorvitsaspagetid

Ausalt öeldes olen selle retsepti Alisale juba peaaegu kuu aega võlgu. Ja ausalt öeldes olen ma viimase pooleteise kuu jooksul kirjutanud väga palju retsepte ja teinud väga palju pilte. Miks aga ainult üks riisipuding siiani blogisse jõudis? Neid retsepte nuputasin lõputöö jaoks, milleks on pikamaajooksja 3 nädala menüü: 1 nädal taastavate trennide ajal, 1 raske trenni nädal, 1 võistlusnädal. Lugesin artikleid ja raamatuid, et kokku panna asjalik teooriaosa. Uppusin põnevatesse tekstidesse, lõin veidraid ja ägedaid retsepte… aga vot blogisse ei jaksanud kirjutada! Hakkan nüüd vaikselt selle töö vilju jagama, aga mitte kõike korraga. Ja varsti saab juba sedasama menüüd osta või lasta endale veel personaalsem variant teha.

Ja retsept on algselt raamatust “Jooga köögis”.

Kahele

Osised

1 suur mango

1 avokaado

2 rohelise sibula vart

0,5 laimi mahl

meresoola

1 suvikõrvits

Mango-avokaadokastmeks blenderda puhastatud-tükeldatud mango ja avokaado koos ülejäänud koostisosadega. Maitsesta meresoolaga. Suvikõrvitsaspagettide tegemiseks kasuta spiraalitajat või tõmba koorimisnoaga suvikõrvitsast õhukesed viilud. Sega kastmega kokku.

Minestanud imaam ehk ahjubaklažaan täidisega

Mäletan veel neid õndsaid aegu, mil elasin koos Alisaga (2013) ja ta tutvustas mulle ahjubaklažaani. Ta lõikas poolitatud baklažaani pikivaod, täitis need õõnsused kirsstomatitega, määris peale Merevaiku/majoneesi ja ladus kõigele tipuks peale juustuviilud. Baklažaan küpses seest mahlaseks ja peal oli krõbe juustukoorik, mmm… Enam ma Merevaiku ja majoneesi ei kasuta. Üks on liiga lisaaineid täis ja teine ei maitse. Merevaiku asemel sobib hästi aga mõni toorjuust või meelepäraselt maitsestatud hapukoor. Samas arvan, et kui sarnast rooga teeksin, siis kasutaksin hoopis hummust, oapasteeti või pestot. Peale paneksin ikka juustu, aga vähemalt poleks siis roas ülipalju piimatooteid enam. Mulle on kuidagi piimatooted viimasel ajal vastu hakanud.

IMG_8284

2016 on mitmeski mõttes olnud baklažaaniaasta ja bataadi oma muidugi ka. Peamiselt söön baklažaani ahjus küpsetatuna või kiirelt pannil läbi praetuna. Oh, seda mõnusat tekstuuri! Ja kui see oliiviõlis on küpsenud, siis on eriti hõrk maitse. Sirvisin raamatut “Jooga köögis” ja sealt vaatas vastu minestanud imaam ehk baklažaan tomati, sibula ja paprikaga. Loo legend räägib, et imaam minestas seepeale, kui tema osavast kokast kaasa lausus, et ei saa talle enam imehead rooga valmistada, kuna oliiviõli on otsas. Olen sarnaste komponentidega rooga nautinud ka Pirošmanis, aga tõtt-öelda meeldib poolitatud baklažaaniga variant rohkem kui ühtlane mudru kuskil kausis.

IMG_8283Kahele

  • 1 suur baklažaan
  • 1 punane sibul
  • 1 tomat
  • 1 paprika
  • 2 küüslauguküünt
  • oliiviõli
  • 2 spl tomatipastat
  • soola, ürte

Selleks, et kogu protsess kiiremini läheks, on mõistlik baklažaani eelküpsetada. Lõika pestud baklažaan pikuti pooleks, tõmba sisse pikivaod. Pane see 180-kraadisesse ahju, kuni ülejäänud osised ette valmistad. Vormi sisse kalla ka natuke vett, et baklažaan mõnusalt hauduks.

Haki sibul ja küüslauguküüned ja prae kergelt oliiviõlis, kuni need muutuvad klaasjaks. Haki paprika ja tomat, lisa pannile koos tomatipastaga ja hauta madalal kuumusel. Maitsesta soola ja ürtidega (nt. münt, oregano, tüümian). Aseta täidis baklažaanile, susa osa sellest ka vagude vahele. Pane ahju 180 kraadi juurde küpsema. Baklažaan on valmis, kui see on pehme.

Serveerisin värske salatiga, mis sedapuhku baseerus hapukapsal ja natukesel rohelisel, juures veel oomega-3 rikkad tšiiaseemned (jah, see on Eesti Keele Instituudi variant, võib öelda ka õlisalvei seemned).

Sibulamaius

IMG_7930

Walesis külastasime ka umbes Tartu suurust rannikulinnakest nimega Swansea. See oli 28. märts ning reisi algusest oli möödunud juba 23 päeva, nii et ma hakkasin vaikselt ära väsima. Just selles linnas ringi jalutades tabas mind kõige suurem koduigatsus ja masendus. Kui nii kaua reisil olla, siis ühel hetkel lihtsalt ei viitsi ringi vahtida. Tahaks oma koju, oma kööki, oma tegemisi toimetama. Masendus taandus siis, kui jõudsime lõputusse liivaranda. Kaunid merekarbid, tüütu tuul, liivaväljad, päike… hakkas parem küll. Õhtusöögiks suundusime aga hispaanlanna Violeta juurde. Tutvusime 2010. aastal tudengiüritusel Kosovos, elasime juba 2011. aastal samas mereriigis (mina Bathis, tema Swanseas), kuid ei kohtunud ning alles nüüd, pärast mitmeid aastaid, saime kokku. Ta on aastaid õppinud makrobiootilist toitumist, mis keskendub lihtsatele toitudele ja on väga köögi-, puu- ja täisteraviljakeskne. Samuti rääkis ta palju toitude ja inimeste energiast ja elementide tasakaalust (liiga palju tuld, vähe metalli jne.), mis minu jaoks on natuke kosmos. Meile pakkus ta taldrikutäie igasugu erinevaid hõrgutisi nagu hautatud brokoli, küpsetatud tofu, oasalat, kleepuv riis, porgandid, porru. Ütleme nii, et komponente oli palju ja kõik oli mõnus.

IMG_7945

Violeta makrobiootiline toit

Kõige enam jäi kummitama aga sibulamoos: madalal tulel õlis hautatud sibul, mis muutub maitselt väga magusaks. Eestis tegime seda mitmel õhtul ning sõimegi vahepeal kausist lusikaga sibulat. Kui ema ja õde külla tulid, katsetasin nende peal ka täitsa magustoitu. Siin kehtib taas reegel, et on parem, kui nad ei tea, mis seal sees on. Õde jättis pool alles. See-eest ema sõi mõnuga ning me ise ka. Ja teine reegel: steeviaga ei tasu üle pingutada! Seda sai ka natuke üleliia. Aga räägime siis lähemalt sibulamaiusest. Ma olen sellest üpris vaimustuses, sest see on nii lihtne ega nõua tegelikult lisamagustajaid. Steeviat panin ka igaks juhuks. Banaanipüreega poleks seda vast vajagi.

Alguses näeb sibul välja selline. Kui näo säärase poti kohale paned, hakkavad silmad kipitama, sest sibul on veel kibe.

IMG_8045

Natuke oliiviõli ja vähemalt 30-45 minutiks hauduma, kuni sibul muutub pehmeks ja magusaks ning näeb välja selline…

IMG_8048

Säärase möksiga võib juba maiustada. Või… lisa suur peotäis mustsõstraid või muid värvilisi marju (värviline on isuäratavam) või mis iganes pehme viljalihaga puuvilja (õuna-pirniga väga ette ei kujuta), püreesta, vajadusel lisa steeviat, mett või rafineerimata suhkrut ja chia seemneid ja serveeri klaasis magustoiduna. Voila! Chia seemnete puhul tasub lasta maiusel natuke seista, et seemned vett endasse imaks ja geelja konsistentsi annaks. Chia abil saab maius natuke tahkema konsistentsi ja muutub tarretise-pudingulaadsemaks.

IMG_8053

Usun, et kui ma viimaks korraliku blenderi hangin (sau on ka võimas, aga mingite möksidega nii hästi hakkama ei saa), saab ka kõik sibulatükid purustatud ning sööjatel pole aimugi, mis nende ees laual on. Kui just nad varem blogi pole lugenud…

La Hummuseria – hummus, hummus, hummus…

 

La Hummuseria asukoht

La Hummuseria asub kortermajas

Hummuse armastusest olen ma varemgi pajatanud ning meie söögilaual on seda mõnusat määret üpris tihti. Maitsev, taimne valguallikas, kuhu saab susada ohtralt kasulikke oomega-9 rasvhappeid sisaldavat oliiviõli – hummuse armastuseks põhjuseid juba jagub. Pühapäeva pärastlõunal, enne kui kolmandat korda Prado muuseumi järjekorda võtsime (iga päev on 2 viimast lahtiolekutundi tasuta sissepääs ning kokku oleme selles hiigelmuuseumis veetnud 5 tundi – ja… kõik maalid pole ikka veel vaadatud!), külastasime number kaks taimetoidukohta (Tripadvisori edetabel) La Hummuseria.

20160320_153737

Vaid pitaleib (st. sai) ja kohv-tee ei mahtunud pildile

Nimes peitub tõde: hummus on seal põhiroog. Saadaval paar erinevat versiooni ja korralik kausitäis maksab 7-8 eurot. Jah, ise teha on kindlasti soodsam, aga kokkuvõttes me hummusepalees rahamägesid ei kulutanudki. Hummuse juurde saab tellida erinevaid suupisteid ehk tapas’id. Mõnes kohas näivad need olevat ampsusuurused, aga La Hummuseria pakkus võrdlemisi korralikke. Neil maksis üks tapas’e taldrikutäis 3.60. Tellisime ühe läätsesalati ja ühe bataadivärgenduse. Lauda saabusid need koos pita leiva ja kausikesega, kus sees tšilli ja sibulaviilud. Teenindaja, kes meid esialgu soomlasteks pidas, arvas, et äkki meeldiks meile ka neid hummuse sisse kasta. Mina sõin enamik pipardest ära, krimpsutasin natuke nägu ja elasin edasi. Lõi lõõrid valla!

Läätsesalati kerge sidrunimekk muutis selle täiuslikuks ampsuks ning magus bataat oli selle kõrval väga mõnus. Muidugi kallasime selle kõik üle rohke hummusega. Olime valinud seedermänniseemnete ja mandlitega “vastupandamatu” (menüüs kirjas kui “irresistible”) hummuse ning oli tõepoolest meeldiv. Mu kohvgi hiilgas oma kreemisusega ning Sanderi ürditee (salvei ja piparmünt) oli vastupidiselt värskendav. Jookide jurude serveeriti klaaspurgis ka pruuni suhkrut, kuid seda me ei avanudki.

20160320_155157

Tühjad taldrikud ja… ürditee! Sander muidugi ka.

Tripadvisori andmetel oli see taimetoidukohtadest number kaks Madriidis. Mõelda vaid, et nii number üks kui number kaks taimekad asuvad meist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ja siiani pole pettuma pidanud!

Taimetoit Madriidi kohalikus Kalamajas

20160316_152639

Eile kuningapaleest koju jalutades möödusime Calle de la Lunal ehk eestikeeli ümberpanduna Kuu tänaval pisikesest restoranist, millest mulle jäi peamiselt meelde nimi “Vega” ja see, et nad serveerivad taimetoitu. “Vega” viitab “veganile” ehk see taimetoidu rangem vorm, mis ei tunnista ka muna ega piima. Tatsasime koju ja lõin internetist TripAdvisori lahti. Tunnistan, et reisil olles juhindun sellest lehest väga palju ning käime palju neis paigus, mis seal eesotsas troonivad. Mingid valikud teeme kindlasti, sest muuseumide osas oleme vast vähem soodsalt meelestatud kui keskmine TripAdvisori kasutaja (samas, Prado kunstimuuseum väärib kindlasti oma esikohta Madriidi vaatamisväärsuste seas!) ning eelistame pigem looduslikke vaatamisväärsusi ja igasugu parke. Nii, TripAdvisoris oli see 15. märtsi õhtul 161. kohal (kokku 7626 söögikohta) ehk mahtus esimese 2.5% sisse. Taimetoidukohtadest esimene. Pärast seda, kui olin oma hinded andnud, troonis see juba 151. kohal, aga ehk keegi teine arvustas ka. Samas, kunagi ei tea, kui kaalukas võib olla üks hääl!

Piirkond, kus treeninglaagri ajal elame, Malasana, on põhimõtteliselt kohalik Kalamaja. Boheemlaslik rajoon, mida tasapisi siit-sealt restaureeritakse ja korda tehakse ning kus on palju omanäolisi poekesi. Ja selline pisike söögikoht (või noh, silma järgi mahutab üle 30 inimese) sobib siia ideaalselt. Kui pärast trenni lõunat sööma läksime, oli kella kolme paiku Vega üpriski täis, kuid… paaris lauas, kus istusid võhivõõrad, oli vabu kohti ning kelner saatiski meid nende juurde. “Sharing tables” ehk “jagatavad lauad”, nagu ta ise ütles. Ei tea, kas eestlastele sobiks selline kompaktne (et mitte öelda kokkupressitud) paigake, kus küünarnukitunne teravalt esile kerkib. Meile täna täitsa sobis.

20160316_144845Otsustasime proovida mitmekesist valikut ja sestap võtsimegi päevamenüü ehk väike eelroog, pearoog, magustoit ning jook. Ühe pearoaga läks säärane valik ühele maksma 7.90 eurot. Kahe pearoaga tulnuks summa 11.90. Tavamenüü oli inglise keeles, aga päevapakkumine hispaania keeles. Pearoogi oli kolm ning magustoite kaks ning neist tuli oma valik teha. “Ensalada con rucula…” oli mõistetav – salat rukkolaga ja vegan versiooniga mozzarellast, ülejäänud pearoad aga tume maa. Kuna kolmas kõlas nagu bruschetta, siis otsustasime selle saia söömata jätta (hiljem lauakaaslase taldrikut piiludes selgus, et tegu oli mingi põneva roaga, kust paistis bataatigi). Hispaanias olles on saia nagunii igal sammul. Vahel leiame poest mingi tumedama versiooni, kus on ka rukkijahu sees, kuid see pole päris see. Mitte, et peakski siin olles ainult harjumuspärast vitsutama, aga no võileiba tahaks vahel ka (või noh, juhtub nii, et peaaegu igal hommikul on ahjuvõileib juustu ja rohke salatiga).

20160316_145657Esmalt saabusid lauda joogid: mingi orgaaniline apelsinilimonaad, mis oli ainult kergelt magus. Valikus oli ka vesi. Söögiriistad toodi hoopis teistmoodi, kui oleme harjunud nägema: lihtsas klaaspurgis. Arvestades seda, kui palju mul neid endal kodus iga nurga peal vedeleb, siis väga hea viis purkide ärakasutamiseks. Ae, on mõni söögikoht, kellele ma võin hakata klaaspurke kõrvale panema? Tavaliselt viin klaaspurigd, millele ise rakendust ei leia, Hiiu staadionile klaastaara konteinerisse. Kui parajasti jõulud ukse ees ei terenda, mil kingitusteks igasugu roogasid valmistan, ei kulu ka purke eriti, nii et üle jääb neid omajagu. Suurem osa neist on muidugi Rimist saadava ökomaapähklivõi omad. Miks just see? Sest see on üks väheseid, kus pole suhkrut, ja me oleme maapähklivõi sõltlased. 350 grammi haihtub ühe õhtuga.

20160316_145717Aperitiiv ehk eelroog oli midagi supilaadset pisikeses kohvitassis. Kusjuures, see oligi mõeldud rüüpamiseks, sest lusikaid selle jaoks ei toodud. Kelner viskas möödaminnes purki ühe lusika, aga nagu hiljem välja tuli, oli see mõeldud Sanderi pearoa jaoks. Supike oli maitselt tomatine ja mõnusalt siidise tekstuuriga (ei mingeid tükke!), sees ujus ka paar idukest. Google Translate väidab, et sõime bataadi ja grillitud tomati püreed. Täitsa võimalik. See supimoodustis oli parajalt soolakas ja kerge. Sander aga pidi ka järgmise käiguna suppi lürpima, mind ootas aga… ja siit jõuamegi sujuvalt pearoogade juurde, mis eestlaste liha-kartulitkombot üleüldse ei meenuta. Tegu on hoopiski kergemate einetega, mis täidavad kõhtu parajalt, ilma et magu liigselt välja veniks.

Ennist mainitud salat rukkola, vale-mozzarella, muude salatiliste, grillitud pirni, pähklite, tomati ja rohke veiniäädikaga. See pirn, “mozzarella” ja pähklid olid lemmikud, kuid muidugi oli võrratu ka rukkola, üks mu lemmiksalatitaimi. See lihtsalt on sada korda parem kui hiina kapsas, mida paljudes söögikohtades järjekindlalt (NB! Ilma õlita, mis on katastroof!) salati pähe taldrikule topitakse. Ja muide, seesalatitaldrik oli hiiglaslik seal Vegas. Andis ikka mäluda, aga sedagi tegin suurima heameelega. Sanderi kausist vaatas vastu aga “hautatud valged oad vanaema moodi”. Njaa, kui tagantjärele vaadata, siis “blanca” viitab tõesti valgele värvile ja olles sarnaseid sõnakombinatsioone toidupoes näinud, oleks võinud aimata. Maitselt oli nagu hernesupp. Paar ampsu maitsesin, aga kuna ma suur hernesupisõber pole, siis olin oma salativalikuga väga rahul.

Finaaliks magustoidud, mis sobinuks hõlpsalt omavahel kokku segada: kook ja mousse ehk vaht, mis pigem vahukoort meenutas. Chiaseemnetega brownie ehk šokolaadikook oli mõnusa tekstuuriga, kuigi võinuks eht-brownielikult seest kohati vedelam olla. Ja see vaht, oh… väga kreemjas! Kirsiks tordil, maasikad! Mitte et me neid siin juba kilode kaupa söönud poleks, kui kilohind on 3 eurot ja üks kord isegi 1.75.

Arve serveeriti meile taaskord põnevas pakendis ehk väikses pappkarbis, kus pildi järgi oli kunagi kruvisid hoitud… Viimaselt pildilt paistab jällegi logoga aluspaberike, mis täitis laudlina aset ning mis kirjade järgi oli vanapaberist. Pärast külastaja lahkumist koristab mõni nobenäpp paberi laualt ja viskab ära. Nobenäppusid kutte silmasime Vegas 3-4 tükki, naisettekandjaid polnud ühtegi. Kogu lõunakogemus võttis meil aega 30 minutit ja kõik saabus lauda kiirelt.

20160316_152423

 

Taldrik tulvil ilu

image

Selline oli minu tänane eine: värviline, ise kokkupandud, meeldivalt vürtsikas, parajalt eksootiline ja taimne. Kuna olin nagunii Mahemarketisse kikerhernejahile minemas, otsustasin sealsamas lähedal Blissis einestada. Olin nii palju kuulnud, et sel uuel kohal on pakkuda nii mitmeidki erinevaid taimetoite ning et valik on samas ka soodne. Sissepääsu juures anti pihku Vapianostki tuttav kiipkaart, mida kandikule toitu kuhjates teenindajaile näidata ja mille alusel siis viimaks enne väljumist tasuda. Mulle see süsteem meeldib. Haarasin sooja taldriku ja suundusin buffet-letti, kus saab taldriku ise head-paremat täis laduda. Valik oli kirjum kui pildil nähtav tulemus. Igatsesin sooja ning seepärast külmast salatiletist midagi ei haaranudki, välja arvatud vasakul asetsev kinoa-mandli-rosina salat ja erkroheline wakame, merevetikas. India, hiina, lihtsalt idamaine – praakisin välja soja sisaldavad road (sh tofu), taimse vahukoore ja suures osas ka kartulid ning ladusin ja ladusin. Porgandid kookoskoores, grillpaprika, ahjubaklažaan, läätsepallid – need suudan pildilt mälu järgi tuvastada. 654 grammi ja peagu 10 eurot, sest 100 grammi maksab 1,50. Imestasin, et see kokku nii palju kaalub. Enda arvates ei krabanudki nii hullupööra. Mul oli ka imemaitsev valge oa püreesupp, mille 100 grammi hind oli 80 senti. Vesi on tasuta, aga ei tundnudki vedelikuvajadust. Joogatee maksis 2,50.

Olen rahul, sest sain süüa asju, mis mulle enam-vähem sobivad. Viimasel ajal üritan toituda vastavalt oma ayurveda kehatüübile (kapha), et tasakaalustada energist ning taasleida sisemine motivatsioon. Toidukombinatsioonid olid huvitavad, aga kahjuks üleliis palju meelde ei jäänud, et ise katsetama hakata. Igal juhul meelierutavam kui tavaline restoranimenüü! Bliss ise oli suur ja avar, päikest täis ja hea koht istumiseks. Neil on ks väike pood ja toitu saab kaasa osta. Siis hinnad isegi soodsamad. Wifi oli vaid parooli taha ära peidetud ja mängis kahtlaselt vale muusika, mingi kiire disko. India ja joogarütmid sobinuks paremini. Hindan kogemust.